Stevensoni «Röövitud» Pullmani «Kuldse kompassi» maailmas

Robert V. S. Redick. The Red Wolf Conspiracy. 481 lk. Gollancz. London, 2008.

Lauri Lukase õhutusel tõstsin pühapäeval selle köite lugemisjärjekorras kohalt, kuhu ta umbes aastaga uute asjade pealetuleku tõttu vajunud oli, esimeseks ja kuna ees ootas paaripäevane sõit tsivilisatsioonist välja, haarasin raamatu ühes. Kaks ööd jäid küll üsna unevaeseks, aga aasta lõpeb see-eest korraliku lugemiselamusega.

Kui Lauri reklaamis seda mulle kui Stevensoni «Aarete saare» kohtumist Pullmani «Kuldse kompassiga», siis ma ise vahetaksin Jim Hawkinsi ja John Silveri loo selles võrdluses ära David Balfouri ja Alan Breck Stewarti looga «Röövitud». Pullman meeldib mulle väga ning Robert Louis Stevenson on suisa lemmikkirjanik, «Röövitud» ning «Must nool», mille noored tegelased Dick Shelton, Joanna Sedley ja Alicia Risingham mulle Redickit lugedes samuti selgelt silme ette tulid, aga lemmikraamatud. Ning «oma hinges poisikese säilitanud» lugeja loodan ma ka olla.

Välismaised arvustajad ja reklaamlausete hõikajad on parima aimu andmiseks raamatu tonaalsuse kohta ristanud Pullmaniga veel ka Scott Lynchi.

Kuigi Lauri BAASiarvustuses mainitud aurupungilikku atmosfääri mina väga ei tuvastanud, siis 17.-18. sajandil aset leidva tegevusega mereromaanide hõngu on siin tõesti küllaga, samuti on see raamat tõeline «leheküljepööraja» ning kuigi mitu tegelast satub pidevalt ühest üsna täbarast olukorrast teise, jätkub neil inimlikku tugevust rebida poolnukras toonis kildu – üldse on romaani dialoogid väga nauditavad, lisaks tegevuse kirjeldustele.

Romaan algab merendusbülletääni uudisega keiserliku kaubalaeva IMS Chathrand salapärasest kadumisest ning spekulatsioonidega, mis laevaga juhtuda võis. Edasi satume Arquali ja Mzithrini impeeriumide vaheliste poliitiliste intriigide keskele, milles alul vastu enese tahtmist etturitena osalev grupp madalast soost noorukeid muutub romaani arenedes üheks intriigi suunda muutvaks määravaks jõuks.

Romaanis on näpuotsaga maagiat ja võlureid, dramaatilises finaalis pisut rohkem, kui kangelastel tuleb laevalael võidelda surnud sõjameeste armeega (mida nukunäitlejana juhib kuri võlur Arunis), peamiselt aga noorte inimeste võitlus grupi negatiivsete tegelaste orkestreeritud vandenõuga, mille eesmärgiks on rahusõlmimise ja pulmapidustuste varjus kaks impeeriumit uuesti sõjajalale saada. Raamatus figureerivad salamõrtsukad, paralleelmaailmast pärit võlurid, hullud jumalkuningad, 20 cm pikkuste väikeste inimeste rass Ixchen, veealused näkineiud, kes pärlipüüdjaid ära hullutavad ja palju teisi ootamatuid karaktereid.

Tegevuskohtadena vahetuvad kinnine nunnaklooster, impeeriumi salajasim vanglasaar, Kummitav Rannik, räpased sadamakõrtsid, piraadilaevad, peamine tegevusliin areneb aga ikka hiigelmõõtu iidsel purjelaeval Chathrand, mida võib pidada omaette kinniseks mikroühiskonnaks.

Tehnilist laadi kriitikanooled

Minu briti trade paperbacki tumesinisele kaanele on kunstnik Edward Miller joonistanud hiigelsuure keiserliku kaubalaeva Chathrand ja selle kõrvale mõõtkava kätteandmiseks paar tavalist kolmemastilist purjelaeva. Kordame siis, et Chathrand on viiemastiline ja seitsmetekiline hiiglane, milliseid keegi romaani tegevusajal enam ehitada ei oska, hädapärast saadakse parandamisega hakkama.

