Frederick Forsyth. Šaakali päev (The Day of the Jackal; 1971). 304 lk. Tõlkinud Enn Soosaar. Eesti Raamat. Tallinn, 1989.
1971. aasta oli angloameerika poliitilises põnevuskirjanduses eriline. Oma kirjandusdebüüdi sooritasid kaks giganti, kes jäid žanri absoluutseks dominandiks järgnevaks kaheks aastakümneks – Frederick Forsyth (1938) ja Robert Ludlum (1927-2001). Täiesti juhuslikult on mõlemad omas žanris minu absoluutsed lemmikkirjanikud.
Ning kui Robert Ludlumi debüüt «Scarlatti pärandus» (The Scarlatti Inheritance, ek 2001) ei olnud kindlasti tema tugevaim ega meeldejäävaim teos, siis «Šaakali päev» oli kindlasti nii tolle aasta absoluutne tipp põnevuskirjanduses kui ka Frederick Forsythi enda loomingus.
Ongi huvitav märkida, et kui Robert Ludlumi parimad romaanid ei olnud mitte tema esimesed, vaid juba küpsema loomeperioodi teosed 1970. aastate lõpust ja 1980. aastate algusest, siis «Šaakali päev» jäi ka Frederick Forsythi enda jaoks ületamatuks. Hiljem on ta kirjutanud väga häid raamatuid, aga mitte ühtki sellist, mille puhul keegi julgeks öelda, et jah, see on nüüd parem.
Romaani 1971. aasta esmatrüki esikaas.
Ega neid kahte kirjanikku rohkem võrrelda polegi tarvis, sest nad esindavad täiesti vastandlikke võimalusi, kuidas poliitilist thrillerit kirjutada. Hästi lühidalt kokku võetuna: seal, kus Ludlum on endise teatrimehena äärmiselt melodramaatiline, emotsionaalne, ülimalt dünaamiline, kiire, liikuv ja ääretult osav dialoogides, on Forsyth kiretu ja isegi kõige kiiremaid tegevusi ning sündmusi rahulikult ja aeglaselt külma peaga kirjeldav dokumentalist.
Seda enam imestun ma üha ja üha, kuidas ta seejuures täpselt sama kaasahaarav ja põnev suudab olla! Aga suudab. Lugesin «Šaakali päeva» esimest korda korralikult vast paar-kolm aastat pärast selle ilmumist eesti keeles, tolle ajani olin piirdunud maitseelamustega atentaadi- ja seksikohtadest (vanuses 12-13 väga sobilikud isutekitajad!). Nüüd ligi 20 aastat hiljem üle lugedes hämmastusin, kui täpselt sama pahviks lööv ja kõva on see tervikelamus. Selline täiesti hingetuks võttev. Emotsioon on totaalne, kuna Forsyth on totaalne kirjanik, ta kirjeldab kõike.
Kes ei tea, millest romaan «Šaakali päev» räägib, siis lühidalt nii. Viienda vabariigi esimesed kümmekond aastat Prantsuse presidendi ametit pidanud Teise maailmasõja vastupanuliikumise kangelane kindral Charles de Gaulle langes 1960ndate alguses korduvate atentaadikatsete ohvriks, mida korraldas OAS – Armee Salajane Organisatsioon. 1960. aastate alguses loobus de Gaulle emamaa vastu mässu alustanud kolooniast Alžeerias, mida peeti juba aastakümneid Prantsusmaa külge loomulikult kuuluvaks osaks, kuna selle alistamisega oli algust tehtud juba 1830. aastal. Seda Alžeeriale iseseisvuse andmist peeti seal paiknenud armeeringkondades reetmiseks, mis pealegi muutis mõttetuks nende sõdurite ja ohvitseride aastaid kestnud sõja mässulistega. Nad moodustasidki asumaa äraandmise järel põrandaaluse salaorganisatsiooni OAS, mis asus presidendile atentaate korraldama.
Ühe ajaloolise atentaadikatsega augustist 1962 see romaan algabki. Pärast selle katse ebaõnnestumist mõistavad OASi juhid, et atentaat võiks ehk õnnestuda, kui seda ei korralda nende oma organisatsioon, mis kubises Prantsuse salateenistuse nuhkidest, vaid sõltumatult tegutsev professionaal – palgamõrvar, Šaakali varjunime kasutav mees, kes leitakse Londonist ning kes asub hiiglasliku honorari – poole miljoni USA dollari – eest tegema ettevalmistusi kindral de Gaulle’i mõrvamiseks.
Forsythi romaan kirjeldabki Šaakali ettevalmistusi ja tegemisi, seejuures äärmiselt detailitäpselt, aeglaselt ja samm-sammult mõrvavõimaluse ja -paiga otsimise päris algusest kuni varjumiste ja peitumisteni ühe homoseksuaali korteris mõrvapäevale eelnenud õhtutel. Paralleelselt palgamõrvari tegevusele näitab Forsyth sama põhjalikult Prantsuse ja Briti politsei- ning luureasutuste tööd salamõrvari isiku paljastamisel, alates esimesest umbmäärasest vihjest kuni Šaakali tabamiseni põhimõtteliselt sekund või paar enne tema kavandatud palgamõrva õnnestumist.
Mõlemat liini kirjeldab ja näitab Forsyth tõesti totaalse põhjalikkusega. Raamatut on hiljem hakatud nimetama palgamõrvari käsiraamatuks, mitu kuulsat assassiini on sellest oma teadmisi ammutanud ning raamatut on ka jäetud mitme tapetud avaliku elu tegelase surnukeha juurde.
