Alan Savage. Queen of Lions. 415 lk. Warner. London, 1994.
Alan Savage’i nimi ei tohiks ajaloolise romaani huvilisele Eestiski päris tundmatu olla. 1996. aastal andis kirjastus Perioodika välja Savage’i romaani «Öökuninganna» (Queen of the Night; 1993), mis rääkis 14. sajandi Napoli kuninganna Giovanna loo. Giovanna lugu oli jutustatud ta inglannast õuedaami ja voodikaaslase Richilde Benoit’ silme läbi: pealt kuuekümnese meesterahva kirjutatud romaan, lugu, mida jutustab naine ja mis räägib naiste raskest elust keskaegses maailmas, ei pälvinud eriliselt arvustusi Eestis ega ka välismaal.
Üksikuid pahaseid naisarvustajate tekste siiski ilmus. Eks see on ka mõneti mõistetav, kuna romaan jätab esmapilgul üsna tiirase mulje: nagu pealkirigi viitab, valitseb Savage’i romaani kangelanna oma kuningriiki ja alamaid öösiti, voodist ja oma ihulike võlude abil. Seks on romaanis kesksel kohal, kuid kindlasti ei ole see esitatud Harlequini naistekate romantilis-erootilises laadis, vaid pigem realistlik-naturalistlikus võtmes, autor ja tegelased suhtuvad seksi läbinisti kalkuleerivalt ja noh, pisut ka pornograafiliselt, sestap võibki naislugejate pahameelt mõista: «ei-ei, niimoodi naised ei mõtle ega tegutse, niimoodi võib ainult tiirane vananev meesterahvas kujutleda naisterahva mõttemaailma ja käitumismustreid!» Noorukitele muidugi ideaalne lugemisvara 🙂
«Lõvide kuninganna» tollest maakeeleski kättesaadavast romaanist peamiselt vaid seetõttu erineb, et puudubki see seksi varjamatu kirjeldamine, seks võimuinstrumendina ja poliit-kalkuleeriv lähenemine sellele on aga siingi olemas. Seekord pole romaani minajutustajaks valitud väljamõeldud tegelast ajaloolise suurkuju varjus, vaid romaan on ühe Rooside sõja peakangelase, Inglise kuninganna Margareti minajutustus.
Kavatsemata siinkohal laskuda süvitsi Rooside sõja (1455-1487) nime kandva Inglismaa kodusõja ülimalt komplitseeritud sündmustiku lahtiharutamisse, tuleb rõhutada, et Savage’i romaan annab sellest äärmiselt põnevast konfliktist tegelikult väga põhjaliku ja täpse ülevaate. Romaan on esitatud Margareti minajutustusena, tagasivaatena eluõhtul, kui ta elab võimuvõitluses trooni kaotanud põlatud eks-monarhina väljasaadetuna Prantsusmaal suures vaesuses. Ja sellisena annab see raam sellele mitte ülemäära mahukale ja mitte eriti eepiliselt suurelt esitatud loole kummalisel kombel mastaapsuse ja toob kerge härduspisaragi silma. Teos algab 1444. aastal, kui Napoli ja Jeruusalemma kuninga, Anjou, Bari ja Lorraine’i hertsogi ning Provence’i ja Piemonte krahvi René I 14-aastane tütar Marguerite d’Anjou valitakse poliitintriigide tulemusel välja noore Inglise ja Prantsuse kuninga Henry VI tulevaseks abikaasaks. Kuna on käimas Saja-aastase sõja nime kandev konflikt Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, siis täpselt sellist tiitlit Henry kannabki. Aegajalt hullumeelsusesse langev Prantsuse kuningas Charles VI on enne surma andnud oma tütre naiseks Inglise kuningale Henry V-le, kes on just vallutanud pool Prantsusmaad, klausliga, et noorte järeltulijast saab mõlema riigi kuningas. Selleks kuningaks saabki Henry VI, kes aga isa varase surma tõttu pärib mõlemad troonid juba imikuna. Kahjuks pärib ta ka oma emapoolse vanaisa Charles VI perioodiliselt esineva hullumeelsuse.
Hull kuningas, kõrgaadlike omavahelised erasõjad, Inglismaa ebaedu Prantsusmaal ja vallutatud alade kaotamine, finantsiliselt kollapsi lähedale jõudev kuningriik, võitlus monarhi favoriitide vahel ning pärija mittesündimine… kõik see viibki Inglismaa kodusõtta, kus peatselt saab põhiküsimuseks, kas valitsev suguvõsaharu on üldse troonil legaalselt või peaks Lancasterite soo asemel troonil istuma hoopis naisliini pidi justkui vanem dünastia haru, Mortimeri-Yorki sugu. Algab vihane sõjategevus, maa langeb üha sügavamale kaosesse, kõrgaadli read hakkavad uute ja uute lahingute järel üha hõredamaks muutuma, kuni Yorkid lõpuks hullu kuninga ja ta Prantsusmaalt pärit kuninganna kukutavad ja oma dünastia troonil kehtestavad.