Ivan Aivazovski maal «Laev Kaksteist Apostlit»

Ning kui me isegi kunstniku nägemuse kõrvale jätame ning lähtume vaid kirjaniku öeldust, siis purjelaevanduse ajaloo huvilisena pean tõdema, et autor on mõnevõrra võpsikusse pannud. Chathrandil on ligi 700 meremeest, 100 merejalaväelast, lisaks trümmides 400 n-ö. kolmanda klassi reisijat, keda üsna orjalaevade majutustingimustes sihtpunkti toimetatakse, lisaks siis ohvitserkond ja jõukam reisijaskond, kokku lugesin mina 1200-1300 kanti inimesi. Ning kokku pakitud kolmanda klassi reisijaid ei tohiks tegelikult eriti arvestada, kuna nad ei võta märkimisväärselt ruumi.

Probleem on selles, et kui laeva püüab kirjanik meile millegi hiigelsuurena näidata, siis tundub see hiiglane olevat selgelt alamehitatud. Võtsin riiulist mäluvärskenduseks välja brošüürikese Vene impeeriumi 17.-19. sajandi purjelaevade ajaloo kohta ja saingi oma kahtlustele kinnitust.

Näiteks 1841. aastal valminud kolmemastilise kolmetekilise 130 kahuriga liinilaeva Kaksteist Apostlit, mis oli 64,4 meetrit pikk ja 18,1 meetrit lai, ekipaaži moodustasid ümmarguselt 1000 inimest. Arvestades Chathrandi suurust (viiemastiline seitsmetekiline pirakas), vajaks see veesõiduk oma tööshoidmiseks (muuhulgas taglastust ja purjestust arvestades) julgelt mitut tuhandet meremeest. Ja sellise arvestuse tegin ma just selle järgi, et Chathrand romaani tegevusajal pole (enam) otseselt sõjalaev. Ma ei tea, mind see apsakas pisut häiris.

Raamatut tervikuna ei muuda see eksimus muidugi viletsamaks 😉 Ning ei pea vist lisama, et ootan juba pikisilmi tetraloogia teise osa «The Rats and the Ruling Sea» kohalejõudmist.

Read Full Post »

Šokeerivalt julm, õudne ja hästi kujundatud

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. 287 lk. Varrak. Tallinn, 2010.

Tundub, et vähem kui poole aastaga on Melchiorist saanud müügihitt. Kindlasti aitas sellele kaasa Varraku otsus anda alates teisest köitest sarja kaanekujundamine Mari Kaljuste kätte, kes on teinud raamatule tõeliselt stiilse keskajahõngulise kaane. Mitte et Toomas Nikluse arvutimängu kaadriks nimetatud esimese köite kaas oleks tingimata halb, aga Kaljuste nägemus on kindlasti õnnestunum.

Esimese osa ilmumine suvel vist ostubuumi ei põhjustanudki, küll aga on seda teinud teise köite ilmumine, nii et esimese osa tiraaž paistab praeguseks otsas või otsakorral olevat. Ei noh, tubli! Saab olema huvitav näha, kas esimesest köitest tuleb kordustrükk ja kas siis juba uue esikaanega.

Tuleb tunnistada, et sarja teine episood on esimesest üksjagu tugevam ja meeldejäävam lugu. Teostus on üsna samal tasemel ja kõik esimese köite kohta tehtud sellealased etteheited jäävad kehtima siingi (Melchior ja Ko on jätkuvalt üsna värvivaesed ja ebahuvitavad tegelased; mõrvaloo uurimise süžeeliin on igav, erinevalt mõrvaloost/saladusest endast), aga teose struktuur ning mitmed kõrvaltegelased tõusevad siin selgelt esile!

Kriminaalromaani, žanrikirjanduse kohta on meil siin suisa julge ja novaatorlik struktuur. Hargla tutvustab lugejaile romaani alguses suure pühendumuse, tähelepanu ja detailitäpsusega erinevaid huvitavaid tegelasi, kel kõigil teose saladusega mingisugune seos on, ning jätab siis neist mitmed pea terveks raamatuks täiesti unarusse, tuues nad uuesti mängu alles romaani päris lõpus, nagu šüžee ette dikteerib. See on kaunis suur julgustükk ajaviitekirjanduse kaanonis niimoodi konventsioone lõhkuda!

Melchiori-sarja teise romaani faabula, õieti siiski mitte saladuse uurimisloo, vaid jällegi algse, enne romaani sündmusi toimunud saladuse enda faabula on sel korra erakordselt põnev, keerukas ja ebatavaline. Ka vist üks julmemaid, mida klassikalises kriminaalkirjanduses kohata võib. Sellise piinamise ja julmuse väljamõtlemist nii tihti ei kohtagi!

