Erikson muutub superkoomikuks

Steven Erikson. Midnight Tides. 940 lk. Bantam. London, 2004.

Nüüd, kus sarja seitsmes osa «Reaper’s Gale» ja kaheksas köide «Toll the Hounds» on riiulis kenasti oma järjekorda ootamas, kuues osa «The Bonehunters» parajasti lõpetamisel ning «Midnight Tidesi» lugemisest mõni aeg möödas, on paslik püüda miskit kokku võtta.

Esmalt jäi selle romaani lugemine mul kuskil poole peal mitmeks kuuks katki, kuna saepurukoogi hammustamise tunne tekkis korraks. Peamiselt seepärast, et pärast neli köidet sissetöötatud tegelasi ja maailmu, paiskab Erikson lugeja täiesti uuele kontinendile, uute tegelaste ja jõudude uude konflikti.

Samas on oluline märkida, et pärast üsna vastakaid tundeid tekitanud «House of Chainsi» rehabiliteerib «Midnight Tides» sarja täiesti ning tõstab lugeja kokkuvõttes kenasti rööbastele tagasi. Samas on kirjanik hoiatanud, et see on ka tsükli viimane osa, mida iseseisva romaanina saab käsitleda. Edasi tuleb üks 6000 lehekülje ja viie köite pikkune tour de force.

Pooleli jäi romaan vast eelkõige Tiste Eduri hõimude ja Sengarite kohutavalt tüütu perekonna asjatamiste tõttu, samuti on Eriksonil alati romaani esimene pool paras tohuvabohu ja segaduste pundar ning andmiseks kisub teises pooles, ka kirjutada on tal esimest otsa kõvasti keerukam ning lõpuosa lihtsam, on autor tunnistanud. Kui aga sellest Eduri reeturlikust (Tiste Andii vastu) sõdalasrahvast ja nende sebimistest end läbi närida, siis saab väärilise autasu.

Romaani teine pool on selline non-stop andmine, et hoia toolist kinni – ning see kompenseerib ka esiotsa osa tegevusliinide tuimuse. Aga huvitavaid on sealgi. Letheri kuningriigi õukonnas ning riigi pealinnas Letherases toimuv on igati nauditav jälgida.

Vennakeste Sengarite saatuse jälgimine seda paraku pole. Kohusetundlik ja vapper sõdalane Fear on igav, Trull oma eetilistes piinades ja mõttekarussellides masendavalt tüütu ning Rhulad, kellest Sandistatud Jumal teeb oma igavesti elluärkava ja hullumeelse tööriista, ei tekita ka mingit kaastunnet. Ehk alles päris lõpus, kui selgub, et tegelt oli ta tavaline noorim vend, keda piinas tunnustusvajadus ning kelle sita käitumise taga oli vaid soov suuremate vendadega sama äge olla. No sitt lugu. Et Sandistatud Jumal just Tiste Eduri rahva oma perverssete plaanide teostamiseks valis, tundub justkui kättemaks Scabandari Veresilma reeturlikkuse eest Anomander Rake’i venna Tiste Andii rahva ühe juhi Silchas Ruini vastu.

Igatahes saavad Trull ja Rhulad minu andmeil seitsmendas köites, milles tegevus uuesti Letheri kontinendile läheb, kenasti hukka ning impeeriumi troonile kerkib Rhuladi asemel hoopis huvitav kuju 😉

Romaani tõelised kangelased ning päästjad lugeja jaoks on aga kindlasti Eriksoni vaat et õnnestunuim tegelaspaar üldse: suure kaliibriga ärimees Tehol Beddict ning tema meesteener Bugg; sellist kino, nagu nende kahe dialoogis ning tegevuses toimub, pole ma suuremas osas fantasykirjanduses varem kohanud. Üldiselt on võimalik end edukalt pisarateni ribadeks naerda… Romaani üht keskseimat tegelast Buggi mina siiski ülemteenriks ei tõlgiks (see on meie jaoks liiga inglise butler), pigem on ta miskit kammerteenri, erasekretäri, asjaajaja, isikliku usaldusaluse, parima sõbra ja peakoka vahepealset. Korduvatest tegelastest figureerivad lisaks Trull Sengarile episoodiliselt ka Sandistatud Jumal ning romaani üks keskseim tegelane, Vanemate Jumalate hulka kuuluv merejumal Mael.

