Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja. 405 lk. Varrak. Tallinn, 2013.
Tundub, et olin vist viimane lugeda mõistev eestlane, kes kuni praeguse ajani polnud veel läbi töötanud Indrek Hargla apteeker Melchiorist rääkiva menusarja 4. osa «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja». Uue, mai lõpus ilmunud 5. osaga koos soetasin endale lõpuks ka eelmise plaaniga mõlemad puhkuse ajal läbi lugeda ja oma raamatuarvustuste ajaveebile üle pika aja jälle veidi reaalset külastatavust tekitada.
Pean tunnistama, et alates sellest ajast, kui ma Melchioriga augustis 2011 viimati kokku puutusin, on paljugi muutunud. Nii apteekriga tema maailmas, kui apteekrilugudega meie omas. Apteeker Melchiorist on saanud juba väiksemat sorti Euroopa mastaabis fenomen. Ausalt öelda, ei evigi ma enam ülevaadet, mitmesse keelde temast kõnelevaid romaane on tõlgitud. Kindlasti soome, prantsuse, ungari, saksa… aga vabalt võib, et rohkemassegi. Pole eriti silma peal hoidnud. Samuti on melchioriaanat kõikjal mujal: Tallinna kirjandusfestivali raames teeb autor miskeid tuure vanalinnas ja etendatakse miskeid mulle üpris võõrikuna tunduvaid stseene. Üks Tallinna kõrts tellis autorilt oma menüü vahele eksklusiivse Melchiori-loo, üks nädalaleht temaatilise pala oma jõulunumbrisse. Lisaks siis see vahepeal levima hakanud kumu, et tulekul on (piloot)film ja telesari. Ka selle projekti täpset hetkeseisu ei oska mina kommenteerida. Pärast seda, kui Hargla teise seriaaliloo – «Süvahavva» – teine, osalt Eesti keskajast kõnelev hooaeg kolinal läbi kukkus, pole apteekri ekraanile jõudmisest enam eriti räägitud. Aga tegijad on muidugi erinevad ja eks ilmselt töö Peeter Urbla stuudios käib.
Paljugi on muutunud ka Melchiori 15. sajandi esimese poole Tallinnas. Kui esmakordselt kohtusime Oleviste mõistatuse jälgi ajava üpriski noore Melchioriga aastas 1409, siis neljanda köite tegevusajaks on aasta 1431 ja Melchior ning tema naine Ketterlyn on jäänud vanaks, nende lapsed Melchior ja Agatha aga on sirgunud suureks. Viimane faktor teeb käesoleva köite kolmest esimesest raamatust märkimisväärselt erinevaks, millest allpool põhjalikumalt. Aga mõrvaloo sõbrad ei pea muretsema – midagi olulist süžee kohta ma välja ei lobise. Kriminaalkirjanduses (erinevalt näiteks teaduslikust fantastikast või pseudokeskaegsest fantaasiasaagast) on sel reeglil oma mõte.
Melchior pole enam igav! ehk väikekodanlikust pohmelliarstist satiiriliseks detektiiviks
Nende arvustuste jälgijad ilmselt mäletavad, et heitsin juba esimese köite puhul kirjanikule ette, et tema loodud detektiiv on väikekodanlikult igav ja ilma ühegi ekstsentrilise iseloomu- või käitumisjooneta tuimavõitu tegelane. Oma tööajast koos klientidega alalõpmata napsutav pohmelliarst. Neljandas köites torkab aga esmakordselt silma, et pealt viiekümneaastane apteeker-detektiiv on järsku muutunud üpris sarkastiliseks ja sardoonilise kõnepruugiga vanameheks, kelle kokkupuuteid teiste tegelastega on lausa lust jälgida. Aga eks vanus muudabki inimesi.
Järgmine oluline positiivne nüanss on, et lõviosa raamatu tegevusest ei toimu seekord Tallinnas, vaid Pirita kloostris: me pääseme pea täielikult neist tapvalt tüütuist ekskurssidest ühe keskaegse linnamüüri äärest järgmise saiakangi tagahoovi, mis omavad mingit tähendust ehk vaid lapsena neil tänavail mänginud tallinlasile – ehk siis väiksemale osale raamatu lugejaist.
Kui ma oma varasemais arvustusis olen välja toonud seda Melchiori-lugude diagonaalselt kaheks hargnemist, et alguses domineerib mõrva lahendamise (üpris igav) lugu ja siis ajapikku hakkab lugeja tähelepanu keskenduma lahendusele, mingile tumedale ja räpasele loole, mis sai enamasti alguse mingist traagilisest sündmusest aastakümneid tagasi, siis siin nii enam pole. Sarnaselt sarja kolmandale köitele on siingi meil need lood juba algusest peale üsna võrdses mahus ja läbipõimitult esitatud ning mõrvade taga peitub rohkem kui üks lugu. Kuid õnneks üks suur ja dramaatiline lugu siiski domineerib selgelt, mis on suur pluss võrreldes kolmanda köitega. Ja pluss on seegi, et nende mõrvade lahendamise lugu on seekord tõeliselt pingeline ja põnev (meenutades Ellis Petersi paremaid hetki).
