Charles Strossi Vürstkaupmehed kolmveerand sajandit varem

Ray Cummings. Phantoms of Reality. Ajakirjas: Astounding Stories of Super-Science, jaanuar 1930.

Raymond King Cummings (1887–1957) ehk kirjanikunimega Ray Cummings oli A. Merritti ja Murray Leinsteri kõrval populaarsemaid kahe maailmasõja vahelise perioodi ameerika pulpulme autoreid. Kokku ligi 750 lühemat proosapala avaldanud kirjanik debüteeris 1919. aastal ning oli ka selle jutu ilmumise aegu 1930. aastal oma kuulsuse tipus. Kirjutan temast mõned sõnad oma ajakirja Amazing Stories ajaloos Täheaja ajaveebis.

Pea lühiromaani mõõtu jutustuse «Reaalsuse viirastused» tegevus toimub 1929. aasta palavatel juunipäevadel New Yorgis, kus 25-aastast minajutustajast börsimaakler Charlie Wilsonit külastab ta ammune sõber, Bermudal teeniv sõjaväelane kapten Derek Mason. Derek jutustab Charlie’le, et on leiutanud aparaadi, mis tekitab selliseid vibratsioone, mis suudavad inimese transportida paralleelmaailma; sealsamas New Yorgi piirkonnas, Hudsoni jõe kaldail asub teine maailm, rüütlite, losside ja allasurutud põlluharijate kesk- või varauusaegne maailm, mille sotsiaalne olukord on parajasti plahvatusohtlik, revolutsiooni-eelne. Derek kutsub Charlie’t endale appi sinna maailma kuningriiki ja üht kaunist neidu päästma, revolutsioonikeerises võiksid mõlemad hukka saada.

Nagu üks moodne blogiarvustaja on Ameerikas muigvelsui tõdenud, nõretab lugu varjatud homoerootikast (pole kunagi Cummingsi tausta ses osas uurinud), üksikuna elav Charlie langeb konstantselt Dereki rüütelliku füüsise meelelistesse ja ilmselgelt armunud-ihaldavatesse kirjeldustesse, aga noh, 1929. aastale kohaselt see täpselt sellele tasemele jääbki. Ei teagi, kas autor sellest endale teadlikult aru andis, lugejad sellest aru said või mida arvasid, aga noh, tänapäeval on seda vägagi humoorikas lugeda.

Igatahes on Charlie nõus pikemalt mõtlemata oma igava maaklerielu juurest sõbrale appi rüütlimaailma päästma tõttama. Mehed lukustavad korteri, kus nad ennast Dereki aparaadiga paralleelmaailma vibreerima hakkavad ning Cummings kirjeldab elavalt Charlie kogemusi hetkel, kui tänapäeva korter tema ümber hajuma hakkab ning selle asemele keskaegne lossiruum tekib…

Võibolla polegi sisukirjeldusel siinkohal rohkem tähtsust: meie kangelased satuvad muidugi paleeintriigide keerisesse, selgub, et Derek on tegelikult pärit sealt keskaegsest maailmast, ta on ammukadunud õigusjärgne troonipärija, kelle asemel ebaõiglaselt valitseb praegune reaktsiooniline kuningas. Igatahes puhkevad revolutsioonisündmused ning ühel hetkel on Charlie’l vaja Derekile kõrgesse lossitorni appi tõtata, kuid tema teed sinna takistavad sõdurid. Mida teeb Charlie? Ta vibreerib ennast masina abil tagasi 1929. aasta New Yorki, möödub meie maailmas kohast, kus sõdurid valvet pidasid, ning vibreerib end uues kohas tagasi paralleelmaailma, et aidata sõpra ja päästa päev.

Ilmselt kõigil Charles Strossi Vürstkaupmeeste tsüklit lugenud ulmesõpradel on nüüdseks juba lai irve näol, nagu oli minul seda pala lugedes. Põhimõtteliselt on raske sarnasemat skeemi püsti panna: meie maailma New Yorgi hiliskeskaegne paralleelmaailm samas geograafilises piirkonnas, meie maailmast sinna tagasi sattuv kadunud pärija ning lõpuks kirsina tordil veel see maailmade vahel liikumise võime kasutamine takistustest möödumiseks…

Ma ei tea, kas Charles Stross on seda lugu kunagi lugenud, parem vist kui poleks. Igatahes just selliste avastuste, selliste tahumata kalliskivide leidmise nimel ma vana pulpi nii suure huviga loengi. Sellised leiud panevad sind mitmeidki kirjandustekste ja autoreid sügavalt ümber hindama, kellegi fantaasialendu uue pilguga vaatama ning mis peaasi – nentima, et see kõik on juba kunagi tehtud, see kõik on juba kunagi välja mõeldud (ja nii täpselt sarnaselt!). Sellised leiud panevad sind kõrgemalt hindama toda sõdadevahelise perioodi varast žanriulmet ning jahutama oma vaimustust moodsa ulme saavutuste üle.

