Richard K. Morgan. The Steel Remains. 392 lk. Gollancz. London, 2008.
«See tuulispask raputab žanri kenasti läbi,» oli moodsa fantaasiakirjanduse põhidefineerija ja suunanäitaja Steven Eriksoni hinnang selle üsna süngetes toonides teaduslikku fantastikat, karmi koolkonna laadis küberpunki jm viljeleva kirjaniku esimeste sammude kohta fantasyžanris. Kirjaniku, kelle kontos on juba Arthur C. Clarke’i, Philip K. Dicki ja John W. Campbelli mälestusauhinnad.
Kiitusega pole kitsi ka teine moodsa fantasy noortest superstaaridest Joe Abercrombie, kes on Morgani loodud fantaasiamaailma võrrelnud Fritz Leiberi Lankhmariga.
Veel kirjutas Abercrombie oma ajaveebis romaani teiste kirjanike ja teostega võrreldes, et «selles on… hmm… Richard Morganile iseloomulik plahvatuslik vägivald (kuid kaks korda plahvatuslikum), Michael Moorcockile omased moraalsed valikud (kuid umbes kolm korda süngemais toonides), George R. R. Martini laadis varjamatult kirjeldatud seksisteenid (aga umbes kümme korda veel varjamatumalt kirjeldatud, ja ma ei naljata!) ning Scott Lynchi karm keelekastus (ainult et 1 000 000 korda otsekohesemas ja jõhkramas vormis)». Abercrombie jätkas: «Kindlasti ei leia siit Patrick Rothfussi lüürilisust, Robert Jordani roiutavaid ja longus maastikke ega David Eddingsi armastusväärseid stseenikesi maaelust.»
Abercrombie lisas, et «Morgan mitte ainult ei vääna fantasyklišeid, ta läheb neile kirvega kallale, paneb tule otsa ning laseb nende peale seejärel kõrges kaares.»
Loodan, et need kirjeldavad laused annavad üsna hästi edasi seda, mida Richard Morgani fantaasiaromaanist oodata võib. Kirjanik ise on peamiste inspireerijatena maininud Michael Moorcocki Elricu-seiklusi, Karl Edward Wagneri Kane’i-lugusid ning Poul Andersoni fantasyromaane nagu «Murtud mõõk» ja teised.
Romaani alguses kohtame endist sõjakangelast nimega Ringil Inglisilmad, kes teenib elatist vabatahtlikus pagenduses kolkaküla kõrtsis teelistele sõjalugusid rääkides ning kergemaid mõõgatöid tehes. Näiteks tapab esimeses peatükis ära hulga laibasatikaid, kes mahamaetud surnukehadesse ronides neid zombie’dena kasutades ringi uitavad…
Ringil Inglisilmad on üsna Elricu laadis küüniline, pohhuistlik ja maailma vastu huvi kaotanud kangelane, kes vastab ühe tegelase hädaldamisele, et «ma ei tea enam, mida või keda uskuda» sõnadega: «Kui see on julm ja ebaõiglane ja nõrgemate suhtes vägivaldne, siis seda maksab ikka uskuda, nii ei saa kindlasti petta.»
Lisaks on ta ka veel homoseksualist, mis õigupoolest ongi ta vabatahtliku pagenduse üks põhjuseid, kuna ta aristokraadist isa ei suhtu ta eelistustesse just erilise tolerantsiga. Otseselt teibasse ajada (mida tehti ta silme all küll teismeeas ta esimese, alamast soost armastatuga) teda küll ka ei saa, kuna tegu on siiski sõjasangariga, kes osales Trelayne’i linna juhitud linnade liiga ja Yheltethi impeeriumi ühise sisalike rassi vastase kaitsesõja eesliinil.
Lisaks Ringilile kohtame romaanis ka teisi sõjasangareid, kes hästi enam sõjajärgsesse ühiskonda ei kipu mahtuma ning keda seesama ühiskond ka oma kaitsmise eest eriti tänanud pole. Ringili sunnib tema kolkast metropoli naasma ema, kes palub tal üles otsida orjusse müüdud naissoost vaesema sugulase. Romaani esimene pool ongi Ringili tagasituleku ja mõnede vanade arvete (tulikuuma teed näkku visates on kogemata võimalik täitsa korralikke põletushaavu tekitada :)) õiendamise lugu…
Morgani maailm on üsna kõle ja kalk paik, seda nii ülekantud kui ka kõige otsesemas meteoroloogilises tähenduses. Nii päris maailm, kui ka Aldraini vald (midagi Eriksoni warrenite-laadset, ehk siis miski maagiline vahemaailm või üleminekumaailm, hall tsoon), kuhu Ringili veab ta vangistanud inimestest võimsama dwenda rassi esindaja Seethlaw.
Dwendad on küll inimese sarnased, kuid veidralt pooljumalikud ning võimsamad. Kahe eri rassist samasoolise inimese vaheliste seksistseenide detailne kirjeldus võibki olla üks asi, mis ka karastunud ulmelugeja jaoks veidi üle taluvuspiiri läheb, vähemalt olen ma nii aru saanud romaanile ingliskeelses maailmas osaks saanud arvustusi lugedes, mis reeglina algavad silmakirjaliku ja kitsarinnalise lausega: «Ma pole küll silmakirjalik ega kitsarinnaline, aga see läks nüüd natukene…»
Mis mulle Richard Morgani puhul meeldib, on see, et ta ise tundub kirjutusprotsessi igati nautivat. Kindlasti ei šokeeri ta šokeerimise pärast, seda on ta korduvalt rõhutanud. Aga on üsna naljakas lugeda lõpustseeni, kus kolm sõpra pärast toimunud massiivset tapatalgu (seiklust) järgmise korrani hüvasti jätavad ning eri suundades hobusel päikseloojangusse ratsutavad… Või siis endast võimsama pooljumaliku seksuaalpartneri mahatapmine kõigepealt käe ja siis pea mõõgaga kehast eemaldamise läbi, kõrvus kõlamas ammune turumuti või tänavahulguse ennustus: «A dark lord will rise!»
Richard Morganit ei tahaks vast iga päev menüüsse, aga see on kindlasti omapärane ja proovimist väärt maitseelamus. Lugemisjärgselt on selline kergelt läbiraputatud tunne tõesti, nagu Erikson lubab, kuid kindlasti ei ole see selline rõõmus, täiuslik ja üdini positiivne emotsioon, millise näiteks miski vana ja turvalise lemmiku ülelugemine annab.
Aga küünilise huumori, sarkasmi ja iroonia sõpradele sobib see teos imehästi. New fantasy (Martin, Erikson, Abercrombie, Lynch, Bakker jt) austajaile on see muidugi kohustuslik lugemisvara. Triloogia «A Land Fit for Heroes» teine osa «The Dark Commands/The Cold Commands» peaks ilmuma 2011. aastal. Mina igatahes juba ootan.
NEED READ 