Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘McDevitt, Jack’ Category

Jack McDevitt. Coming Home. 368 lk. Ace. New York, 2014.

91rV6Lkyd8LAlex Benedicti sarja 7. romaan «Kojutulek» mõjub sellena tõesti. Ja ma ei mõtlegi siinkohal romaani sisu, kus reisitakse Maale ja otsitakse taga aastatuhandeid kadunuks peetud esimeste kosmosereisidega (20. sajandi Apollo Kuu-lennud jmt) seotud muinsusi, vaid vormi ja atmosfääri, miljööd, tunnetust.

Eelkõige on see kojutulek fännist lugeja jaoks. Tunnistan, et olen end sellesse sarja nii sisse lugenud, et olen minetanud ilmselt igasuguse objektiivse pilgu ja võime tsüklit kuidagi kriitiliselt hinnata. Näiteks McDevitti teise romaaniseeria, Priscilla Hutchinsi ehk nn. Akadeemia raamatute puhul ma seda ei taju: ilmselt on ka põhjuseks tõsiasi, et tolle tsükli peamised tegelased ei ole nii lahedad. Hutch ise ja kõik nood gregorymacallisterid ja teised lihtsalt ei ole sellised inimesed, keda endale sõbraks sooviks, kes tunduksid nii mõistlikud, lahedad, just sobiva huumorimeelega jne.

Alex Benedict ja Chase Kolpath on aga just täpselt sellised tegelased, kellega raamatulehekülgedel kohtudes on tunne, nagu oleks kaugelt reisilt tagasi lähedaste juurde koju jõudnud või siis parimate sõprade seltskonnas maandunud. Enesetunne ja tuju läheb kohe kuidagi heaks.

Sarja 7. köite puhul oleks ilmselt kaunis mõttetu hakata tutvustama tegelasi või selgitama, millega nad tegelevad, sest ega ma ei soovita ju kellelgi tsükliga selle raamatu vahendusel tutvust teha: see on ikka edasijõudnutele mõeldud delikatess ning esimeseks maitseprooviks tuleb huvilised suunata siiski sarja esimese romaani «A Talent for War» juurde, milles salapäraselt transdimensionaalsesse kosmosesse kadunuks jäänud luksuslik kosmiline kruiisilaev Capella koos Alexi onu Gabrieliga nüüd, 7. osas välja ilmub, nagu kõik 6. köite sisuga tuttavad lugejad kindlasti mäletavad.

Õigupoolest sarnaneb 7. köide 6. veel mitmeski mõttes. Pea täiesti identne on romaani ülesehitus: esimesed 100 lehekülge toimub kaunis aeglane ja sündmustevaene tegevuse käimatõmbamine, Benedicti romaanidele omast kosmilist õõva, aastasadu või -tuhandeid vanu saladusi ja varjamisi, kõike seda hakkab lugeja saama umbes 100. leheküljest ja siis juba korralikus tempos. Ja jällegi väga sarnaselt eelmisele köitele on siingi kaks täiesti erinevat ja omavahel mitte seotud tegevusliini vaheldumisi: kord keskendutakse Capella päästeoperatsioonidele (kruiisilaev väljub transdimensionaalsest ruumist ju vaid loetud tundideks, et siis jälle aastateks kaduda, katsu sa mõne tunni jooksul aga kosmoses kohe laevani jõuda ja sealt pealt tuhandeid inimesi evakueerida…), siis jälle ajavad Alex ja Chase kosmoseajastu koidiku reliikviate jälgi.

Ja kui Capella päästeoperatsioon on selle romaani tegevusliinidest see veidi vähem köitev – kuigi me kõik ju tahame näha, mis saab, kui enda arust 3-4 päeva ära olnud Gabriel Benedict jõuab tagasi koju, oma majja, milles on Alex juba 11 aastat oma antikvaariäri pidanud, pärides Capella kadumise järel onu varanduse -, siis kosmoseajastu koidiku arheloogiliste reliikviate otsinguretk Päikesesüsteemi ja Maale on selle köite tõeline maiuspala.

91xwBeapcfLLausa selline maiuspala, et sooviks, et McDevitt kirjutaks terve raamatu oma tulevikuajaloo Tumedatest sajanditest, mil 25.-32. sajandini toimus kaks suurt tsivilisatsiooni kollapsit, mis hävitasid suure osa kogu varasemast inimkonna kultuuripärandist. Need 10-20 lehekülge, millel McDevitt visandab oma tulevikuajaloo Tumedad sajandid – õieti selle, kuidas Alex ja Chase seda hämarat minevikku 10 000 aasta kauguses tulevikus uurivad ja rekonstrueerida püüavad – on tõesti muljetavaldavad ja läbiraputavad. Kuidas üksteise järel tabavad Maad alates 25. sajandist majanduslik kollaps, seejärel diktatuurirežiimide aeg, demokraatliku ühiskonna taastumine ning siis 31. sajandil interneti, personaalsete suhtlusseadmete, kõiksuguste kommuniktsioonivõrgustike, elektri ja üldse moodsa heaoluühiskonna kadumine, totaalne kliimakatastroof koos mandrite rannajoone olulise muutumisega ning uus ja veel sügavam krahh… Millise emotsionaalse sügavuse ja tavainimeste ängistuse atmosfääri McDevitt siin nappide ajalooraamatuist pärit lausetega luua suudab! Tahan veel!

Igatahes oli neil Tumedail sajandeilgi ennastohverdavaid inimesi, kes püüdsid varasema tsivilisatsiooni kultuuripärandit rüüstamiste ja vandaalitsemiste eest päästa. Olid inimesed, kes Floridast Kosmoseajaloo muuseumist kõik varase kosmoseajastu eksponaadid evakueerisid ja siis need kuhugi kindlasse kohta toimetasid… Ja just nende hindamatute antikvaarsete esemete (Apollo astronautide isiklikud esemed, kohvitassid, skafandrid jne) jälgi Alex Benedict selles köites ajabki. Ja nagu neis raamatuis ikka, on olemas mingi jõud, mis püüab teda iga hinna eest takistada, et ta mingil juhul neid jälgi mööda selle iidse aarde peidupaigani ei jõuaks. Tapmiskatsed, manipulatsioonid, ähvardused jmt on loomulikult omal kohal.