Loomulikult on Charles Strossi versioon teostatud meisterlikumalt, nüansirikkamalt ja mitmeplaanilisemalt, tänapäevast atribuutikat kasutades  ja nii edasi ning teavata skemaatilisuse tõttu ma sellele loole hindeks koolipoisi «kolme» annangi. Kindlasti on Charles Stross way tugevam kirjanik, kui oli seda üsna puise jutustuslaadiga Ray Cummings, aga ideed… ideed, jah.

Read Full Post »

Hiidpõrnikate tsivilisatsioon Antarktika jääkilbi all

Victor Rousseau. The Beetle Horde. Ajakirjas Astounding Stories of Super-Science, jaanuar 1930 – veebruar 1930.

Victor Rousseau on 20. sajandi alguse ulmeajakirjade eelse pulpulme perioodi austajatele üsna tuntud nimi. Juudist isa ja prantslannast ema peres 1879. aastal Inglismaal sündinud Avigdor Rousseau Emanuel elas suure osa oma elust Ameerikas ja Kanadas ning kuigi ta ulmekarjäär kestis 1911. aastast kuni 1941. aastani, ilmusid tema tuntuimad ulmeromaanid siiski Munsey ajakirjades aastail 1916–1921. Kui 1920ndate keskel Weird Tales ja Amazing Stories olid alustanud spetsialiseerunud ulmeajakirjade traditsiooni, hakati mitmeid Rousseau tekste ulmeajakirjades taasavaldama ning kirjanik jätkas uute ulmetekstide avaldamist läbi kogu 1930ndate, ometi ei loeta neid enam ta tippude hulka, ka kirjaniku suurim kuulsus jäi perioodi 1915–1930. Mõnda kirjaniku tolle perioodi teksti tutvustan lühidalt oma ulmeajakirja Amazing Stories ajaloos Täheaja ajaveebis.

Mõtlesin siin millalgi, et loeks läbi legendaarse ameerika ulmeajakirja Astounding päris esimese numbri, 1930. aasta jaanuarinumbri, mis ilmus müüki detsembris 1929. Selle isegi ulmekirjanikuna tuntud Harry Batesi (mäletate ju küll juttu «Hüvasti, meister» (Farewell to the Master; 1940), kus tegutsesid Gnut ja Klaatu ja ajakirjanik Cliff Sutherland) toimetatud ajakirjanumbri avabki Victor Rousseau lühiromaan «Põrnikate hord».

«Põrnikate hord» jutustab kapten Stormi juhitud Lõunapooluse ekspeditsioonist aastal 1930, mille juurde naaseb lennukiga eelluuret tegemas käinud tandem, piloot Tommy Travers ja geoloog Jim Dodd. Nad on teinud pöörase avastuse: nimelt on Dodd leidnud inimese suuruse põrnika kitiinist kesta ning selle lennukis kaasa vedanud. Sõbrad lendavad uuesti välja, kuigi kõik märgid näitavad, et kisub polaartormiks. Nende lennuk satubki tormikeerisesse, saab kõvasti räsitud, kaotab juhitavuse ning langeb täpselt Lõunapooluse juures laiuvasse hiiglaslikku auku. Kui lennuk augu põhjas lõpuks maapinnaga kokkupuutel puruneb, avastavad mehed end parasvöötmega kliimaga maalt. Maalt, mis asub maakera sisemuses ja mida asustavad needsamad inimese-suurused hiiglaslikud põrnikad, kes karjatavad seal maa all neile alluvat nõrka inimeste rassi.

Üllatusena avastavad mehed, et seda põrnikate ühiskonda juhib eelmisel polaarekspeditsioonil kadunuks jäänud geoloog Bram, kes kasutab selleks oma välgumihkli tuld, mida põrnikad kardavad, ja ühe surnud põrnika kitiinist kesta, millest on endale põrnikat meenutava justkui «raudrüü» meisterdanud.

