Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘PÕNEVUS, KRIMI’ Category

landscapes_sherlock_lr

«Sherlock: The Abominable Bride.» A Christmas Special. 89 min. Režissöör Douglas Mackinnon. BBC 1. jaanuar 2016.

«No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!» (Dr John H. Watson)

Mis on varem juhtunud

10014923_767780769989187_4312223420725607929_oKui BBC jaoks 2009. aastal moodsat, tänapäeval toimuvat Sherlock Holmesi lugu filmima hakati, läks alguses kõik valesti. Esimene, tunniajane pilootseeria tehti valmis, kuid teleekraanidel pole seda kunagi näidatud. Briti Rahvusringhäälingus pääses valla hoopis kuulujutt, et filmi näol saab tegu olema hävinguga, mis päädis kuidagi sellega, et telejaam tellis tootjailt hoopis kolmest 90-minutilisest seeriast koosneva 1. hooaja. Ka esimene osa, «Etüüd roosas» filmiti põhimõtteliselt uuesti, detailsemalt, pikemalt ja nüanssides teistsuguselt, kuigi põhiliin jäi samaks. Kuid mulle meeldib tegelikult ka see esimene versioon täitsa hästi. Igatahes sai 2010. aastal ekraanidele jõudnud sarjast koheselt hitt ja kultusobjekt, milleks on see telekonserv jäänud läbi kolme hooaja ja 9 seeria tänaseni, ligi kuus aastat hiljem. Hullus on pigem suurenenud.

nziiv

Ka mina olin algusest peale lummatud sellest uuest pildikeelest (SMSid, mõtted, tähelepanekud otse ekraanil), ülikiirest süžeearengust ja tempokast dialoogist. Ning muuidugi lahedatest tegelastest, vingetest näitlejatest ja erakordselt rohkearvulistest vihjetest algupärastele Sherlock Holmesi lugudele. Lausa hämmastavana tundus, kui kergesti Arthur Conan Doyle’i lood olid tänapäeva transporditavad.

morjartiOmeti ei saaks ma öelda, et mulle kõik seeriad ja tegelased võrdselt meeldinud oleksid. Ma ei ole kunagi olnud suuremat selle hüsteerilise Jim Moriarty fänn, minu jaoks tähendab Moriarty ikka seda küürus ja mustades nahkkinnastes ning musta kaabuga ääretult külma ja kurjakuulutavat tegelast klassikalisest vene filmiseeriast. Sestap olid kahel esimesel hooajal kõige nõrgemaks mu meelest just viimased seeriad, Moriarty ümber keerleva tegevusega seeriad. Esimesel hooajal seepärast, et sinna oli kokku pressitud meeletu hulk erinevaid lugusid, mida Holmes järjest lahendas, nagu lühifilmide kassetis, teisel seepärast, et olin tolleks ajaks aru saanud, et «Sherlocki» seeriate sündmustikud, süžee on tegelikult äärmuseni jaburad ning see stoori ei püsiks vaataja jaoks loogiliselt koos, kui me seda kõike vähegi aeglasemas tempos saaksime. Aga kuna sarja autorid Mark Gatiss ja Steven Moffat seda meile nõnda kiires tempos tulistavad, siis ei jõua me õieti mõelda sellele, et oot-oot, see nüüd ei meigi kohe mingit senssi, selline üleminek, hüpe või paljastus on ju jaburamast jabur, siin on üüratu loogikaauk.

gallery-1450711749-sherlock-the-abominable-bride-03Aga üldiselt meeldisid mulle Holmesi ja Watsoni tutvumisosa, Hiina salaseltsidest rääkiv «Pime pankur» ning teise hooaja kaks esimest osa, ehk siis Irene Adleri ja Baskerville’i katsepolügooni lood väga. Kuigi just Irene Adleri loos tabasin end esmakordselt mõttelt, et veidi aeglasemalt sellele surnuid täis lennuki kontseptsioonile mõeldes saab iga lollgi aru, et see on nii auklik süžee, nii ebaloogiline seletus, et haara juustest. Või et kuidas sattus Holmes loo lõpus kuhugi Afganistani ning mida ta seal siis nende mõrtsuk-terroristide seas edasi tegi, kui oli Irene’ile hüüdnud: «Jookse!» Või et kuhu see siis seal kõrbes täpselt jooksma pidi. Aga noh, hilarioosselt lõbus ja hoogne on see kõik, nii et vaataja eriti ei mõtle nende süžeeaukude peale.

uzirYow

Watsoni naine Mary ei meeldi mulle ka eriti. Või noh, lakkas meeldimast, kui 3. hooaja 3. seerias oli stsenaristidel ta millegipärast tarvis endiseks salaagendiks kirjutada. Üldse on liigne keskendumine perekonnale, lähikondsetele, vanematele selle sarja puhul mu meelest pigem riskantne ja need osad, kus tegeletakse valdavalt oma seebisuhete lahtiharutamisega (kolmnurk Watson-Mary-Holmes seerias «Tühi surnuauto», pulmajant «Kolme märgis» ja siis see Mary reeturlik mineviku varjamine, venna ja vanemate «magamapanek» «Tema viimases tõotuses»). Kolmas hooaeg meeldis mulle sellest sarjast kõige vähem, hakkasin oma padufänlust minetama. Need konkreetsed lahendatud juhtumid neis osades olid väga huvitavad, aga neid lahendati justkui selle seebisasipuntra ja pulmajandi taustal, mõrvalood ja muud kuritegelikult skeemid jäid tagaplaanile. Krimisarjas nii vast ikka ei peaks.

Sherlocki kojutulek ehk parim osa, mis siiani on tehtud

SherlockIgatahes, kui millalgi eelmise aasta keskel sai selgeks, et 4. hooaja venimise tõttu publiku nälja kustutamiseks vahele tehtav «jõulu-eri» saab senisest sarjast oma kostüümide, dekoratsioonide ja tegevusaja poolest radikaalselt erinema, pakkudes just seda, mille täieliku vastandina see uus, moodne «Sherlock» loodi, olin muidugi meeldivalt üllatunud. Ning esimesed treilerid vaid kinnistasid positiivseid lootusi.

Lõppenud aasta tõi mitme suure ja olulise frantsiisi uued, kauaoodatud osad. Kui novembris linastunud Bondi-seeria järjekordne film osutus niivõrd totaalseks pettumuseks, et ma tänaseni pole soovinud seda ropendamise vältmiseks – siiski ju saaga fännina – isegi arvustada, siis detsembris kinodesse jõudnud «Tähesõdade» uus osa osutus oluliselt meeldivamaks üllatuseks. Kuigi ülivõrdeis kiituseks polnud tollegi filmi puhul kindlasti vähimatki põhjust. Ootasin seega huviga, mida toob uus «Sherlocki» seeria. Ning võisin 1. jaanuari õhtul rahulolevana tõdeda, et kolmas katse õnnestus täielikult, varasemate kuude pettumuste ja ambivalentsete muljete järel tõi see film kätte täieliku naudingu, Holmesi-fänni totaalse nirvaana, absoluutse rahulolu. Minu jaoks oli see 1895. aastasse viidud tegevusega osa vaieldamatult varasemast 9 seeriast tugevam. Palju tugevam.

bride-zoom-653e4d3f-e63a-473a-9438-eb373055f2ceSeda mitmel põhjusel. Esiteks on mulle alati meeldinud minevikus toimuva tegevusega filmid/sarjad palju rohkem, kui politsei- ja krimiseriaalid, kus aetakse üksteist autodega tänapäeva Los Angelese või Londoni tänavatel taga. Tänapäev ei ole minu periood. Iga õiges, viktoriaanlikult sünges Londonis toimuv Sherlocki-lugu on juba ette määratud parem olema, kui misiganes moodne kriminull. Erandiks siis eelpool loetletud põhjustel just seesama seriaal, kui väga erandlik omasuguste seas. Nii et kui sai teatavaks, et see niigi erandlik seltskond tõmbab nüüd selga 19. sajandi kuued ja mantlid ning pähe silinderkübarad ja vanaaegsed kaabud ning hakkab nende totakate taksode asemel sõitma ehtsate voorimeestega, siis noh, siis võis positiivse tulemuse juba ette kahega korrutada. Minu poolest võiksid nad jäädagi neid filme viktoriaanlikul taustal tegema, kuigi ma tean, et seda muidugi ei juhtu. Selle sarja kontseptsioon on teistsugune.

sherlock__the_abominable_bride_by_veilaks_wallpapers-d9evhizTeiseks oli see jõuluepisood oma olemuselt tõeline fanboy märg unenägu: risti-põiki vihjetest varasematele sarja osadele, Conan Doyle’i Holmesi-juttudele ning varasematele ekraniseeringutele nii tihkelt läbi põimitud, et oiga ja naudi. Lisaks siis see kogu seeria leitmotiiv: me oleme «lugu loos», me lavastame teatrilaval etendust sellest, kuidas teatrilaval lavastatakse etendust, mille sisuks on etenduse lavastamise lavastamine teatris.

Article Lead - wide1001881777gkhsveimage.related.articleLeadwide.729x410.gkhsxd.png1445748965982.jpg-620x349

Me laseme tegelastel kogu aeg rõhutada, et meil on tegu «film filmis» skeemiga, me laseme neil selle üle tõsimeelse näoga nalja teha, me laseme neil kritiseerida meie liigset melodramaatiliste efektide ja gootilike dekoratsioonide lembust ning süžee absurdset keerukust ning keerame siis järgmises stseenis faabula keerukuse ja totrusega veelgi vinti üle, paneme külmal ja pimedal viktoriaanlikul ööl veel vihma ka sadama ja äikese müristama, paneme tegelased päris reaalse kose juures omavahel kaklema… ning kõige tipuks tuleb meil see kõik kuradima hästi välja.

«I wrote it. You are quoting yourself from The Strand Magazine!» (Dr John H. Watson)

mike_stamford_1Esimestest hetkedest peale on see seeria fännidele täielik nauding. Kogu see viktoriaanlik dekoratsioonide ja kostüümide maastik on lihtsalt parem ja esteetiliselt kriminaalloolikku ärevust ning põnevust enam tekitav, kui moodsa aja tavalisus. Isegi 19. sajandi viktoriaanliku ajastu algustiitrite kaadrid on etemad. Ja edasi tuleb üks lahe element teise otsa. Sama näitleja mängitud Mike Stamford 19. sajandil tõi kohe silme ette raamatu-Stamfordi, vanaaegne Lestrade nägi välja ehedam kui moodne hallide juustega Rupert Graves. Ning siis muidugi Billy.

billyHea lugeja võib segadusse sattunult küsida, et mis Billy, kes Billy? Aga see Holmesi jooksupoiss Billy, kes nende kohvrid seeria alguses majja tassib ning hiljemgi korra figureerib. See on romaanist «Hirmu org» ja mitmest lühiloost tuttav Billy, keda samas väga sageli Holmesi-lugude ekraaniversioonides pole lavale toodud. Siit siis lisapunktid laheda nüansi eest. Oma näitlejakarjääri Billy kehastajana alustas teatrilaval muide Charlie Chaplin.

