Apteeker Melchior ja templirüütli testament

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. 470 lk. Varrak. Tallinn, 2014.

Mina pole selle arvustuse pealkirja välja mõelnud, lihtsalt selline pidigi olema algupäraselt kõnealuse Hargla romaani pealkiri. Vähemasti nii Varrak 2010. aasta lõpus veel reklaamis. Et lõpptulemusena asendus värvikas ja saladustest tiine «Templirüütli testament» üsna kuiva ja ebahuvitava «Tallinna kroonikaga» on muidugi kerge pettumus. Kerge pettumus on ka sarja kujunduse muutmine: mu meelest oli see sarja teine kujundus tõeliselt stiilne, tagasihoidlik ja maitsekas (esimene oli see tumepruun arvutimängulik «Oleviste mõistatus», kui mäletate), kolmas on aga veidi matsakas-pontsakas ja kuidagi imelik. Tegelikult kogu selle raamatu lugemiselamus sellistest kergetest pettumustest koosnebki, mis ka üldise muljefooni loovad, kuigi objektiivselt pole teosel ju suurt häda midagi. Aga kõigest järgemööda.

2010. aasta lõpul muide reklaamiti välja ka järgmise, sarja 6. köite pealkiri «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi», millega siis vist – kui autori tollaseid intervjuusid lugeda – pidi selle esimese apteeker Melchiori tsükkel ja eluteegi otsa saama. Aga nagu Hargla nois intervjuudes mainis, on tal plaanis Melchiori erinevate samanimeliste järeltulijate kaudu kesk- ja varauusaegse Tallinna lugu edasi rääkida. «Tallinna kroonikat» lugenud huviliste jaoks pakub see «Surmatantsu neitsi» muidugi üksjagu võimalusi – peamiselt Lübecki ja Notkede liini silmas pidades. Eks näis. Igatahes jään enda juurde, et «Tallinna kroonika» on üks tuim ja ebaõnnestunud pealkiri, mis seostub parimal juhul vaid Henriku või Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikaga» või siis samanimelise 1990ndate alguse Tartu kõmulehega.

Lugesin kõnealuse romaani läbi kohe pärast eelmise osa läbitöötamist juunikuus, kuid ei jõudnud miskipärast siis kohe arvustamiseni. Nüüdseks on meedias ja veebis ilmunud kamaluga rohkem või vähem põhjalikke muljetusi ning ma pean tõdema, et ei nõustu enamikuga neist. Pole raske mitte nõustuda Jaan Martinsoni ülivõrdeis ja mõõdutundetu kiidulauluga Postimehes, Kaupo Meiel Loomingus vähemalt põhjendab oma seisukohta, et tegu on sarja parima raamatuga. Enim puutepunkte vist leidsingi endise kolleegi Marju Himma arvustusega rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaalis, kuigi ükski varasem retseptsioon sellele teosele pole vist nii kriitiline kui minu pakutav.

Kes mäletab, siis hindasin eelmise osa – «Pirita kägistaja» – sarja tugevaimaks soorituseks, tõstes tolle niiviisi ühele pulgale järjekorras teisena ilmunud «Rataskaevu viirastusega». Kindlasti pole käesolev teos nii hall ja igavavõitu kui sarja avateos «Oleviste mõistatus», pigem paigutub ta kuskile sinna kõvade keskmike kanti koos «Timuka tütrega». Ka kunstlikult veidi liiga keeruliseks aetud mõrvaloo poolest on nad sarnased. Mis mind selle romaani puhul eriti häiris, oli tõsiasi, et mõrvaloo temaatika ja kauge taustapõhjus – seksuaalperverssused, ühiskonnas taunitud intiimsuhted – oli justkui juba ekspluateeritud (ja mälu järgi pakuks, et kohati sarnaseltki) romaanis «Rataskaevu viirastus». Ühesõnaga kirjanik kordas ennast. See ei ole hea.

Kui ma «Pirita kägistaja» suuresti ajalooliseks romaaniks kvalifitseerisin, siis seda tahab osaliselt justkui olla ka kõnealune, tsükli seni pikim tekst. Meenutagem lihtsalt, et esimeses osas oli 311 lehekülge, teises 287, kolmandas 432, neljandas 405 ning nüüd viiendas siis 470 lk-d. Kuigi leheküljele mahutatud teksti hulk tundub kahe viimase osa puhul olevat pisut väiksem kui varasematel. Elagu pimedate kirjas raamatud!

Igatahes on selleski raamatus korralikule ajaloolisele romaanile kohaselt ekskursse erinevatesse keskaja elu tahkudesse. Aga pange nüüd tähele! Seda pole isegi Hargla varem teinud: keset kõige põnevamat mõrvaloo uurimist teeb kirjanik järsku pausi ning süveneb Püha Ihu protsessiooni täpsesse rituaali 14 leheküljeks (lk 131–145). Teises kohas peatab kirjanik oma romaani ning keskendub 10 leheküljeks (lk 311–320) pidalitõve ajalukku ja sellesse haigusse suhtumisse keskaja Euroopas. Polegi vahet, kas konkreetne teema, mida kirjanik lugejaile tutvustab, on huvitav või mitte (kumbki siinmainituist eriti mitte), aga nii lihtsalt ei tehta! Oma loo tegevusaja või -koha olmesse ja minevikku võib ikka süveneda ja seda lugejalegi tutvustada, aga mitte nii laisalt ja sellises mahus: sääraseid kirjeldusi saab teksti peale laiali jaotada, muu tegevuse taustal ära seletada vmt, aga mitte sellisel haltuura kombel lihtsalt infotampimise korras lugejaile ette sööta.