Pole suur saladus, et Rooside sõda oli George R. R. Martini üks suuremaid inspiratsiooniallikaid «Troonide mängu» fantaasiasaaga loomisel. Ometi ei maksa nende tekstide vahel erilist ühisosa otsida. Martin on siiski sündmusi näitav kirjanik, Savage aga neid kiiresti ümberjutustav, paljudest sündmustest meile räägitakse, et need toimusid, aga me ei ole seal sammhaaval juures ja ei näe neid toimumas. Dialooge ja reaalajas stseene loomulikult on, aga neid on vähem kui leskkuninganna meenutusi ja jutustusi toimunust. Ometi saan ma öelda, et nagu mulle väga meeldis «Öökuninganna» stiil ligi 20 aastat tagasi, meeldis mulle täpselt samavõrra (ja tuletas toda täpselt meelde) nüüd «Lõvide kuninganna» kirjutusstiil. See on kuidagi hästi lakooniline ja loogiline, lihtne ja realistlik, molutamist ei toimu ja põnevad sündmused muudkui hargnevad. Ääretult osav on Savage ka tegevuse mõistmiseks hädavajalike ajalooteadmiste teksti sisse pikkimisel. Kuna mulle oli nende lühikeste aga sagedaste ajalootundide sisu varem teada, sain kõrvalt vaadata, kuidas nad muule tekstile, sündmustikule mõjusid – kas võtsid tempot maha ja mõjusid võõrkehadena, igavate loengutena vms. Ei mõjunud. Olid väga osavalt, pädevalt ja asjatundlikult teksti mahutatud ning andsid täpselt piisava minimaalse vajaliku teabe edasise mõistmiseks.
Üks põhjusi, miks romaan eriti palju arvustamist pole leidnud, on kindlasi peidus tõigas, et Savage’i lugu jutustab tänapäeva populaarajalugude kirjutajate ja seriaalitegijate käsitluses negatiivne kangelane, kaotajatete, pahade, Lancasterite, trooniusurpeerijate poole kuri geenius – võõramaine kuninganna Marguerite, «Prantsuse Emahunt» – halvustav hüüdnimi, mis tegelikult just tema puhul tarvitusele võeti, mitte üle saja aasta varasema Prantsusmaalt tulnud kuninganna Isabelle’i nimena, kes kukutas oma homoseksuaalse abikaasa Edward II ja pani troonile poja Edward III, kuigi tänu Maurice Druonile jt on just Isabelle’ile see nimi eelkõige külge jäänud. Aga see on anakronistlikult talle pandud nimi. Nagu keegi ei öelnud Bütsants ühe teatava riigi kohta ajal, kui see veel eksisteeris.
Igatahes on tänapäeval populaarne fännata Yorke ning uskuda, et kuningas Richard III, kes kukutas oma vanema venna poja Edward V troonilt ja sulges ta koos tolle vennaga Towerisse, ei tapnud printse jmt soovmõtlemislikku. Kuni viimase ajani uskusid ju tuhanded ja tuhanded rikardiaanid üle kogu maailma, et kuningas Richard III polnud tegelikult see küürakas ja lonkav arhetüüpne antikangelane, kelle hilisemate sajandite teadvusse on jätnud Shakespeare. Küür ja printside mõrvad arvati talle Tudorite propaganda poolt külge kleebituks. Kuni 2012. aasta septembris leidsid arheoloogid Leicesteris ühe parkla alla maetud tõsiselt kõvera selgrooga skeleti, mis hilisemate uuringute tulemusel tunnistati Richard III säilmeteks. Hindamatud on need dokfilmidest pärit kaadrid, kus näeme nende kaevamiste juures olnud rikardiaanide nägusid, kui selgub, et nende kumiiril on suur selgrookõverus, mis ilmselt tolle eluajal just nähtavas küürus väljendus. Nendesamade rikardiaanide, kes olid aastakümneid kõikjal jutlustanud, kuidas Richard oli pikk ja ilus mees, kelle alles Shakespeare Tudorite käsul küürakaks saatanaks maalis.
Ei ole põhjust varjata, et minu sümpaatia kuulub Lancasterite-Beaufort’ide-Tudorite poolele, aga noh, mulle meeldib mõelda, et erinevalt noist tuhandeist rikardiaanidest ei varjuta sedasorti eelistus kuidagi mu kainet pilku nende vigade märkamisel ja tunnistamisel.
Lühidalt ka autorist. Alan Savage on varjunimi, mida kasutab Christopher Robin Nicole, 1930. aastal toonases Briti Guajaanas sündinud ja alates 1957. aastast Inglismaal ja Hispaanias elav ülimalt viljakas kirjamees, kes on enam kui tosina pseudonüümi all avaldanud üle 200 romaani. Suure osa ta loomingust moodustavad ajaloolised romaanid Esimese ja Teise maailmasõja perioodist, keskaega on ta tegelikult kujutanud vaid üksikutes teostes, seda enam väärib aga kiitust ta taustatöö, sest need romaanid kirjeldavad toonaseid olusid, inimesi ja nende mõtteid ning tegusid piisavalt tõepäraselt, ega tee olulisi eksimusi ajaloo vastu. Aga jah, lisaks lugematule hulgale 20. sajandi sõja- ja spiooniromaanidele leiab tema kontost ka teoseid osmanitest, mogulitest ja Akvitaania Aliénorist, kes oli 12. sajandi legendaarne Prantsuse (1137-1152) ja Inglise (1154-1189) kuninganna ning kuningate Richard Lõvisüdame ja John Maata ema. Nicole’i seni viimane romaan paistab olevat 2012. aastal ilmunud «Hiilgav kuninganna» (Queen of Glory), mis räägib 1857. aasta sipoide mässust Indias.
NEED READ 