Et Watson loeb lisaks harilikele dialoogidele siin osas ka jutustaja autoriteksti lisab asjale 19. sajandi hõngu. Et tegelastena mainitakse Lestrade’i kõrval Scotland Yardi politseinikke Tobias Gregsonit ja Athelney Jonesi, on lahe.

mikroftOlen kuulnud arvamusi, et Mycroft Holmesi kujutamine kereka ülekaalus mehena on mingi moodne nali, pilge või paroodia. Go and read your Conan Doyle! ütlen ma selle peale. Juttude Mycroft Holmes oligi ülekaaluline, väheliikuv ja paks mees, kes heast toidust lugu pidas. Veidi karikeeritult kujutavad filmitegijad siin seega just õiget ja autentset 19. sajandi Mycrofti. Kohati on Sherlocki ja Mycrofti dialoogid selles seerias üks-ühele Conan Doyle’i originaaltekstidest võetud. Kuulad ja naudid lihtsalt, millise osavusega Moffat ja Gatiss on need sellesse oma süžeesse sobitanud. Ja tegelikult on see Mycroft oma iseloomult, olekult, jutult ja laadilt märksa rohkem originaallugude tegelase sarnane, keda superdetektiiviks olemast takistab peamiselt laiskus ning suur kere, mis ei võimalda nii sujuvalt välitöödel osalemist objektidel.

2FBAA6A200000578-3381260-image-a-4_1451695353840Samuti on täpset Conan Doyle’i Moriarty-Holmesi dialoogi võimalik kuulda stseenis, kus vaenlased Baker Streeti korteris kohtuvad ja vestlevad: «Komme näppida hommikukuue taskus laetud tulirelvi on ohtlik…»

Kas Moriarty tolmu-vaenulikkus ja fraas: «Dust… it gets everywhere» pidigi mulle meenutama Anakin Skywalkeri liiva-vaenulikkust ja täpselt sama intonatsiooniga öeldud mõtet, et «I hate sand, it gets everywhere» või on siin tegu fanboy ülemõtlemisega, ei oskagi ma öelda. Samas on Gatiss ja Moffat täpselt sellised vennad, kellelt võib isegi sellist referentsi oodata.

Sherlock-The-Abominable-Bride-3Meeldiv oli ekraanil taaskohtuda sir Eustace Carmichaelit kehastanud Tim McInnerny’ga, meeldiv oli näha, et stsenaristid kasutavad julgelt uuesti juba varem kasutatud juttudest pärit motiive. Pean silmas viie apelsiniseemnega kirja läbi hoiatuse saatmist, mis on siis pärit jutust «Viis apelsiniseemet» (The Five Orange Pips; 1891) ning mis motiivi (viis piiksu telefonis, Sherlocki vihje viie apelsiniseemne saatmisele kui ameerika salaühingute ähvardusmeetodile) on juba tarvitatud esimese hooaja kolmandas osas, kus Moriarty Holmesiga juhtumite lahendamise mängu mängis, inimestele pommivöösid külge ühendades.

püstiKonkreetne vihje Ricolettile ja õõvastavale pruudile on pärit jutust «Musgrave’i rituaal» (The Adventure of the Musgrave Ritual; 1893), kus Holmes loetleb oma varaseid juhtumeid, mille ta lahendas enne Watsoniga tutvumist: «Täielik jutustus kompjalaga Ricolettist ja tema jõledast naisest» (a full account of Ricoletti of the club-foot, and his abominable wife).

Eustace Carmichaeli nimi ja karakter paistab olevat kokku pandud Musgrave’i-loole kronoloogiliselt järgneva «Reigate’i mõistatuse» (The Adventure of the Reigate Puzzle; 1893) kurikaeltest maamõisnikest Cunninghamidest ja «Abbey Grange’i mõistatuse» (The Adventure of the Abbey Grange; 1904) mõrvaohvrist maamõisnikust sir Eustace Brackenstallist, kes oli Austraaliast Inglismaale kolinud joodik ja vägivallatseja.

gothic-horror-for-sherlock-before-season-4-but-who-exactly-is-the-abominable-bride-sher-717854

Vihjeid erinevatele Holmesi kaanonisse kuuluvatele juttudele oli muidugi veel palju, nagu Gatissi ja Moffati puhul tavaks: kahed püstolid ja enesetapp, kehade vahetamine – kõik need on erinevais Conan Doyle’i juttudes juba olnud. Aga vihjeid tehti ka Eestis praktiliselt tundmatutele mittekanoonilistele, teiste autorite kirjutatud Holmesi-raamatutele, küll nende pealkirjadele (a monstrous regiment, the seven per-cent solution jne jne jne), küll sisulistele lahenduskäikudele (Moriarty pole päriselt eksisteeriv tegelane, vaid Holmesi peas sündinud konstruktsioon). Fanboy istub ja kaifib. Ja vaatab uuesti ja kaifib veelgi rohkem, kuna esimesel korral kõike ei märganud.

vuall

Episood näitas ilmekalt ära, et ka viktoriaanliku ajastu reaaliaid – näiteks ajaleheväljalõikeid – saab edukalt ekraanile tuua, nagu sarja varasemates osades on tehtud moodsa ajastu meediumitega (SMSid jmt). Seega on see moodne filmitehniline lahendus kasutavav edukalt ka ajaloolisest perioodist rääkivas filmis.

vihm2

Kui Jim Moriarty nois tänapäevastes lugudes mulle eriti oma hüsteerilisuse tõttu ei istunud, siis kummalisel kombel 19. sajandis see Andrew Scotti loodud karakter sobis mulle väga hästi. Eriti muidugi filmi absoluutseks kõrghetkeks kujunenud Reichenbachi kose stseenis, päris mägikose stseenis, mis filmis juba veidi varem seinal rippuval J. M. W. Turneri maalil elustuda püüdis. Oma saatuslikkuses, kujundirohkuses ja lõplikkuses konkureerib see Reichenbachi stseen tõesti vaid venelaste seriaali vastava episoodiga.

tumb1

Kirsile asetati tort revolvriga Watsoni näol. Kui originaalloos ja vene filmis on seal vintpüssiga kolonel Sebastian Moran, Moriarty käsilane, ning ta sihib kaljueendist kinni hoidva Holmesi sõrmi, siis nüüd oligi Watsoni kord, nagu ta ka filmis tõdeb. Nüüd on püssimees teise tegelase poolel. Kas saab leidlikumat lahendust välja mõelda?

tumb2

Jälle need Livanov, Solomin ja Maslennikov!

rongveneTerve rida kohti sellest seeriast meenutasid mulle oma visuaalia, dekoratsioonide paigutuse, värvi- ja valguslahenduste poolest konkreetselt Igor Maslennikovi Lenfilmis 1979–1986 vändatud 11-seerialist kultussarja «Sherlock Holmes ja dr Watson». Esmalt, kui sõideti rongikupees sir Eustace Carmichaeli maamõisasse. See rongistseen oli üksühele pildistus mitte ainult The Strand Magazine’is ilmunud Doyle’i juttude originaalillustraatori Sidney Pageti ühest pildist, vaid ka kummarduse tegemine täpselt samalaadsele stseenile Maslennikovi Holmesi-sarjas (3. ja 4. seeria).

Screen Shot 2016-01-05 at 23.13.13

Ootamine pimedas, kuni majakondsed on magama jäänud, ning Watsoni küünlasüütamine («No point standing in the dark. After all, it is the 19th century!») meenutas üksühele stseene Lenfilmi-sarja 1. osast «Tutvus», kui sõideti nn. Tähnilise paela probleemi lahendama Stoke Moranisse Surrey’s.

znakomstvoSama seeriat ja sõitu troskas Surrey’sse meenutas stseen, kus meie kangelased sõidavad Mary’t päästma, kes võib olla suures hädaohus. Et Mary’t selles sarjas ja naispeategelast tolles vene sarja seerias mängis näitleja, kes juhtumisi oli/on ka vastavate seriaalide Watsoni kehastaja abikaasa päriselus, on vist jälle juhus? 🙂 See konkreetne troska-stseen oli vene filmiga identne kuni loojuva päikese, valguslahenduse, tee äärde jääva hoonelobudikuni välja.

Russian Sherlock Vasily Livanov Mortal Problem 6

Ning siis muidugi reaalne võitlus Reichenbachi kose juures ja filmi lõpp kamina ees, kus meie kangelased piipu popsuvad ja napsul hea maitsta lasevad, juhtumit arutavad, samal ajal suurelt kaadris nende vahel küdev kamin. Seda kaminalahendust kasutab tegelikult hämmastavalt vähe erinevaid Holmesi-ekraniseeringuid!

kamin

kaamin

«I am a storyteller. I know when I am in one.» (Dr John H. Watson)

hooperTegelikult ei tulnud mulle ülearu suure üllatusena, et hulk häälekamaid sarja austajaid läänes on sellest osast segaduses või koguni selle peale nagu pahased. Lõppeks ikkagi viidi ju tegevus kergemini hoomatavast kaasajast kuhugi kaugesse kummaliste kostüümidega minevikku. Lisaks siis ehitati filmi üks süžeeliin üles sufražettide liikumisele ja naisõigusluse filosoofiale, seda filmi alguspooles justkui naeruvääristades (Watsoni soovitus oma igavlevale abikaasale neile tagasituleku ajaks süüa teha, Lestrade’i küsimus Mary’le, et kas too on siis naistele valimisõiguse andmise poolt või vastu, dr Watsoni koomiline dialoog oma teenijatüdrukuga, kus ta korduvalt ähvardab, et palub oma naisel tüdrukuga tõsiselt rääkida jne jne jne). Tänapäeva ausatele nais- ja meessoost Virginia Woolfidele ei saa selline stereotüüpide voolimine ja kultiveerimine ometi kuidagi meelt mööda olla. Mina naersin laginal.

