Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi

Jack McDevitt. Echo. 367 lk. Ace. New York, 2010.

Jack McDevitti iga uut Alex Benedicti romaani kätte võtta on puhas nauding. Kvaliteedile võib kindel olla. Eks sellele ole oma loogiline põhjus: need romaanid on kirjutatud kindla valemi järgi. Formula fiction ei ole kindlasti positiivne kirjeldus, aga kui valem on suurepärane ja töötab, siis miks mitte seda ajaviitekirjanduses rakendada. Kui see töötas Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini puhul, siis miks mitte rakendada seda ka ulmeliste arheoloog-detektiivide tandemi puhul?

Võrdlus Rex Stouti ilmakuulsa detektiivitandemiga polnud juhuslik – ka McDevitti kosmoseantikvaaride-arheoloogide paar ja nende maailm tekitavad lugejas samasuguse mõnusa äratundmise, mõnusa kodutunde: sa tead, kuidas see maailm toimib, millised on tegelaste omavahelised suhted, missugused on nende harjumused, millist dialoogi neilt oodata ning sa aimad ka üsna hästi, mis tüüpi sündmused on algamas. Ootusärevuse täiuslik kompott.

Romaani proloogi sündmustik toimub kolm aastakümmet enne põhitegevuse algust (samuti kindel element): terve elu edutult mõistuslikke tulnuktsivilisatsioone otsinud ja sellega terve galaktika naerualuseks saanud õpetlast Somerset Tuttle’it külastab ta armuke ning lõbureiside firmas töötav kosmosepiloot Rachel Bannister. Nad on juba mõnda aega koos tulnukaid otsinud. Bannister ilmub Tuttle’i ette aga täielikus šokis ja teatab, et tal on väga halbu uudiseid…

Kolmkümmend aastat hiljem peavad Alex Benedict ja ta abiline Chase Kolpath oma edukat kosmoseantikvariaati ning kauplevad kõiksuguste muinsustega, mida tühjadest fantoomkosmosejaamadest, hüljatud kolooniatest ja tontlikest tähelaevadest leida võib. Nende silma jääb kunagi Somerset Tuttle’ile kuulunud majast (kus elab nüüd suvaline tädi) leitud veider artefakt – suur kiviplaat, millel on veidrad ruunimärgid, mis ei sobi ühegi teadaoleva keele ega kultuuriga. Nad tõttavad seda ära ostma, kuid napid tunnid varem napsab keegi selle nende nina alt ära.

See keegi on seotud Rachel Bannisteriga… Benedict ja Kolpath uurivad välja kõik need seosed Tuttle’i-Bannisteri ja tulnukateotsingu vahel: selgub, et täpselt proloogis kirjeldatud sündmuste järel lõpetas Tuttle päevapealt igasugused tulnukate otsingud igaveseks, kuigi elas veel mitu aastat.

Rachel Bannister ei taha neile midagi selgitada, ei taha nendega suheldagi, eitab igasugust seost väljaujunud kiviplaadi ja võimaliku tulnukate leiu vahel ning kinnitab, et hävitas plaadi.

Ka järelepärimised kosmoseturismifirmas, kus Bannister kolme kümnendi eest töötas, ei anna tulemusi: keegi ei mäleta midagi, kõik tollased failid lendude kohta ja õieti kogu informatsioon on väga mugavalt hävitatud, ainus inimene, kellele Tuttle pärandas oma reisipäevikud, on teadmata kadunud ning Bannisteri omaaegne sõber ja kaaspiloot läheb näost kaameks ja kangestub, kui temalt midagi tolle aasta reiside ja Bannisteri ja Tuttle’i kohta küsitakse…

Selge on see, et midagi saatanlikku ja jubedat omal ajal leiti või juhtus, mida on kolmkümmend aastat paranoiliselt varjatud. Kuigi Benedicti ja Kolpathi püütakse korduvalt tappa, nad ei loobu. Õieti Chase isegi korraks loobub, kui nende tapmiskatse käigus saab surma süütu teismeline tütarlaps, kes sattus tol päeval vales kohas jalutama, ning kui tal ei õnnestu päästa Rachel Bannisteri, kes teda painava saladuse varjamiseks teeb fataalse sammu ning hüppab nuttes sillalt alla jõkke, olles eelnevalt vannutanud Chase’i asja uurimist inimkonna huvides jumala eest katki jätma.