Võrreldes esimese osaga on edasiminekuid veelgi: romaanist on kadunud lastekirjanduse tasemel mardileiblik didaktiline külg, enam ei seletata meile tõsimeeli, et mustpead eristas suurgildi kaupmehest vallalise mehe staatus ja muud taolist. Mina lugejana tundsin ennast seekord paremini.

Kaupmeeste Goswini ja Bruysi sõpruse ja vihkamise lugu, selle edasikandumine nende lastele, mis kokkuvõttes lausa infernaalse mõõtme omandab, ligi sajandi eest toimunud armukadeduskuritegu ja selle järellainetus pealkirjas manitud viirastuse näol, flaami kunstniku ja tolle venna, maanõia ja lõbumaja liin, lisaks kirikuõpetajast ja tema õest keskaegne perverdipaar – noh, kui need pole värvikad, keerukad ja südamega maalitud karakterid, siis kes on, eksole.

Kui see pea sajandipikkune ja traagiline omakasu, enesearmastuse ja julmuse lugu meie ees raamatu lõpus lahti rullus, olin mina küll šokeeritud ja tundsin selle inimliku julmuse määra üle puhast õudu. Ja see jube piinamislugu jäi mind mitmeks päevaks kummitama.

Kokkuvõttes tuleb loota, et sari läheb edaspidi veelgi paremaks. Tuletan meelede, et meile on lubatud veel nimeliselt järgmisi köiteid: «Apteeker Melchior ja timuka tütar», «Apteeker Melchior ja templirüütli testament», «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja» ning «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi».

Raamatu retseptsioonist ehk mis on Liivimaa?

Mind on viimasel ajal tabanud kummastus seeüle, kui kiiresti on inimestel meelest läinud põhikooliaegne Eesti ajaloo kursus. Alates keemik-kommunist Ansipist, kes räägib jõulukuuse sünnilinnast, kuni tavaliste veebipäevikutes arvustajateni, kes arutlevad Melchiori-romaanide üle, rõhutavad kõik kui ühest suust, et tehniliselt võttes ei ole ju Tallinn Liivimaal.

Ma saan aru, et inimestel on miskipärast meeles kuni 1. maailmasõjani kehtinud Vene Impeeriumi haldusjaotus, mille järgi Põhja-Eesti oli Eestimaa ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa. Jah, oli küll, aga see lihtne teadmine ei tohiks ometi varjutada sama elementaarset teadmist, et keskaja kontekstis räägime me Eesti ja Läti alast tervikuna kui Liivimaast või Vana Liivimaast.

Ehk: jõulukuuse sünnilinn ja apteeker Melchiori kodulinn Tallinn (õigemini Reval) asus Liivimaal.

Teiseks on mulle pisut tuska teinud Hargla Melchiori-raamatute käsitlus Eestis. Selgelt paistab välja, et ükski arvustaja ei valda sel määral ainest, et suuta neid romaane vaadelda ajaloolise kriminaalromaani žanri kontekstis, Melchiori osatakse suhestada parimal juhul Hargla enda kangelaste pan Grpowski, Frenchi ja Kouluga või siis Jaan Krossi keskaegsest Tallinnast rääkivate tekstidega. Mis on kaunis masendav.

Ometi oleks just keskaegse tegevusajaga kriminaalromaan Eesti tavakirjanduse või kirjaniku enda varaseme loomingu asemel see kõige kohasem ja huvitavam kontekst, milles Indrek Hargla viimaseid töid uurida ja mõtestada. Kui keegi vahepeal midagi sellist ette ei võta, siis sarja kolmandast osast rääkides tuleb see ilmselt ise ära teha.

Apteeker Melchior ja katustel tantsija. Eesti Ekspress (Areen). 23. detsember 2010. (Lisatud arvustusele 24.12.2010).

Kui Indrek Hargla apteeker Melchiori romaanid ulmekirjanduse alla ei mahu, siis käesolev jõulujutt on kena väike linnafantaasia, keskaegne linnafantaasia.