Tehol Beddicti ja Buggi tandem on aga nii põnev lisaks pidevale koomuskisaamisele ka oma arusaamatu tegevuse ja selle eesmärkide tõttu (Eriksoni leivanumber, eksole); veider on, et kui mõne muu tegelaspaari puhul on see arusaamatus kole tüütu, nende puhul aga intrigeeriv. Nende ümber koonduv seltskond röövlitest ja meistervarastest ning seksihulludest naistest (kõik peamiselt ebasurnud), on samuti huumori tippklassist (Tehol: «kas selles linnas mõni elus inimene ka on?!»). Lisaks muidugi tõik, et Buggi võimeid arvestades ei ole tema roll meesteenrina just kõige arusaadavam…

Üldiselt siis ostavad Tehol ja Bugg kogu impeeriumi kinnisvara, kapitali ja ettevõtteid kokku, kuigi elavad justkui ülimas vaesuses, söövad praktiliselt sitta ning linnas on Tehol tuntud kui vaesunud spekulant ja ärimees. See toimub nii, et Tehol veedab oma päevi ja öid peamiselt oma maja katusel magades (mis on väga väsitav tegevus!), Bugg hangib toitu, teeb süüa, ajab asju, ostab impeeriumit kokku ning on sunnitud selle tegevuse raames kokkuhoiu huvides ka Teholi voodi jalgu lühemaks saagima, mis viimast muidugi väga kurvaks teeb 🙂

Romaani viimased 100 lehekülge on aga isegi Eriksoni skaalas tõeliselt tempokas grande finale, kus kõik tegevusliinid kohtuvad ning puhkeb suuremat sorti verepulm vürtsitatuna erinevate võlukunstide ning jumaluste võitlusega, milles laaste loomulikult lendab. Teadagi, kelle või mille näol. Armeede.

Mind kummitas kogu lugemise aja ja ka varasemate köidete puhul, et keda kogu see värk mulle meenutab. Võttis aega, mis ta võttis (5000 lehekülge ümmarguselt), aga välja mõtlesin. See on nagu täiskasvanute Robert E. Howard. Maailmad ja jumalad ja kõik muu on justkui Howardi loodu väga intelligentne ning ülimalt süvitiminev ning läbimõeldud edasiarendus. Et kui Howardi lood on nagu karuaabits, siis Erikson on justkui üldsegi mitte lugeja erialast rääkiv eriti keerukas võõrkeelne doktoritöö 🙂 Aga midagi olemuslikult väga howardlikku neis romaanides on, nii tegevuspaikades, miljöös, riikide ja jumaluste ning maagide võitlustes, esemete ja hoonete iidses tähenduses jne jne.

Mis on siis saldo? «Midnight Tides» on koos romaaniga «Deadhouse Gates» «Malazi Langenute Raamatu juttude» sarja seni loetuist õnnestunuim ning Tehol Beddict ja ta meesteener Bugg on Eriksoni paremini väljakukkunud tegelased üldse… kui Anomander Rake on lahe omal klassikalisel moel (julmad ja rasked valikud, julm, aga oma julmuses miskitpidi sümpaatne jne), siis see tandem on lahe oma lõppematus jaburuses ja absurdsuses.

Samas vaimus jätkata! paluks.

Read Full Post »

Sisse astub Karsa Orlong. Paljude arvates ilmaaegu

Steven Erikson. House of Chains. 1021 lk. Bantam. London, 2002.

Olin pärast lugemist pikalt kimbatuses Eriksoni mammutseeria neljanda episoodi hindamisega. Viie loetud köite ja kuuenda sisuga kursis olevana võib öelda, et neljas on sarja seni kahvatuim osa ning hinde «5» teenib see üldisel skaalal, Eriksoni enda süsteemis oleks hindeks «4-».

«Ahelate maja» jätkab sarja teise köite lõpust, aga mitte kohe. Esmalt paisatakse meid 230 lk-ks mingite erakordselt mõttetute ja vastikute tegelinskitega täidetud paika, kus möllavad ja tuiavad ringi elu igavaimad karakterid – miski ajupuudulik ja vägivaldne (ning nagu hiljem selgub degenereerunud) sõdalashõim Teblorid, kes rüüstavad ja tapavad niisama ilma mingi põhjuseta. Nende ninamehe Karsa Orlongi tegemistest romaani esimene neljandik räägibki.

