Nick Gevers (koostaja). Extraordinary Engines: The Definitive Steampunk Anthology. 448 lk. Solaris. Nottingham, 2008.
Mis õieti on aurupunk?
Küsin seda endalt seepärast, et Lauri Lukas üsna mitmes selle antoloogia loo arvustuses väljendab mõtet umbes stiilis «päris hea lugu, aga paraku pole aurupunk». Lauri seega teab, mis aurupunk on. Mina näiteks ei tea. Liiga uus nähtus ja žanr, et täpselt defineerida.
Pöördudes autoriteetide poole, saame Vikipeediast teada järgmised laused, milles sisaldub sõna aurupunk:
«Ulmežanridest põhineb olemuslikult anakronistlikul ajalookäsitusel aurupunk.»
«Tuntud tehnoloogiate kasutamine ebarealistlikul viisil, näiteks aurupunk, milles kõiki mehhanisme kosmoselaevadeni välja käivitab aurumasin, üleskeeratav tank jms.»
Eesti nõulaiferid pole seega jõudnud veel artiklit aurupunk kirjutada. Noh, jumal tänatud, kui ma mõtlen selle peale, mida nad artikli ulme all kokku kirjutasid (vaata mu juhtkirja «Terra fantastica kartograafid» antoloogias/almanahis/ajakirjas «Täheaeg 5: Süütalastepäev»). Aga mida ütleb ingliskeelne Wikipedia?
Saame teada, et aurupunk on ulmekirjanduse alamžanr, mille tekstide tegevus toimub enamasti kas 19. sajandi aurumasinate ajastul või (väljamõeldud) maailmades, mille tehnoloogiline areng on aurumasinate etapis. Enamasti on aurupunk seotud 19. sajandiga ja enamasti on aurupunk seotud viktoriaanliku Inglismaaga. Sageli esinevad viited Jules Verne’i ja/või H. G. Wellsi loomingule ja/või isikutele. Lisaks neile settingutele on siis aurupungi tekstides kasutusel erinevad elemendid teaduslik-fantastilisest ja fantaasiakirjandusest.
Juhin tähelepanu sõnadele «sageli» ja «enamasti» eelnevates lausetes. Lauri Lukasel on kasutada mingi teistsugune entsüklopeedia või definitsioon, sest lood, mille tegevus ei toimu kuninganna Victoria valitsemisajal (1837-1901) Inglismaal või milles pole kesksel kohal aurumootorid, noh, need lood ei ole aurupunk ja kõik. Minule meeldib mõtelda, et aurupunk on midagi laiemat ja üldsegi veel liiga noor nähtus, et karmi ja konkreetse definitsiooniga ära piirata.
Jah, aurupungi ajaloos on ka piinlikke momente. Näiteks teavav juurdumine või väljakasvamine küberpungist. Nime tarvituselevõtt analoogia põhjal küberpungiga. Aga ega aurupunk selles süüdi ole, et kiibi-vennad mõne aasta jagu varem ennast formeerisid ja defineerisid. Pealegi on aurupunk siiski üksikute proto-tekstide mõttes palju varasem nähtus ja ei ole tingimata sündinud 1980. aastatel.
Peavooluga vastuollu minnes leian mina end sageli mõttelt, miks üldsegi ei võiks me lugeda aurupungiks ka aurupungi defineerimisel ja tekkimisel inspiratsiooniks olnud Verne’i, Wellsi jt loomingut?
Kirjandusajaloolise vahemärkusena – ajaloo esimene teaduslik-fantastiline romaan – Mary Wollstonecraft Shelley «Frankenstein» – kuulub teadusliku fantastika, fantaasia ja õuduskirjanduse ühisesse alamžanrisse aurupunk. Eriti muidugi Kenneth Branagh’i suurepärane ekraniseering!
Kui mina peaksin aurupunki defineerima, siis minu määratluses ei oleks olulisel kohal insenertehnoloogilised-mootoriehituslikud nüansid ja jäik aastarvude piir, mis näib kummitavat Laurit, vaid õhustik, hõng, fiiling, tunnetus.
Julesverne’iliku, aurumasinate, veidra tehnoloogia ja avastusvaimust ja -vaimustusest tiine 19. sajandi hõng, vaimsus – see on aurupunk. Olen püüdnud aurupungi proto-tekste, sündi ja olemust veidi kaardistada ka kahes autoritutvustuses (Michael Moorcock ja Tim Powers), seega ehk aitab.