Stefanipäeval, 26. detsembril jutustas apteeker Melchior oma pojale Melchiorile ikka lugu kaunist köietantsijast Lutgardast, kelle kujutise on Melchior oma apteegi ukse kohale paigutanud, et linn teda kunagi ei unustaks, sest ühe köietantsuetenduse ajal Tallinna tänavate kohal ja katustel jäi Lutgarda salapäraselt kadunuks… ja ilmus siis justkui uuesti välja.

Kõik arvasid, et Lutgarda on hukkunud, kukkunud kuhugi majade vahele ja surma saanud, aga ometi nähtud teda aasta pärast neid sündmusi Niguliste kirikus istumas ühe kaupmehe aasta tagasi katku surnud noore naise sarkofaagil. Samuti ilmusid katusekorruste inimeste jäätunud akendele kummalised joonistused, mis kujutasid justkui poodud inimest… ja mida mitte keegi sinna kuidagi ju terve mõistusega võttes joonistada ei saanud.

Ma ütleks, et väga ilus, kurb ja julm lugu sellest, milliseks õnnetu armastus/armastatu surm inimese muuta võib. Jäin lugemise järel mõtlema, et ilmselt oleks sellest süžeest saanud soovi korral ka põhiskeemi järgmise Melchiori romaani jaoks, aga jah, siis oleks välja tulnud selgelt ulmeline apteeker Melchiori raamat. Senistes Melchiori lugudes on aga esmapilgul fantastilistena näinud sündmused alati lõpuks ratsionaalse seletuse saanud. Selles mõttes on see jõuluime, pühakute, Jeesuse sünni ja armastusega seotud jutt meeldivaks erandiks.

Eriti tore on, et niimoodi jõulude eel võttis ajaleht avaldada/tellis populaarselt kirjanikult jõulujutu tolle viimase aja menukast sarjast. Anne Pikkovi illustratsioonid sobivad tekstiga suurepäraselt kokku ning täiendavad toda kenasti. Igatahes andis too jutt sel sajandil juba teist korda põhjuse Ekspress osta.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Read Full Post »

Ratsanik… vabandust, apteeker Melchior

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. 311 lk. Varrak. Tallinn, 2010.

Eesti ulme kuulsaim Melchior on loomulikult Rein Raua ratsanik Melchior. Aga jah, apteeker Melchioril pole ju ulmega suuremat pistmist. Samas, eks toonud ju Mart Kalvetki riigiraadio noorteprogrammi hommikusaates esinedes Eesti ulme hea käekäigu kinnituseks välja fakti, et Indrek Hargla on hakanud kriminulle kirjutama. Kui te sellest loogikast aru saate, olete minust targemad.

Milleks meile kriminull?

Miks me loeme kriminulle? Mida me sealt otsime või ootame? Kas meid huvitab, kuidas detektiiv teeb kindlaks, kes on mõrvar? Kas tõsimeeli püütakse väita, et lugeja püüab paralleelselt detektiiviga kaasa mõelda, et kes võiks olla mõrvar? Mina seda ei usu. See on ju mõttetu tegevus.

Kuigi kusagil kirjutati juba väga ammu, et hea kriminull on see, kus autor jagab lugejaga kõiki neid fakte, mis detektiivilegi teataks saavad, andes nii lugejale võimaluse oma deduktiivseid võimeid proovile panna, siis reaalsuses selliseid häid kriminulle ei eksisteeri. Kõik need autorid/detektiivid/tekstid, kes/mis sellise «hea kriminulli» näiteks on toodud, pole seda reeglina paraku mitte.

Aga sellest pole probleemi. Koos kirjanikuga süžeekäänakute väljamõtlemine on kaunis mõttetu ponnistus, mida ilmselt suurem osa normaalseid inimesi ka ei harrasta. Pealegi ei usu ma, et keegi loeks krimkasid selle meeletu põnevuse pärast aimata tingimata enne autori  ja detektiivi paljastusi ära, «kes seda tegi?» või «kuidas seda tehti?».

Kriminaalromaanidel on üldiselt päris kriminalistikaga sama palju seoseid kui ulmekirjandusel teadusega. Seosed on näivad ja butafoorsed, laenatud on aines ja dekoratsioonid ning oskussõnavara, aga mitte teostuse tegelik mehaanika. Mõrvarit on kriminaalromaanis valdavalt võimatu ära arvata, kuna see ei tulene mingitest teksti sees pillatud vihjetest, mis teeksid ainuvõimalikuks ühele inimesele osutamise, mõrvari isiku määramine on kirjaniku suva.