McDevitti romaanid ei ole tüüpilised moodsad telliskivi-paksused kosmoseooperid, kus lugeja ette laotatakse hoomamatult avarad maastikud ja panoraamid, lugematu hulk erinevaid maailmu, sadu tegelasi (kelle nimekiri kindlasti peab olema raamatu alguses või lõpus ära toodud), keerukaid süžeeliine, füüsikalisi mõtteeksperimente jmt. Ei, McDevitt kirjutab enam-vähem moodsasse kuube rüütatult täiesti vanaaegset kosmoseseiklust, 300-400 leheküljel on meil siiski 5-6 peamist karakterit, paarkümmend kõrvaltegelast ja mitte üle 2-3 süžeeliini. Midagi väga turvalist ja kodust on neis romaanides, leian ma ilma igasuguse objektiivsuse ja kriitikameeleta ning pööraselt õnnelikult, et saan enamvähem reaalajas kaasa elada Alex Benedicti uutele seiklustele. 🙂

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Elusad arheoloogilised leiud tuhandete aastate tagant

Advertisements

Read Full Post »

Jack McDevitt. Firebird. 357 lk. Ace. New York, 2011.

Picture 35Mul on ääretult hea meel, et õnnestub jälle oma lemmikkirjaniku lemmiksarja uut osa eesti keeles esimesena arvustada, hoolimata tõsiasjust, et raamat meiegi kaubandusvõrgus juba nädalaid täiesti saadaval on ning et mina, kes ma selle ju kohe ilmumisjärgselt ostsin, täiesti maha käinud arvustajana alles nüüd teose lugemiseni jõudsin. Õieti võtsin ma pärast kosmosearheoloog Alex Benedicti 5. seiklust «Echo» (ohtrate muude lugemiste sekka) ette Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi tsükli 2. ja 3. osa, ehk romaanid «Deepsix» ja «Chindi», aga need edenesid Benedicti-sarja raamatutega võrreldes kuidagi laisalt ja pikkade pausidega ning pealegi tekkis hirm, et keegi «Firebirdi» enne mind tutvustama jõuab. Mõeldud-tehtud. Raamat sai poole «Chindi» pealt riiulist välja tõstetud, et veenduda, kas viga on minus, McDevittis või Priscilla Hutchinsi sarjas, ning… kahe õhtuga läbi töötatud. Õnneks ei olnud viga minus ega Jack McDevittis.

Kosmiliste muinsuste otsija ja vahendustasu eest kollektsionääridele edasimüüja Alex Benedict, meedias tuntud ka kui «hauaröövel», ja tema palgaline piloot Chase Kolpath ajavad seekord salapäraselt kadunuks jäänud füüsiku dr Christopher Robini jälgi, kelle kinnisideeks olid paralleelmaailmad. Tollases tulevikumaailmas on nimelt üsna levinud ja tihti dokumenteeritud juhtumid, kus kosmoses, kas laevadel või orbitaaljaamades, märgatakse aegajalt ennast mitte identifitseerivaid kummalisi ja justkui täiesti võõra disainiga kosmoselaevu, mis ilmumise järel suhteliselt kiiresti kaovad. Laevad ei kao aga nagu harilikud hüperruumi hüppele minevad laevad – silmapilguga, vaid hääbuvad-haihtuvad mõne minuti jooksul justkui vaatleja pilgu all läbipaistvaks muutudes…

Sellest järeldaski dr Robin, et tegu on paralleelmaailmadest korraks mingi ruumifüüsikalise anomaalia tõttu meie reaalsusse sattunud kosmosealustega. Loomulikult pilkasid ja naeruvääristasid kõik eluajal füüsikut selle ulmeliste teooriate pärast. Igatahes jäi Christopher Robin ühel õhtul kosmoselennult koju naastes oma maja ees koos kohvritega kadunuks. Ta väljus koos pagasiga hõljukist, kuid koduukseni ei jõudnudki. Mees justkui haihtus õhku. Nüüd, kuus aastat hiljem, pakub Robini surnud abikaasa õde oma õemehe kraami Benedicti firmale edasimüümiseks. Ning Alex ja Chase sukelduvad füüsikadoktori kadumise ja paralleelmaailmade müsteeriumisse.

Nagu ikka hakkavad Alex Benedict ja Chase Kolpath uurima kaduma läinud teadlase viimaste elukuude reise ja tegemisi, koguma andmeid tema uurimistöö kohta ning otsima kontakti ta tuttavate, kolleegide ja nende laste, pärijate, lähedastega. Õige pea ilmneb, et dr Robin on enne surma ostnud hulga suhteliselt vanaraua tasemel kosmosesüstikuid ning asunud nendega avakosmoses eksperimenteerima. Justkui püüdes neid kuhugi saata… Viie laeva kered on alles, tuvastatavad, ühest, viimasest nimega Firebird, pole aga kuskil jälgegi… Pole kuskil meie maailmas siis.

51+4is9qYoLOma uurimistöö käigus põrkuvad Benedict ja Kolpath nagu ikka valitsus- ja armeeringkondade salastamismaaniale, selgub, et ühes kosmosejaamas koostatud kunagi üht neist haihtuvatest laevadest kirjeldav raport on muudetud. Kosmosejaama töötajad, kes seejärel närvivapustusega töölt lahkusid, nägid tegelikkuses tolle viirastuslaeva illuminaatoritest üsna selgelt seal kaptenisillal toimuvat. Nimelt tagus seal üks naisterahvas hüsteeriliselt vastu klaasi ja püüdis justkui kosmosejaama töötajate tähelepanu äratada…

See on Benedicti-sarja kontekstis ülesehituselt ja teostuselt üks kummalisemaid ja mitte kõige tugevamaid episoode. Nii et kirjaniku-skaalal oleks hindeks tegelikult tugev «4+», BAASi-skaalal loomulikult täiesti vaieldamatu «5». Igatahes algab see 350-leheküljeline lugu kole aeglaselt, justkirjeldatud salapärase ja traagilise avastuseni jõuavad peategelased alles 100. leheküljeks, enne seda on ainus sündmustikku koos hoidev müsteerium dr Robini kadumine, kuigi ka selle kohta arvab enamik realistlikult mõtlevaid kaasaegseid, et ju ta oli švipsis ja kukkus koos oma kompsudega lihtsalt üle kodumaja tagahoovis oleva rinnatise jõkke, mis laiba seejärel merre kandis.