Kui Eriksoni varasemateski romaanides on esinenud kõige arusaamatumate ja tüütumate tegelastena (tavaliselt) tandem rändavaid ja lugeja eest oma rändamise eesmärki varjavaid iidseid sõdalasi, siis kunagi pole see nii häirivaks muutunud vaid seetõttu, et Erikson on nende tegelaste episoodid romaani peale ära jaganud, siin aga on 230 lk-d kontsentreeritud vastikut mõttetust. Kindlasti võib see lihtne-lineaarne tapatalg meeldida neile, kel Eriksoni tavastiili ja sündmuste esituslaadiga tõrge tekib. Minule ei meeldinud.

Kui «Malazi Langenute Raamatu juttude» sarja esimeses köites oli T’lan Imass Onos T’oolan veidi selline tegelane koos adjunkt Lorniga ning neile sekundeeris tüütu paksuke Kruppe (kes küll kolmandas köites juba väga lahedaks tegelaseks muutus), teises köites segavereline Jaghut Icarium koos oma kaaslase Trell Mappo Runtiga (kes mõlemad aga kordagi otse ebameeldivaks ei muutunud, nagu esimese köite tandemgi), neile omakorda sekundeerimas kruppelik karakter Varju ülempreestri Iskaral Pusti näol (kes nüüd neljandas köites lahedaks tegelaseks muutus), siis neljandas köites on on kogu see puder kokku sattunud.

Siin müttab degenereerunud ja ajudeta verejanuline ambaal Karsa Orlong oma jüngritega, siin on Icarium ja Mappo, siin on enamasti «segast peksev» Iskaral ning lisaks neile veel üks sõdalastandem Tiste Eduri rahvast pärit Trull Sengari ning T’lan Imassi Murtud Onracki näol, kes samuti kuhugi mingi eesmärgiga rändavad. Viimane tandem on muidugi way sümpaatsem Karsa fanaatikute kambast. Romaani proloogis toimuv Trull Sengari väljaarvamine oma rahva hulgast saab oma tausta ning selgituse alles sarja viiendas köites «Südaöised tõusuveed».

Tegelikult on romaan muidugi väga hea 🙂 Suuresti on kõik varemgi rõhutatud Eriksoni tugevad küljed siin olemas, tohutult tegevusliine, keerukad karakterid, detailsed ja erivärvi maailmad oma keerukate mütoloogiate ja religioonidega, poliitintriigid ja mastaapsed lahingud Raraku mässuliste ja Seitsmelinna subkontinenti tagasivallutava Malazi impeeriumi vägede vahel, kahe Parani-õe fataalne konflikt jppppm.

Teises köites ellujäänud subkontinendi tegelased on suuresti romaanis kõik olemas, nagu Wickani lapsnõiad Nil ja Nether, Punaste Mõõkade ohvitser Lostara Yil, keisrinna Laseeni luureteenistuse tegelased Pearl ja (asutuse juht) Topper ning paljud teised. Lisaks kamaluga uusi tegelasi.

Pole kindel, aga võimalik, et teiste nimede ja muutunud identiteetidega kohtame siin lehekülgedel tapetud ja kõrgemale tõusnud Impeeriumi Esimest Mõõka Dassem Ultorit, Toc Vanemat (?) ja teises köites hukkunud ning samuti kõrgemale tõusnud Baudini, lisaks neile Anomander Rake’i venda Andarist Rake’i, eelvaatena – nende kolmas vend Silchas Ruin astub lavale viienda raamatu proloogis… Need kolm Tiste Andii venda on ausalt öelda ka minu lemmiktegelased kogu selles epopöas.

Mis on Eriksoni puhul sümptomaatiline, et mõne tegelase surm ei pruugi üldse tähendada tema lõplikku lahkumist tegevuslavalt, nad võivad tagasi ilmuda elustatuna, kõrgemale tõusnutena (mis tähendab teatavaks pooljumalaks muutumist) või muul moel. Samas pole need tagasiilmumised kunagi tobedad, vaid alati asja eest, ega võta ära siirast kurbust mõne lemmiktegelase surma puhul.