Nagu lugeja ilmselt juba aimab, on minu tees selles, et kriminaalromaane loeme me mingitel muudel põhjustel, kui reaalne detektiivitöö või mõrtsuka isiku kindlakstegemine. Me loeme detektiivromaane pigem kas põnevate ja ekstsentriliste detektiivide tõttu (Holmes, Poirot, Wolfe jne) või erakordselt mõnusate maailmade/miljööde pärast. Mina näiteks loen Nero Wolfe’i lugusid just selle pruunist liivakivist maja ja tolle asukate pärast. Tegelased ja nende igapäevased rutiinid, dialoogid ja iseloomud on lihtsalt niivõrd lahedad.

Kirjutatud Poirot on mu meelest kusjuures kaunis igav tüpaaž, aga tõeliselt ekstsentrilised vindid on talle osanud peale keerata David Suchet koos seriaali uuema hingamise perioodi (2003–) lavastajatega. Holmesi-Watsoni viktoriaanliku gaasilambivalguse Londoni urkad ja mõistatuslikud maamõisad, kahvatud näod akendel, viirastuslikud koerad, kättemaksuhimulised vandevennad ja India sunnitöölised võluvad meid nagu John Dickson Carri õuduskirjandust meenutavad miljööd ja saatanlikult keeruka sooritusega mõrvadki.

Melchior on igav!

Ehk siis tegelaste ekstravagantsus ja ekstsentrilisus ning miljöö mõnusus, head dialoogid kindlasti. Mis on neist olemas apteeker Melchiori lugudes? Dialoogid ehk? Tjah. Pean tunnistama, et kui Paavo Matsin karjatab Sirbis, et «Melchior on hetero!», siis mina nendin, et Melchior on igav.

Pange tähele: igav pole mitte Hargla algusfaasis olev detektiivromaanide sari ise, vaid igav on väljamõeldud detektiivi karakter – Melchior on igav persoon. Palju ei õnnestu Melchiori põnevamaks teha ka teda painaval Wakenstedede needusel, mis esiotsa jääb kaunis ebamääraseks füüsiliste depressiooni- ja valuhoogude ning maailmavalu tunnetamise puntraks, aga sellest võib ehk sarja arenedes midagi veel tekkida.

Minu peamiseks etteheiteks on, et peategelane on pesueht väikekodanlane, temas pole mingeid eriliselt huviäratavaid või silmatorkavaid iseloomujooni või ebatavalisi harjumusi. Ka pole Melchior suuremat sorti sõnakunstnik, ta räägib kaunis ootuspäraseid ja huumorivaeseid lauseid. Antikvaarist Poola eksortsist pan Grpowski näiteks on palju isikupärasema jutuga ning märksa värvikam karakter. Melchior on aga lihtne mees.

Tema ravimite valmistamise võimest pole ma ka eriti kõrgel arvamusel, ainus, mida ta oma asutuses tegevat paistab, on ühe kindla kangema magusa alkoholiga («apteeginaps») linnarahva pohmelli ravimine. Ja seda päevast päeva ja enamvähem kõigi apteegi külastajatega. Vaene mees – kuna ta ise enamvähem alati oma kliendiga kokku joob, siis ma ei taha ta maksa seisukorrale mõeldagi.

Märkimisväärselt põnevad pole ka kõrvaltegelased – kohtufoogt Wentzel Dorn, pohmelliarsti abikaasa Ketterlyn, Tallinna komtuur Spanheim (väljamõeldud isik, mitte 1409. aasta tegelik komtuur) ja teised. Kõik on igavalt tavalised inimesed.

Ja Varrak tegigi teisele trükile uue kaanekujunduse! Respekt!

Linnaplaan selgeks!

Kui ETVs algas «Riigimeeste» seriaal ja kõik sellest üksteise võidu vaimustuma hakkasid, juhtisid paar sõpra mu tähelepanu Briti poliitilisele satiiriseriaalile «The Thick of It» ja sellele kui ehmatavalt palju kohti on «Riigimeestes» üsna täpselt tollest sarjast maha viksitud.

Kui hakkas ilmuma pohmelliarst Melchiori sari, otsustasin mina, et tagumine aeg on täita üks lünk ja viia end kurssi keskaja-ainelise kriminulliga. Umberto Ecoga olin ma loomulikult ammu tuttav, aga «Roosi nimega» ma erilisi paralleele tõmmata siiski ei oska. Pigem leidsin ma, et Hargla on andnud mulle hea põhjuse teha lõpuks tutvust Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega.