Kummaline kompositsioon jätkub, sest süžee edasiarendamiseks vajaliku mõistatuse lahenduse leidmiseks viib McDevitt meie kangelased romaani keskmiseks kolmandikuks Villanueva nimelisse hüljatud maailma – mis ongi õieti teose põnevaim osa. Villanueva on kummaline planeet, ühest küljest on see üks harvu juhtumeid, mil kosmoses leiti täiesti Maa-tüüpi kliima ja loodusega paradiislik maailm, teisalt oli planeedi avastamise ajal juba teada, et paari sajandi pärast läbib vastav tähesüsteem ühe külma kosmilise tolmupilve, mis muudab inimelu planeedil võimatuks. Sellest hoolimata planeet koloniseeriti, kuna tulevase katastroofini jäi aega veel sajandeid. Ja koloniseeriti peamiselt erinevate kristlike usugruppide poolt. Katastroof aga jõudis ühel hetkel kätte ning miskipärast ei olnud enne seda keegi miljonitest asukatest eriti lahkuda soovinud. Osa inimesi õnnestus tolmupilve sisenenud tähesüsteemi planeedilt päästa, väga paljud aga hukkusid. Lahkudes unustati aga elekter välja lülitada, kui kujundlikult väljenduda. Kõik teenindusrobotid, arvutisüsteemid jmt jäid käima. Ning läksid lolliks, mis tähendas, et kui planeet paar sajandit hiljem tolmupilvest väljus, ei saanud seda enam uuesti koloniseerida, kuna maa peal oli lahti läinud täielik põrgu. Lühidalt võiks öelda, et Bradbury «Kord tulevad soojad vihmad» ja Silverbergi «Raudse kantsleri» laadis isetöötavad kodurobotid ja -arvutid, aga ainult täielikus «Terminaatori» võtmes. Planeet on Benedicti ajaks (mitu millenniumit hiljem) kuulus kui ennast ise täiustavate robotite ja arvutite hullumeelne ja inimtühi maailm, kuhu need kedagi ligi ei lase. Kõik Villanuevale seiklema või uurima läinud ekspeditsioonid on hävitatud. Dr Robini ja tema otsingute jäljerada viib aga Benedicti-Kolpathi tandemi just sinna kuskilt keskarvutist juhitavate robotisüsteemide hüsteerilisele mänguväljakule…

Ei salga, et see oli minu jaoks romaani huvitavaim liin, mitte teose kolmandas kolmandikus jätkuv ja küllaltki põneva lahenduse saav viirastuslaevade otsimine ja leidmine ning sealt pealt inimeste päästmine. Just see Villanueva isetäiustuvate tehisintellektide maailm oleks võinud kujuneda romaani keskseks teemaks, praegu jääb ta kuidagi õhku ja haakub pealiiniga vaid autori kaunis vägivaldsel tahtel, kunstlikult noh. Igatahes toob just selles Villanueva-liinis McDevitt loosse omapoolse versiooni sellest igavesest vaidlusest, mis hetkel tekib tehisintellekt, mis hetkest saab tehisintellekti vaadelda iseseisvana ning mis hetkest võiks tehisintellekti võtta inimesega võrdsena. Ja seda siin romaanis just ühiskondlik-sotsiaalses ja emotsionaalses mõttes, mitte masina tarkuse ja arvutusvõime poolest, kus meist, inimestest ju niiehknaa konkurenti pole.

firebird-mcdevittIgatahes puhkeb Benedicti maailmas tema pöörase seikluse ja ülinapi pääsemise järel Villanuevalt suur arutelu ja torm seeüle, kas tehisintellekti võiks pidada inimesega sotsiaalselt võrdseks ja emotsionaalseks olendiks. Eks autor viitab siin muigega ja läbi lillede neegriküsimusele, paralleele leidub rohkelt, kogu selle ajaloolises arengus ja emantsipatsioonis, alates USA kodusõja aegseist vihastest vaidlustest, kas neeger väärib inimesega võrdseid õigusi, kuni 1960ndate mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel peetud võitluseni välja.

Ühesõnaga. Benedict ja Kolpath on pärast oma imelist pääsemist Villanueva mõrtsukrobotite küüsist valmis planeedi orbiidilt lahkuma, kui saavad palve kelleltki Charlie’lt maa pealt, kes on beeta – nii kutsuvad sealse maailma tehisintellektid ennast ise, ning kes palub härdalt ja dramaatiliselt enda päästmist sealt planeedilt, kuna 1) kardab, et üks hulluks läinud beeta, mis neid robotsüsteeme juhib ja arendab, võib ta lähiajal hävitada ning 2) kuna on end kõik need kohutavalt pikad sajandid seal planeedil kole üksikuna tundnud. Kuigi Charlie visualiseerib ennast alul hologrammi kujul 20-aastase meeldiva noormehena, ei tee ta mingit saladust, et on tegelikult üks paarikümne sentimeetri suurune karp ühe Villanueva linna ühe koolihoone klassitoas, umbes seitse tuhat aastat vana karp, kelle töö enne katastroofi oli koolilaste õpetamine.

Meenutuseks varasematest romaanidest, et Benedicti maailmas on igasse majapidamisesse, kosmoselaeva jm installitud oma TI, kes siis majapidamist/laeva juhtimist haldab, tsivilisatsiooni kõigi infopankadega ühenduses on jne, ehk siis üks arvutisüsteem ja tarkvara, aga teisalt sellise ülemteenri rolli omandanud ja igas kodus nime saanud ning personifitseeritud üksus, kellega suheldakse täiesti vabalt, kellele usaldatakse oma saladusi, kes on programmeeritud olema oma suhtluses täiesti inimlik ja empaatiline, eksisteerima vajadusel inimholona, aga et on siis lõppeks ikka tegu emotsioonitu masinaga või mitte…?

