«Apteeker Melchior». Lavastaja Elmo Nüganen. Taska Film, Nafta Films, Apollo Film Productions, HansaFilm 2022. 98 min.
Ja selles pole midagi halba. Muidugi pole tavaline film erakordne, aga pole ka vilets. Loomulikult on igal filmitegijal ambitsioon teha midagi erilist ja enneolematut, keegi ei lähe võtteplatsile täiesti tavalist filmi tegema. Ja eks Melchiori-filmi puhul on neid võttegrupi liikmeid, kellel see on ka õnnestunud, küllaga – noored näitlejad ja eriefektide grimmeerijad näiteks.
Tõsiasi, mida tuleks endale tunnistada, on, et Melchiori-algmaterjalist ei saagi teha ’suurt filmi’ – need romaanid ei ole eepilised ajaloopanoraamid, milles hargneks lahti suurte inimgruppide saatusi puudutav lugu. Ei, need on raamatukujul üpris kammerlikud ja väheste (ning pigem ebaoluliste) dekoratsioonide taustal lahti harutuvad krimimõistatused – mõrvaloo lahendamisest aga ei saagi teha eepilist suurfilmi.
Kui näiteks Grigori Kromanovi «Viimse reliikvia» (1969) puhul, millega Melchiori-filme täiesti absurdselt võrdlema kiputakse, on eepilisus kloostri hävitamise (ja justkui keskaja lõpu, vana korra lõpu) näol omal kohal, siis ka paar aastat hilisem Madis Ojamaa «Verekivi» (1972), millega Melchiori-filme täiesti absurdselt ei osata võrrelda, käsitleb Tallinna linnarahva, tekkiva kodanlaste-käsitööliste kihi jaoks eepilist murdepunkti nende iseteadvuse tekkeprotsessis – maa-aadli allajäämist ja nende esindusisiku dekapiteerimist (mis võiks sellisena samuti sümboliseerida keskaja, vana korra lõppu).
Värskes Melchiori-filmis midagi seesugust ei juhtu – ordurüütel Clingenstaini mõrv ei puuduta all-linna, tegelikke tallinlasi selles loos kuigivõrd, see on nende jaoks justkui kusagilt Kroonika veergudelt loetud mahlakas lugu üla-linna rikaste ja ilusate elust, aga sisuliselt siiski vaid pelk klatšiteema, mitte midagi sellist, mis nende igapäevaelu muudaks või maailmapilti murendaks. Ei midagi eepilist seega.
Avarust napib, üldplaane ka
Nii et kui üks filmi produtsentidest Tanel Tatter äsja Kanal 2 näidatud filmi tegemisest rääkivas dokfilmis rõhutas, et tegu on ’blockbusteri’ ja suure filmiga, kus on avarust, siis võiks öelda, et ta tegeles lihtsalt marketingiga – tegelikkusele tema sõnad kahjuks ei vasta. Just avarust ja õhku ja suurust selles üsna kammerlikus filmis napib.
Juba kinos filmi vaadates torkas ühel hetkel üllatusega silma, et kui võrrelda seda nende üle-eelmise põlvkonna medievaalsete hittfilmidega («Viimne reliikvia», «Verekivi»), siis kõige rohkem napib uues loos õhku. Filmi tegijad on väga osavalt vältinud suuri panoraamseid kaadreid, üldplaane on tegelikult väga vähe ja film koosneb kaadritest, mida täidavad suurelt tegelaste pead, näod, kaelad ja rindkered. Isegi tubaste stseenide puhul näeme taustana valdavalt ühte (osavalt ja asjatundlikult dekoreeritud) seina, aga ei näe neid ruume, kus tegevus toimub, naljalt laiemalt, ei näe ühe korraga kaadris võlvlagesid, kivipõrandaid, teisi seinu. Vastandina «Reliikviale» ja «Verekivile», kus selliseid kaadreid oli palju ja mis mõjusid toopärast märksa loomulikumana.
See film vaatab aga kõiki asju hästi lähedalt, tegelaste näo eest ja põhjuseks on ilmselgelt vahendite nappus. Sest räägitagu filmi «kõigi aegade»-kategoorias kallim olekust mida tahes, siis üsna ilmselt see seda pole. Ma tõesti pole pädev hindama, kas 6 miljoniga tehtud 3 filmi tähendavad Eesti kinoajaloo kalleimat filmi (kas mõni varasem pole üle 2 miljoni maksma läinud?), aga eks siin peaks sekkuma juba ka inflatsioonikordaja jms olulised faktorid.
