Jack McDevitt. Coming Home. 368 lk. Ace. New York, 2014.
Alex Benedicti sarja 7. romaan «Kojutulek» mõjub sellena tõesti. Ja ma ei mõtlegi siinkohal romaani sisu, kus reisitakse Maale ja otsitakse taga aastatuhandeid kadunuks peetud esimeste kosmosereisidega (20. sajandi Apollo Kuu-lennud jmt) seotud muinsusi, vaid vormi ja atmosfääri, miljööd, tunnetust.
Eelkõige on see kojutulek fännist lugeja jaoks. Tunnistan, et olen end sellesse sarja nii sisse lugenud, et olen minetanud ilmselt igasuguse objektiivse pilgu ja võime tsüklit kuidagi kriitiliselt hinnata. Näiteks McDevitti teise romaaniseeria, Priscilla Hutchinsi ehk nn. Akadeemia raamatute puhul ma seda ei taju: ilmselt on ka põhjuseks tõsiasi, et tolle tsükli peamised tegelased ei ole nii lahedad. Hutch ise ja kõik nood gregorymacallisterid ja teised lihtsalt ei ole sellised inimesed, keda endale sõbraks sooviks, kes tunduksid nii mõistlikud, lahedad, just sobiva huumorimeelega jne.
Alex Benedict ja Chase Kolpath on aga just täpselt sellised tegelased, kellega raamatulehekülgedel kohtudes on tunne, nagu oleks kaugelt reisilt tagasi lähedaste juurde koju jõudnud või siis parimate sõprade seltskonnas maandunud. Enesetunne ja tuju läheb kohe kuidagi heaks.
Sarja 7. köite puhul oleks ilmselt kaunis mõttetu hakata tutvustama tegelasi või selgitama, millega nad tegelevad, sest ega ma ei soovita ju kellelgi tsükliga selle raamatu vahendusel tutvust teha: see on ikka edasijõudnutele mõeldud delikatess ning esimeseks maitseprooviks tuleb huvilised suunata siiski sarja esimese romaani «A Talent for War» juurde, milles salapäraselt transdimensionaalsesse kosmosesse kadunuks jäänud luksuslik kosmiline kruiisilaev Capella koos Alexi onu Gabrieliga nüüd, 7. osas välja ilmub, nagu kõik 6. köite sisuga tuttavad lugejad kindlasti mäletavad.
Õigupoolest sarnaneb 7. köide 6. veel mitmeski mõttes. Pea täiesti identne on romaani ülesehitus: esimesed 100 lehekülge toimub kaunis aeglane ja sündmustevaene tegevuse käimatõmbamine, Benedicti romaanidele omast kosmilist õõva, aastasadu või -tuhandeid vanu saladusi ja varjamisi, kõike seda hakkab lugeja saama umbes 100. leheküljest ja siis juba korralikus tempos. Ja jällegi väga sarnaselt eelmisele köitele on siingi kaks täiesti erinevat ja omavahel mitte seotud tegevusliini vaheldumisi: kord keskendutakse Capella päästeoperatsioonidele (kruiisilaev väljub transdimensionaalsest ruumist ju vaid loetud tundideks, et siis jälle aastateks kaduda, katsu sa mõne tunni jooksul aga kosmoses kohe laevani jõuda ja sealt pealt tuhandeid inimesi evakueerida…), siis jälle ajavad Alex ja Chase kosmoseajastu koidiku reliikviate jälgi.
Ja kui Capella päästeoperatsioon on selle romaani tegevusliinidest see veidi vähem köitev – kuigi me kõik ju tahame näha, mis saab, kui enda arust 3-4 päeva ära olnud Gabriel Benedict jõuab tagasi koju, oma majja, milles on Alex juba 11 aastat oma antikvaariäri pidanud, pärides Capella kadumise järel onu varanduse -, siis kosmoseajastu koidiku arheloogiliste reliikviate otsinguretk Päikesesüsteemi ja Maale on selle köite tõeline maiuspala.
Lausa selline maiuspala, et sooviks, et McDevitt kirjutaks terve raamatu oma tulevikuajaloo Tumedatest sajanditest, mil 25.-32. sajandini toimus kaks suurt tsivilisatsiooni kollapsit, mis hävitasid suure osa kogu varasemast inimkonna kultuuripärandist. Need 10-20 lehekülge, millel McDevitt visandab oma tulevikuajaloo Tumedad sajandid – õieti selle, kuidas Alex ja Chase seda hämarat minevikku 10 000 aasta kauguses tulevikus uurivad ja rekonstrueerida püüavad – on tõesti muljetavaldavad ja läbiraputavad. Kuidas üksteise järel tabavad Maad alates 25. sajandist majanduslik kollaps, seejärel diktatuurirežiimide aeg, demokraatliku ühiskonna taastumine ning siis 31. sajandil interneti, personaalsete suhtlusseadmete, kõiksuguste kommuniktsioonivõrgustike, elektri ja üldse moodsa heaoluühiskonna kadumine, totaalne kliimakatastroof koos mandrite rannajoone olulise muutumisega ning uus ja veel sügavam krahh… Millise emotsionaalse sügavuse ja tavainimeste ängistuse atmosfääri McDevitt siin nappide ajalooraamatuist pärit lausetega luua suudab! Tahan veel!
Igatahes oli neil Tumedail sajandeilgi ennastohverdavaid inimesi, kes püüdsid varasema tsivilisatsiooni kultuuripärandit rüüstamiste ja vandaalitsemiste eest päästa. Olid inimesed, kes Floridast Kosmoseajaloo muuseumist kõik varase kosmoseajastu eksponaadid evakueerisid ja siis need kuhugi kindlasse kohta toimetasid… Ja just nende hindamatute antikvaarsete esemete (Apollo astronautide isiklikud esemed, kohvitassid, skafandrid jne) jälgi Alex Benedict selles köites ajabki. Ja nagu neis raamatuis ikka, on olemas mingi jõud, mis püüab teda iga hinna eest takistada, et ta mingil juhul neid jälgi mööda selle iidse aarde peidupaigani ei jõuaks. Tapmiskatsed, manipulatsioonid, ähvardused jmt on loomulikult omal kohal.
McDevitti romaanid ei ole tüüpilised moodsad telliskivi-paksused kosmoseooperid, kus lugeja ette laotatakse hoomamatult avarad maastikud ja panoraamid, lugematu hulk erinevaid maailmu, sadu tegelasi (kelle nimekiri kindlasti peab olema raamatu alguses või lõpus ära toodud), keerukaid süžeeliine, füüsikalisi mõtteeksperimente jmt. Ei, McDevitt kirjutab enam-vähem moodsasse kuube rüütatult täiesti vanaaegset kosmoseseiklust, 300-400 leheküljel on meil siiski 5-6 peamist karakterit, paarkümmend kõrvaltegelast ja mitte üle 2-3 süžeeliini. Midagi väga turvalist ja kodust on neis romaanides, leian ma ilma igasuguse objektiivsuse ja kriitikameeleta ning pööraselt õnnelikult, et saan enamvähem reaalajas kaasa elada Alex Benedicti uutele seiklustele. 🙂
Alex Benedicti sarjas varem arvustatud:
Alex Benedict – annet arheoloogitööks
Nebula pretensioonitule kosmoseooperile
Kosmiline tragöödia Saatana silma all
Alex Benedict ja Chase Kolpath on tagasi ning otsivad hoolikalt varjatud tulnukrassi jälgi
NEED READ 