Kõik need kümme romaani räägivad suures plaanis Sandistatud Jumala tagasitulekust maailma ja tema kättemaksust, kuid seda enam, mida rohkem ta endale jüngreid hangib, kogu tema üritus üha ebasümpaatsemaks muutub, kõige tobedamad ja mõttetumad ja vastikumad tüübid kogunevad tema ümber (mitte lahedad kurikaelad, ma toonitan), pigem nagu luuserid ja hädavaresed ning seejuures mitte erilised ajugeeniused. Kallor, Toblakai, Karsa seitse surnud kivist koer-jumalat jne… nimekirja ei saa spoilerite tõttu jätkata, kuid viiendas köites jätkub (seni tegevuspaigana kaardistama) Letherii kontinendil kõik täpselt samas võtmes. Õnneks palju naljakamalt, kuigi tuimi sõdalasi on sealgi.

Kokkuvõttes väga hea ja keerukas fantasyromaan, aga Eriksoni enda skaalal ja arenevas romaanitsüklis seni nõrgim. Parimaks pean siiani selle eellugu ehk siis seeria teist romaani. Kuigi stseenid taskuvaras-palgamõrvar Cutteri ja Andarist Rake’iga veidra saare peal meenutasid sarja teise episoodi parimaid hetki nõiutud laeval surnute keskel veidras paralleelreaalsuses.

Read Full Post »

Totaalne sõda jätkub

Steven Erikson. Memories of Ice. 1187 lk. Bantam. London, 2001.

Steven Eriksoni «Malazi Langenute Raamatu» kolmas köide ei jää esimestele grammigi võrra alla, hoides sama kõrget tipptaset. 1200 lk-line tüse köide (samas mahus on ka sarja 6., 7. ja 8. osa) on täis tempokalt arenevaid sündmusi, masendavat verepulma, mitme erineva tasandi ja ajastu jumalate ja võlukunstide rivaliteeti, omanäolisi tegelasi (keskseid mitukümmend, loetelus üldse 100 kanti ja tegelikult veelgi rohkem) ja värskendavat klišeedepuudust.

Kui seeria esimene raamat kirjeldas Malazi impeeriumi koloniaalarmee vallutusi Genabackise kontinendil ning huvide sasipundart Darujhistani vabalinna ümber ja teine köide hoopis uute tegelaste ja armeede kokkupõrkeid Seitsmelinna subkontinendil ning Coltaine’i Koerte Aheliku meeleheitlikku rännakut läbi tolla mandri, siis kolmas köide jätkab esimese osa sündmustikku Genabackise mandri keskosas, kus esimese köite suured vastased on ühinenud võitlusse religioosse Pannion Domini nimelise kasvava impeeriumi vastu. Paljude vanade vaenlaste pealesunnitud liitlassuhe, surnukspeetud tegelaste elusolevaiksosutumine, mitmete esimesest ja teisest köitest õhku jäänud intriigide ja küsimuste lahendused ja palju-palju muud on siin kõik olemas.

Ei ole ilmselt sügavat mõtet laskuda erinevate rasside, jumalate panteonide ning inimeste fraktsioonide vaheliste suhete kirjeldamisse. 3. köide on paljuski esimeste sarnane, algselt omapäi arenevad süžeeliinid koonduvad tasapisi, saame teada, miks esimeses osas üsna madalaid aukraade omanud isikud oma võimete poolest kõvasti enamat väärinuks, raamatu algus on taas üsna segane, lisaks tuttavatele karakteritele toob Erikson mängu terve portsu uusi ja olusisi Malazi maailmas kaasamängijaid ning paljudki esimese osa arusaamad pööratakse pea peale.

Kui siit midagi erinevat välja tuua, siis vast siin hakkab enim esile tõusma inimeste ja jumalate suhe selles maailmas, mis sugugi ühepoolselt domineeriv ei ole ning hämmastava tõiga, et kuigi Erikson lugejaga just eriti hellalt ümber ei käi (pean silmas, et vanade mõistatuste lahenduste pakkumise tasakaalustab ta rohkete uute tegelaste, tegevusliinide ja sarja kui terviku jaoks oluliste elementide sissetoomisega, mis kõik lugemise heas mõttes tõeliseks pingutuseks teevad), tundsin mina just selle osa lugemise ajal, kuidas vajun järjest sügavamalt ja sügavamalt Steven Eriksoni nimelisse Malazi mülkasse ja tunnen seeüle vaid heameelt.