Enamik seniseid retsensente on eriliselt kiitnud loo Lübecki liini ja Melchiori poja ühinemist meister Notke juhitud palgamõrtsukate gildiga. Et see olla midagi uudset ja värsket. No ei ole ju. Kõigile, kes on vähegi kursis Hargla varsema, ulmeloominguga, on ju teada kirjaniku peaaegu sõge kiindumus igasuguste salamõrtsukate, salaühingute, vandenõude ja maffia-laadsete organisatsioonide vastu. Nüüd on Hargla lihtsalt selle oma vana ulmeperioodi lemmikteema toonud üle ka oma kriminaalromaanidesse. Ja ausalt öelda sobis see siia natuke nagu sadul sea selge, kuigi, ma möönan, et oma võlu selles on ja võimalusi traagilisteks vastandusteks tulevikus (mõrvade sooritamine vs mõrvade uurimine) küllaga. Üldiselt oli aga üksjagu tüütu näha Harglat jälle mängimas salaühingute, palgamõrtsukate ja maffiaga (pseudo)keskaegses maailmas. Kõiki neid elemente leiab lihtsalt igast teisest Hargla ulmetekstist küllaga.

Selle köite impostor on librariaan!

Leheküljel 19 saame teada, et dominiiklaste kloostris tegutseb librariaan Adam. Nuta või naera. Librariaan! Tänapäeva ingliskeelses interneti- ja multimeediamaailmas elavate inimestena saame me muidugi kohe aru, et Hargla tahab öelda: raamatukoguhoidja Adam, käsikirjade hoidja Adam, kirjutaja Adam, bibliotekaar Adam. Ometi kasutab kirjanik sõna ‘librariaan’, mis on kõige pesuehtsam anakronism – valele ajale või kohale omistatud (tähendusega) sõna.

Meenutagem siis veel, et Hargla tegelased räägivad alamsaksa või ladina keelt. Kurb tõsiasi on aga, et raamatukogundusega seotud sõnad on ladina ‘liber’-tüvega ainult inglise keeles. Sõna ‘librarie’ jõuab läbi vanaprantsuse keele (librairie) küll Inglismaale juba 14. sajandil, tähistades raamatute hoiukohta, aga sellise koha haldajana esinevad ‘library-keeper’ ja ‘librarian’ inglise keeles esmakordselt alles 1640. ja 1660. aastatel.  Nii, et kui see konkreetne Tallinna dominiiklane Adam tegelikult oli hoopis ‘Ädäm’ ja pärit uduselt Albionilt, isegi siis ei saanud ta 15. sajandi esimesel poolel kutsuda ennast ‘librariaaniks’. Üldiselt on aga saksa, prantsuse, ladina ja teistes suuremates kultuurkeeltes raamatukogundusega seotud sõnade tüveks ikka ‘biblio-’. Sest see vanaprantsuse ‘librairie’ hakkas ju hilisemas prantsuse keeleski tähistama raamatute müügikohta, kauplust ja ‘libraire’ raamatute müüjat, algselt ka kokkuostjat või väljaandjat. Ühesõnaga on ka selles raamatus meil järjekordselt tegu kirjanikupoolse edvistamise ja eputamisega, mis (teadmatusest?) hoopis rumalusena välja kukub. Miks nii praktiliselt igas köites teha vaja on, minu mõistus ei võta.

Uue apteekriproua liini jätan ma peenetundelisusest hoopis kommenteerimata, ütlen lihtsalt nii, et just äsja kõik lähedased kaotanud melanhoolne ja depressiivne vananev apteeker oli nii põnev ja paljulubav karakter, et selle arendamise võimaluse äralörtsimine elurõõmsa ja nupuka ning tüütult pealetükkiva leskproua mängutoomisega pani mind lihtsalt mõistmatusest pead vangutama.

Lõpetuseks sedapalju, et üldises eesti kirjanduspildis on tegu igati kõva keskmise saavutusega, lihtsalt Hargla on oma personaalse lati ise nõnda kõrgele ajanud, et iga lõdva sooritusega seda enam ei ületa. Ja ilmselt poleks ma olnud nõnda kriitiline, kui kasvõi üks varasemaist arvustustest oleks mõne neist minu välja toodud etteheidetest äragi maininud… Selle asemel oleme aga valdavalt näinud pea massipsühhoosile omast kiitust valemi järgi «uus osa on parem kui kõik eelmised», mis, ma väidan, on pealiskaudne ja tegelikku sarja osade omavahelist kvaliteedivõrdlust mitte arvestav.

