Alastair Reynolds. Minla’s Flowers. 96 lk. Subterranean Press. Burton, 2009.
«Minla lilled» on äärmiselt veider (esmakordselt 2007. aastal Gardner Dozois ja Jonathan Strahani originaalantoloogias «The New Space Opera» ilmunud) lühiromaan, mille lugemise ajast suurema osa ma erinevate detailide, teemaarenduste, pingelanguste ja -tõusudega üldse rahul polnud, kuid mis lõpuks otsad elegantselt kokku sõlmib ning maksimumhinde auga ära teenib.
Ja nagu parimaid lühiromaane ikka iseloomustab sedagi teksti meeletu kontsentreeritus – kirjanik suudab vähem kui sajale leheküljele mahutada äärmiselt omapärase maailma, mis ei jää pelgalt visandlikuks dekoratsiooniks, luua faabula arenedes kasvavad ja muutuvad mitmekülgsed tegelased – õigupoolest suudab ta nende tegelaste emotsionaalset ja moraalset laengut teose jooksul korduvalt muutagi: alguses sümpaatsena tundunud plikatirts muutub diktaatorlikuks üle laipade minevaks kibestunud vananevaks naisterahvaks jne.
Muidugi on see küll varemgi kasutust leidnud, kuid ikkagi väga huvitav võte – sel ajal, kui jutu tegelased surevad ja kasvavad 70 aasta jooksul, möödub jutustaja jaoks vaid mõni aasta, kuna ta teatava regulaarsusega pikkadel uneseanssidel käib ja vaid kriitiliselt olulisteks hetkedeks üles ärkab. Tema oma väärtuste ja emotsioonidega nagu märkimisväärselt ei muutu, küll aga kihutab paratamatu katastroofi suunas kogu teda ümbritsev maailm, mis seal tegutsevaid inimesi loomulikult puutumata ei jäta.
Ühesõnaga satub kõrgelt arenenud inimtsivilisatsiooni esindaja Merlin madalamalt arenenud inimeste planeedile, mille päikest on 70 aasta pärast tabamas katastroof, mille põhjustes ehk Merlingi ennast kaudselt (kuigi tegelikult põhjendamatult) süüdi tunneb. Ta tutvub kohaliku kogukonna liidriga, kellele tõe avaldab ning neile tehnilist arenguabi pakub, et planeedi elanikud katastroofi eel süsteemist evakueerida.
Ühtlasi kiindub Merlin kogukonnavanema pisikesse tütresse Minlasse, kellele kõiksugu võõrapäraseid high-tech kosmoselaeva loodud lilli kingib. «Minla lilled» – tuumaplahvatused, nagu neid hiljem kutsuma hakatakse.
Eks mingi nurga alt räägib «Minla lilled» ju progressorlusega kaasnevatest ohtudest. Oma päikesesüsteemist pääsemiseks vajaliku tehnoloogilise taseme saavutamiseks peab Merlin kiirendama selle ühiskonna arengut ebaloomulikul, sekkujalikul kombel – ja mis kõik sellest ühiskonna enda mõttes välja tuleb… eks seda näitab raamatu kaanel olev tuumaseen – «Minla lill» – kenasti…
Aga imelik jah, et suurema osa lugemisele kulunud ajast polnud ma tekstiga üldse rahul, kohati tundus faabula venivat, siis olid tõusud ja langused nagu valesti, aga lõppmulje on võimas – see mastaap, traagika ja arengu paratamatus, mis Merlini ja lugeja ainult ühe ja selle konkreetse lahenduseni viisid, jätab hinge lihtsalt nii tugeva emotsiooni. Tugev viis.
NEED READ 