Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Keyes, Daniel’ Category

Ajareis lapsepõlve

Daniel Keyes. Lilled Algernonile (Flowers for Algernon; 1966). 301 lk. Tõlkinud Marja Liidja. Ersen. Tallinn, 2011.

«Burt võtis kella välla avas ukkse ja üttles läkks Algernon iir nuuskis 2 või 3 korda ja pistis punuma.»

Ma ei tea, see on üks selliseid lauseid, mis tekitab minus mingeid kummalisi erutus- ja härdusvärinaid ja toob silma kummalise läike. Harduspisar silmast pühitud, asume asja juurde ja vaatleme «Algernon iirt» pisut lähemalt.

Õieti vajus mu alumine lõualuu multifilmi või koomiksi kombel raamatupoe uudiskirjanduse riiuli ees seistes pikalt rippu, kui seda punavalget kaant esmakordselt märkasin. Esimene mõte oli, et kas ma olen ajamasinaga 1970ndatesse aastatesse sattunud? Teine mõte oli, et miks mina sellise geniaalse müügihiti avaldamise peale pole tulnud?

Igatahes on kirjastus Ersen varemgi geniaalseid müügivalikuid teinud ja ma olen Salme Reek kui see raamat (Eesti oludes suhteliselt) hästi müüma ei hakka. Sel lihtsal põhjusel, et sõnapaaril «Lilled Algernonile» on Ain Raitviiru samanimelise legendaarse tippantoloogia ja seal ilmunud Daniel Keyesi jutustuse tõttu Eesti ulmelugejate seas minu hinnangul parajalt irratsionaalne tähendus.

Ma ei pea silmas, et romaan vaid kriitikavaba kiitust pälvima hakkaks, aga pigem seda, et see teos võib kujuneda üsna alateadlikuks ja spontaanseks raamatuostuks. Ersenit tuleb veel kiita ka ääretult stiilse ja maitseka kaanekujunduse pärast, mis konkureerib edukalt õnnestunuimate angloameerika kaantega.

Sarnaselt angloameerika suurkirjastustega on Ersengi ära õppinud pisikese sohitegemise, sest väidab punasel kaaneplärakal enesekindlalt, et _see raamat_ on võitnud Hugo ja Nebula ja selle põhjal tehtud film Oscari. Tegelikult võitis romaan siiski vaid Nebula auhinna, Hugo pälvis vaid samanimeline jutustus kuus aastat varem ning 1968. aasta film «Charly» sai Oscari kõigest parima meespeaosa (Cliff Robertson) rolli eest.

Ma ei usu, et eksisteerib inimest, kes ei teaks Keyesi jutustuse «Lilled Algernonile» sisu, mistõttu sellest rääkima hakkamine oleks lugejate solvamine. Ütleme vaid, et romaan on jutustuse laiendatud versioon. On loomulik, et jutustuse-versioon on kõigile fännidele armsam jne ning enamiku hindajate positsioon ongi selline, et tipptasemel jutustusest on kirjanik teinud lihtsalt väga hea romaani.

Mina arvan teisiti. Loomulikult meeldis ka mulle jutu-versioon omal ajal väga, tõi pisara silma jne, aga ometi ei jäänud «Algernon iire» lugu Raitviiru antoloogiast kõige säravamana meelde, selleks oli ta liiga selline pehme ja vaikne ja tagasihoidlik. Sellised raskekaallased nagu Heinleini «Enese ees ja järel», Asimovi «Inetu poisike», Leinsteri «Uurimismeeskond», Andersoni «Kõige pikem merereis», Simaki «Suur eesõu», Sheckley «Tont nr 5» või Aldissi «Kes suudaks asendada inimest?» jätsid mõjusama ja fantastilisema, ulmelisema mulje.

Ilmselt seetõttu ei tabanud mind ka kunagi viimase kümnekonna aasta jooksul, mil ma kirjastamis-toimetamismaailmas tegev olen olnud, mõte Keyesi romaani väljaandmisest. Müügiedu olnuks muidugi garanteeritud. Aga siin pole koht mõttetuks kahetsemiseks, see raamat on väga kenas pakendis nüüd eesti keeles olemas. See loeb.

Olen vist üsna üksi oma arvamusega, et 300-leheküljeline romaan on parem kui 30-leheküljeline jutustus. Lugesin romaani soojenduseks üle ka lühema versiooni ning see tundub mulle nüüd liiga skemaatilise ja kohati poolikuks jäänud arendustega teos. Ses mõttes, et Keyes on juba lühiversiooni soovinud sisse panna mitmeid elemente, mis seal paratamatult mahu tõttu korralikult käsitlemata jäävad ning alles 7 aastat hiljem romaanis on mõistlikus mahus lahti kirjutatud. Mu meelest on just romaan väga täpselt doseeritud ja mingit «üleliigset seepi», mida osa arvustajaid on tauninud, mina siin ei täheldanud.

Metakirjandus ütleb meile, et see romaan pole neljakümne viie aasta jooksul kordagi trükist kadunud, temast on välja antud ainuüksi Ameerikas üle 30 trüki, seda on müüdud üle viie miljoni eksemplari, raamat on tõlgitud ligi 30 keelde ja avaldatud enam kui 30 riigis. Seda tarvitatakse koolides õppevahendina, aga võltsmoraali kindlaimas kaitsetornis – Ameerikas – on raamatut ka vahelduva eduga raamatukogudes ära keelata püütud ja keelatudki. Saatus, mida igatseks oma loomingule ilmselt iga kirjanik.

Kõik see algas aga hoopis aprillis 1959, mil kirjanduslikult kõrgtasemel ulmet väärtustavas ajakirjas «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» ilmus aprillinumbri kaaneloona jutustus «Lilled Algernonile», mida kõik huvilised saavad Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes nautida eelmainitud Ain Raitviiru koostatud antoloogiast. Naljaka vahemärkusena, et Keyesi jutule järgnes tolles ajakirjanumbris Anton Tšehhovi 1883. aasta novell «Lendavad saared» (tõlkisin praegu pealkirja inglise keelest, eesti- ega venekeelset Tšehhovi bibliograafiat pole hetkel käepärast).

Sujuvalt tõlke juurde jõudnuna pean tõdema, et ega Kaplinskile on raske vastu saada. Sestap tundubki Marja Liidja eestindus alguses väga võõrik ja harjumatu. Ta on valinud arengupeetusega Charlie Gordoni vigase jutu edasiandmiseks lihtsalt teistsuguse versiooni. «Aru anne» on nüüd «Etu rapport», «mõdlen» on «mõttlen» jne. Põhimõtteliselt on see maitse asi ja valikute küsimus ning tuleb tunnistada, et Liidja tõlkega harjusin ma kümnekonna lehekülje järel kenasti ära ja edasi enam probleemi polnud.

Eks ta vähe tobe on, et sellist asja tänapäeval eraldi mainima peab, aga raamat on väga hästi toimetatud ja korrektuuritud, sest vigu praktiliselt ei hakanudki silma. Kokkuvõttes – üks viimaste aegade meeldivamaid raamatuoste ja nauditavamaid lugemiselamusi.

Read Full Post »