 

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Apteeker Melchior ja katustel tantsija)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Teised arvustajad:

Jaan Martinson. Apteeker Melchior ja Indrek Hargla patulunastus. Postimees

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Raamatutega.wordpress.com

Marju Himma. Uus ja vana Melchior jätavad õhku ahmima. Kultuur.err.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Siilisteraamaturiiul.blogspot.com

Tanel Raja. Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Pronto.ee

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika. Loterii.blogspot.com

Kaupo Meiel. Sellele linnale on teda väga tarvis. Looming

Read Full Post »

Traagiline ajalooline perekonnaromaan, rohkete kägistamistega

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja. 405 lk. Varrak. Tallinn, 2013.

Tundub, et olin vist viimane lugeda mõistev eestlane, kes kuni praeguse ajani polnud veel läbi töötanud Indrek Hargla apteeker Melchiorist rääkiva menusarja 4. osa «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja». Uue, mai lõpus ilmunud 5. osaga koos soetasin endale lõpuks ka eelmise plaaniga mõlemad puhkuse ajal läbi lugeda ja oma raamatuarvustuste ajaveebile üle pika aja jälle veidi reaalset külastatavust tekitada.

Pean tunnistama, et alates sellest ajast, kui ma Melchioriga augustis 2011 viimati kokku puutusin, on paljugi muutunud. Nii apteekriga tema maailmas, kui apteekrilugudega meie omas. Apteeker Melchiorist on saanud juba väiksemat sorti Euroopa mastaabis fenomen. Ausalt öelda, ei evigi ma enam ülevaadet, mitmesse keelde temast kõnelevaid romaane on tõlgitud. Kindlasti soome, prantsuse, ungari, saksa… aga vabalt võib, et rohkemassegi. Pole eriti silma peal hoidnud. Samuti on melchioriaanat kõikjal mujal: Tallinna kirjandusfestivali raames teeb autor miskeid tuure vanalinnas ja etendatakse miskeid mulle üpris võõrikuna tunduvaid stseene. Üks Tallinna kõrts tellis autorilt oma menüü vahele eksklusiivse Melchiori-loo, üks nädalaleht temaatilise pala oma jõulunumbrisse. Lisaks siis see vahepeal levima hakanud kumu, et tulekul on (piloot)film ja telesari. Ka selle projekti täpset hetkeseisu ei oska mina kommenteerida. Pärast seda, kui Hargla teise seriaaliloo – «Süvahavva» – teine, osalt Eesti keskajast kõnelev hooaeg kolinal läbi kukkus, pole apteekri ekraanile jõudmisest enam eriti räägitud. Aga tegijad on muidugi erinevad ja eks ilmselt töö Peeter Urbla stuudios käib.

Paljugi on muutunud ka Melchiori 15. sajandi esimese poole Tallinnas. Kui esmakordselt kohtusime Oleviste mõistatuse jälgi ajava üpriski noore Melchioriga aastas 1409, siis neljanda köite tegevusajaks on aasta 1431 ja Melchior ning tema naine Ketterlyn on jäänud vanaks, nende lapsed Melchior ja Agatha aga on sirgunud suureks. Viimane faktor teeb käesoleva köite kolmest esimesest raamatust märkimisväärselt erinevaks, millest allpool põhjalikumalt. Aga mõrvaloo sõbrad ei pea muretsema – midagi olulist süžee kohta ma välja ei lobise. Kriminaalkirjanduses (erinevalt näiteks teaduslikust fantastikast või pseudokeskaegsest fantaasiasaagast) on sel reeglil oma mõte.

Melchior pole enam igav! ehk väikekodanlikust pohmelliarstist satiiriliseks detektiiviks

Nende arvustuste jälgijad ilmselt mäletavad, et heitsin juba esimese köite puhul kirjanikule ette, et tema loodud detektiiv on väikekodanlikult igav ja ilma ühegi ekstsentrilise iseloomu- või käitumisjooneta tuimavõitu tegelane. Oma tööajast koos klientidega alalõpmata napsutav pohmelliarst. Neljandas köites torkab aga esmakordselt silma, et pealt viiekümneaastane apteeker-detektiiv on järsku muutunud üpris sarkastiliseks ja sardoonilise kõnepruugiga vanameheks, kelle kokkupuuteid teiste tegelastega on lausa lust jälgida. Aga eks vanus muudabki inimesi.

Järgmine oluline positiivne nüanss on, et lõviosa raamatu tegevusest ei toimu seekord Tallinnas, vaid Pirita kloostris: me pääseme pea täielikult neist tapvalt tüütuist ekskurssidest ühe keskaegse linnamüüri äärest järgmise saiakangi tagahoovi, mis omavad mingit tähendust ehk vaid lapsena neil tänavail mänginud tallinlasile – ehk siis väiksemale osale raamatu lugejaist.

Kui ma oma varasemais arvustusis olen välja toonud seda Melchiori-lugude diagonaalselt kaheks hargnemist, et alguses domineerib mõrva lahendamise (üpris igav) lugu ja siis ajapikku hakkab lugeja tähelepanu keskenduma lahendusele, mingile tumedale ja räpasele loole, mis sai enamasti alguse mingist traagilisest sündmusest aastakümneid tagasi, siis siin nii enam pole. Sarnaselt sarja kolmandale köitele on siingi meil need lood juba algusest peale üsna võrdses mahus ja läbipõimitult esitatud ning mõrvade taga peitub rohkem kui üks lugu. Kuid õnneks üks suur ja dramaatiline lugu siiski domineerib selgelt, mis on suur pluss võrreldes kolmanda köitega. Ja pluss on seegi, et nende mõrvade lahendamise lugu on seekord tõeliselt pingeline ja põnev (meenutades Ellis Petersi paremaid hetki).