See kaamera asetamine hästi tegelaste näo ette, et peaks võimalikult vähe nende tagust ruumi näitama, hakkas filmi arenedes tõsiselt vaatamist segama. Ja see toimus samamoodi nii toas kui ka õues. On tõsi, et filmis on paar suurt üldplaani, me näeme filmi alguses uhkelt ja profilt töödeldud Tallinna siluetti, kui ordurüütliga pardal laev linnale läheneb. Ja edasi pakutakse meile paar kaadrit Tallinna raekoja piirkonnast, filmituna hästi kalli ja suure drooniga õhust, nagu me dokfilmist teada saime. Aga need kaadrid kestavad 98 minuti pikkusest filmist kokku kümmekond sekundit.
Loomulikult ei ole arvutigraafika odav lõbu ja ilmselt isegi 6 miljoni eest saab seda täpselt loetud sekundite jagu. Ja see graafika on hästi välja tulnud, mõjub loomulikuna.
Kahe hobusega keskajafilm
Õieti tulekski siinkohal ära õiendada need võrdlused «Viimse reliikviaga», mida ERRi kultuuritoimetaja Kaspar Viilup filmis pidevalt näeb. Mina neid näiteks kuigivõrd ei näe ja seda seepärast, et «Reliikvia» lihtsalt ei sobi selle filmi võrdlusbaasiks, «Reliikvia» ei ole film keskaegsest Tallinnast. Me näeme Kromanovi filmis 16. sajandi Tallinnat õieti vaid paaris kaadris loetud sekundite jooksul ja isegi siis, kui Gabriel seal kõrtsi ees, kuhu Ivo ei tule enam, tänaval jalutab, taustal kõlamas «Prostituudi laul», on see kahte tänavapoolt võlvkaartega ühendav kitsas tänav inimtühi ja sisuliselt dekoreerimata jäetud. «Reliikvia» on maafilm, mitte linnafilm.
Kui nüüd moodsa aja noored laseksid lahti neid kinni hoidvaist stereotüüpidest ja vaataksid asjale laiemalt ning vabama pilguga, siis suudaksid nad ehk näha, et parim analoogide materjal sellele teosele on just Madis Ojamaa võrratu ja kuritegelikult alahinnatud «Verekivi», siinkirjutaja hinnangul «Reliikviast» oluliselt värskemana mõjuv ja parem film, mis just räägib elust keskaegses Tallinnas ja näitab seda üsna palju, kus filmitegijad on 1535. aasta vana Tallinna tänavad keskaegsete inimestega tihkelt täitnud.
Ja sarnaselt Viilupi otsitud kummardustele «Reliikvia» suunal võiksin soovi korral leida ju sarnaseid viiteid ka «Verekivile», kui kullassepp Casendorpe (Hendrik Toompere jun) vihaselt küsib, kas Tallinnas kehtib Lübecki õigus või ordu röövliseadused. Et see on samasugune vihje fraasidele «Lübecki linnaõigus?!» ja «Tallinna linna raad, mitte seakari!» Paralleel «Verekiviga» tekib kohe ka filmi alguses, kus näeme kaadreid keskaegsest kaubalaevast. Ja eks hakka ju «Verekivigi» pihta Lübecki kaubalaeva röövimisega vandiraiujate-randröövlite poolt.
Õieti tunduvadki kõik sellised asjad – laeva filmi saamine, hobustega ratsutamine ja sellest dokfilmis lapseliku vaimustusega rääkimine – suured asjad tänases kontekstis, suured praegusele filmitegijate põlvkonnale. Aga ei ole kuidagi adekvaatne rääkida nende tõttu sellest, kui mingist uuest tasemest Eesti filmikunstis. Ei, see kõik on palju-palju suuremalt juba nõukogude perioodi Eesti filmis olemas olnud. Et me näeme metsa vahel või Tallinna tänavail ratsutamas kahte hobust, ei tee sellest veel eepilist ajaloofilmi. «Viimses reliikvias» ja «Verekivis» oli stseene, kus kasutati kümneid hobuseid, kes pidid kõik lähestikku märulistseenides osalema ja seejuures veel üksteist mitte ohtlikult ehmatama. Samuti oli nois mainitud vanades filmides oluliselt rohkem kaskadööri- ja massimäruli võtteid.