Igatahes on nüüdseks sarja lugejail ilmselt kujunenud välja omad lemmiktegelased ja lemmikliinid, aga see ei takista ka kõiki ülejäänusid kaifimast; niivõrd, kuivõrd see selles positiivsete ja negatiivsete tegelasteta maailmas võimalik on, on valitud pooled, kelle saatusele pöialt hoida.

Ja eriti hea «pisarakiskuja» oli epiloog, milles Capustani ja Corali põrgust läbikäinud sõduritele, kes parajasti vägivalla ja sõja üle «filosofeerivad», hakkab Coltaine’i Koerte Aheliku traagilist ja üliverise lõpuga lugu jutustama teise köite lõpus tapetud Malazi keiserlik ajaloolane Duiker, ikka pedagoogilistel eesmärkidel. Ega muud polegi öelda, kui et soovitan!

Read Full Post »

Koerte Ahelik – kohutavaim bodycount ulmekirjanduse ajaloos

Steven Erikson. Deadhouse Gates. 943 lk. Bantam. London, 2000.

Steven Eriksoni «Malazi»-sarja teine köide on oma romaanikompositsioonilt väga esimese osa sarnane. Deja vu tunnet süvendab kummati tõik, et kuigi tegevus toimub hoopis teisel kontinendil ja lõviosa tegelasigi on täiesti uued, siis on esimesed 200 lk-d sama segased aru saada, taaskord müttavad sadakond tegelast, neist kolm tosinat olulisemat kümnekonnas peamises tegevusliinis, mis sarnaselt esimesele köitele hakkavad kokku kasvama raamatu keskmises kolmandikus ning jõuavad raamatu viimaste lk-de ajaks paariks-kolmeks liiniks kokku.

Sarja teine raamat on esimesest veelgi süngem, kuna tegevuspaigaks olev kontinent on poliitiliselt, ajalooliselt ja sõjaliselt julmemas seisus. Inimkaotuste arv ületab siin juba igasugused mõõtmed, sama teevad ka iidsed nõidused ja mütoloogilised skeemid. Ka maht areneb – kui esimene köide oli 700 lk-d, siis käesolev on juba 900 ja kolmas 1200 lk-d paks. Neljandale (1000 lk) ja viiendale (900 lk) järgneb aga kuues (1200 lk), järgmised köited alla 1200 lk enam hakkama ei saa.

Kuid hoolimata sellisest hirmutavast mahust, on teise köite puhul Erikson ikkagi suutnud jääda oma romaanikaanoni raamidesse, pakkudes eelkõige iseseisvat lugu, millel on algus, arendus ja kulminatsioon, kandvad teemad, paralleelsed motiivid nii esimese köite sündmuste ja teemadega kui ka siinesinevate omavahel rööbiti arenevate süžeeliinide vahel.

Malazi impeeriumi maailmast rääkides on oluline tähele panna, et see pole Eriksoni ainulooming, kontseptsiooni ja maailma mõtlesid nad välja koos sõbra Ian Cameron Esslemontiga, kes nüüd on samuti asunud sellest maailmast romaane kirjutama. Kui Eriksoni tsükkel peaks koosnema kümnest telliskivipaksusest köitest (millele on juba lisandumas põhisarja kõrvaltegelastest rääkiv lühiromaanide tsükkel), siis Esslemontil on plaanis 5 romaani, esimene pealkirjaga «Nugade öö» ilmus sellises mõõdukas 300 leheküljelises mahus, aga teine läheneb juba 1000 lk-le :). Igatahes on mõlemal mehel olemas suur pilt sellest maailmast ning ka kirjutamisel olevatest romaanidest-süžeedest ja kõigest, kuhu see välja peaks jõudma. Ja veel on Eriksoni dekaloogial lahe sisemine süsteem, kus kolmas köide on esimese järg ja neljas teise järg, viiendas algab kolmas omaette suur süžeeliin, mis kõik järgmises viisikus kokku põimuvad.

Ja loomulikult ei saa nõustuda absoluutsusele pretendeeriva väitega, et mõlemad on head, aga G. R. R. Martin lihtsalt on parem kirjanik. Mina näiteks arvan vastupidi. Ja igasugused paralleelid Tad Williamsi ja Robert Jordaniga on lihtsalt kohatud. Aga kes julgeb, loeb Eriksoni ise ning veendub selles.

Read Full Post »

Kõige detailsem fantaasiamaailm üleüldse. Algus

Steven Erikson. Gardens of the Moon. 712 lk. Bantam. London, 1999.