Üks ühine joon, mis seob nii seda kui varasemaid Melchiori-romaane Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega on sellise noorukese ja haleda-hädise tegelaskuju sissetoomine. Selline alaealine ja abitu neiu või noormees esineb mõlema autori tekstides lausa hämmastava regulaarsusega: kas on tegu põgenikuga, keda kogukond mingil (ekslikul) põhjusel tahab ära lintšida, mälukaotuse käes vaevleva õnnetu hingega või siis oma minevikus mingit müstilist ja võigast saladust peitva paanilise tüpaažiga. Antud romaanis siis on selles rollis üks noor ja arglik nunn, kes räägib oma paanikahoogudel täiesti ebamaiselt võõras ja arusaamatus keeles, mis esmalt arvatakse olevat saatana kätetöö ning mainitakse eksortsismiriituse võimalikku vajadust. Igatahes selline tegelaskuju tekitab lugejas kaastunnet ja poolehoidu ja n-ö. «töötab» alati. Ehk siis pole see etteheide, vaid tähelepanek.
Järgmine positiivne muutus. See mineviku-saladuse liin on seekord kriminaalromaani hariliku perekonna- või armukolmnurgatragöödia asemel hoopiski ajalooromaani oma. See on reaalse Eesti ajaloo 12. sajandi (ja hilisemate) sündmustega seotud, mis on äärmiselt õnnestunud leid!
Kuna mõrvad leiavad suures osas aset kloostris, on lugeja peas kerged tekkima paralleelid Umberto Eco klassikalise ajalooainelise kriminulliga «Roosi nimi». Ja need võrdlused on täiesti omal kohal. Mõistatust palutakse Melchioril lahendama asuda kloostriga rohkem või vähem seotud vaimulike poolt, kes siis aga ise hakkavad valdavalt seda uurimist igati takistama ja segama, suur osa kloostriasukaist valetab Melchiorile pidevalt ja kõiges. Need paralleelid panid positiivselt muigama: autor teab, mida ta teeb.
Ka ei pinguta Hargla seekord eelmises köites lugeja jaoks välja toodud vihjetega, et «palun väga, nende inforaasude põhjal tuvastab meie detektiiv mõrvari». Minu teooria, et kriminaalromaanis lugeja ei saagi mõrvarit mingi objektiivse deduktsioonitöö tulemusel ära arvata, jääb kehtima ja saab kinnitust, ning näib, et ka kirjanik on sellega leppinud. Alles mõrvaloo lahendust kuulates saame me teada ühe olulisima vihje, ühe sõna ladinakeelse versiooni, aga sellise sõna, mida meile varem kordagi reaalselt välja ei pakutud. Ja nii ongi selles žanris ja kaanonis õige.
Tegevusse sekkub impostor
Üks Hargla «kiiks», mis siiski olemas on (aga minimaalsel määral), on see isiku- ja kohanimede või üldse sõnade veider keeleline esitamisvorm. Tegelikult on seekord see lastehaigus praktiliselt välja ravitud, vaid leheküljel 215 hüppab tegelaste juttu järsku keegi «impostor». Üha enam ingliskeelses maailmas elavate inimestena me muidugi mõistame, et tegu on isehakanu või petisega – mingil kummalisel põhjusel ei paindu Hargla sõrmed aga seda eesti keeles ütlema ning keeletoimetajagi on olnud kas liiga arg ja aupaklik autori «püha teksti» vastu või väheteadlik ja arvanud, et küll keskajast nii palju teadev kirjanik ikka teab, mida ta teeb.
Eesti keeles sõna «impostor» ei eksisteeri, ei võõrsõnana ega niisama. Järelikult on selle esitamine eestikeelses tekstis autori ja kirjastuse viga. Pealegi kasutavad seda oma tekstis kaks tallinlast, kes tol hetkel räägivad omavahel alamsaksa keeles: alles üsna hilisel ajal ladina keeles verbist «imponere» nimisõnana kasutusele tulnud «impostor» jõudis Euroopa rahvuskeeltesse alles 16. sajandi teisel poolel! Rohkem kui sada aastat hiljem (nagu ma väikese netiotsinguga tuvastasin).
Kui see «monster» aga välja arvata, jagub mul romaani kohta üldiselt siiski vaid kiidusõnu. Kes teost veel lugenud pole, avastavad, et Melchiori maailmas ja lähikondlaste ringiski leiab aset rida ootamatuid arenguid, suuri muutusi ja eemaldumisi… Romaani väga hästi aga sarja varasemate osadega võrrelda ei annagi, struktuur ja teemad on nii erinevad. Pigem on meil siin tegu suuresti ühe toeka ajaloolise romaaniga, milles lihtsalt juhtumisi sooritatakse mõrvu – selline oli minu tunne lugedes. Ja kui võrdlema peab, siis küündib see tsükli senise tugevaima ehk siis «Rataskaevu viirastuse» tasemele.
Selle romaani peamiseks plussiks on aga ajaplaani mastaapsus, nii Melchiori isikliku elu ajaplaani kui romaani sündmuste taustaks oleva saladuse ajaloo. Hargla väga hea kirjanikuna teab ja oskab, et kui kujutada teatud tegelasi piisavalt suures mahus piisavalt pikas ajalises distantsis, tekib lugejal nendega seoses teatud «kodune» või «omainimese» tunne, nn. perekonnaromaani sündroom. Ja selliste tegelaste surmad, kodumaalt kaugele ärasõitmised vms suured elumuutused lähevad lugejale pisarapoetamise tasemeni emotsionaalselt väga korda. Samuti annab sellele romaanile mastaapsust see ajaloolisele kirjandusele omane liin: see 12. sajandi lõpus alguse saanud kolme saladusliku rännumehe, vana eesti suguvõsa ja taani vallutajate liin.
Eesti ulme kaotus (ehk siis Hargla eemaldumine fantastikast) on eesti ajalooromaani ilmselge ja vaieldamatu võit.
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.
Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)
NEED READ 