Peagi tekib meeste ja Brami vahel konflikt, viimane on maa all ilmselgelt aru kaotanud ja sonib midagi põrnikate hordi eesotsas maailma vallutamisest ja inimrassi orjastamisest, kuna põrnikad olla hulka perfektsemad olendid. Dodd ja Travers ning neid abistav Submundia (nagu maa-alust tsivilisatsiooni kutsutakse) inimrassist pärit tütarlaps Haidia otsustavad mööda keerulist ja hiiglaslikku koobastikku põgeneda…

Tegu on klassikalise pulpseiklusega par excellence, milles on ühendatud nn. kadunud maailma motiiv, täpsemalt selle õõnsa maa alaliik, hullu teadlase ja koletislike elukate süžeega ning on kummastav mõelda, kui palju sarnast on selles loos näiteks paar aastat hiljem valminud H. P. Lovecrafti «Hullumeelsuse mägedega» (lennukid, Antarktika-ekspeditsioon, maa-alune tsivilisatsioon, monstrumid). Samuti on üllatav, kui realistlikus ja kohati eneseirooniliseski võtmes Rousseau selle üdini jabura süžee on esitanud. Ja kõige üllatavam on, et see isegi töötab!

Sellest paralleelist ei maksa muidugi arvata, justkui olnuks Rousseau tekst tolles ajas ainuke teine Antarktika-jutt Lovecrafti kõrval, kaugeltki mitte. Antarktikas asuvad kadunud tsivilisatsioonid ja maapõues peituvad soodsama kliimaga iidsed inimasustused olid sajandi esimese poole pulpulmes vägagi levinud motiiviks ja tegevuskohaks.

Hinde langetasin «kolmele» peamiselt seetõttu, et loo teine osa Astoundingu 1930. aasta veebruarinumbris ei küündinud enam teose alguse tasemele. Meie kangelased jõuvad pärast dramaatilist jälitamist maa-alustes koobastes lõpuks tagasi maapinnale ja seda juba Austraalia kuskil keskosa tühermaal ning seal jätkub nende madin Brami juhitud põrnikate hordiga, mis on alustanud oma maailmavallutust. Lõpp kannatab kiirustamise all ning on üldse kuidagi magedalt lahendatud. Ilmselt oli ka tegevuspaiga vahetamine karmide Antarktika polaarväljade asemel Austraalia kuiva ja elutu kõrbemaastiku vastu suur viga.

Read Full Post »

Esimene lend Kuule

Robert A Heinlein. Destination Moon. Ajakirjas: Short Stories, september 1950.

Lühiromaan «Sihtpunkt Kuu» on üks kummaline tekst. See peaks olema samanimelise 1950. aasta filmi, mille stsenaariumi autorite seas oli samuti Heinlein, romaniseering, ometi on selle konkreetne sündmustik filmi omast siiski üksjagu erinev, ka tegelastel on (ühe erandiga) teised nimed. Tänapäeval filmide romaniseeringud päris sellised pole.

Ka on tekst kummaline, kuna ilmus ajakirjas Short Stories (Lühijutud), mis oli aastail 1890–1959 ilmunud pulpajakiri, kuid peamiselt seiklusjutte, vesterneid ja kriminulle avaldav ajakiri… nii et see Heinleini tekst on üks erandlikke SF-materjale, mis seal kunagi üldse ilmus.

Samuti on tekst kummaline, kuna käsitleb suhteliselt sama teemat, mida ka kirjaniku esimene noorsooromaan «Rakettlaev Galileo» (Rocket Ship Galileo; 1947) ja lühiromaan «Mees, kes müüs Kuu maha» (The Man Who Sold the Moon; 1950). Lausa sel määral, et sekundaarkirjanduses on levinud väited, nagu baseeruks film (osaliselt) neil teostel. Olemata lugenud «Galileod», kuid tuttav sisukirjeldusega, ning olles lugenud «Meest, kes müüs Kuu maha», ei saa selle väitega nõustuda. Pigem on siis nii, et filmis (ja filmiga paralleelselt sündinud samanimelises, siinarvustatavas lühiromaanis) on kasutatud nois tekstides esinenud motiive ja teemasid, aga «baseerumiseks» tundub ikka, et ebapiisavalt vähe.

Heinleinid Kuul ehk siis filmi võtteplatsil.