Benedicti ja Kolpathi ees ongi dilemma: kas minna uuesti oma eluga riskides planeedile päästma ühte arvutit, kes/mis seda härdalt palub. Ei ole ilmselt suur spoiler, kui ütlen ära, et romaani lõpus saab Benedictist suur beetade õiguste eest võitleja 🙂 Õieti veenab teda selleks Charlie enda käitumine ja hiljem ka teiste beetade (nagu neid hakatakse üha enam solvava tehisintellekti asemel kutsuma)… Sest ilmneb, et Charlie on nende üksildaste aastatuhandete jooksul muutunud kohati neurootiliseks… ilmneb, et emaatiliseks programmeeritud beetad majapidamistes, kosmosesüstikutes jm ongi tegelikult empaatiliseks muutunud, nende teadvus pole enam pelgalt programmeeritud olema emotsioonivõimeline, vaid neil ongi tekkinud omaenda sõltumatud emotsioonid.

Aga nagu juba öeldud: et ma Villanuevast ja beetadest nii pikalt lobisesin, ei tohiks tegelikult kellegi lugemiselamust rikkuda, kuna see meisterlikult esitatud teema ja süžeeliin on romaanis kõrvaline, taustal asuv. Miskipärast. Aga leidlik, meisterlik ja põnev ehk siis igati mcdevittilik on ka romaani põhiliini, viirastuslaevade probleemi lahendus, mis meenutab juba rohkem sarja varasemate osade kosmilisi saladusi, olgu siis Salad Afari maailma hävimine, koloonialaeva Seeker kadumine, inimtühjana leitud Polarise süstiku lugu või Echo-planeedi hüljatud tsivilisatsiooni varemed.

Lõeptuseks polegi muud öelda, kui et loeme nüüd edasi Akadeemia-romaane ning ootame 2014. aasta sügist, mil peaks ilmuma 7. romaan Benedicti sarjast esialgse pealkirjaga «Coming Home». Ahjaa, sattusin hiljuti lugema kriitiku ja entsüklopedisti John Clute’i hinnangut McDevitti kohta: «the most adult of all writers of adventure sf».

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Read Full Post »

Jack McDevitt. Echo. 367 lk. Ace. New York, 2010.

Picture 11Jack McDevitti iga uut Alex Benedicti romaani kätte võtta on puhas nauding. Kvaliteedile võib kindel olla. Eks sellele ole oma loogiline põhjus: need romaanid on kirjutatud kindla valemi järgi. Formula fiction ei ole kindlasti positiivne kirjeldus, aga kui valem on suurepärane ja töötab, siis miks mitte seda ajaviitekirjanduses rakendada. Kui see töötas Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini puhul, siis miks mitte rakendada seda ka ulmeliste arheoloog-detektiivide tandemi puhul?

Võrdlus Rex Stouti ilmakuulsa detektiivitandemiga polnud juhuslik – ka McDevitti kosmoseantikvaaride-arheoloogide paar ja nende maailm tekitavad lugejas samasuguse mõnusa äratundmise, mõnusa kodutunde: sa tead, kuidas see maailm toimib, millised on tegelaste omavahelised suhted, missugused on nende harjumused, millist dialoogi neilt oodata ning sa aimad ka üsna hästi, mis tüüpi sündmused on algamas. Ootusärevuse täiuslik kompott.

Picture 12Romaani proloogi sündmustik toimub kolm aastakümmet enne põhitegevuse algust (samuti kindel element): terve elu edutult mõistuslikke tulnuktsivilisatsioone otsinud ja sellega terve galaktika naerualuseks saanud õpetlast Somerset Tuttle’it külastab ta armuke ning lõbureiside firmas töötav kosmosepiloot Rachel Bannister. Nad on juba mõnda aega koos tulnukaid otsinud. Bannister ilmub Tuttle’i ette aga täielikus šokis ja teatab, et tal on väga halbu uudiseid…

Kolmkümmend aastat hiljem peavad Alex Benedict ja ta abiline Chase Kolpath oma edukat kosmoseantikvariaati ning kauplevad kõiksuguste muinsustega, mida tühjadest fantoomkosmosejaamadest, hüljatud kolooniatest ja tontlikest tähelaevadest leida võib. Nende silma jääb kunagi Somerset Tuttle’ile kuulunud majast (kus elab nüüd suvaline tädi) leitud veider artefakt – suur kiviplaat, millel on veidrad ruunimärgid, mis ei sobi ühegi teadaoleva keele ega kultuuriga. Nad tõttavad seda ära ostma, kuid napid tunnid varem napsab keegi selle nende nina alt ära.

See keegi on seotud Rachel Bannisteriga… Benedict ja Kolpath uurivad välja kõik need seosed Tuttle’i-Bannisteri ja tulnukateotsingu vahel: selgub, et täpselt proloogis kirjeldatud sündmuste järel lõpetas Tuttle päevapealt igasugused tulnukate otsingud igaveseks, kuigi elas veel mitu aastat.

Picture 13Rachel Bannister ei taha neile midagi selgitada, ei taha nendega suheldagi, eitab igasugust seost väljaujunud kiviplaadi ja võimaliku tulnukate leiu vahel ning kinnitab, et hävitas plaadi.

Ka järelepärimised kosmoseturismifirmas, kus Bannister kolme kümnendi eest töötas, ei anna tulemusi: keegi ei mäleta midagi, kõik tollased failid lendude kohta ja õieti kogu informatsioon on väga mugavalt hävitatud, ainus inimene, kellele Tuttle pärandas oma reisipäevikud, on teadmata kadunud ning Bannisteri omaaegne sõber ja kaaspiloot läheb näost kaameks ja kangestub, kui temalt midagi tolle aasta reiside ja Bannisteri ja Tuttle’i kohta küsitakse…

Selge on see, et midagi saatanlikku ja jubedat omal ajal leiti või juhtus, mida on kolmkümmend aastat paranoiliselt varjatud. Kuigi Benedicti ja Kolpathi püütakse korduvalt tappa, nad ei loobu. Õieti Chase isegi korraks loobub, kui nende tapmiskatse käigus saab surma süütu teismeline tütarlaps, kes sattus tol päeval vales kohas jalutama, ning kui tal ei õnnestu päästa Rachel Bannisteri, kes teda painava saladuse varjamiseks teeb fataalse sammu ning hüppab nuttes sillalt alla jõkke, olles eelnevalt vannutanud Chase’i asja uurimist inimkonna huvides jumala eest katki jätma.