Võib öelda, et sarnast on palju. Millegi mahaviksimisest pole Hargla puhul muidugi kunagi mõtet rääkida, lihtsalt imestama paneb mind, miks on ta otsustanud õige mitu asja lahendada igavamalt kui välismaine eeskuju. Kui ometi varase ulmeloomingu perioodil oli Hargla kaubamärgiks välismaisest eeskujust huvitavamalt tegemine. Ellis Petersi Cadfaeli-lood tunduvad praegu võrdluses igatahes põnevamad ja nõtkemalt kirja pandud.

Hargla tegevuskohaks on 15. sajandi alguse Tallinn ehk Reval. Tartlasena (ja keskaja ajalugu kaunis hästi tundva inimesena) on see minu jaoks täpselt sama lähedane või kauge tegevuspaik, kui 11. sajandi keskpaiga Shrewsbury, kus tegutseb vend Cadfael. Mulle on öeldud (ja vist nii ongi), et Hargla on kohutavalt palju vaeva näinud tegevuspaiga autentsuse loomisega. Me rändame koos tema tegelastega üsna detailselt ühelt tänavalt teisele, ühe müürijupi tagant selle või tolle maja taha või läbikäiku. Inimesena, kes Tallinna vanalinnas ringi käies reeglina ei oska nimetada nende mulle visuaalselt kaunis tuttavate tänavate nimesid, ei oska ma sellisest detailsuse määrast paraku vaimustuda.

Saladus on põnev

Kriminaalromaan koosneb justkui kahest hüpotenuusi pidi kokku pandud täisnurksest kolmnurgast, nii et moodustub ristkülik. Hüpotenuusidest moodustunud diagonaaljoon algab alt ja lõpeb üleval. Esimene/pealmine kolmnurk on mõrvaloo lahenduse otsimine, alumine/teine kolmnurk on mõrvalugu ise, see mis on reeglina toimunud enne kriminaalloo tegevuse algust ja mida siis uurimise käigus üha enam selgeks tehakse ja lahti harutatakse.

Kui romaani alguses pole meil saladusest/mõistatusest/mõrvaloost õieti midagi teada ja peamine aur läheb lahenduse otsimisele, siis romaani arenedes hõlvab üha suurema tähelepanust endale järjest rohkem avanev ja ilmnev algne saladus/mõrvalugu ning selle uurimislugu ise kaob vaikselt tahaplaanile. Kui seda pikali olevat ristkülikut vaadata, siis alguses hõlmab suurema osa tähelepanu see pealmine (uurimise) kolmnurk ning ristküliku lõppu jõudes on kogu ruumi endale haaranud alumine (mõrvaloo) kolmnurk.

Hargla Melchiori-romaanidega on nüüd selline lugu, et esimene/pealmine kolmnurk (mõrvaloo lahendus, detektiivi lugu) on kaunis igav. Alumine/teine kolmnurk (mõrvalugu ise, saladus, mõrvari ja ohvrite lugu) on esimese kahe osa põhjal väga põnev, vapustav, dünaamiline, värvikas ja emotsiooniderikas. Enamasti ka näivüleloomulike, fantastiliste elementidega.

Lihtsalt kokkuvõetuna võiks ju sedastada, et seniste Melchiori lugude esimene pool on kaunis igav, teine pool aga vägagi kaasakiskuv. Ja nii ongi. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Eesti värk. Ostame ja loeme edasi.

Postscriptum

Ahjaa, Peeter Helme mõtiskleb Klassikaraadios seeüle, miks Harglal kohanimede osas täielik tohuvabohu valitseb. Et miks on Saksa-Rooma keisririigi geograafiliste piirkondade kohta läbisegi kasutusel saksapärane, ladinapärane ja eestipärane (õieti kadakaeestlik) nimi (Westfalen, Franconia, Tüüringen).

Selle pidamine juhuslikuks veaks on mu meelest ekslik. Hargla on mu mälu järgi oma loometee algusest peale armastanud pikkida oma tekstidesse erinevaid, võimalikult võõrapäraseid ja tihti vigaselt esitatud nimekujusid lugejale tuntud isiku- ja kohanimede kujude asemel. Ekstsentriline kiiks, ma pakun.