Lugu algab sellega, et Mojave kõrbes ehitatakse kuuraketti, mis saab nimeks Luna. Esimest raketti, mis viiks inimesed Kuule. Paraku ei saa see lendamisluba, õieti on selle testidki pooleli. Ameerika Ühendriikide valitsus tahab selle aatomimootoriga raketi edasised katsetud üle viia mõnele eraldatud Vaikse ookeani saarele, kuid kuulennuga seotud mehed arvavad, et valitsus tahab vaid üritusele kaikaid kodaraisse loopida ning lendu määramatusse tulevikku edasi lükata. Raketistardi järjekordse harjutuse kattevarjus otsustavad mehed siiski tegelikult startida…

Doktor Robert Corley, kontradmiral «Red» Bowles ning Barnes Aircrafi juht Jim Barnes arutavad kõik kiirustades läbi ning peavad viimasel hetkel neljanda mehe ekspeditsioonil asendama, kuna see satub pimesoolepõletikuga haiglasse. Igatahes õnnestub nende start loetud minutid enne kohtumääruse kohale jõudmist, mis kõik katsetused keelustab. Meie vaprad kosmose-kolumbused on teel Kuule, sinna jõutakse ka kohale, arutatakse võimalike maandumistehnikate üle ning lõpuks õnnestub rakett napilt ohutult ja ühes tükis ka Kuu pinnale tuua.

Nalja saab kah. Kui üks tegelane, kelle kodus parajasti reisidetaile arutatakse, tunnistab üles, et rääkis salajasest ettevõtmisest ka oma naisele, ei tule kellelgi tegelasist pähe kutsuda naist teisest toast või ülakorruselt kohale ning paluda tal sellest sõbrannadele mitte rääkida. Ei, admiral lihtsalt helistab oma staapi ja annab käsu see maja telefonivõrgust välja lülitada. Samas aga muutuvad need Heinleini meestegelased teekonnal Kuule kosmoseraketis ise parajateks «beata kanadeks», vaidlevad emotsioonide pinnalt, käituvad irratsionaalselt ja üdini tüütavalt, langetavad kahtlase väärtusega otsuseid – see tundus korraga ääretult ebausutav ja jama ning samuti võttis maha üksjagu lugejas nende meeste suhtes tekkinud respekti.

Chesley Bonestelli kuulus kuurakett.

Seoses ÜROs Nõukogude Liidu ja USA vahel toimuvate kisklemistega ja Külma sõja puhkemise tõttu on admiral Bowlesi meelest vaja kiiresti Maale teada anda, et Kuule on jõudnud ameeriklased ja selle enda omaks kuulutanud. Paraku ei õnnestu aga raadiosignaali saatmine Maale, kuna rakett on maandunud nii kehvasti, et täpselt jääb miski mäeahelik Maa nähtava trajektoori ja raketi vahele. Õige pea tehakse teinegi rahutuks tegev avastus – kaugel Kuu pinnal silmatakse mingeid ehitisi ning pole võimalik aru saada, kas need on sinna jätnud miljonite aastate eest marslased või mis iganes tulnukad, või näiteks venelased, kes äkki on ka salaja Kuule jõudnud…. Vaja on kindlasti tagasi Maale jõuda, pole aga kindel, kas rakett startimisvõimeline on: maha jäetakse kõik vähegi ebavajalik, lõpuks on admiral Bowles nõus isegi maha jääma, et vaid laeva massi kergendada ja viia koju sõjaväeluurele teade kummalistest objektidest Kuu pinnal…

Esimest korda ilmus see ajakirjaveergudel avaldatud tekst raamatukaante vahel Leo Marguliesi koostatud antoloogias «Three Times Infinity» aastal 1958, kust ka mina seda lugesin. Heinleini autorikogudes hakati lühiromaani avaldama alles paar aastakümmet hiljem, kui kogu Heinleini tuntud lühiproosa oli kokku kogutud ja ära avaldatud ning oldi jõutud elava klassiku ja suurmeistri nooruspõlve vähetuntud ja kummaliste tekstide avaldamiseni. Kindlasti pole tegu igava looga, lugu arenes kiiresti, nagu Heinleini tolle perioodi tekstid üldse, aga mingit sügavamat karakteriseeringut või ideed siit paraku otsida ei maksa. Jutt meestest, kes erinevail põhjustel tahavad olla esmaavastajad.

Kes soovib ära vaadata samanimelise filmi, siis saab seda teha siit, Youtube’is on linateos kenasti olemas. See George Pali (1960. aasta võrratu  «Ajamasin»!) toodetud film väärib tähelepanu peamiselt kui esimene Hollywoodis tehtud suur kosmosereisi-film, teaduslik-fantastiline film. Omaette kunstiteosena ta tänapäeval erilist naudingut vaevalt kellelegi pakkuda suudab. Igatahes noppis film eriefektide Oscari ning tänapäeval tagantjärele antud Retro-Hugo auhinna. Oluline on märkida, et dekoratsioonide ja kosmiliste maastike osas andis filmi oma panuse kuulus ulmekunstnik Chesley Bonestell.

Read Full Post »