Üks ühine joon, mis seob nii seda kui varasemaid Melchiori-romaane Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega on sellise noorukese ja haleda-hädise tegelaskuju sissetoomine. Selline alaealine ja abitu neiu või noormees esineb mõlema autori tekstides lausa hämmastava regulaarsusega: kas on tegu põgenikuga, keda kogukond mingil (ekslikul) põhjusel tahab ära lintšida, mälukaotuse käes vaevleva õnnetu hingega või siis oma minevikus mingit müstilist ja võigast saladust peitva paanilise tüpaažiga. Antud romaanis siis on selles rollis üks noor ja arglik nunn, kes räägib oma paanikahoogudel täiesti ebamaiselt võõras ja arusaamatus keeles, mis esmalt arvatakse olevat saatana kätetöö ning mainitakse eksortsismiriituse võimalikku vajadust. Igatahes selline tegelaskuju tekitab lugejas kaastunnet ja poolehoidu ja n-ö. «töötab» alati. Ehk siis pole see etteheide, vaid tähelepanek.

Järgmine positiivne muutus. See mineviku-saladuse liin on seekord kriminaalromaani hariliku perekonna- või armukolmnurgatragöödia asemel hoopiski ajalooromaani oma. See on reaalse Eesti ajaloo 12. sajandi (ja hilisemate) sündmustega seotud, mis on äärmiselt õnnestunud leid!

Kuna mõrvad leiavad suures osas aset kloostris, on lugeja peas kerged tekkima paralleelid Umberto Eco klassikalise ajalooainelise kriminulliga «Roosi nimi». Ja need võrdlused on täiesti omal kohal. Mõistatust palutakse Melchioril lahendama asuda kloostriga rohkem või vähem seotud vaimulike poolt, kes siis aga ise hakkavad valdavalt seda uurimist igati takistama ja segama, suur osa kloostriasukaist valetab Melchiorile pidevalt ja kõiges. Need paralleelid panid positiivselt muigama: autor teab, mida ta teeb.

Ka ei pinguta Hargla seekord eelmises köites lugeja jaoks välja toodud vihjetega, et «palun väga, nende inforaasude põhjal tuvastab meie detektiiv mõrvari». Minu teooria, et kriminaalromaanis lugeja ei saagi mõrvarit mingi objektiivse deduktsioonitöö tulemusel ära arvata, jääb kehtima ja saab kinnitust, ning näib, et ka kirjanik on sellega leppinud. Alles mõrvaloo lahendust kuulates saame me teada ühe olulisima vihje, ühe sõna ladinakeelse versiooni, aga sellise sõna, mida meile varem kordagi reaalselt välja ei pakutud. Ja nii ongi selles žanris ja kaanonis õige.

Tegevusse sekkub impostor

Üks Hargla «kiiks», mis siiski olemas on (aga minimaalsel määral), on see isiku- ja kohanimede või üldse sõnade veider keeleline esitamisvorm. Tegelikult on seekord see lastehaigus praktiliselt välja ravitud, vaid leheküljel 215 hüppab tegelaste juttu järsku keegi «impostor». Üha enam ingliskeelses maailmas elavate inimestena me muidugi mõistame, et tegu on isehakanu või petisega – mingil kummalisel põhjusel ei paindu Hargla sõrmed aga seda eesti keeles ütlema ning keeletoimetajagi on olnud kas liiga arg ja aupaklik autori «püha teksti» vastu või väheteadlik ja arvanud, et küll keskajast nii palju teadev kirjanik ikka teab, mida ta teeb.

Eesti keeles sõna «impostor» ei eksisteeri, ei võõrsõnana ega niisama. Järelikult on selle esitamine eestikeelses tekstis autori ja kirjastuse viga. Pealegi kasutavad seda oma tekstis kaks tallinlast, kes tol hetkel räägivad omavahel alamsaksa keeles: alles üsna hilisel ajal ladina keeles verbist «imponere» nimisõnana kasutusele tulnud «impostor» jõudis Euroopa rahvuskeeltesse alles 16. sajandi teisel poolel! Rohkem kui sada aastat hiljem (nagu ma väikese netiotsinguga tuvastasin).

Kui see «monster» aga välja arvata, jagub mul romaani kohta üldiselt siiski vaid kiidusõnu. Kes teost veel lugenud pole, avastavad, et Melchiori maailmas ja lähikondlaste ringiski leiab aset rida ootamatuid arenguid, suuri muutusi ja eemaldumisi… Romaani väga hästi aga sarja varasemate osadega võrrelda ei annagi, struktuur ja teemad on nii erinevad. Pigem on meil siin tegu suuresti ühe toeka ajaloolise romaaniga, milles lihtsalt juhtumisi sooritatakse mõrvu – selline oli minu tunne lugedes. Ja kui võrdlema peab, siis küündib see tsükli senise tugevaima ehk siis «Rataskaevu viirastuse» tasemele.