mary

Osa vaatajaid oli üllatuslikult pahased selle peale, et seeria süžee absurdsevõitu oli ning filmi lõpuosas sootuks kõrvale heideti ja vist jälle kuigi hästi loogikaga kokku ei sobinud. Aga muidugi ei sobinud! Selleski loos olid maakerasuurused loogikaaugud sees, kui vaid korraks mõtlema jääda. Lihtsalt esmakordselt andsid Gatiss ja Moffat sellest vaatajaile täie selgusega teada, et nad on sellega väga hästi kursis, et need lood senssi ei meigi ja see on nende jaoks lihtsalt üks pöörane mäng. Aga ju siis eksisteeris suur hulk «Sherlocki»-fänne, kes sarja seni vaid mõistatuste ja mõrvalugude lahenduste pärast vaatasid. Oh my, oh my…

Sherlock-TV-show-on-BBC-One-and-PBS-The-Abominable-Bride-special-Victorian-episode

Samuti, olen lugenud, ajas paljusid fänne läänes segadusse see pidev tegijatepoolne «pildi sisse minek», seda protseduuri samal ajal naeruvääristades ja pilgates. Et ju siis selline metatasandi mäng käib paljudel moodsa aja lastel ikka kõrges kaares üle pea. Ennast korraga pilada ja väga tõsiselt võtta nagu ei sobi nende meelest kokku. Minu meelest on see aga tõeliste artistide parim tunnusjoon ja loomuomadus ning mis seal salata, olen erinevates kontekstides oma elus sama meetodit pidevalt isegi oma nappide võimete piires kasutanud ja sellest üles kerkivat segadust vaid nautinud. Midagi täpselt minu veregrupile seega.

WARNING: Embargoed for publication until 00:00:01 on 24/11/2015 - Programme Name: Sherlock - TX: 01/01/2016 - Episode: The Abominable Bride (No. 1) - Picture Shows: **STRICTLY EMBARGOED FOR PUBLICATION UNTIL 24TH NOVEMBER 2015** Sherlock Holmes (BENEDICT CUMBERBATCH), Mrs Hudson (UNA STUBBS) - (C) Hartswood Films - Photographer: Robert Viglasky

Nagu juba öeldud, kaifisin ma eriti neid lugematuid märkusi ja vihjeid, mis tehti sellele, et tegelased justkui saavad ise ka aru, et nad on tegelased kirjanduslikus süžees: Watsoni dialoog mrs Hudsoniga kojujõudmisel, kus jutt läheb kohe sellele, kes on vaid süžee jaoks vajalik funktsioon, kuidas kunstnik ajakirjas Strand joonistab nii kehvasti, et Watson on endale pidanud nood koledad vuntsid kasvatama, et teda ära tuntaks.

sidneyMoriarty küsimus Holmesile, et kas illustraator reisib teiega juhtumeid lahendama kaasa ning, et kas te peate talle poseerima, oli muidugi täiesti geniaalne. Nagu ka Moriarty pilked viktoriaanlik-gootilikule faabulale: kostüümidele, maskeeringutele, gongilöökidele. Misjärel siis minnakse ja tehakse selle stseeni otsa paar eriti karmi-gootilikku melodraamast tiinet stseeni, kus öisel surnuaial laipa välja kaevatakse, see kirstus elustub (sic!) ning siis muidugi vihmamärjal kaljunukil toimuv kangelase ja antikangelase vaheline surmaheitlus.

«Elementaarne, kallis Watson!»

01-194707Nagu kõik Holmesi-fännid muidugi teavad, ei ütle Sherlock Holmes Conan Doyle’i lugudes kunagi Watsonile neid sõnu. «Kõvera mehe seikluses» (The Adventure of the Crooked Man; 1893) on koht, kus Watson hüüatab vaimustunult: «Excellent!», mille peale Holmes vastab: «Elementary.»

«Oh, this is elementary, my dear fellow,» ütles tihti Holmesi esimesena teatrilaval kehastanud William Gillette.

Sherlock_Holmes_and_Professor_Moriarty_at_the_Reichenbach_Falls«Elementary, my dear Watson,» ütleb esmakordselt üllatuslikult hoopis Tommy Beresford Agatha Christie’ romaanis «Salavastane» (The Secret Adversary) aastal 1922.

Alles hiljem jõuab see fraas filmidesse (1929), Holmesi-pastiššidesse (1953) ning Nõukogude Liidus teeb selle loomulikult igavesti kuulsaks Vassili Livanov oma käriseva häälega.

Sellegi lause poetamine seeria lõppu annab märku tegijate vimkast: see ei ole päris õige «Sherlocki»-lugu, kuna õigetes lugudes nii kunagi ei öelda.

Mine siis võta kinni. Mina igatahes tõusen püsti ja aplodeerin.

BBC vahendusel jälgis seriaali uut osa 8,4 miljonit britti, mis on 34,7 protsenti kõikidest Briti televaatajatest ning BBC kõrgeim draamasarja vaatajanumber pühadeajal. Loodetavasti meeldis see episood suuremale osale neistki.

RedbeardNing päris lõpetuseks: ega see jääbki ju lahtiseks, kumb maailm oli siis tõeline ja kumb Holmesi kokaiiniulm? Kas 1895 oli vaid lennukis oma «mälupaleesse» sisenenud Sherlocki rännak iidvana juhtumi asjaolude juurde või siiski – nagu meile näidati osa päris lõpus, kaminastseenis – oli see tulevikumaailm oma lennukite ja telefonidega tolle õige, 1895. aasta Sherlocki kokaiinitripp?

Screen Shot 2016-01-06 at 15.41.52

Raul Sulbi esimesed vaimustusohked 2011. aastal.

Parim ingliskeelne arvustus uuele osale.

PS. Ahjaa, kui «Tähesõdade» filmi järel avaldas rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaal kellegi mulle tundmatu isiku sulest täiesti küündimatu arvustuse, siis seekord on mulle jällegi täiesti tundmatu isik kirjutanud vägagi pädeva arvustuse, mille enamvähem igale lausele võiks isegi alla kirjutada. Soovitan! Ütle veel, et maailmas ei valitse tasakaal… 🙂

Kaspar Viilup. «Sherlock» oli hullumeelne, eneseirooniline ja enneolematult meelelahutuslik. 2. jaanuar 2016.

Advertisements

Read Full Post »

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. 470 lk. Varrak. Tallinn, 2014.

apteeker-melchior-ja-tallinna-kroonikaMina pole selle arvustuse pealkirja välja mõelnud, lihtsalt selline pidigi olema algupäraselt kõnealuse Hargla romaani pealkiri. Vähemasti nii Varrak 2010. aasta lõpus veel reklaamis. Et lõpptulemusena asendus värvikas ja saladustest tiine «Templirüütli testament» üsna kuiva ja ebahuvitava «Tallinna kroonikaga» on muidugi kerge pettumus. Kerge pettumus on ka sarja kujunduse muutmine: mu meelest oli see sarja teine kujundus tõeliselt stiilne, tagasihoidlik ja maitsekas (esimene oli see tumepruun arvutimängulik «Oleviste mõistatus», kui mäletate), kolmas on aga veidi matsakas-pontsakas ja kuidagi imelik. Tegelikult kogu selle raamatu lugemiselamus sellistest kergetest pettumustest koosnebki, mis ka üldise muljefooni loovad, kuigi objektiivselt pole teosel ju suurt häda midagi. Aga kõigest järgemööda.

2010. aasta lõpul muide reklaamiti välja ka järgmise, sarja 6. köite pealkiri «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi», millega siis vist – kui autori tollaseid intervjuusid lugeda – pidi selle esimese apteeker Melchiori tsükkel ja eluteegi otsa saama. Aga nagu Hargla nois intervjuudes mainis, on tal plaanis Melchiori erinevate samanimeliste järeltulijate kaudu kesk- ja varauusaegse Tallinna lugu edasi rääkida. «Tallinna kroonikat» lugenud huviliste jaoks pakub see «Surmatantsu neitsi» muidugi üksjagu võimalusi – peamiselt Lübecki ja Notkede liini silmas pidades. Eks näis. Igatahes jään enda juurde, et «Tallinna kroonika» on üks tuim ja ebaõnnestunud pealkiri, mis seostub parimal juhul vaid Henriku või Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikaga» või siis samanimelise 1990ndate alguse Tartu kõmulehega.

Lugesin kõnealuse romaani läbi kohe pärast eelmise osa läbitöötamist juunikuus, kuid ei jõudnud miskipärast siis kohe arvustamiseni. Nüüdseks on meedias ja veebis ilmunud kamaluga rohkem või vähem põhjalikke muljetusi ning ma pean tõdema, et ei nõustu enamikuga neist. Pole raske mitte nõustuda Jaan Martinsoni ülivõrdeis ja mõõdutundetu kiidulauluga Postimehes, Kaupo Meiel Loomingus vähemalt põhjendab oma seisukohta, et tegu on sarja parima raamatuga. Enim puutepunkte vist leidsingi endise kolleegi Marju Himma arvustusega rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaalis, kuigi ükski varasem retseptsioon sellele teosele pole vist nii kriitiline kui minu pakutav.

Kes mäletab, siis hindasin eelmise osa – «Pirita kägistaja» – sarja tugevaimaks soorituseks, tõstes tolle niiviisi ühele pulgale järjekorras teisena ilmunud «Rataskaevu viirastusega». Kindlasti pole käesolev teos nii hall ja igavavõitu kui sarja avateos «Oleviste mõistatus», pigem paigutub ta kuskile sinna kõvade keskmike kanti koos «Timuka tütrega». Ka kunstlikult veidi liiga keeruliseks aetud mõrvaloo poolest on nad sarnased. Mis mind selle romaani puhul eriti häiris, oli tõsiasi, et mõrvaloo temaatika ja kauge taustapõhjus – seksuaalperverssused, ühiskonnas taunitud intiimsuhted – oli justkui juba ekspluateeritud (ja mälu järgi pakuks, et kohati sarnaseltki) romaanis «Rataskaevu viirastus». Ühesõnaga kirjanik kordas ennast. See ei ole hea.

Kui ma «Pirita kägistaja» suuresti ajalooliseks romaaniks kvalifitseerisin, siis seda tahab osaliselt justkui olla ka kõnealune, tsükli seni pikim tekst. Meenutagem lihtsalt, et esimeses osas oli 311 lehekülge, teises 287, kolmandas 432, neljandas 405 ning nüüd viiendas siis 470 lk-d. Kuigi leheküljele mahutatud teksti hulk tundub kahe viimase osa puhul olevat pisut väiksem kui varasematel. Elagu pimedate kirjas raamatud!