1414394_bigSellises paranoiathrilleri õhustikus need sündmused loomulikult ka jätkuvad: Chase ja Alex leiavad erinevate vihjete abil üles mehe, kellele Tuttle pärandas oma päevikud, leiavad veel portsu asjaga seotud inimesi ning suudavad lõpuks vanade fotode järgi tuvastada tähesüsteemi, kuhu kosmoseturismifirma tol saatuslikul aastal reise korraldas…

Echo nime kandvas tähesüsteemis avastatakse tsivilisatsiooni poolt hüljatud planeedid ning kogu sarjas on tulnud vähe ette õõvastavamaid stseene, kui Alexi ja Chase’i jalutuskäik inimtühjas linnas ja hoonetes, kus tunduks justkui elanuks seal üsna inimese mõõtu olendid ning kust kõik on justkui ootamatult, poole tegevuse pealt lahkunud-kadunud. Teisest kohast leitakse ka luukeresid-laipu… perekondade kaupa oma tubades, voodeis ning maaligalerii, mis annab aimu tollest tsivilisatsioonist.

Selle aastakümneid vanade traagiliste saladuste ja õnnetuste varjamise, kosmilise õõva ja paranoia ning hüljatud tähelaevade koridoride ja kajutite absoluutse vaikuse ning sajandeid vanade luukerede avastamise õudust ei oska vist keegi McDevittist paremini luua ja edasi anda.

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Read Full Post »

Jack McDevitt. The Engines of God. 419 lk. Ace. New York, 1994.

11797438Mu lemmikkirjanike hulka kuuluva Jack McDevitti romaan «Jumala mootorid» valmistas mulle tõsise pettumuse.

On 23. sajand. Maad ähvardava ökokatastroofi tõttu otsib inimkond elukskõlbulikke või siis terraformitavaid planeete. Üks selline on Quraqua. Enne planeedi terraformimise algust teevad Akadeemia arheoloogid seal viimaseid uuringuid – planeedilt on leitud Monumendiehitajate tsivilisatsiooni jälgi. Monumendiehitajad on ilmselt ammu hävinud galaktiline tsivilisatsioon, mis on endast paljudele taevakehadele jätnud maha kummalisi kujusid. Terraformimise algushetk läheneb, kuid arheoloogid ei taha kuidagi tööd lõpetada, kuna leiud muutuvad järjest huvitavamaks.

Algab närvidemäng, et kas terraformimist läbi viiv suurkorporatsioon alustab planeedimuutmist, mis tähendaks tuumalaengutega planeedi pooluste jää lõhkamist ning planeedi pommitamist jääasteroididega, või lastakse õilsail teadlasil oma tööd edasi teha ja lükatakse planeedi muutmise algust edasi. Juba see romaani sündmuste lähtesituatsioon on nii läbinisti kunstlik ja ebaloomulik ning jabur ja päriselus mitteesinev, et lugeja haarab peast.

Picture 24Mitte kusagil ei alustataks sellist terraformimist, kui inimesed on veel planeedil. Loomulikult võiks alustada, kui tegu oleks mingite Greenpeace’i laadis roheliste terroristidega, aga pole ju! Lihtsad teadlased. See oleks umbes sama, kui näiteks Tallinna või Tartu mõne suure kesklinna ehitatava kaubanduskeskuse ehituse eelsetel kaevamistel leitakse midagi reaalselt haruldast, mida on vaja pikemalt uurida, aga klaasist tarbimismaja ehitav firma sülitaks sellele, et arheoloogid ikka oma kühvlite ja pintslitega vundamendiaugus istuvad ning alustaks otse nende kaela betoonivalamist.

Tänu Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi, kes on selle hetkel veel kuuest teosest koosneva romaanitsükli läbiv peategelane, leidlikkusele õnnestub arheoloogid väikseima võimaliku ohvrite arvuga planeedilt siiski ära päästa ning tuumalöögid saavad alata.

Edasi tuiatakse mööda galaktikat ringi ning otsitakse vastust Monumendiehitajate tsivilisatsiooni mõistatustele ning küsimusele, miks hävivad kõik arenenud tsivilisatsioonid galaktikas 8000 aastat pärast tekkimist ning kas sama oht tabab ka inimkonda.

Sakslased on kasutanud kaanepildina Michael Whelani kaanepilti Isaac Asimovi «Asumi äärele», mis kummalisel kombel isegi sobib (vasakul). Ometi on kõigist selle raamatu kaanepiltidest minu lemmik prantslaste teise väljaande oma (keskel), kuigi ka itaallaste sooritus pole üldse halb (paremal).

Sakslased on kasutanud kaanepildina Michael Whelani kaanepilti Isaac Asimovi «Asumi äärele», mis kummalisel kombel isegi sobib (vasakul). Ometi on kõigist selle raamatu kaanepiltidest minu lemmik prantslaste teise väljaande oma (keskel), kuigi ka itaallaste sooritus pole üldse halb (paremal).

Hüva, ma mõistan, et see on Priscilla Hutchinsi seerias väga oluline tekst, kuna siin tutvustatakse lugejaile esmakordselt Omega-pilvede probleemi, mis saab vist lahenduse alles samanimelises, sarja 4. romaanis. Samuti kinnitan ma, et see on täiesti stiilipuhas arheoloogiline ulmeromaan, nagu on romaani omakeelse väljaande kaanele trükkinud sakslased, žanr, mis mulle väga meeldib.

Väite kinnituseks võin öelda, et ju ka kirjaniku Alex Benedicti tsükli romaanid (hetkel samuti kuus) on arheoloogilised ulmeromaanid, küll kriminaalse või sellise paranoiathrilleri koega, aga ikkagi. Ja Benedicti-sari on mu absoluutseid lemmikuid.

Aga Akadeemia-sarja esimene raamat laguneb koost, on igav, kohati jabur, eri teemad ja liinid ei moodusta tervikut ning valmistas Benedicti-seeriaga harjunud ulmegurmaanile pettumuse nagu üks väga normaalne aga isikupäratu päevapraad valmistab pettumuse toidugurmaanile.