Kui siinkirjutaja jaoks on põhimõtteküsimus, et kui omavahel räägivad Ida-Rooma keisririigist näiteks 11. sajandil elavad kirjandustegelased, siis nad tarvitaksid nimetust Romania (nagu toda riiki tollal nimetati), Hargla jaoks poleks aga mingi probleem tolleaegsetel tegelastel rääkida Bütsantsist, seda võibolla veel näiteks saksapäraselt Byzanz kirjutades. Mis sest, et nimetus Bütsants sündis mitusada aastat hiljem. Loogilise mustrita ekstsentriline kiiks, ma kordan.

Read Full Post »

Sõda Jõuluvana pärast

Orson Scott Card. A War of Gifts: An Ender Story. 196 lk. Tor. New York, 2007.

Lühiromaani «Kingituste sõda» tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Kooli satub Põhja-Carolina puritaanliku evangelistliku pastori perest pärit Zechariah Morgan, keda fundamentalistist isa «kasvatuslikel eesmärkidel» piitsutab. Kui poisi ema näeb oma geeniusest lapse Lahingukooli võtmises võimalust päästa ta peksva isa käest, aitab ema sellele igati kaasa.

Lahingukoolis keeldub patsifistist Zeck simulatsioonimängudes tulistamast ning protestib omal vaiksel moel kõige militaristliku vastu. Kui ta näeb, kuidas Hollandi poiss Flip Rietveld Sinterklaasi päeva eelõhtul jätab jalanõu voodi kõrvale kinki ootama ning teine Hollandi poiss Dink Meeker sinna sümboolse kingi jätab – koduigatsusest tingitud žestid mõlemad – läheb Zeck Lahingukooli ülema kolonel Graffi juurde kaebama, et miks neil lubatakse religioosseid toiminguid sooritada, temal aga mitte.

Sõjakoolis üldiselt ei tohi, kuna pidevalt Meka suunas palvetavad moslemid ja iga seitsme päeva tagant (erineval päeval) hingamispäeva pidavad kristlased ei sobiks kooli rutiiniga. Hollandi poisid väidavad, et tegu pole religioosse toimingu, vaid kultuurilise žestiga ning Lahingukooli ülemgi leiab, et kingituste tegemine kui sõbralik žest ei tohiks küll kedagi häirida, eriti kuna keegi ju Jõuluvanasse tõsimeeli ei usu ning papa Noeli, Jõulutaati, Santa Clausi või Sinterklaasi pole ju keegi Lahingukoolis ringi kõndimas näinud.

Vihane Zeck, keda keegi niiehknaa eriti ei salli, läheb kooli moslemipoiste juurde ning peagi algab kindlatel kellaaegadel palvetamine, mis aga keelatakse ning palvetajad kartsa pannakse. Tüli kui palju. Asja peab lahendama Ender Wiggin.

Lugesin seda raamatukest just 5.-6. detsembril – Sinterklaasi päeval – ja minu hinges tekitas see küll hooajale vastava tunde. Mu meelest on see väike ilus lugu usust, kultuurist, inimlikkusest ja sisemistest hirmudest. Mingil veidral kombel on nii inglise kui ameerika arvustajad seda teksti üsna kõvasti tümitanud. Küll tundub see neile banaalne ja pealiskaudne, küll häirib neid fundamentaalse kristlase stereotüüpne kujutamine jne.

Minu meelest on see kriitika jama! Üks kriitika tegijaist – Steven H. Silver on muidugi varemgi silma paistnud kui üpris kitsarinnaline ja ulmet kehvasti mõistev kristlane, aga õnnetuseks on temasuguseid maailmas veelgi. Igatahes sain kinnitust varemgi täheldatud tõigale, et mingitel kummalistel hetkedel on mormoon Card kõvasti liberaalsem, inimlikum ja üldhumanistlikum kui suurem osa Ameerika nn. «tavalisi kristlasi».

Minule igatahes meeldis see väike vaikne pühade-eelne religioonimõtisklus küll väga. Lisaks on kõik ilukirjanduslik hästi paigas – tegelased, faabula, dünaamika, dialoogid, usutavus. Minu lemmikud oma käitumiselt on igatahes hollandlased Flip ja Dink, kes kinkidejagamise revolutsiooni Lahingukoolis õieti algatavadki. Ender muidugi probleemilahendajana on oma tavapärasel absoluutsel tipptasemel 🙂

Tekitas igatahes huvi Enderi-asju üle lugeda ja veel lugemata sarja osi hankida.

Read Full Post »