Ingliskeelse Wikipedia artikkel raamatu kohta jagab selle sisu kolmeks temaatiliseks osaks: vandenõu anatoomia, jälitamise anatoomia, palgamõrva anatoomia – ja selle kolmikjaotusega võib täiel määral nõustuda. Esmalt näeb lugeja koos OASi liidritega, miks ja kuidas ebaõnnestub üks justkui hästi planeeritud tapmiskatse, siis näeme salaühingu juhtkonnas vigade analüüsimist ja uue tee valikut, uue vandenõu loomist koos Šaakaliga.
Edasi näitabki kirjanik paralleelselt läbi romaani ühelt poolt jälitus- ja juurdlustöö köögipoolt, teisalt salamõrtsuka võltsidentiteetide loomist, relva hankimist, selle päise päeva ajal politsei piiramisrõngasse tõmbunud riiki toimetamist ning mõrva ettevalmistusi tund-tunnilise täpsusega.
Selle justkui vaid vandenõule, tapatööle ja jälitustegevusele keskenduva aeglaselt areneva aga äärmiselt pingelise ja trimmis romaani käigus joonistuvad tegevuse kõrvalt kummati välja ka väga iseomased ja realistlikud karakterid, kellest enamik saabub lavale ja lahkub sealt täpselt siis, kui nende abi kas mõrva kavandajale või mõrvari jälitajaile on osutatud.
Romaan maalib väga elava pildi 1960ndate alguse Prantsusmaast, lisaks sellele saame väärt infot ka teiste tolle ajastu teemade ja probleemide kohta – olgu siis Belgia Kongost eraldunud Katanga provintsi palgasõdurite maailma, Dominikaani Vabariigi diktaatori Trujillo tapmise, president John F. Kennedy turvamise, Hispaanias peituvate Saksa natsikurjategijate maailma, Prantsuse Võõrleegioni, Indo-Hiina sõja ja loomulikult Alžeeria konflikti kohta.
Romaani juubeliväljaannete kaaned.
Sõna «täiuslik» ei tahaks nagu väga tihti kasutada, aga see poliitiline põnevusromaan on omas žanris täiuslik. Samuti on ilmselgelt tegu 20. sajandi parima poliitilist palgamõrva kujutava teosega. Kui kelleski tärkas huvi, siis palun väga: soovitan proovida.
Ega ma muidugi ei tea, kas tänapäeval keegi selliste raamatute vastu enam huvi tunnebki. Ma mäletan, et nõukogude okupatsiooni lõpukümnendeil igatahes olid küll väga popid eesti keelde peamiselt vene, tšehhi või ida-saksa keelest tõlgitud spionaažiteemalised raamatud, Mossad, FJB, LKA, SIS, J. Edgar Hoover, Allen Dulles jmt olid väga popid märksõnad. Ma tõesti ei tea, kas CIA ja FBI tänapäeval enam nii popid on. Aga ehk siiski? Kaua sa ikka Opus Deile külge kleebitud valesid ja ilmselgeid jaburusi ning Jeesuse arvukate järeltulijate raskest elust lugeda suudad?
Raamatu põhjal on valminud kaks filmi (1973 ja 1997), esimene neist enamvähem romaani põhjal, teine juba suht suvaline hollywood. Esimeses mängib Šaakalit Edward Fox (tänapäeval enamasti joonlaua alla neelanud jäiga kehahoiakuga ülemteenreid jms rolle (nt Poirot-seriaalis) lahendav näitleja), teises Bruce Willis, aga 1997. aastal on mõrva objektiks juba USA president. Ei ole huvitav.
Eesti keeles on sellel raamatul igati hästi läinud, kui välja arvata, et seda ei tõlgitud eesti keelde kohe 1970ndatel. Raamat ilmus üleminekuaja laineharjal 50 000 tiraažis, saavutas suure menu ning peaks olema kõigile huvilistele tänaseni antikvariaatidest kättesaadav. Lisaks ilmus Enn Soosaare täpse ja asjaliku tõlke teine trükk Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjas 2008. aastal – tänapäeva mõttes samuti massitiraažis, nii peaks seegi väljaanne kilesse pakendatult uhiuuena ootama paljudes kodudes virnas sarja teiste tellitud raamatute kõrval uusi avastajaid-lugejaid.
Kohati kusjuures on Soosaare tõlge täitsa naljakas – heas mõttes, näiteks ilmneb, et 1980. aastate lõpul ei olnud eesti keeles kasutusel sõna «pressikonverents», Soosaar kasutab selle asemel harjumatut vormi «ajakirjanduskonverents». Selliseid põnevaid avastusi lähimineviku kultuurkihtidest on raamatus veel.
Kui 1990. aastal Briti Kriminaalkirjanike Assotsiatsioon pani kokku läbi aegade parimate kriminaalromaanide Top 100, tuli «Šaakali päev» selles tabelis 17. kohale. Kui viis aastat hiljem Ameerika Kriminaalkirjanike Assotsiatsioon analoogilise nimekirja koostas, siis tuli «Šaakali päev» seal kõigi aegade 100 parima põnevusromaani edetabelis 20. kohale.
7. juunil 2011 möödub nelikümmend aastat «Šaakali päeva» ilmumisest. Olgu see arvustus minupoolseks tänuavalduseks, kummarduseks ja suurima võimaliku respekti märgiks!
NEED READ 