Igatahes on selleski raamatus korralikule ajaloolisele romaanile kohaselt ekskursse erinevatesse keskaja elu tahkudesse. Aga pange nüüd tähele! Seda pole isegi Hargla varem teinud: keset kõige põnevamat mõrvaloo uurimist teeb kirjanik järsku pausi ning süveneb Püha Ihu protsessiooni täpsesse rituaali 14 leheküljeks (lk 131–145). Teises kohas peatab kirjanik oma romaani ning keskendub 10 leheküljeks (lk 311–320) pidalitõve ajalukku ja sellesse haigusse suhtumisse keskaja Euroopas. Polegi vahet, kas konkreetne teema, mida kirjanik lugejaile tutvustab, on huvitav või mitte (kumbki siinmainituist eriti mitte), aga nii lihtsalt ei tehta! Oma loo tegevusaja või -koha olmesse ja minevikku võib ikka süveneda ja seda lugejalegi tutvustada, aga mitte nii laisalt ja sellises mahus: sääraseid kirjeldusi saab teksti peale laiali jaotada, muu tegevuse taustal ära seletada vmt, aga mitte sellisel haltuura kombel lihtsalt infotampimise korras lugejaile ette sööta.

Enamik seniseid retsensente on eriliselt kiitnud loo Lübecki liini ja Melchiori poja ühinemist meister Notke juhitud palgamõrtsukate gildiga. Et see olla midagi uudset ja värsket. No ei ole ju. Kõigile, kes on vähegi kursis Hargla varsema, ulmeloominguga, on ju teada kirjaniku peaaegu sõge kiindumus igasuguste salamõrtsukate, salaühingute, vandenõude ja maffia-laadsete organisatsioonide vastu. Nüüd on Hargla lihtsalt selle oma vana ulmeperioodi lemmikteema toonud üle ka oma kriminaalromaanidesse. Ja ausalt öelda sobis see siia natuke nagu sadul sea selge, kuigi, ma möönan, et oma võlu selles on ja võimalusi traagilisteks vastandusteks tulevikus (mõrvade sooritamine vs mõrvade uurimine) küllaga. Üldiselt oli aga üksjagu tüütu näha Harglat jälle mängimas salaühingute, palgamõrtsukate ja maffiaga (pseudo)keskaegses maailmas. Kõiki neid elemente leiab lihtsalt igast teisest Hargla ulmetekstist küllaga.

Selle köite impostor on librariaan!

Leheküljel 19 saame teada, et dominiiklaste kloostris tegutseb librariaan Adam. Nuta või naera. Librariaan! Tänapäeva ingliskeelses interneti- ja multimeediamaailmas elavate inimestena saame me muidugi kohe aru, et Hargla tahab öelda: raamatukoguhoidja Adam, käsikirjade hoidja Adam, kirjutaja Adam, bibliotekaar Adam. Ometi kasutab kirjanik sõna ‘librariaan’, mis on kõige pesuehtsam anakronism – valele ajale või kohale omistatud (tähendusega) sõna.

Meenutagem siis veel, et Hargla tegelased räägivad alamsaksa või ladina keelt. Kurb tõsiasi on aga, et raamatukogundusega seotud sõnad on ladina ‘liber’-tüvega ainult inglise keeles. Sõna ‘librarie’ jõuab läbi vanaprantsuse keele (librairie) küll Inglismaale juba 14. sajandil, tähistades raamatute hoiukohta, aga sellise koha haldajana esinevad ‘library-keeper’ ja ‘librarian’ inglise keeles esmakordselt alles 1640. ja 1660. aastatel.  Nii, et kui see konkreetne Tallinna dominiiklane Adam tegelikult oli hoopis ‘Ädäm’ ja pärit uduselt Albionilt, isegi siis ei saanud ta 15. sajandi esimesel poolel kutsuda ennast ‘librariaaniks’. Üldiselt on aga saksa, prantsuse, ladina ja teistes suuremates kultuurkeeltes raamatukogundusega seotud sõnade tüveks ikka ‘biblio-’. Sest see vanaprantsuse ‘librairie’ hakkas ju hilisemas prantsuse keeleski tähistama raamatute müügikohta, kauplust ja ‘libraire’ raamatute müüjat, algselt ka kokkuostjat või väljaandjat. Ühesõnaga on ka selles raamatus meil järjekordselt tegu kirjanikupoolse edvistamise ja eputamisega, mis (teadmatusest?) hoopis rumalusena välja kukub. Miks nii praktiliselt igas köites teha vaja on, minu mõistus ei võta.

Uue apteekriproua liini jätan ma peenetundelisusest hoopis kommenteerimata, ütlen lihtsalt nii, et just äsja kõik lähedased kaotanud melanhoolne ja depressiivne vananev apteeker oli nii põnev ja paljulubav karakter, et selle arendamise võimaluse äralörtsimine elurõõmsa ja nupuka ning tüütult pealetükkiva leskproua mängutoomisega pani mind lihtsalt mõistmatusest pead vangutama.

Lõpetuseks sedapalju, et üldises eesti kirjanduspildis on tegu igati kõva keskmise saavutusega, lihtsalt Hargla on oma personaalse lati ise nõnda kõrgele ajanud, et iga lõdva sooritusega seda enam ei ületa. Ja ilmselt poleks ma olnud nõnda kriitiline, kui kasvõi üks varasemaist arvustustest oleks mõne neist minu välja toodud etteheidetest äragi maininud… Selle asemel oleme aga valdavalt näinud pea massipsühhoosile omast kiitust valemi järgi «uus osa on parem kui kõik eelmised», mis, ma väidan, on pealiskaudne ja tegelikku sarja osade omavahelist kvaliteedivõrdlust mitte arvestav.

 

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Apteeker Melchior ja katustel tantsija)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Teised arvustajad:

Jaan Martinson. Apteeker Melchior ja Indrek Hargla patulunastus. Postimees

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Raamatutega.wordpress.com

Marju Himma. Uus ja vana Melchior jätavad õhku ahmima. Kultuur.err.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Siilisteraamaturiiul.blogspot.com

Tanel Raja. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Pronto.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Loterii.blogspot.com

Kaupo Meiel. Sellele linnale on teda väga tarvis. Looming

Read Full Post »

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja. 405 lk. Varrak. Tallinn, 2013.

9789985327357Tundub, et olin vist viimane lugeda mõistev eestlane, kes kuni praeguse ajani polnud veel läbi töötanud Indrek Hargla apteeker Melchiorist rääkiva menusarja 4. osa «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja». Uue, mai lõpus ilmunud 5. osaga koos soetasin endale lõpuks ka eelmise plaaniga mõlemad puhkuse ajal läbi lugeda ja oma raamatuarvustuste ajaveebile üle pika aja jälle veidi reaalset külastatavust tekitada.

Pean tunnistama, et alates sellest ajast, kui ma Melchioriga augustis 2011 viimati kokku puutusin, on paljugi muutunud. Nii apteekriga tema maailmas, kui apteekrilugudega meie omas. Apteeker Melchiorist on saanud juba väiksemat sorti Euroopa mastaabis fenomen. Ausalt öelda, ei evigi ma enam ülevaadet, mitmesse keelde temast kõnelevaid romaane on tõlgitud. Kindlasti soome, prantsuse, ungari, saksa… aga vabalt võib, et rohkemassegi. Pole eriti silma peal hoidnud. Samuti on melchioriaanat kõikjal mujal: Tallinna kirjandusfestivali raames teeb autor miskeid tuure vanalinnas ja etendatakse miskeid mulle üpris võõrikuna tunduvaid stseene. Üks Tallinna kõrts tellis autorilt oma menüü vahele eksklusiivse Melchiori-loo, üks nädalaleht temaatilise pala oma jõulunumbrisse. Lisaks siis see vahepeal levima hakanud kumu, et tulekul on (piloot)film ja telesari. Ka selle projekti täpset hetkeseisu ei oska mina kommenteerida. Pärast seda, kui Hargla teise seriaaliloo – «Süvahavva» – teine, osalt Eesti keskajast kõnelev hooaeg kolinal läbi kukkus, pole apteekri ekraanile jõudmisest enam eriti räägitud. Aga tegijad on muidugi erinevad ja eks ilmselt töö Peeter Urbla stuudios käib.

Paljugi on muutunud ka Melchiori 15. sajandi esimese poole Tallinnas. Kui esmakordselt kohtusime Oleviste mõistatuse jälgi ajava üpriski noore Melchioriga aastas 1409, siis neljanda köite tegevusajaks on aasta 1431 ja Melchior ning tema naine Ketterlyn on jäänud vanaks, nende lapsed Melchior ja Agatha aga on sirgunud suureks. Viimane faktor teeb käesoleva köite kolmest esimesest raamatust märkimisväärselt erinevaks, millest allpool põhjalikumalt. Aga mõrvaloo sõbrad ei pea muretsema – midagi olulist süžee kohta ma välja ei lobise. Kriminaalkirjanduses (erinevalt näiteks teaduslikust fantastikast või pseudokeskaegsest fantaasiasaagast) on sel reeglil oma mõte.

Melchior pole enam igav! ehk väikekodanlikust pohmelliarstist satiiriliseks detektiiviks

Nende arvustuste jälgijad ilmselt mäletavad, et heitsin juba esimese köite puhul kirjanikule ette, et tema loodud detektiiv on väikekodanlikult igav ja ilma ühegi ekstsentrilise iseloomu- või käitumisjooneta tuimavõitu tegelane. Oma tööajast koos klientidega alalõpmata napsutav pohmelliarst. Neljandas köites torkab aga esmakordselt silma, et pealt viiekümneaastane apteeker-detektiiv on järsku muutunud üpris sarkastiliseks ja sardoonilise kõnepruugiga vanameheks, kelle kokkupuuteid teiste tegelastega on lausa lust jälgida. Aga eks vanus muudabki inimesi.

Järgmine oluline positiivne nüanss on, et lõviosa raamatu tegevusest ei toimu seekord Tallinnas, vaid Pirita kloostris: me pääseme pea täielikult neist tapvalt tüütuist ekskurssidest ühe keskaegse linnamüüri äärest järgmise saiakangi tagahoovi, mis omavad mingit tähendust ehk vaid lapsena neil tänavail mänginud tallinlasile – ehk siis väiksemale osale raamatu lugejaist.