Sellises paranoiathrilleri õhustikus need sündmused loomulikult ka jätkuvad: Chase ja Alex leiavad erinevate vihjete abil üles mehe, kellele Tuttle pärandas oma päevikud, leiavad veel portsu asjaga seotud inimesi ning suudavad lõpuks vanade fotode järgi tuvastada tähesüsteemi, kuhu kosmoseturismifirma tol saatuslikul aastal reise korraldas…

Echo nime kandvas tähesüsteemis avastatakse tsivilisatsiooni poolt hüljatud planeedid ning kogu sarjas on tulnud vähe ette õõvastavamaid stseene, kui Alexi ja Chase’i jalutuskäik inimtühjas linnas ja hoonetes, kus tunduks justkui elanuks seal üsna inimese mõõtu olendid ning kust kõik on justkui ootamatult, poole tegevuse pealt lahkunud-kadunud. Teisest kohast leitakse ka luukeresid-laipu… perekondade kaupa oma tubades, voodeis ning maaligalerii, mis annab aimu tollest tsivilisatsioonist.

Selle aastakümneid vanade traagiliste saladuste ja õnnetuste varjamise, kosmilise õõva ja paranoia ning hüljatud tähelaevade koridoride ja kajutite absoluutse vaikuse ning sajandeid vanade luukerede avastamise õudust ei oska vist keegi McDevittist paremini luua ja edasi anda.

Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:

Alex Benedict – annet arheoloogitööks

Inimtühi mõistatuslaev Mary Celeste kosmoses ehk astroarheoloogid ja -antikvaarid Alex Benedict ning Chase Kolpath on tagasi!

Nebula pretensioonitule kosmoseooperile

Kosmiline tragöödia Saatana silma all

Read Full Post »

Püssidega astronaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha

Jack McDevitt. The Engines of God. 419 lk. Ace. New York, 1994.

Mu lemmikkirjanike hulka kuuluva Jack McDevitti romaan «Jumala mootorid» valmistas mulle tõsise pettumuse.

On 23. sajand. Maad ähvardava ökokatastroofi tõttu otsib inimkond elukskõlbulikke või siis terraformitavaid planeete. Üks selline on Quraqua. Enne planeedi terraformimise algust teevad Akadeemia arheoloogid seal viimaseid uuringuid – planeedilt on leitud Monumendiehitajate tsivilisatsiooni jälgi. Monumendiehitajad on ilmselt ammu hävinud galaktiline tsivilisatsioon, mis on endast paljudele taevakehadele jätnud maha kummalisi kujusid. Terraformimise algushetk läheneb, kuid arheoloogid ei taha kuidagi tööd lõpetada, kuna leiud muutuvad järjest huvitavamaks.

Algab närvidemäng, et kas terraformimist läbi viiv suurkorporatsioon alustab planeedimuutmist, mis tähendaks tuumalaengutega planeedi pooluste jää lõhkamist ning planeedi pommitamist jääasteroididega, või lastakse õilsail teadlasil oma tööd edasi teha ja lükatakse planeedi muutmise algust edasi. Juba see romaani sündmuste lähtesituatsioon on nii läbinisti kunstlik ja ebaloomulik ning jabur ja päriselus mitteesinev, et lugeja haarab peast.

Mitte kusagil ei alustataks sellist terraformimist, kui inimesed on veel planeedil. Loomulikult võiks alustada, kui tegu oleks mingite Greenpeace’i laadis roheliste terroristidega, aga pole ju! Lihtsad teadlased. See oleks umbes sama, kui näiteks Tallinna või Tartu mõne suure kesklinna ehitatava kaubanduskeskuse ehituse eelsetel kaevamistel leitakse midagi reaalselt haruldast, mida on vaja pikemalt uurida, aga klaasist tarbimismaja ehitav firma sülitaks sellele, et arheoloogid ikka oma kühvlite ja pintslitega vundamendiaugus istuvad ning alustaks otse nende kaela betoonivalamist.

Tänu Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi, kes on selle hetkel veel kuuest teosest koosneva romaanitsükli läbiv peategelane, leidlikkusele õnnestub arheoloogid väikseima võimaliku ohvrite arvuga planeedilt siiski ära päästa ning tuumalöögid saavad alata.