Vinged näitlejad, leidlikud tehnikud
Selle filmi kastanid toovad tulest välja peamiselt linateose peaosades säravad noored näitlejad ja mitte vähem professionaalne tehniline võttemeeskond: kostüümikunstnikud, dekoratsioonide loojad, arvutianimeerijad ja eriti eriefektide grimmikunstnikud. Nende vaimustust võib tegelikult mõista, kuna nende põlvkonnale ongi see tõeliselt uus tase filmitegemises, nii eepilises, finantsilises kui tehnilises mõttes. Ja nende tehnilist osavust ning kunstilist professionaalsust tuleb igati kiita! Siin ei ole ükski tunnustus liiast.
Tuntud näitlejatega, kelle otsa sa koperdad igas telereklaamis või viletsas -sarjas, on juba see häda, et nad ei mõju sellises filmis loomuliku osana keskaegsest Tallinnast, vaid sa vaatad neid ikka, et «ohhoo, tuli see telereklaamide Malmsteni-hääl ka lõpuks ära!» Juustureklaamide hääl lihtsalt ei sobi keskaja Tallinna. Ja muidugi see õnnetus, et nad kipuvad lootusetult üle mängima, oma tegelaskujusid miskipärast karikeerima, kuigi peaksid ju teadma, et teatrilavade spetsiifikat pole kinofilmi tarvis.
Seekord saab ülemängimise muldse vaarikaoksa vana Hendrik Toompere jun, kõige vähem valmistas vanadest ebameeldiva üllatuse ses vallas Marko Matvere, kelle kehastatud Tallinna komtuur Ruprecht von Spanheim erineb küll karakteerselt oluliselt raamatu-komtuurist, kes pole selline jõhkard ja alfabrutaal. Aga vähemasti on see terviklik ja töötav tegelaskuju.
Märten Metsaviiru apteeker Melchior on üpris igav karakter, selline soe ja hea, vahepeal irooniliselt ja poolmärkamatult muigav, aga ikkagi pisut liiga sile. Kuid eks igavust olen ma ette heitnud juba ka varasele raamatu-Melchiorile kui Hargla loodud tegelaskujule. Nii et ses mõttes saab öelda, et näitleja on rollisoorituses õnnestunud 🙂 Ja vähemasti raamatute Melchior muutub vanemaks jäädes üha huvitavamaks, nii et loodame, et see annab ka tundub et väga potentsiaalikale näitlejale tulevikus, «osades 4–6», nagu lavastaja Nüganen võtteplatsil naljatas, võimaluse rohkemat näidata.
Häid rolle tegid teised noored ja juba tuntud näitlejad nagu Henessi Schmidt ja Franz Malmsten, uue ja meeldiva üllatusena saab meelde jätta nime Ken Rüütel, kelle kehastatud noores dominikaani mungas Hinricuses oli mingit üsna kirjeldamatult autentsena mõjuvat keskaegset usklikkust, usutavat ja loomulikuna mõjuvat fanaatilist jumalakummardamist – sellises rollis oleks väga lihtne karikatuuri langeda, aga tema teeb oma töö meisterlikult ja peente pintslitõmmetega.
Filmi röövib aga täielikult ära Maarja Johanna Mägi kehastatud Gerke/Keterlyn, kelle tegelaskujus pulbitseb selline energia ja säde, et ilmselt oli seda rolli puhas lust luua ja mängida. Ning eks neis Melchiori ja Gerke omavahelistes stseenides on ka filmi suurim potentsiaal peidus ning tuleb vaid loota, et seda järgmises kahes osas ka realiseerida on osatud. Kui eepilise filmi tunnus on see, et vaatajal läheb silm õrnalt märjaks, kas mingist lahedast äratundmisest või tekib lihtsalt meeleliigutuse-härduspisar, siis ühe korra ühes Melchiori-Keterlyni stseenis see niiske helk käesolevat vaatajat tabas. Nii et lootust on.
Nagu juba öeldud ei saa kunagi küllalt kiidusõnu ka filmi tehnilisele meeskonnale, kellest filmi valmimist kajastava doki põhjal tõstaksin kõige enam esile neid eriefektide grimmeerijaid Iris Müntelit ja Gristina Pahmanit, kes lõid neid tegelaste küljest eraldatud päid, käsi, jalgu jms. Lisaks kõigele muule. Filmi kunstnik Matis Mäesalu tuleb muidugi ka kogu selle asja direkteerimise ja korraldamise ja suunamise eest ära mainida.