Urmas Roolaid on oma arvustuses maininud salapära loori ja äreva ootuse õhkkonda ning Indrek Rüütel kosmilise üksinduse tunnet, tühjust. Jah, need meeleolud on raamatus täiesti olemas, aga nad on seda palju kehvemal ja tuimemal tasemel kui Alex Benedicti sarja tekstides!

Boza-maszyneria_Jack-McDevitt,images_big,3,83-7180-650-7Absoluutskaalal on muidugi tegu täiesti hea ja normaalse ulmeromaaniga, mis on isegi keskmiselt põnev, aga kirjanikuskaalal hindan ma seda läbikukkumiseks. Olen oma hinnangutes nii kriitiline ehk just Ulmekirjanduse BAASis raamatule osaks saanud liigpositiivsete arvamuste pärast. Hindamisel ma ju tegelikult autoriskaalat enam ammu ei tarvita, kuna BAASis on liiga palju kretiine, kes täiesti suvaliste sulesoperdajate oopustele häid ja väga häid hindeid laovad ning tunnustatud kirjaoskusega professionaalide töödele rahuldavaid ja mitterahuldavaid hindeid annavad. Just selle absurditsirkuse tõttu siis sellele romaanile nii kriitilise arvamuse järel hindeks hea, sest absoluutskaalal ta seda vaieldamatult on.

Lihtsalt minu lootused olid kirjaniku teiste tekstidega liiga kõrgele tõusnud ning nüüd sain teenitud karistuse. Loomulikult loen lähiajal läbi ka ülejäänud Akadeemia-sarja romaanid (7. osa pealkirjaga «Starhawk», mis paigutub ajaliselt tsükli esimeseks ning kirjeldab piloot Hutchinsi noorust, peaks ilmuma novembris 2013), kuna McDevitt on siiski üks mu lemmikkirjanikke ja arheoloogiline ulme mulle väga istub, aga praegu sarja 2. osa kallal pusides (ja mitte eriti kiiresti edenedes) tuleb tunnistada, et pisut madalamate ootustega sellele tekstikorpusele lähenemine on igati mõistlik.

Tsükli avaromaani vaieldamatult kesiseim osa oli lõpp. Esiteks muidugi lõpu puudumine, probleemi täielik õhkujäämine ning teiseks see Tarmo Õuemaa arvustuses kirjeldatud lahendus: «püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha» – täpselt nii muide oligi.

Read Full Post »

Jack McDevitt. The Devil’s Eye. 374 lk. Ace. New York, 2008.

Jah, Jack McDevitt on üks mu lemmikkirjanikke.

«Saatana silm» on 2008. aasta novembris ilmunud neljas Alex Benedicti seiklus. Novembris 2010 ilmub viies Benedicti-romaan «Echo» ning McDevitt ise kinnitas mõne kuu eest Facebookis, et tema järgmine romaan saab olema Benedicti sarja kuues seiklus – «Firebird», mis ilmub siis loodetavasti millalgi 2011. aasta lõpus. Mulle see kõik sobib!

Praegu – mõned kuud pärast raamatu lugemist – tundub mulle, et «Saatana silm» on sarja seni tugevaim teos, millega suudab konkureerida vaid tsükli käivitanud «Sõjaline talent» enam kui kahekümne aasta tagusest minevikust.

Romaani alguses on Alex Benedict ja Chase Kolpath koos oma Ashiyyuri rassist sõpradega turismireisil vanal Maal endal, reisilt naasnud Benedict avastab tööliinil vastamata teadete hulgast ülegalaktikalise menuautori, õuduskirjanik Vicki Greene’i segase teate, milles too ütleb, et ei oska kellegi teise poole pöörduda ning sündmused hakkavad tal üle pea kasvama. Teate lõpus on kirjaniku meeleheitlik hüüatus: «Jumal halasta! Nad on kõik surnud!»

Kui aga Benedict püüab Greene’i üles otsida, et selle melodramaatilise teate kohta täpsemalt aru pärida, selgub, et kirjanik on just teinud endale täieliku mälupuhastuse, mida võiks võrrelda isiksuse legaalse enesetapuga – sinu füüsiline keha jääb alles ja hakkab justkui uue identiteedi all uut elu elama, kõik varasema elu mälestused ja tutvused, sidemed on aga hävitatud ja läbi lõigatud.

Asudes uurima, mis populaarse kirjaniku sellise ekstreemse sammuni viisid, jõuavad Benedict-Kolpath autori viimaste elukuude käike jälgides ja tema liikumisi kopeerides kosmosetsivilisatsiooni kaugel ääremaal asuvale Salud Afari nimelisele planeedile, kus peab olema toimunud midagi traagilist ja saatanlik-saatuslikku, mis kirjaniku Benedictilt abi otsima ning seejärel oma isiksust hävitama pani.

Taaskord algavad kosmilis-arheoloogilised minevikusaladuse otsingud ja jälitamised, kuna tundub olevat miski jõud, mis püüab peategelaste tõeotsinguid iga hinna eest takistada.

Sarja eelmises romaanis logisema kippunud kompositsioon on siin tipptasemel trimmi tõmmatud ja kõiki annuseid doseeritakse täpselt. Eelmiste Benedicti-romaanidega võrreldes on siin ka üksjagu rohkem õudust, mingi seletamatu ängi ja paanika põhjustaja hõljub justkui kogu aeg õhus. Ilmneb, et lisaks avakosmose külma ja piiritu õuduse kujutamisele ja tunnetamisele valdab McDevitt ka hulka maisemaid õuduskirjanduse meetodeid ja võtteid.

Benedicti-Kolpathi otsingud Salud Afaril, kummitusliku memoriaali uurimine, kokkupuuted poliitikute ja psühhiaatritega, vangistus üksildases mägionnis ja sealt pagemine meenutasid kohati väga tuntavalt Tiit Tarlapi «Vampiirilõksu» fiilingut ning peab ütlema, et McDevitt ei jää Tarlapile sugugi alla!