Kui ma oma varasemais arvustusis olen välja toonud seda Melchiori-lugude diagonaalselt kaheks hargnemist, et alguses domineerib mõrva lahendamise (üpris igav) lugu ja siis ajapikku hakkab lugeja tähelepanu keskenduma lahendusele, mingile tumedale ja räpasele loole, mis sai enamasti alguse mingist traagilisest sündmusest aastakümneid tagasi, siis siin nii enam pole. Sarnaselt sarja kolmandale köitele on siingi meil need lood juba algusest peale üsna võrdses mahus ja läbipõimitult esitatud ning mõrvade taga peitub rohkem kui üks lugu. Kuid õnneks üks suur ja dramaatiline lugu siiski domineerib selgelt, mis on suur pluss võrreldes kolmanda köitega. Ja pluss on seegi, et nende mõrvade lahendamise lugu on seekord tõeliselt pingeline ja põnev (meenutades Ellis Petersi paremaid hetki).

pirita kagistaja_kaas_uus.inddÜks ühine joon, mis seob nii seda kui varasemaid Melchiori-romaane Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega on sellise noorukese ja haleda-hädise tegelaskuju sissetoomine. Selline alaealine ja abitu neiu või noormees esineb mõlema autori tekstides lausa hämmastava regulaarsusega: kas on tegu põgenikuga, keda kogukond mingil (ekslikul) põhjusel tahab ära lintšida, mälukaotuse käes vaevleva õnnetu hingega või siis oma minevikus mingit müstilist ja võigast saladust peitva paanilise tüpaažiga. Antud romaanis siis on selles rollis üks noor ja arglik nunn, kes räägib oma paanikahoogudel täiesti ebamaiselt võõras ja arusaamatus keeles, mis esmalt arvatakse olevat saatana kätetöö ning mainitakse eksortsismiriituse võimalikku vajadust. Igatahes selline tegelaskuju tekitab lugejas kaastunnet ja poolehoidu ja n-ö. «töötab» alati. Ehk siis pole see etteheide, vaid tähelepanek.

Järgmine positiivne muutus. See mineviku-saladuse liin on seekord kriminaalromaani hariliku perekonna- või armukolmnurgatragöödia asemel hoopiski ajalooromaani oma. See on reaalse Eesti ajaloo 12. sajandi (ja hilisemate) sündmustega seotud, mis on äärmiselt õnnestunud leid!

Kuna mõrvad leiavad suures osas aset kloostris, on lugeja peas kerged tekkima paralleelid Umberto Eco klassikalise ajalooainelise kriminulliga «Roosi nimi». Ja need võrdlused on täiesti omal kohal. Mõistatust palutakse Melchioril lahendama asuda kloostriga rohkem või vähem seotud vaimulike poolt, kes siis aga ise hakkavad valdavalt seda uurimist igati takistama ja segama, suur osa kloostriasukaist valetab Melchiorile pidevalt ja kõiges. Need paralleelid panid positiivselt muigama: autor teab, mida ta teeb.

Ka ei pinguta Hargla seekord eelmises köites lugeja jaoks välja toodud vihjetega, et «palun väga, nende inforaasude põhjal tuvastab meie detektiiv mõrvari». Minu teooria, et kriminaalromaanis lugeja ei saagi mõrvarit mingi objektiivse deduktsioonitöö tulemusel ära arvata, jääb kehtima ja saab kinnitust, ning näib, et ka kirjanik on sellega leppinud. Alles mõrvaloo lahendust kuulates saame me teada ühe olulisima vihje, ühe sõna ladinakeelse versiooni, aga sellise sõna, mida meile varem kordagi reaalselt välja ei pakutud. Ja nii ongi selles žanris ja kaanonis õige.

Tegevusse sekkub impostor

Üks Hargla «kiiks», mis siiski olemas on (aga minimaalsel määral), on see isiku- ja kohanimede või üldse sõnade veider keeleline esitamisvorm. Tegelikult on seekord see lastehaigus praktiliselt välja ravitud, vaid leheküljel 215 hüppab tegelaste juttu järsku keegi «impostor». Üha enam ingliskeelses maailmas elavate inimestena me muidugi mõistame, et tegu on isehakanu või petisega – mingil kummalisel põhjusel ei paindu Hargla sõrmed aga seda eesti keeles ütlema ning keeletoimetajagi on olnud kas liiga arg ja aupaklik autori «püha teksti» vastu või väheteadlik ja arvanud, et küll keskajast nii palju teadev kirjanik ikka teab, mida ta teeb.

Eesti keeles sõna «impostor» ei eksisteeri, ei võõrsõnana ega niisama. Järelikult on selle esitamine eestikeelses tekstis autori ja kirjastuse viga. Pealegi kasutavad seda oma tekstis kaks tallinlast, kes tol hetkel räägivad omavahel alamsaksa keeles: alles üsna hilisel ajal ladina keeles verbist «imponere» nimisõnana kasutusele tulnud «impostor» jõudis Euroopa rahvuskeeltesse alles 16. sajandi teisel poolel! Rohkem kui sada aastat hiljem (nagu ma väikese netiotsinguga tuvastasin).

Kui see «monster» aga välja arvata, jagub mul romaani kohta üldiselt siiski vaid kiidusõnu. Kes teost veel lugenud pole, avastavad, et Melchiori maailmas ja lähikondlaste ringiski leiab aset rida ootamatuid arenguid, suuri muutusi ja eemaldumisi… Romaani väga hästi aga sarja varasemate osadega võrrelda ei annagi, struktuur ja teemad on nii erinevad. Pigem on meil siin tegu suuresti ühe toeka ajaloolise romaaniga, milles lihtsalt juhtumisi sooritatakse mõrvu – selline oli minu tunne lugedes. Ja kui võrdlema peab, siis küündib see tsükli senise tugevaima ehk siis «Rataskaevu viirastuse» tasemele.

Selle romaani peamiseks plussiks on aga ajaplaani mastaapsus, nii Melchiori isikliku elu ajaplaani kui romaani sündmuste taustaks oleva saladuse ajaloo. Hargla väga hea kirjanikuna teab ja oskab, et kui kujutada teatud tegelasi piisavalt suures mahus piisavalt pikas ajalises distantsis, tekib lugejal nendega seoses teatud «kodune» või «omainimese» tunne, nn. perekonnaromaani sündroom. Ja selliste tegelaste surmad, kodumaalt kaugele ärasõitmised vms suured elumuutused lähevad lugejale pisarapoetamise tasemeni emotsionaalselt väga korda. Samuti annab sellele romaanile mastaapsust see ajaloolisele kirjandusele omane liin: see 12. sajandi lõpus alguse saanud kolme saladusliku rännumehe, vana eesti suguvõsa ja taani vallutajate liin.

Eesti ulme kaotus (ehk siis Hargla eemaldumine fantastikast) on eesti ajalooromaani ilmselge ja vaieldamatu võit.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar.

Read Full Post »

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar. 432 lk. Varrak. Tallinn, 2011.

Pole mõtet salata – tegu on ilmselgelt selle aasta oodatuima algupärase proosaraamatuga. Pole mõtet ka ette kujutada – üldkirjanduslikke auhindu selliste raamatutega ei võida, pigem žanrikirjanduse omi, neid aga kriminaalkirjanduse vallas Eestis pole.

Auhindadest tähtsamakski veel (ja autorile vast suurematki rõõmu tegevaks) võib ehk pidada silmatorkavat lugejamenu: lisaks sellele, et apteeker Melchiori sarja värskeim, kolmas köide juulikuu raamatumüügi edetabelite tipus troonis, on ka sarja varasemad köited juba eelmise aasta lõpukuudest saati pidevalt kriminaalkirjanduse rubriigis müügitabelite esikümnes figureerinud.

Nukraks teeb aga, et kui see pidevalt infovoogudest vastu vaatav ja meedias  ning sotsiaalmeediaski silma torkav menu arvude keelde konverteerida, siis näeme ära ilukirjanduslikke raamatuid osta tahtva ja suutva eestlaskonna suuruse ja meel läheb ikka korralikult kurvaks. Nimelt selgub uudisloost, et see ligi kolmveerand aastat müügitabelites tähendab kahe esimese osa peale kokku kõigest 5000 müüdud eksemplari! Ehk siis kumbagi raamatut on müüdud umbes 2500 tükki. Või siis näiteks esimest 3000 ja teist 2000. Ehk ja umbes.

Ütleme siia juurde, et keskmise žanrikirjandusse kuuluva juturaamatu trükiarv on Eestis ehk umbes 400-600 eksemplari ja seda ei suudeta reeglina kindlasti kolmveerand aastaga läbi müüa. Aga et kas selle viiekordne ületamine ongi pöörane menu? Ilmselt siis meie oludes ongi. Pakuks suhteliselt huupi (mõne aasta taguste andmete pealt), et Kivirähki «Rehepappi» on kümnekonna aastaga müüdud kuskile 30 000 eksemplari kanti ja Mihkel Raua nooruspõlve musta pori pesemist vist juba üle 35 000 ühiku, kui viimaste aastate suurim algupärane menuk võrdluseks kõrvale tuua.

Mida ma selle pika nutulauluga öelda tahan, on, et tegelikult vääriks neid kolmekümnetuhandelisi tiraaže ka Hargla. Ja noh, loodame, et Hargla menu osutub püsivaks ja Melchior ei kao müügitabeleist kuhugi ning need hüpoteetilised filmid ja telesarjad ka tulevad. Väärt on apteeker Melchiori lugu seda kõike kindlasti.

Asjast

Apteeker Melchiori seikluste kolmas köide on eelmisest kahest umbes kolmaniku võrra mahukam ning see maht on harjumuspärase kriminaalromaani kohta pigem ebatavaline, aga kindlasti mitte pretsedenditu. Ning romaani pikkus ei tundu kindlasti venitatud, seekord ongi kirjanikul rohkem jutustada.

Hargla oleks justkui (tundub mulle enesekeskselt ja sestap ilmselt ebareaalselt) tsükli kolmandas osas võtnud arvesse siinsamas ajaveebis kahe esimese romaani arvustustes esitatud kriitikat (võõrapäraste nimede jumal juhatab kuidas kirjutamine, mõrva varjus peituva avastatava loo selge domineerimine ja huvitavus võrreldes mõrvaloo uurimisega, lugeja võimalused mõrvari äraarvamisel) ning püüdnud neid kitsaskohti vältida. Suurelt osalt on see ka õnnestunud. Kuigi ma loodan, et selle põhjuseks pole siin ajaveebis ilmunud arvustused.