Selle romaani peamiseks plussiks on aga ajaplaani mastaapsus, nii Melchiori isikliku elu ajaplaani kui romaani sündmuste taustaks oleva saladuse ajaloo. Hargla väga hea kirjanikuna teab ja oskab, et kui kujutada teatud tegelasi piisavalt suures mahus piisavalt pikas ajalises distantsis, tekib lugejal nendega seoses teatud «kodune» või «omainimese» tunne, nn. perekonnaromaani sündroom. Ja selliste tegelaste surmad, kodumaalt kaugele ärasõitmised vms suured elumuutused lähevad lugejale pisarapoetamise tasemeni emotsionaalselt väga korda. Samuti annab sellele romaanile mastaapsust see ajaloolisele kirjandusele omane liin: see 12. sajandi lõpus alguse saanud kolme saladusliku rännumehe, vana eesti suguvõsa ja taani vallutajate liin.

Eesti ulme kaotus (ehk siis Hargla eemaldumine fantastikast) on eesti ajalooromaani ilmselge ja vaieldamatu võit.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar.

Read Full Post »

Selle suve menuraamat: minevikuta nooruk keset mõrvakarusselli Tallinnas aastal 1422

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar. 432 lk. Varrak. Tallinn, 2011.

Pole mõtet salata – tegu on ilmselgelt selle aasta oodatuima algupärase proosaraamatuga. Pole mõtet ka ette kujutada – üldkirjanduslikke auhindu selliste raamatutega ei võida, pigem žanrikirjanduse omi, neid aga kriminaalkirjanduse vallas Eestis pole.

Auhindadest tähtsamakski veel (ja autorile vast suurematki rõõmu tegevaks) võib ehk pidada silmatorkavat lugejamenu: lisaks sellele, et apteeker Melchiori sarja värskeim, kolmas köide juulikuu raamatumüügi edetabelite tipus troonis, on ka sarja varasemad köited juba eelmise aasta lõpukuudest saati pidevalt kriminaalkirjanduse rubriigis müügitabelite esikümnes figureerinud.

Nukraks teeb aga, et kui see pidevalt infovoogudest vastu vaatav ja meedias  ning sotsiaalmeediaski silma torkav menu arvude keelde konverteerida, siis näeme ära ilukirjanduslikke raamatuid osta tahtva ja suutva eestlaskonna suuruse ja meel läheb ikka korralikult kurvaks. Nimelt selgub uudisloost, et see ligi kolmveerand aastat müügitabelites tähendab kahe esimese osa peale kokku kõigest 5000 müüdud eksemplari! Ehk siis kumbagi raamatut on müüdud umbes 2500 tükki. Või siis näiteks esimest 3000 ja teist 2000. Ehk ja umbes.

Ütleme siia juurde, et keskmise žanrikirjandusse kuuluva juturaamatu trükiarv on Eestis ehk umbes 400-600 eksemplari ja seda ei suudeta reeglina kindlasti kolmveerand aastaga läbi müüa. Aga et kas selle viiekordne ületamine ongi pöörane menu? Ilmselt siis meie oludes ongi. Pakuks suhteliselt huupi (mõne aasta taguste andmete pealt), et Kivirähki «Rehepappi» on kümnekonna aastaga müüdud kuskile 30 000 eksemplari kanti ja Mihkel Raua nooruspõlve musta pori pesemist vist juba üle 35 000 ühiku, kui viimaste aastate suurim algupärane menuk võrdluseks kõrvale tuua.

Mida ma selle pika nutulauluga öelda tahan, on, et tegelikult vääriks neid kolmekümnetuhandelisi tiraaže ka Hargla. Ja noh, loodame, et Hargla menu osutub püsivaks ja Melchior ei kao müügitabeleist kuhugi ning need hüpoteetilised filmid ja telesarjad ka tulevad. Väärt on apteeker Melchiori lugu seda kõike kindlasti.

Asjast

Apteeker Melchiori seikluste kolmas köide on eelmisest kahest umbes kolmaniku võrra mahukam ning see maht on harjumuspärase kriminaalromaani kohta pigem ebatavaline, aga kindlasti mitte pretsedenditu. Ning romaani pikkus ei tundu kindlasti venitatud, seekord ongi kirjanikul rohkem jutustada.

Hargla oleks justkui (tundub mulle enesekeskselt ja sestap ilmselt ebareaalselt) tsükli kolmandas osas võtnud arvesse siinsamas ajaveebis kahe esimese romaani arvustustes esitatud kriitikat (võõrapäraste nimede jumal juhatab kuidas kirjutamine, mõrva varjus peituva avastatava loo selge domineerimine ja huvitavus võrreldes mõrvaloo uurimisega, lugeja võimalused mõrvari äraarvamisel) ning püüdnud neid kitsaskohti vältida. Suurelt osalt on see ka õnnestunud. Kuigi ma loodan, et selle põhjuseks pole siin ajaveebis ilmunud arvustused.