Puändiks on taaskord üks astronoomilis-kosmiline katastroof nagu McDevittil sageli, lugeja saab teada, mida kujutab endast Saatana silm, katastroofi ärahoidmiseks lepitavad Benedict-Kolpath inimsoo ja nendega vihast sõda pidanud Ashiyyuri rassi ning romaani lõpulehekülgedel jõutakse ringiga algusse tagasi – toimub kohtumine õuduskirjanik Vicki Greene’iga, kes saatanlikust katastroofist teada sai ning seda hävingu- ja valukoormat üksinda taluda ei suutnud.

Väga ilus ja ideaalilähedaselt teostatud meelelahutuskirjandus. Tahan veel!

Jack McDevitt. Seeker.

Jack McDevitt. Polaris.

Jack McDevitt. A Talent for War.

 

 

Read Full Post »

Jack McDevitt. Seeker. 373 lk. Ace. New York, 2005.

See täitsa hea seiklusulme võitis mingitel müstilistel põhjustel Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) Nebula preemia kui 2005. aasta parim ingliskeelne ulmeromaan.

Ma ei saa ju väita, et romaan seda objektiivselt pole, sest olen tolle aasta romaanitoodangust lugenud vaid üksikuid näiteid. Aga koos McDevittiga kandideeris Nebulale näiteks Richard Bowesi «From the Files of the Time Rangers» ja nonde nominentide seast oli Bowesi üllitis ilmselgelt kirjanduslikult-kompositsiooniliselt meisterlikum.

2005. aasta romaanid on näiteks Scalzi «Old Man’s War», Strossi «Accelerando», Simmonsi «Olympos», MacLeodi «The House of Storms», Reynoldsi «Pushing Ice», Martini «A Feast for Crows», Wilsoni «Spin», Russo «The Rosetta Codex», Gaimani «Anansi Boys» ja Potteri poolevereline prints. Näiteks.

Tegelikult on McDevitti Nebula võidu põhjus ilmselt selles, et tema looming meeldib väga assotsiatsiooni liikmetele ehk siis kolleegidele-ulmekirjanikele ning teiseks põhjuseks on see, et ta oli auhinda kordagi võitmata paarikümne aasta jooksul sellele juba 12 korda kandideerinud.

Jack McDevitt on ju ka minu üks lemmikkirjanikke ja eriti istub mulle tema Alex Benedicti sari, seega mida ma siin üldse irisen ja sappi pritsin…? Lihtsalt ei tundu mulle, et sellisele ilma üldse erilise (kõrg)kirjandusliku pretensioonita teostatud ja tegelikult lihtsalt perfektsele ajaviitekirjandusele peaks auhindu jagama.

Ju siis on aga kirjanike assotsiatsiooni liikmete enamus sisimas kadedad sellise mehe peale, kes nii lobeda stiiliga seiklusjutte suudab kirjutada, selmet suures loomevalus kõrgkirjanduslikku pretensiooni peitvaid keerukaid lauseid toota.

Lihtsalt on «Seeker» tänaseks ilmunud neljast Benedicti sarja romaanist mu meelest kõige kahvatum, kuigi väärib võrdluses paljude teiste kirjanike loominguga ikkagi maksimumhinnet, seda küll.

Loo alguses on üks kosmosearheoloogidest abielupaar kuskil taliturismikuurortis ning kuna neile on nende viimase uurimisretke käigus  teatavaks saanud miski suur saladus, siis loomulikult tuleb laviin ning nad hukkuvad.

Edasised sündmused hargnevad enam kui kolmkümmend aastat hiljem, kui kosmoseantikvaaride-arheoloogide tiimile Alex Benedict – Chase Kolpath satub kätte üks veider peeker, mis tundub – uuringute tulemused kinnitavad seda – olevat pärit inimkonna koidikul kosmosehõlvamise käigus kadunuks jäänud suurelt koloniste kuhugi uude maailma vedanud transpordilaevalt.

Tähelaev «Seeker» viis üldise arvamuse kohaselt endaga külma kosmilisse hauda tuhandeid uut kolooniat looma viidud inimesi, sest laev ei naasnud kunagi Maale ning ühestki sellisest kolooniast pole keegi kunagi kuulnud. (Mingid paralleelid tekivad Indrek Hargla «Gondvana lastega».)

Nüüd on siis aga välja ilmunud peeker sellelt laevalt ning pole vist põhjust mainida, et tüüpiliselt McDevitti Benedicti-romaanidele tõmbab see peategelaste kätte sattunud muistis magneti kombel ligi tapmis- ja vargusekatseid, plahvatusi, ähvardusi ja igatmasti kahtlast rahvast, kes kõik leiavad, et peeker hoopis neile peaks kuuluma.

Mitmest mõrvakatsest pääsenud peategelased satuvad üsna kiiresti uurima proloogis laviini alla jäänud arheoloogipaari kunagisi uurimisreise, sest tundub, et just mõnelt selliselt nende omaaegselt reisimarsruudilt on lootus leida see tontlik – võibolla et tuhandeid surnukehasid kandev – tähelaev.

Loomulikult leidub siingi teoses ohtralt seda galaktilist kõhedust, mida tuleb hüljatud kosmosejaamades muinsusi otsides tihti ette. Luukeredega asustatud iidses kosmoselaevas kadunud koloonia jälgi ajada ja vihjeid otsida ei pruugigi igaühele jõukohane olla. Igatahes tuleb neis kohtis välja ka McDevitti võrratu oskus kosmilisi õuduslugusid jutustada, millest lähemalt aga sarja järgmise köite arvustuses, mille peategelaseks ongi õuduskirjanik.

Nagu lugeja juba isegi aru saab, on see üks paganama hea raamat! 🙂 Lihtsalt Benedicti-tekstide endi skaalas on siin ehk pisut liiga palju venitamist, ümbernurga-sõitmisi ja tühje otsinguid ning kui lõpuks kadunud kolooniagi üles leitakse on see kuidagi paraja antikliimaksina välja mängitud.

Kirjanik on justkui kompositsiooni lõdvaks lasknud, mistõttu romaan pole nii trimmis ja täpne-täiuslik ja õigesti doseeritud elamusi tulvil kui selle tsükli teised teosed. Ja siis just sellisele raamatule annavad autori kolleegid aasta parima romaani auhinna! Minu mõistus ei võta.