Kui tsükli avaromaan («Oleviste mõistatus») saaks minult hindeks tubli nelja ja teine osa («Rataskaevu viirastus») kindla ning rasvase viie, siis ka «Timuka tütar» teenib ära kindla viie. Kui aga jõulude paiku eelmisele episoodile antud viis oli selline väga emotsionaalne, siis seekordne viis on kaalutletud ja kahjuks pisut vähem emotsionaalne. Ning ma nõustun Jürgen Roostega, kes kolmanda köite arvustuses Eesti Päevalehes tunnistab, et teine köide on vist temagi lemmik.

Hargla on seekord otsustanud (minu kolmnurkade teooriast lähtudes) loobuda peaaegu täielikult mõrvaloo varjus peidus olevast loost, saladus, mis lõpuks lugejate ees ilmsiks tuleb ei olegi üks koherentne tervik, see on justkui killustik, fragmentaarium erinevatest lugudest, mis sellisena – kildude ja fragmentidena ka meile ette kantakse. Mõrvaloo lahendus pole klassikaline suur narratiiv nagu varasemal kahel korral (kui see selgelt domineeris mõrva uurimise loo üle), vaid kimp erinevaid pisikesi ja suhteliselt vähetähtsaid ning juhuslikke lugusid, mis alles reaalajas Tallinnas anno 1422 üheks traagiliseks tervikuks põimuvad.

Kuigi ma olen varem seda paljastatava saladuse domineerimist kritiseerinud, on mul nüüd, kui seda enam pole, isegi pisut kahju 😉 Inimene on kord juba selline loom, et tahab seda, mida pole. Küll on aga igati tipp-topp tasemel ja pea täiuslikult realiseeritud ning kaasakiskuv ja detektiivromaanile kohaselt (ning nagu juba öeldud, Melchiori sarjas esmakordselt) domineeriv mõrva lahenduskäik, detektiivi otsingud ja võidujooks nähtamatu mõrvariga.

Seekordne mõrvamüsteerium ei koosne kolmnurkadest, paljastatav saladus on täielikult alla surutud ja antakse meile kahes viimases peatükis mitmele erinevale inimgrupile esitatud erinevate jutustustena. Ega see pole kriminaalkirjanduses midagi kole novaatorlikku. Isegi Melchiori suur eeskuju Hercule Poirot ei paku lahendust mitte alati suure rahvahulga, kõigi tegelaste ees antud monoetendusega, temagi hakib teinekord lahenduse erinevate seltskondade ees minietüüde esitades ära (kohe meenub «Nukra küpressi» televersioon (2003)).

timuka tytar_kaas.inddMulle igatahes väga meeldis, meeldis teisiti kui eelmine osa, kuidagi kainemalt ja ratsionaalsemalt nii et üle loen ma edaspidi pigem vist teist köidet, kuna emotsionaalsus ja irratsionaalsus ja õuduskirjanduslik lähenemine on pigem minu eelistused. Aga seda irratsionaalset õõva heljus ka selles varasügiseses 15. sajandi Tallinnas: justkui kellegi nähtamatu ja nimetamatu saatanlikult õel ning irvegrimassiks moondunud nägu saatis kõiki sellegi raamatu lehekülgi.

Lihtsalt välja tulnud kuritegelaste motiivid olid seekord sellised… argisemad, halvas mõttes proosalisemad, tühisemad. Polnud iidset needust ja melodramaatilist suguvõsade vihavaenu, polnud detailselt välja joonistatud minevikus toimunud eriti jõhkraid ja erakordsete asjaoludega mõrvajuhtumeid. Välja tuli täiesti tavaline mõrtsukas, erakordselt jõhker ja küüniline, aga puhtalt argiste omakasuliste eesmärkide pärast tapnud erilise müstilise minevikuta retsidivist.

Kindlasti selle romaani huvitavaim tegelane muidugi, eriti arvestades raamatu viimasel leheküljel viimases lõigus välja tulevat puänti, mil pole otsest seost mõrvalooga, aga mis on kõiki neid 432 lehekülge kuhjaga väärt!

Oma varasematest «vimkadest» pole Hargla päriselt aga siingi lahti saanud. Jutt käib siis jälle sellest nimede kummalisest kirjutamisviisist. Leheküljel 133 loeme järsku muu täiesti eestikeelse teksti sees, et «Preisis, Ordenstaati südames liigub kuller ühe päevaga…» Aga jätame selle kulleri edasi liikuma.

Keset eestikeelset teksti on järsku üks kohanimi, riiginimi, üks sõna lihtsalt võõrkeeles, ilma joonealuse märkuseta, ilma kursiivi vms eristuseta. Lihtsalt on eputuslikel eesmärkidel tekstis selline veidrus. Loomulikult saab suurem osa lugejaid kenasti aru, et Ordenstaat pole midagi reostaadi sarnast, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks ei kõlvanud sinna kirjutada «orduriik»? Arvestades, et juba järgmisel leheküljel kirjaniku peas asuv tõlkemasin enam ei tõrgu ja suudabki sõna «orduriik» eesti keeles esitada.

Näiteks Rootsi asemel ei esine tekstis ühelgi korral sõna «Schweden» või «Sverige», Liivimaa asemel ei kohta me kordagi näiteks «Lyfflandi» jne jne. Ma saan muidugi aru teksti vaheldusrikkamaks muutmisest sünonüümide kasutamise läbi, aga sama sõna võõrkeelne versioon ei ole sünonüüm.

Kui aga varem selliseid kummalisi ludvigsanderlikke jõnksatusi, selliseid «pisuhändi» Hargla tekstides tihti ette tuli, siis seekord oli raamat selles osas suhteliselt puhtaks tehtud. Arusaamatu ekstsentrism oli suudetud väljendamata jätta. Mina tänan.

Eks ajaloolise romaani puhul ole (antud juhul keskaja suhtes teravdatud tähelepanuga lugejana) kõigil oma arusaam, millises süsteemis nimed võiksid esitatud olla. Mina muidugi eelistaksin 15. sajandi alguse Tallinna saksakeelse tegelaskonna puhul nimekuju Reval kasutamist. Aga see pole nii jäme eksimus, kui näiteks ajaloolise romaani tegelaselt otsekõnes, vestluses nime Bütsants kasutamine enne 16. sajandit (mil see termin ligi sajand pärast riigi hävingut Itaalias välja mõeldi ja kasutusele võeti).

SPOILER!!! Edasi võivad lugeda vaid raamatu läbi jõudnud ning mõrvari isikut teadvad raamatuhuvilised!

Väitsin Melchiori esimese raamatu arvustustes, et tegelikult ei ole kriminaalromaani lugejal absoluutselt võimalik tekstis antava informatsiooni põhjal mõrvari isikut tuvastada, et see on levinuim väär stereotüüp sedasorti raamatute kohta. Väitsin, et mõrvari määramine on kirjaniku suva ja kõiki nn «vihjeid» on tegelikult võimalik väga mitmel moel tõlgendada nii, et need vastavalt vajadusele lõpuks kellelegi osutavad.

Jään oma väite juurde tänagi, kuigi justkui selle vaidlustamiseks esitab Hargla seekord vahetult enne lahenduse pakkumist loetelus kõik need kümmekond olulist fakti/hetke/sündmust, mis aitasid detektiivil lahenduseni jõuda ja mis peaksid siis lugeja peal ju samuti töötama? Ometi tõestab Hargla minu meelest taas kord, et ei tööta ju! Need ei aita lugejat.

Sest tunnistan, et romaani alguse stseenid, mõrvahetk, mida meile näidatakse ja sellele vahetult järgnenud sündmused tundusid mullegi lugedes omavahel liigestest lahti olevatena, absoluutselt mitte kokku sobivatena. Aga ma jätsin lugejana selle versiooni kõrvale ainult sellepärast, et kirjanik kinnitas mulle romaani nimitegelase – timuka tütre – silmade läbi, et kolmandas peatükis raskelt haavatuna välja ilmunud noormees on seesama, keda ta nägi esimeses peatükis surmaga lõppevalt tapetavat!

Sellist romaani protagonisti surmkindlat veendumust ei saa mina lugejana ometi vaidlustada! Nii et kui autor lahenduskäiku kirjeldades romaani lõpus  selgitab, et tegelikult oli üpris pime ja tüdruk ei saanud selles nii kindel olla ja eksituse põhjustasid samad riided, mis tapetul ja raskelt haavatuna leitud noormehel seljas olid, siis see ongi just kinnitus minu väitele: lugejal ei olegi võimalik omal käel mõrtsuka isikuni jõuda, ta peabki jääma detektiivi sabas sörkima, kuna mõrvari isik on kirjaniku privileeg, kirjaniku suva. See ei ole romaani viimaseks vaatuseks mingi ainuvõimalik loogiline variant, pärast kõigi ülejäänute välistamist. Kirjanikul on ka kriminaalromaani finaalis ikka väga suur mänguväli ja vabad käed, keda tahes mõrvariks kuulutada. Lugejal aga puuduvad vahendid, tööriistad, et sedasama ise teha.

See ei ole etteheide Harglale ega käesolevale romaanile, vaid ma lihtsalt tõestasin oma väidet ja tegelesin selle eksiarvamusega. «Timuka tütre» kui detektiivromaani kohta ei ütle see midagi halba, just selline see kirjandusliik ongi, selliseid võtteid kriminaalkirjanikud kasutavadki. Ja mina loen nende väljamõeldut suure rõõmuga.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)

Read Full Post »

Geoffrey Household. Jälitaja vari (Watcher in the Shadows; 1960). 176 lk. Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst. Tallinn, 1993.

Geoffrey Household (1900-1988) oli küllaltki tähelepanuväärne briti põnevuskirjanik. Enne Teist maailmasõda jõudis ta töötada Rumeenia pangas, United Fruit Company’s, CBSis ning oli küllalt loomulik, et sõja päevil tegutses ta Briti luure teenistuses Rumeenias, Kreekas ja Lähis-Idas. Pärast sõda elas ta Inglismaal «maadžentelmeni elu» ja kirjutas põnevusromaane.

Debüteeris Household tegelikult juba enne sõda, ka ta kuulsaim romaan «Rogue Male» ilmus juba 1939. aastal. Brittide kõigi aegade 100 parima kriminaalromaani tabelis hääletati teos 14. kohale, ameeriklaste analoogilises edurivis on tal 55. paigutus. Raamat räägib katsest sooritada atentaati ühele Euroopa fašistlikule diktaatorile ning sellele järgnenud pagemisest jälitajate eest Inglismaale ja nende püünisest väljarabelemisest.