Steven Eriksoni «Malazi Langenute Raamatu juttude» tsükkel on moodsa fantasykirjanduse absoluutne tipp. Sarja esikromaani sisust rääkides rõhutaksin just seda, et erinevalt näiteks George R. R. Martini oopuse köidetest on Erikson suutnud kirjutada sarja sel kombel, et ka selle üksikud osad on paljuski eraldi romaanid – ma ei ütle, et iseseisvalt loetavad ja ainult. Ei seda mitte, aga siiski on iga köide omaette tervik, mis Martini puhul on palju vaieldavam. Tema «Jää ja tule laulu» sarja «raamatud» iseseisvate romaanide mõõtu naljalt välja ei anna, pigem on tegu üsna juhuslikest kohtadest katkestatud ühe suure romaaniga. Eriksonil on igas romaanis siiski oma kandvad teemad, tegelased, sündmustik jne.

Lisaks peab pühadustteotava steitmendi tegema ja märkima, et Erikson on minu meelest Martinist märgatavalt parem, aga tegelikult on säärased võrdlused veidi mõttetud – nagu ei ole pointi jageleda, kas parem on viiner või lihapall, maitseasi ju. Eriksoni saaga ja Martini sari on lihtsalt niivõrd erineva ambitsiooniga ja ka erinevalt teostatud. Süngeid toone on mõlemas, aga Eriksoni storytelling on märksa keerukama ülesehitusega. Siin on olemas see Juhan Habichti kiidetud Zelazny-laad, kus lugeja visatakse mingite mastaapsete sündmuste sisse ja esimesed 200 lk-d ei saa tõesti halligi aru. Aga see on omamoodi lahe! Eriksoni sajakonna tegelase ja umbes 25-35 peamise tegelase ning (alguses) umbes 10 süžeeliini jälgmine on keerulisem, Martin kirjutab lihtsamalt, lineaarsemalt. Millest võib olla tingitud ka tõik, et ta Eriksonist üüratult popim ja fännatum on.

Kõik erinevad maagia-, ajaloo-, mütoloogia- ja poliittasandid on siin alguses paraja segapudruna koos, aga pingutus end neist läbi närida on miskil kombel väga suurt rahuldust pakkuv, üks sõber tõi välja väga hea paralleeli – George R. R. Martini puhul on meil suuresti siiski tegu Rooside sõdade loo modifikatsiooniga, kus esimestes köidetes palju muud ei olegi, siin on aga juba algusest peale niipalju tasandeid ja nüansse, et hoia ja keela. Mulle meeldivad mõlemad, aga Erikson oma keerukama romaanikuvandi tõttu lihtsalt rohkem. Eriti hakkasin seda tsüklit lugedes just mõtisklema sellele, kui keskpärased on tänapäevased ulmeraamatud just oma romaanilahenduse poolest – ja see köide ning sari laiemalt on sellest patust puhas. Siin on meil ka näide eelkõige kui suurepäraselt komponeeritud romaanist.

Kui ma mõtlen nüüd, jaanuaris 2010 tagasi veebruari peale 2007, kui ma selle raamatu kätte võtsin ja minu ees rullus esmakordselt lahti Eriksoni-Esslemonti välja mõeldud Malazi ülikeerukas ja -detailne maailm oma erinevate kontinentide, ajastute, mütoloogiate, maagiasüsteemide, impeeriumide, kangelaste ja antikangelaste, jumalate, palgamõrtsukate, taskuvaraste, väejuhtide, suurte võlurite, kaupmeeste ja – Eriksoni lemmikute – ajastuid vanade sõdalastega, siis mis ma ikka oskan öelda? Me saame reaalajas osa millestki väga võrratust ja vaimustavast.

Praegu tundub see juba justkui väga ammu olnud, kui ma esimest korda sain pealt näha Malazi impeeriumi ma ei mäleta mis number armee vallutussõjaretke Genabackise mandril, vabalinna Darujhistani ihaldamist… ja kõike, mis sellest välja tuli. Hiljem on lisandunud teised mandrid, teised impeeriumid, lugematu arv tegelasi ning meeletult palju sündmusi ja tegevust, mis sellele ajahetkele X, sellele käivituspunktile eelnes ja järgnes. Erikson väärib seda väikest pateetikahetke!

Read Full Post »