Kui tsükli avaromaan («Oleviste mõistatus») saaks minult hindeks tubli nelja ja teine osa («Rataskaevu viirastus») kindla ning rasvase viie, siis ka «Timuka tütar» teenib ära kindla viie. Kui aga jõulude paiku eelmisele episoodile antud viis oli selline väga emotsionaalne, siis seekordne viis on kaalutletud ja kahjuks pisut vähem emotsionaalne. Ning ma nõustun Jürgen Roostega, kes kolmanda köite arvustuses Eesti Päevalehes tunnistab, et teine köide on vist temagi lemmik.

Hargla on seekord otsustanud (minu kolmnurkade teooriast lähtudes) loobuda peaaegu täielikult mõrvaloo varjus peidus olevast loost, saladus, mis lõpuks lugejate ees ilmsiks tuleb ei olegi üks koherentne tervik, see on justkui killustik, fragmentaarium erinevatest lugudest, mis sellisena – kildude ja fragmentidena ka meile ette kantakse. Mõrvaloo lahendus pole klassikaline suur narratiiv nagu varasemal kahel korral (kui see selgelt domineeris mõrva uurimise loo üle), vaid kimp erinevaid pisikesi ja suhteliselt vähetähtsaid ning juhuslikke lugusid, mis alles reaalajas Tallinnas anno 1422 üheks traagiliseks tervikuks põimuvad.

Kuigi ma olen varem seda paljastatava saladuse domineerimist kritiseerinud, on mul nüüd, kui seda enam pole, isegi pisut kahju 😉 Inimene on kord juba selline loom, et tahab seda, mida pole. Küll on aga igati tipp-topp tasemel ja pea täiuslikult realiseeritud ning kaasakiskuv ja detektiivromaanile kohaselt (ning nagu juba öeldud, Melchiori sarjas esmakordselt) domineeriv mõrva lahenduskäik, detektiivi otsingud ja võidujooks nähtamatu mõrvariga.

Seekordne mõrvamüsteerium ei koosne kolmnurkadest, paljastatav saladus on täielikult alla surutud ja antakse meile kahes viimases peatükis mitmele erinevale inimgrupile esitatud erinevate jutustustena. Ega see pole kriminaalkirjanduses midagi kole novaatorlikku. Isegi Melchiori suur eeskuju Hercule Poirot ei paku lahendust mitte alati suure rahvahulga, kõigi tegelaste ees antud monoetendusega, temagi hakib teinekord lahenduse erinevate seltskondade ees minietüüde esitades ära (kohe meenub «Nukra küpressi» televersioon (2003)).

Mulle igatahes väga meeldis, meeldis teisiti kui eelmine osa, kuidagi kainemalt ja ratsionaalsemalt nii et üle loen ma edaspidi pigem vist teist köidet, kuna emotsionaalsus ja irratsionaalsus ja õuduskirjanduslik lähenemine on pigem minu eelistused. Aga seda irratsionaalset õõva heljus ka selles varasügiseses 15. sajandi Tallinnas: justkui kellegi nähtamatu ja nimetamatu saatanlikult õel ning irvegrimassiks moondunud nägu saatis kõiki sellegi raamatu lehekülgi.

Lihtsalt välja tulnud kuritegelaste motiivid olid seekord sellised… argisemad, halvas mõttes proosalisemad, tühisemad. Polnud iidset needust ja melodramaatilist suguvõsade vihavaenu, polnud detailselt välja joonistatud minevikus toimunud eriti jõhkraid ja erakordsete asjaoludega mõrvajuhtumeid. Välja tuli täiesti tavaline mõrtsukas, erakordselt jõhker ja küüniline, aga puhtalt argiste omakasuliste eesmärkide pärast tapnud erilise müstilise minevikuta retsidivist.

Kindlasti selle romaani huvitavaim tegelane muidugi, eriti arvestades raamatu viimasel leheküljel viimases lõigus välja tulevat puänti, mil pole otsest seost mõrvalooga, aga mis on kõiki neid 432 lehekülge kuhjaga väärt!

Oma varasematest «vimkadest» pole Hargla päriselt aga siingi lahti saanud. Jutt käib siis jälle sellest nimede kummalisest kirjutamisviisist. Leheküljel 133 loeme järsku muu täiesti eestikeelse teksti sees, et «Preisis, Ordenstaati südames liigub kuller ühe päevaga…» Aga jätame selle kulleri edasi liikuma.

Keset eestikeelset teksti on järsku üks kohanimi, riiginimi, üks sõna lihtsalt võõrkeeles, ilma joonealuse märkuseta, ilma kursiivi vms eristuseta. Lihtsalt on eputuslikel eesmärkidel tekstis selline veidrus. Loomulikult saab suurem osa lugejaid kenasti aru, et Ordenstaat pole midagi reostaadi sarnast, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks ei kõlvanud sinna kirjutada «orduriik»? Arvestades, et juba järgmisel leheküljel kirjaniku peas asuv tõlkemasin enam ei tõrgu ja suudabki sõna «orduriik» eesti keeles esitada.