Romaanist valmis 1941. aastal kino- ja 1976. aastal telefilm. Saksamaalt pagenud liberaalse juudi Fritz Langi 1941. aasta film «Inimjaht» (Man Hunt) oli esimene sõjafilm, mis sattus USAs tsensuuri kätte, kuna kujutas natse eranditult julmuritena. 1976. aasta brittide televersiooni peab tolles peaosa mänginud Peter O’Toole siiani üheks oma lemmikrolliks.

1982. aastal avaldas Household romaani järje pealkirjaga «Rogue Justice».

Kokku on Householdi kontos 23 põnevusromaani täiskasvanuile, üks lühiromaan, neli noorsooromaani, seitse jutukogu ja autobiograafia. Geoffrey Household ise luges oma kirjanduslikeks eelkäijateks Robert Louis Stevensoni ja Joseph Conradit.

1993. aastal Mark Sinisoo nauditavas tõlkes eesti keelde jõudnud «Jälitaja vari» on ilmselt kirjaniku tuntuselt järgmine raamat.

Kuna siin toimub palju tegevust Inglismaa maapiirkondades ja peamise sõiduvahendina figureerivad hobused, tekib kiusatus võrrelda teost Dick Francise loominguga. Kuna see on lugu mehest, kes põgeneb teda jälitava ja tappa tahtva kättemaksumõrtsuka eest, tekib tahtmine võrrelda seda Frederick Forsythi «Šaakali päevaga», mille peegelpilti see justkui esitab, kuna näitab põhjalikult atentaadist hoidumise tehnikat, atentaadi korraldaja sammude etteaimamist, nende eest kõrvale põiklemist ja mõrvarile lõksu üles seadmist. Eks mõlemad võrdlused on pisut meelevaldsed ja seotud siinkirjutaja lugemusega.

«Jälitaja vari» algab sellega, kuidas 1955. aasta 20. mai hommikul kulub zooloog Charles Dennimil tavapärasest pisut rohkem aega, et jõuda uksele vastu postiljonile, kes on talle pakki toomas, mistõttu pääseb ta eluga plahvatusest ukselävel.

Sõja ajal briti luure teenistuses sakslaste ridades Gestapos tegutsenud ja tegelikult päritolult Austria aadlik Karl von Dennim saab kiiresti aru, et pomm oli mõeldud talle ning peatselt selgub ka, et Saksamaal on hiljuti tapetud kolm omaaegset Buchenwaldi laagripersonali hulka kuulunud meest. Dennim usub, et jahitakse teda, teadmata, et ta tegelikult hundinahas tegutses ja tegelikkuses mitmeid inimesi surmalaagrite koledustest päästis.

Dennim pageb linnast ära maale ning asub üksikus maakohas ette valmistama lõksu oletatavale kättemaksjale. Romaan kulmineerub pingelise püstoliduelliga jälitaja ja jälitatava vahel hobustel ja jala ühe hüljatud talli ümbruses ja sees.

Pean tunnistama, et mulle on alati väga meeldinud Mark Sinisoo tõlked (Stouti «Uksekell helises», Christie «Paddington 16.50», Allinghami «Kummituse surm» jt), ka kõnealune eestindus on väga heal tasemel. Samuti mäletan, et 1990ndate alul meeldis mulle nii kujunduselt kui valikutelt väga kirjastuse Kunst Kriminaalromaani sari.

Geoffrey Householdi tõstab tavalisest ajaviitekirjandusest üksjagu kõrgemale tema suur huvi tegelaste psühholoogia vastu. Kuigi romaan on väga pingeline ja igav ei hakka kordagi, leidub siin üpris pikki ekskursse, milles näeme läbi peategelase silmade neid Inglise ruraalseid maastikke, aga ka seal toimetavaid kohalikke maainimesi just sellistena, nagu nad paistavad vaid kümme aastat Inglismaal elanud välismaalasele.

Justkui möödaminnes maalib Household meile vägagi ilmeka galerii erinevaid inimtüüpe: kohalikust kõrtsmikust maa-aadlike, endiste sõjaväelaste, politseinike, külaarstide ja salaluurajateni välja.

Kokkuvõttes on tegu vägagi mõjusa ja pingerohke psühholoogilise põnevusromaaniga, mida rikastavad värvikad karakterid ja mitte vähem värviküllased inglise maastikud. Soovitan soojalt. Hetkel paistab teos olevat saadaval ka Raamatukois.

Read Full Post »

Frederick Forsyth. Šaakali päev (The Day of the Jackal; 1971). 304 lk. Tõlkinud Enn Soosaar. Eesti Raamat. Tallinn, 1989.

1971. aasta oli angloameerika poliitilises põnevuskirjanduses eriline. Oma kirjandusdebüüdi sooritasid kaks giganti, kes jäid žanri absoluutseks dominandiks järgnevaks kaheks aastakümneks – Frederick Forsyth (1938) ja Robert Ludlum (1927-2001). Täiesti juhuslikult on mõlemad omas žanris minu absoluutsed lemmikkirjanikud.

Ning kui Robert Ludlumi debüüt «Scarlatti pärandus» (The Scarlatti Inheritance, ek 2001) ei olnud kindlasti tema tugevaim ega meeldejäävaim teos, siis «Šaakali päev» oli kindlasti nii tolle aasta absoluutne tipp põnevuskirjanduses kui ka Frederick Forsythi enda loomingus.

Ongi huvitav märkida, et kui Robert Ludlumi parimad romaanid ei olnud mitte tema esimesed, vaid juba küpsema loomeperioodi teosed 1970. aastate lõpust ja 1980. aastate algusest, siis «Šaakali päev» jäi ka Frederick Forsythi enda jaoks ületamatuks. Hiljem on ta kirjutanud väga häid raamatuid, aga mitte ühtki sellist, mille puhul keegi julgeks öelda, et jah, see on nüüd parem.

Romaani 1971. aasta esmatrüki esikaas.

Ega neid kahte kirjanikku rohkem võrrelda polegi tarvis, sest nad esindavad täiesti vastandlikke võimalusi, kuidas poliitilist thrillerit kirjutada. Hästi lühidalt kokku võetuna: seal, kus Ludlum on endise teatrimehena äärmiselt melodramaatiline, emotsionaalne, ülimalt dünaamiline, kiire, liikuv ja ääretult osav dialoogides, on Forsyth kiretu ja isegi kõige kiiremaid tegevusi ning sündmusi rahulikult ja aeglaselt külma peaga kirjeldav dokumentalist.

Seda enam imestun ma üha ja üha, kuidas ta seejuures täpselt sama kaasahaarav ja põnev suudab olla! Aga suudab. Lugesin «Šaakali päeva» esimest korda korralikult vast paar-kolm aastat pärast selle ilmumist eesti keeles, tolle ajani olin piirdunud maitseelamustega atentaadi- ja seksikohtadest (vanuses 12-13 väga sobilikud isutekitajad!). Nüüd ligi 20 aastat hiljem üle lugedes hämmastusin, kui täpselt sama pahviks lööv ja kõva on see tervikelamus. Selline täiesti hingetuks võttev. Emotsioon on totaalne, kuna Forsyth on totaalne kirjanik, ta kirjeldab kõike.

Kes ei tea, millest romaan «Šaakali päev» räägib, siis lühidalt nii. Viienda vabariigi esimesed kümmekond aastat Prantsuse presidendi ametit pidanud Teise maailmasõja vastupanuliikumise kangelane kindral Charles de Gaulle langes 1960ndate alguses korduvate atentaadikatsete ohvriks, mida korraldas OAS – Armee Salajane Organisatsioon. 1960. aastate alguses loobus de Gaulle emamaa vastu mässu alustanud kolooniast Alžeerias, mida peeti juba aastakümneid Prantsusmaa külge loomulikult kuuluvaks osaks, kuna selle alistamisega oli algust tehtud juba 1830. aastal. Seda Alžeeriale iseseisvuse andmist peeti seal paiknenud armeeringkondades reetmiseks, mis pealegi muutis mõttetuks nende sõdurite ja ohvitseride aastaid kestnud sõja mässulistega. Nad moodustasidki asumaa äraandmise järel põrandaaluse salaorganisatsiooni OAS, mis asus presidendile atentaate korraldama.

Ühe ajaloolise atentaadikatsega augustist 1962 see romaan algabki. Pärast selle katse ebaõnnestumist mõistavad OASi juhid, et atentaat võiks ehk õnnestuda, kui seda ei korralda nende oma organisatsioon, mis kubises Prantsuse salateenistuse nuhkidest, vaid sõltumatult tegutsev professionaal – palgamõrvar, Šaakali varjunime kasutav mees, kes leitakse Londonist ning kes asub hiiglasliku honorari – poole miljoni USA dollari – eest tegema ettevalmistusi kindral de Gaulle’i mõrvamiseks.

Forsythi romaan kirjeldabki Šaakali ettevalmistusi ja tegemisi, seejuures äärmiselt detailitäpselt, aeglaselt ja samm-sammult mõrvavõimaluse ja -paiga otsimise päris algusest kuni varjumiste ja peitumisteni ühe homoseksuaali korteris mõrvapäevale eelnenud õhtutel. Paralleelselt palgamõrvari tegevusele näitab Forsyth sama põhjalikult Prantsuse ja Briti politsei- ning luureasutuste tööd salamõrvari isiku paljastamisel, alates esimesest umbmäärasest vihjest kuni Šaakali tabamiseni põhimõtteliselt sekund või paar enne tema kavandatud palgamõrva õnnestumist.

Mõlemat liini kirjeldab ja näitab Forsyth tõesti totaalse põhjalikkusega. Raamatut on hiljem hakatud nimetama palgamõrvari käsiraamatuks, mitu kuulsat assassiini on sellest oma teadmisi ammutanud ning raamatut on ka jäetud mitme tapetud avaliku elu tegelase surnukeha juurde.

Ingliskeelse Wikipedia artikkel raamatu kohta jagab selle sisu kolmeks temaatiliseks osaks: vandenõu anatoomia, jälitamise anatoomia, palgamõrva anatoomia – ja selle kolmikjaotusega võib täiel määral nõustuda. Esmalt näeb lugeja koos OASi liidritega, miks ja kuidas ebaõnnestub üks justkui hästi planeeritud tapmiskatse, siis näeme salaühingu juhtkonnas vigade analüüsimist ja uue tee valikut, uue vandenõu loomist koos Šaakaliga.