Jack McDevitt. A Talent for War.

Jack McDevitt. Polaris.

Read Full Post »

Jack McDevitt. Polaris. 385 lk. Ace. New York, 2004.

Viisteist aastat pärast romaani «A Talent for War» ilmumist pöördus endisest mereväeohvitserist USA ulmekirjanik Jack McDevitt 2004. aastal tagasi antikvaarsete muinsustega kaupleja Alex Benedicti ning ta õrnemast soost abilise ja piloodi Chase Kolpathi seikluste juurde, mille üle mul «Sõjalise talendi» suure fännina vaid heameel on. Novembris 2010 peaks ilmuma juba viies Benedicti romaan «Echo».

Kui tsükli esimeses romaanis minajutustaja Alex Benedict saanud kätte onu Gabrieli päranduse alles leiab oma kutsumuse kaugetelt planeetidelt ning hüljatud kosmosejaamadest ja laevadest muinsuste otsijaks hakata, tutvub oma tulevase abi naispiloot Chase Kolpathiga ning lahendab muu hulgas selle galaktilise tsivilisatsiooni (tegevus toimub umbes aasta 11 600 m.a.j. kandis) mineviku suure sõja ja sõjakangelase müsteeriumi, siis käesolevas romaanis on Benedict juba tunnustatud antikvaar ja tema firmal Rainbow läheb vägagi edukalt.

Peamine muutus on selles, et McDevitt on vahetanud jutustajat, uutes Benedicti romaanides näeme me sündmusi läbi Chase Kolpathi minajutustuste. Alguses see mõte mind üksjagu häiris, kuna Benedicti minajutustus oli lihtsalt nii hea, et seda polnuks mu meelest vaja muutma hakata. Aga esimene Chase’i minajutustatud lugu «Polaris» veenis mind, et see vahetus pole teksti kindlasti viletsamaks teinud. Ka McDevitt ise on maininud, et see vahetus tegi talle palju nalja ning kogu tegevust nüüd läbi naisterahva silmade näidata, oli väga lõbustav. Võib täielikult nõustuda.

Polaris on luksusjaht, mis vedas grupi galaktika kõige silmapaistvamaid isikuid lähedalt pealt vaatama, kuidas neutrontäht ühe tähesüsteemi hävitab. Kui Polaris sellelt randevuult tagasi ei pöördu, saadetakse lähim uurimislaev seda otsima ning see leiabki luksusjahi sealtsamast, kust toimus viimane sideseanss. Laev on aga inimtühi. Kõik luugid on suletud, inimeste isiklikud asjad on laevas omal kohal, aga kõik reisijad ning piloot on kadunud. Siin vedeleb laual kellegi avatud raamat, seal poolikult söödud õun…

Ilmselt on üleliigne mainida, et uurijad tunnevad end inimtühjal luksusjahil üsna kõhedalt… kogu seda galaktilise tsivilisatsiooni miljööd ning kõhedust, mida tuleb hüljatud kosmosejaamades muinsusi otsides tihti ette, annab McDevitt hämmastavalt hästi edasi. Üldse on McDevitt kohutavalt lobe ja mõnus jutuvestja, tõeline faabulameister jumala armust.

Tegevus toimub 60 aastat pärast Polarise mõistatust, mis jäigi omal ajal lahenduseta. Nüüd pannakse Polariselt leitud esemed oksjonile ning Benedictil õnnestub osa neist endale saada. Peatselt hävitab aga plahvatus ülejäänud esemed ning ka Benedicti kätte sattunud asjadele asutakse jahti pidama. Keegi püüaks justkui välistada võimalust, et too 60 aasta tagune müsteerium lahenduse võiks leida. Tekivad ka korduvad kallalekippumised Benedicti ja Kolpathi elule.

Kes aga romaanist «A Talent for War» peategelasi mäletab, siis just sellised häirivad sammud panevadki nad meeleheitlikult mõistatuse lahendust välja selgitama. Sarnaselt eelmisele romaanile asub antikvaarsete huvidega hobidetektiividuo siingi külastama ja küsitlema erinevates maailmades elavaid kaudseltki Polarise, selle viimase piloodi ja reisiseltskonnaga seotud inimesi, nende järeltulijaid ja lähedasi.

Ning taas kord rullub lahti dramaatiline ja tugevalt karakteriseeritud täiesti teaduslik-fantastiliste probleemidega teadlaste ja valikutraagika lugu. Osa Polarisel kadunuks jäänud reisijate lähedasi räägib meie detektiividega avameelselt ning kõigest, osa on justkui kimbatuses ja vaikivad hirmunult, osa inimesi on lihtsalt kadunud, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka galaktilistest andmebaasidest üldse, neid nagu ei eksisteerikski.

Jack McDevitt on igatahes täpselt minu veregrupile. Ning ma nõustun täiesti  kirjaniku enda tunnistusega, et noorukina jätsid talle sügavaima ja kõhedaima elamuse just Lendava Hollandlase ning Bermuda kolmnurga hüljatud laevade lood.

Kuigi McDevitt kirjutab hästi selges ja lihtsas ning kerge huumoriga vürtsitatud jutustavas stiilis intelligentset ajaviitekirjandust, mida loogilisuse, teaduslikult põhjendatud lahenduste ja kuidagi kõrgkirjanduslikult ilustamata laadi poolest võrreldakse Isaac Asimoviga, kandideerivad ta romaanid mingil mulle arusaamatuks jääval põhjusel regulaarselt kirjanike Nebula auhinnale ning üks Benedicti romaan selle ka võitis.

Ometi peaks see auhind hindama justkui suurema kirjandusliku pretensiooniga tekste, aga ju siis näitab see sedagi, et ka ulmekirjanikud ise hindavad ausat ja professionaalselt teostatud põnevat lugu ega häbene seda. Harlan Ellison näiteks kiidab McDevitti üsna ülivõrdeis ning vastandlikumaid kirjamehi on mu meelest raske leida. Ning ükski uuem McDevitti raamat ei pääse esikaanel mööda õuduskirjanduse kuninga Stephen Kingi reklaamröögatusest «The logical heir to Isaac Asimov and Arthur C. Clarke».

Read Full Post »

Older Posts »