Nõustun Lauriga, et Nick Gevers ei ole püstitatud ülesandega just täiuslikult hakkama saanud. Sooritus on keskpärane. Antoloogia «Ebatavalised mootorid» on üsna tüüpiline ulmeantoloogia: on tipphetki, on meeldivat kõva keskmist, on päris prahti – ja see on tüüpiline lugeja hinnang.
Koostaja hindaks terviku koostisosadeks olevaid elemente kindlasti teistmoodi. Üle kümne antoloogia koostanud inimesena kahjuks olen kogenud, kui sageli minu peen ja hõrk maitse lugejate omaga kokku ei sobi.
Geversi valikus ei ole väga palju jutte, mille tegevus toimuks Inglismaal ajavahemikus 1837-1901 ning milles oleksid kesksel kohal aurumootorid. Ometi on peaaegu kõik Geversi kogumiku lood selle ülaldefineeritud aurupungiliku hõngu, fiilinguga.
Muidugi on kõik loomisaktid ja nende hilisem hindamine teiste inimeste poolt subjektiivne.
Marly Youmansi lühiromaan paneb kindlasti kahtlema kohustusliku kirjaoskuse vajalikkuses. Jeffrey Ford võiks pigem oma kopsude jõul ja abil osaleda aurumootori töös – puhudes vajalikesse torudesse sooja õhku, sest muuks ei paista ta suuteline olevat. Margo Lanagan võiks kirjutada seksjutte, kuna tema kaastöö erutab seksuaalselt, aga kahjuks mitte ulmekirjanduslikus mõttes.
Siis on üksjagu kõva keskmist, ma mõtlen tõeliselt head kirjandust – Baker, MacLeod, Reed, Roberts, VanderMeer, Brooke. Ja siis on muidugi tõeline tipp James Morrow lühiromaani näol, mis pani mind selle ameerika satiirik-kirjaniku varemgi auhinnatud loomingu vastu suuremat huvi tundma. Hoolimata sellest, et Gevers selle kirjaniku oma autoritutvustuses sildiga «Vonneguti mantlipärija» täis situb (Ameerika kirjanduses on kolm sõimusõna, eksole. Neli. Neljas koosneb kahest sõnast: moodne klassika. Kolm on: vonnegut, salinger, hemingway. Võta üks, vala bensiiniga üle, pane teine põlema ja viska jaaniöö lõkkesse, eksole. Maailm saab puhtam).
Aga lood ise? Noh, lugudes on aurupunk oma täies hiilguses. On tehnika- ja avastustesajandi hingust ja hõngu, hullumeelse teadlase huvi veidra uue masina suhtes, lisaks kohustuslikud 19. sajandi ulmekirjanduse elemendid – vampirism, homunkuluse ehitamine, inim-monstrum jeckyllhyde ja ka USA ajaloo ebaõnnestunuim president Abraham Lincoln.
Miks ma hindan neljaga – peamiselt seepärast, et suurem osa kogumiku lugusid on hillitsetud, ei julgeta aurupungi kogu arsenali välja võtta, läikima lüüa ja tarvitama hakata.
Antoloogiat kui kirjandusteost on muidugi üsna nonsenslik hinnata – mida ma siis hindan? Koostaja maitse-eelistusi? Seda, kuidas mina lugejana olen koostaja kunstilistest eesmärkidest (valesti) aru saanud? Puhh. Antoloogia on vahend. Nagu ajakirjanumber. See ei ole kunstiteos. See on transpordivahend.
Kaanepildiks valisin versiooni, kus on kirjas hoopis teised autorinimed (Michael Moorcock, Stephen Baxter, Eric Brown), kui reaalsel kogumikul. Ka ingliskeelses kirjastusmaailmas juhtub!
Sisukord:
James Lovegrove: Steampunch
Marly Youmans: Static
Kage Baker: Speed, Speed the Cable
Ian R. MacLeod: Elementals
Margo Lanagan: Machine Maid
James Morrow: Lady Witherspoon’s Solution
Keith Brooke: Hannah
Adam Roberts: Petrolpunk
Robert Reed: American Cheetah
Jeff VanderMeer: Fixing Hanover
Jay Lake: The Lollygang Save the World for Accident
Jeffrey Ford: The Dream of Reason
NEED READ 