Edasi tuiatakse mööda galaktikat ringi ning otsitakse vastust Monumendiehitajate tsivilisatsiooni mõistatustele ning küsimusele, miks hävivad kõik arenenud tsivilisatsioonid galaktikas 8000 aastat pärast tekkimist ning kas sama oht tabab ka inimkonda.

Sakslased on kasutanud kaanepildina Michael Whelani kaanepilti Isaac Asimovi «Asumi äärele», mis kummalisel kombel isegi sobib (vasakul). Ometi on kõigist selle raamatu kaanepiltidest minu lemmik prantslaste teise väljaande oma (keskel), kuigi ka itaallaste sooritus pole üldse halb (paremal).

Hüva, ma mõistan, et see on Priscilla Hutchinsi seerias väga oluline tekst, kuna siin tutvustatakse lugejaile esmakordselt Omega-pilvede probleemi, mis saab vist lahenduse alles samanimelises, sarja 4. romaanis. Samuti kinnitan ma, et see on täiesti stiilipuhas arheoloogiline ulmeromaan, nagu on romaani omakeelse väljaande kaanele trükkinud sakslased, žanr, mis mulle väga meeldib.

Väite kinnituseks võin öelda, et ju ka kirjaniku Alex Benedicti tsükli romaanid (hetkel samuti kuus) on arheoloogilised ulmeromaanid, küll kriminaalse või sellise paranoiathrilleri koega, aga ikkagi. Ja Benedicti-sari on mu absoluutseid lemmikuid.

Aga Akadeemia-sarja esimene raamat laguneb koost, on igav, kohati jabur, eri teemad ja liinid ei moodusta tervikut ning valmistas Benedicti-seeriaga harjunud ulmegurmaanile pettumuse nagu üks väga normaalne aga isikupäratu päevapraad valmistab pettumuse toidugurmaanile.

Urmas Roolaid on oma arvustuses maininud salapära loori ja äreva ootuse õhkkonda ning Indrek Rüütel kosmilise üksinduse tunnet, tühjust. Jah, need meeleolud on raamatus täiesti olemas, aga nad on seda palju kehvemal ja tuimemal tasemel kui Alex Benedicti sarja tekstides!

Absoluutskaalal on muidugi tegu täiesti hea ja normaalse ulmeromaaniga, mis on isegi keskmiselt põnev, aga kirjanikuskaalal hindan ma seda läbikukkumiseks. Olen oma hinnangutes nii kriitiline ehk just Ulmekirjanduse BAASis raamatule osaks saanud liigpositiivsete arvamuste pärast. Hindamisel ma ju tegelikult autoriskaalat enam ammu ei tarvita, kuna BAASis on liiga palju kretiine, kes täiesti suvaliste sulesoperdajate oopustele häid ja väga häid hindeid laovad ning tunnustatud kirjaoskusega professionaalide töödele rahuldavaid ja mitterahuldavaid hindeid annavad. Just selle absurditsirkuse tõttu siis sellele romaanile nii kriitilise arvamuse järel hindeks hea, sest absoluutskaalal ta seda vaieldamatult on.

Lihtsalt minu lootused olid kirjaniku teiste tekstidega liiga kõrgele tõusnud ning nüüd sain teenitud karistuse. Loomulikult loen lähiajal läbi ka ülejäänud Akadeemia-sarja romaanid (7. osa pealkirjaga «Starhawk», mis paigutub ajaliselt tsükli esimeseks ning kirjeldab piloot Hutchinsi noorust, peaks ilmuma novembris 2013), kuna McDevitt on siiski üks mu lemmikkirjanikke ja arheoloogiline ulme mulle väga istub, aga praegu sarja 2. osa kallal pusides (ja mitte eriti kiiresti edenedes) tuleb tunnistada, et pisut madalamate ootustega sellele tekstikorpusele lähenemine on igati mõistlik.

Tsükli avaromaani vaieldamatult kesiseim osa oli lõpp. Esiteks muidugi lõpu puudumine, probleemi täielik õhkujäämine ning teiseks see Tarmo Õuemaa arvustuses kirjeldatud lahendus: «püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha» – täpselt nii muide oligi.

Read Full Post »