Varemeis müürijupid ja nõrk süžee
Filmi dekoratsioonid ja kostüümid on head, aga perfektsest jääb samas midagi puudu. Jällegi tundub, et «Viimses reliikvias» ja «Verekivis» torkas kuidagi veel vähem silma, et need on dekoratsioonid ja kostüümid, seal mõjusid need veel aste loomulikumalt. Pisikesi detaile, millega silm rahule ei jäänud, ju oli: nii mõjus kehvasti laotud ja sisse varisev dominiiklaste kloostri müürijupp siiski 800 aasta vanuse paemüüri, mitte 100-150 aasta vanusena, nagu pidanuks. Mis ma oskan öelda, teinekord on väga hästi tehtud papist müürid tõesti paremad. Sest see, kas kivimüür on 100 või 800 aastat vana, on silmale suurepäraselt aru saadav ja ajastutruus ajaloofilmis ei tohiks olla tänapäevaseid varemeis ja aukudega «ajahambast puretud» müürijuppe. Tehtagu siis juba parem papist, aga hästi. Samas see, kui osavalt olid üheks linnaks kokku sulatatud Tallinna, Kuressaare, Narva ja Rakvere keskaegsed kindlused, kirikud ja müürijupid, on kiitust väärt.
Kostüümidega jällegi oli mindud vist praegu moes olevas stiilis väga sellesse äärmusse, et kõik vammused ja keebid on hästi lihtsad ja nende tugev kodukootud käsitöölisus kaugele näha. Vastukaaluks siis mõnel perioodil minevikus moes olnud väga kirgastes toonides ja kirevatele ning justkui Pariisi või Milano tippmoemajast pärit olevaile keskajakostüümidele. Võinuksid ehk siiski veidi uhkemad olla. Praegu jäi mulje, et lähedalt vaadates olid kõik keskaja riided üsna amatöörlikult õmmeldud, lõigatud ja värvitud. Et isegi ordukomtuuri pidulik vammus uhke musta ristiga on üsna tolmunud, katkine, pleekinud ja määrdunud. Pidulikud versioonid keskajal vast siiski seda polnud.
Filmi nõrgim külg on selle üsna kaootiline ja segane süžee. Aga ma ei ole kindel, et seda tuleks etteheitena võtta. Eks juba Indrek Hargla apteeker Melchiori romaaniseeria esimene osa «Oleviste mõistatus», millel film siiski enamvähem baseerus, ongi sarja kõige igavama faabulaga lugu. Kuigi filmi jaoks oli siit kogu Oleviste ehitusmeistri liin välja jäetud ja pudemeid hilisemaist romaanidest juurde võetud ning mõned tegelased üheks sulatatud ja teised hoopis kõrvale jäetud. Süžee jäi aga kaootiliseks sellest hoolimata või sellele vaatamata. See konkreetne mõrvalugu lihtsalt ei olnud eriti köitev. Tegu oli rohkem nagu malenuppude asetamisega lauale, tegelaste tutvustamisega vaatajale. Aga see peaks juba teises osas oluliselt paranema, kus vähemalt raamatus on meid ees ootamas erakordselt jõhker, perversne ja traagiline minevikusaladus. Loodetavasti ka filmis.
Kokkuvõttes saab öelda, et tegu on üsna suure saavutusega tänasel Eesti kinomaastikul. Elmo Nüganenil tuli välja parem, normaalsem film, kui tema kaks eelmist üsna kehva kinosooritust («Nimed marmortahvlil», «1944»). Tegu on siiski eelkõige ju suurepärase teatrilavastajaga. Nüüdne film on sellisel keskmiselt heal, tugeval tasemel žanrifilm, tehniliselt õnnestunud, kuid ehk karakteerselt, süžeeliselt ja pingestatuselt pisut tavaline film. Selline korralik žanrikas, mida vaatad õhtul mõnuga telekast, aga hiiglaslikus kinosaalis suurelt ekraanilt vaadates mingit katarsist või kirgastust nüüd ka oodata ei maksa. Sellist eepilise ajaloofilmi emotsionaalset läbiraputatust, mis on loomulik ja ootuspärane näiteks «Bravehearti» puhul, ei saa medievaalse kriminulli puhul ollagi eelduseks.
Aga kindlasti on see film lähedasem meie keskajafilmide kullastandardile ehk «Verekivile» ja «Viimsele reliikviale» kui täielikele ebaõnnestumistele ajaloolise seiklusfilmi žanris nagu «Hundiseaduse aegu» (1984) või «Jüri Rumm» (1994). Kuigi «Verekivi» ja «Reliikvia» dialoogide ja muusika meisterlikkust siit ei leia. Tegijaile on ta ehk olulisem, novaatorlikum ja suuremgi kui vaatajaile, kellel pole kohustust seda köögipoolt, higi, verd ja pisaraid märgata. Vaataja ootab kvaliteetset filmikonservi ja saab selle enamvähem ka kätte.
NEED READ 