Näiteks Rootsi asemel ei esine tekstis ühelgi korral sõna «Schweden» või «Sverige», Liivimaa asemel ei kohta me kordagi näiteks «Lyfflandi» jne jne. Ma saan muidugi aru teksti vaheldusrikkamaks muutmisest sünonüümide kasutamise läbi, aga sama sõna võõrkeelne versioon ei ole sünonüüm.

Kui aga varem selliseid kummalisi ludvigsanderlikke jõnksatusi, selliseid «pisuhändi» Hargla tekstides tihti ette tuli, siis seekord oli raamat selles osas suhteliselt puhtaks tehtud. Arusaamatu ekstsentrism oli suudetud väljendamata jätta. Mina tänan.

Eks ajaloolise romaani puhul ole (antud juhul keskaja suhtes teravdatud tähelepanuga lugejana) kõigil oma arusaam, millises süsteemis nimed võiksid esitatud olla. Mina muidugi eelistaksin 15. sajandi alguse Tallinna saksakeelse tegelaskonna puhul nimekuju Reval kasutamist. Aga see pole nii jäme eksimus, kui näiteks ajaloolise romaani tegelaselt otsekõnes, vestluses nime Bütsants kasutamine enne 16. sajandit (mil see termin ligi sajand pärast riigi hävingut Itaalias välja mõeldi ja kasutusele võeti).

SPOILER!!! Edasi võivad lugeda vaid raamatu läbi jõudnud ning mõrvari isikut teadvad raamatuhuvilised!

Väitsin Melchiori esimese raamatu arvustustes, et tegelikult ei ole kriminaalromaani lugejal absoluutselt võimalik tekstis antava informatsiooni põhjal mõrvari isikut tuvastada, et see on levinuim väär stereotüüp sedasorti raamatute kohta. Väitsin, et mõrvari määramine on kirjaniku suva ja kõiki nn «vihjeid» on tegelikult võimalik väga mitmel moel tõlgendada nii, et need vastavalt vajadusele lõpuks kellelegi osutavad.

Jään oma väite juurde tänagi, kuigi justkui selle vaidlustamiseks esitab Hargla seekord vahetult enne lahenduse pakkumist loetelus kõik need kümmekond olulist fakti/hetke/sündmust, mis aitasid detektiivil lahenduseni jõuda ja mis peaksid siis lugeja peal ju samuti töötama? Ometi tõestab Hargla minu meelest taas kord, et ei tööta ju! Need ei aita lugejat.

Sest tunnistan, et romaani alguse stseenid, mõrvahetk, mida meile näidatakse ja sellele vahetult järgnenud sündmused tundusid mullegi lugedes omavahel liigestest lahti olevatena, absoluutselt mitte kokku sobivatena. Aga ma jätsin lugejana selle versiooni kõrvale ainult sellepärast, et kirjanik kinnitas mulle romaani nimitegelase – timuka tütre – silmade läbi, et kolmandas peatükis raskelt haavatuna välja ilmunud noormees on seesama, keda ta nägi esimeses peatükis surmaga lõppevalt tapetavat!

Sellist romaani protagonisti surmkindlat veendumust ei saa mina lugejana ometi vaidlustada! Nii et kui autor lahenduskäiku kirjeldades romaani lõpus  selgitab, et tegelikult oli üpris pime ja tüdruk ei saanud selles nii kindel olla ja eksituse põhjustasid samad riided, mis tapetul ja raskelt haavatuna leitud noormehel seljas olid, siis see ongi just kinnitus minu väitele: lugejal ei olegi võimalik omal käel mõrtsuka isikuni jõuda, ta peabki jääma detektiivi sabas sörkima, kuna mõrvari isik on kirjaniku privileeg, kirjaniku suva. See ei ole romaani viimaseks vaatuseks mingi ainuvõimalik loogiline variant, pärast kõigi ülejäänute välistamist. Kirjanikul on ka kriminaalromaani finaalis ikka väga suur mänguväli ja vabad käed, keda tahes mõrvariks kuulutada. Lugejal aga puuduvad vahendid, tööriistad, et sedasama ise teha.

See ei ole etteheide Harglale ega käesolevale romaanile, vaid ma lihtsalt tõestasin oma väidet ja tegelesin selle eksiarvamusega. «Timuka tütre» kui detektiivromaani kohta ei ütle see midagi halba, just selline see kirjandusliik ongi, selliseid võtteid kriminaalkirjanikud kasutavadki. Ja mina loen nende väljamõeldut suure rõõmuga.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)

Read Full Post »

Šokeerivalt julm, õudne ja hästi kujundatud

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. 287 lk. Varrak. Tallinn, 2010.

Tundub, et vähem kui poole aastaga on Melchiorist saanud müügihitt. Kindlasti aitas sellele kaasa Varraku otsus anda alates teisest köitest sarja kaanekujundamine Mari Kaljuste kätte, kes on teinud raamatule tõeliselt stiilse keskajahõngulise kaane. Mitte et Toomas Nikluse arvutimängu kaadriks nimetatud esimese köite kaas oleks tingimata halb, aga Kaljuste nägemus on kindlasti õnnestunum.