Edasi näitabki kirjanik paralleelselt läbi romaani ühelt poolt jälitus- ja juurdlustöö köögipoolt, teisalt salamõrtsuka võltsidentiteetide loomist, relva hankimist, selle päise päeva ajal politsei piiramisrõngasse tõmbunud riiki toimetamist ning mõrva ettevalmistusi tund-tunnilise täpsusega.

Selle justkui vaid vandenõule, tapatööle ja jälitustegevusele keskenduva aeglaselt areneva aga äärmiselt pingelise ja trimmis romaani käigus joonistuvad tegevuse kõrvalt kummati välja ka väga iseomased ja realistlikud karakterid, kellest enamik saabub lavale ja lahkub sealt täpselt siis, kui nende abi kas mõrva kavandajale või mõrvari jälitajaile on osutatud.

Romaan maalib väga elava pildi 1960ndate alguse Prantsusmaast, lisaks sellele saame väärt infot ka teiste tolle ajastu teemade ja probleemide kohta – olgu siis Belgia Kongost eraldunud Katanga provintsi palgasõdurite maailma, Dominikaani Vabariigi diktaatori Trujillo tapmise, president John F. Kennedy turvamise, Hispaanias peituvate Saksa natsikurjategijate maailma, Prantsuse Võõrleegioni, Indo-Hiina sõja ja loomulikult Alžeeria konflikti kohta.

Romaani juubeliväljaannete kaaned.

Sõna «täiuslik» ei tahaks nagu väga tihti kasutada, aga see poliitiline põnevusromaan on omas žanris täiuslik. Samuti on ilmselgelt tegu 20. sajandi parima poliitilist palgamõrva kujutava teosega. Kui kelleski tärkas huvi, siis palun väga: soovitan proovida.

Ega ma muidugi ei tea, kas tänapäeval keegi selliste raamatute vastu enam huvi tunnebki. Ma mäletan, et nõukogude okupatsiooni lõpukümnendeil igatahes olid küll väga popid eesti keelde peamiselt vene, tšehhi või ida-saksa keelest tõlgitud spionaažiteemalised raamatud, Mossad, FJB, LKA, SIS, J. Edgar Hoover, Allen Dulles jmt olid väga popid märksõnad. Ma tõesti ei tea, kas CIA ja FBI tänapäeval enam nii popid on. Aga ehk siiski? Kaua sa ikka Opus Deile külge kleebitud valesid ja ilmselgeid jaburusi ning Jeesuse arvukate järeltulijate raskest elust lugeda suudad?

Raamatu põhjal on valminud kaks filmi (1973 ja 1997), esimene neist enamvähem romaani põhjal, teine juba suht suvaline hollywood. Esimeses mängib Šaakalit Edward Fox (tänapäeval enamasti joonlaua alla neelanud jäiga kehahoiakuga ülemteenreid jms rolle (nt Poirot-seriaalis) lahendav näitleja), teises Bruce Willis, aga 1997. aastal on mõrva objektiks juba USA president. Ei ole huvitav.

Eesti keeles on sellel raamatul igati hästi läinud, kui välja arvata, et seda ei tõlgitud eesti keelde kohe 1970ndatel. Raamat ilmus üleminekuaja laineharjal 50 000 tiraažis, saavutas suure menu ning peaks olema kõigile huvilistele tänaseni antikvariaatidest kättesaadav. Lisaks ilmus Enn Soosaare täpse ja asjaliku tõlke teine trükk Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjas 2008. aastal – tänapäeva mõttes samuti massitiraažis, nii peaks seegi väljaanne kilesse pakendatult uhiuuena ootama paljudes kodudes virnas sarja teiste tellitud raamatute kõrval uusi avastajaid-lugejaid.

Kohati kusjuures on Soosaare tõlge täitsa naljakas – heas mõttes, näiteks ilmneb, et 1980. aastate lõpul ei olnud eesti keeles kasutusel sõna «pressikonverents», Soosaar kasutab selle asemel harjumatut vormi «ajakirjanduskonverents». Selliseid põnevaid avastusi lähimineviku kultuurkihtidest on raamatus veel.

Kui 1990. aastal Briti Kriminaalkirjanike Assotsiatsioon pani kokku läbi aegade parimate kriminaalromaanide Top 100, tuli «Šaakali päev» selles tabelis 17. kohale. Kui viis aastat hiljem Ameerika Kriminaalkirjanike Assotsiatsioon analoogilise nimekirja koostas, siis tuli «Šaakali päev» seal kõigi aegade 100 parima põnevusromaani edetabelis 20. kohale.

7. juunil 2011 möödub nelikümmend aastat «Šaakali päeva» ilmumisest. Olgu see arvustus minupoolseks tänuavalduseks, kummarduseks ja suurima võimaliku respekti märgiks!

Read Full Post »

Juan Gómez-Jurado. Reeturi embleem (El emblema del traidor; 2008). 328 lk. Tõlkinud Anna-Maria Penu. Fookus Meedia. Tallinn, 2010.

Hispaania moodsast menukirjandusest olen lühidalt Ruiz Zafóni arvustuses rääkinud. Minust paar kuud noorem Gómez-Jurado just selle menukirjanduse üks edukamaid esindajaid ongi. Gómez-Jurado kuulsusetee algas religiooniteemalise põnevikuga «Jumala spioon» (Espía de Dios; 2006), mis räägib paavst Johannes Paulus II surmale järgnevatest sündmustest Vatikanis ning mis on samuti eesti keeles kättesaadav. Romaan on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning ilmunud vähemalt 46 riigis.

«Reeturi embleemi» sündmustik aga algab 1940. aastal, kui Portugali ranniku lähedal tormis päästab üks Hispaania kapten paadi selle külge seotud merehädalistega – sakslastega, kellest üks annab talle tänutäheks kuldse vabamüürliku sümboolikaga embleemi-medaljoni. Tegevuspaik tuletas kohe meelde «Indiana Jonesi ja viimse ristiretke» algust, eksole.

Edasi suundub kaamera 2002. aastasse, mil kapteni poeg vanaraamatupoodi peab, talle pärandunud embleemi nähes satub üks mees väga suurde ärevusse ning tahab seda ära osta. Ta jutustabki antikvaarile aastakümnete taguse loo vihkamisest ja reetmisest. Kõlab väga Carlos Ruiz Zafóni moodi? Kõlab tõesti. Ja kõlab edasigi.

Kõik see algas 1919. aastal Münchenis parun Schröderi häärberis, kus põrkusid noore parunipoja ja tema vaese sugulase, teenijaseisusse taandatud Paul Reineri isiksused ja saatused. Parunipojast saab natsipartei aktivist ning pruunsärklaste löögirühma juht, Paul Reinerist, kelle isa on aastaid tagasi vana paruni kabinetis saladuslikult surma saanud, saab vabamüürlane.

Kolmanda pealiinina sekkub mängu jõuka juuditöösturi tütar Alys, kes pärast sõda vastu ta enda tahtmist Ameerikast tagasi tuuakse, et teda parunipojaga paari panna. Armastus tekib muidugi Alyse ja Pauli vahel. Aga veel enne seda on Alys Ameerikas Ohio osariigis kellegi Samuel Bushi juures sõjavarjus olles armunud tolle poega Prescottisse, kes aga abiellub hoopis kellegi Dorothy Walkeriga, edasi uurib igaüks juba ise, mis suguvõsa siit alguse sai. Naljakas ja lahe detail, aga ülejäänud sündmustikuga mitte eriti haakuv.

See on kummaline romaan. Ühest küljest on siin hästi palju zafónilikku dramaatikat, kirge ja emotsiooni, saladusi ja müstikat, teisalt tahab see olla robertludlumlik ühe perekonna ümber hargnev poliitiline põnevusromaan. See võiks olla pöörane kokteil, kui ühendatud oleksid Zafóni ja Ludlumi parimad küljed – paraku nii osav kirjamees Gómez-Jurado siiski pole ning tal on õnnestunud kirjutada selline hindele «kolm pluss» tehtud jäljendus mõlema kirjaniku stilistikast ja teemadest.

Romaan on filmilik ja väga vägivaldne, me näeme lähikaadris pealt pussnoaga silmamuna peast väljalöömist verise kakluse käigus ning hiljem teise silmamuna vabatahtlikku silmakoopast väljaurgitsemist. Tutvume vabamüürlaste looži surmigavate initsiatsiooniprotseduuridega, aga üha enam avab kirjanik läbi erinevate tegelaste jutustuste ja kirjade meile ka päris ammuseid sündmusi 20. sajandi esimestel aastatel Saksa Edela-Aafrika koloonias, kus Pauli laevakaptenist isa sattus suurele teemandiaardele.

Seeläbi saab kirjanik meile jutustada aastail 1904-1907 aset leidnud hererode rahva vastu saksa kolonisaatorite poolt toime pandud väidetavalt 20. sajandi esimesest genotsiidist. Kuna üks romaani tegelasi on juudineiu ning romaani tegevus jõuab Saksamaal välja 1934. aastasse, teeme koos peategelastega ära ka ekskursiooni Dachau koonduslaagrisse.

See on tõesti kummaline raamat, ei väsi ma kordamast. Gómez-Jurado paistab olevat üsna Dan Browni tasemel kirjutusoskusega autor (ehk siis pigem kesiste eeldustega, aga väga visa kirjamees), tal on põnev lugu välja mõeldud, aga seda lugu sama põnevalt jutustada ta väga hästi ei oska. Ei, raamat on täiesti ühe sõõmuga neelatav öölugemine, leheküljepööraja, aga raamat on ka üksjagu toores ja rabe ning konarlik. Miski seletamatu talent, professionaalne randmenõks jääb olemata.

Aga mis ma ikka virisen: raamat on 46 riigis välja antud ja Gómez-Jurado on ilmselt väga rikas mees. 1920. aastate Saksamaa viletsuse elavad kirjeldused sundisid mind miskipärast üle lugema Aleksandr Beljajevi «Maailmavalitsejat» (salongiulme, kus seda viletsust ei näe), natsipartei ümber keerlev perekonnalugu ja surmavaenus vennad aga panid üle lugema paari Robert Ludlumi samateemalist raamatut.

Järeldus on, et meisterlikkus ja tase, kuhu Robert Ludlum jõudis juba 1970. aastail, on jäänud tänaseni kõiksugustest danbrownidest ja ka Hispaania epigoonidest paraku kõrgelt ületamata. Aga kindlasti pole Gómez-Jurado lugemine mahavisatud aeg.

Read Full Post »

Older Posts »