Esimese osa ilmumine suvel vist ostubuumi ei põhjustanudki, küll aga on seda teinud teise köite ilmumine, nii et esimese osa tiraaž paistab praeguseks otsas või otsakorral olevat. Ei noh, tubli! Saab olema huvitav näha, kas esimesest köitest tuleb kordustrükk ja kas siis juba uue esikaanega.

Tuleb tunnistada, et sarja teine episood on esimesest üksjagu tugevam ja meeldejäävam lugu. Teostus on üsna samal tasemel ja kõik esimese köite kohta tehtud sellealased etteheited jäävad kehtima siingi (Melchior ja Ko on jätkuvalt üsna värvivaesed ja ebahuvitavad tegelased; mõrvaloo uurimise süžeeliin on igav, erinevalt mõrvaloost/saladusest endast), aga teose struktuur ning mitmed kõrvaltegelased tõusevad siin selgelt esile!

Kriminaalromaani, žanrikirjanduse kohta on meil siin suisa julge ja novaatorlik struktuur. Hargla tutvustab lugejaile romaani alguses suure pühendumuse, tähelepanu ja detailitäpsusega erinevaid huvitavaid tegelasi, kel kõigil teose saladusega mingisugune seos on, ning jätab siis neist mitmed pea terveks raamatuks täiesti unarusse, tuues nad uuesti mängu alles romaani päris lõpus, nagu šüžee ette dikteerib. See on kaunis suur julgustükk ajaviitekirjanduse kaanonis niimoodi konventsioone lõhkuda!

Melchiori-sarja teise romaani faabula, õieti siiski mitte saladuse uurimisloo, vaid jällegi algse, enne romaani sündmusi toimunud saladuse enda faabula on sel korra erakordselt põnev, keerukas ja ebatavaline. Ka vist üks julmemaid, mida klassikalises kriminaalkirjanduses kohata võib. Sellise piinamise ja julmuse väljamõtlemist nii tihti ei kohtagi!

Võrreldes esimese osaga on edasiminekuid veelgi: romaanist on kadunud lastekirjanduse tasemel mardileiblik didaktiline külg, enam ei seletata meile tõsimeeli, et mustpead eristas suurgildi kaupmehest vallalise mehe staatus ja muud taolist. Mina lugejana tundsin ennast seekord paremini.

Kaupmeeste Goswini ja Bruysi sõpruse ja vihkamise lugu, selle edasikandumine nende lastele, mis kokkuvõttes lausa infernaalse mõõtme omandab, ligi sajandi eest toimunud armukadeduskuritegu ja selle järellainetus pealkirjas manitud viirastuse näol, flaami kunstniku ja tolle venna, maanõia ja lõbumaja liin, lisaks kirikuõpetajast ja tema õest keskaegne perverdipaar – noh, kui need pole värvikad, keerukad ja südamega maalitud karakterid, siis kes on, eksole.

Kui see pea sajandipikkune ja traagiline omakasu, enesearmastuse ja julmuse lugu meie ees raamatu lõpus lahti rullus, olin mina küll šokeeritud ja tundsin selle inimliku julmuse määra üle puhast õudu. Ja see jube piinamislugu jäi mind mitmeks päevaks kummitama.

Kokkuvõttes tuleb loota, et sari läheb edaspidi veelgi paremaks. Tuletan meelede, et meile on lubatud veel nimeliselt järgmisi köiteid: «Apteeker Melchior ja timuka tütar», «Apteeker Melchior ja templirüütli testament», «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja» ning «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi».

Raamatu retseptsioonist ehk mis on Liivimaa?

Mind on viimasel ajal tabanud kummastus seeüle, kui kiiresti on inimestel meelest läinud põhikooliaegne Eesti ajaloo kursus. Alates keemik-kommunist Ansipist, kes räägib jõulukuuse sünnilinnast, kuni tavaliste veebipäevikutes arvustajateni, kes arutlevad Melchiori-romaanide üle, rõhutavad kõik kui ühest suust, et tehniliselt võttes ei ole ju Tallinn Liivimaal.

Ma saan aru, et inimestel on miskipärast meeles kuni 1. maailmasõjani kehtinud Vene Impeeriumi haldusjaotus, mille järgi Põhja-Eesti oli Eestimaa ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa. Jah, oli küll, aga see lihtne teadmine ei tohiks ometi varjutada sama elementaarset teadmist, et keskaja kontekstis räägime me Eesti ja Läti alast tervikuna kui Liivimaast või Vana Liivimaast.

Ehk: jõulukuuse sünnilinn ja apteeker Melchiori kodulinn Tallinn (õigemini Reval) asus Liivimaal.

Teiseks on mulle pisut tuska teinud Hargla Melchiori-raamatute käsitlus Eestis. Selgelt paistab välja, et ükski arvustaja ei valda sel määral ainest, et suuta neid romaane vaadelda ajaloolise kriminaalromaani žanri kontekstis, Melchiori osatakse suhestada parimal juhul Hargla enda kangelaste pan Grpowski, Frenchi ja Kouluga või siis Jaan Krossi keskaegsest Tallinnast rääkivate tekstidega. Mis on kaunis masendav.

Ometi oleks just keskaegse tegevusajaga kriminaalromaan Eesti tavakirjanduse või kirjaniku enda varaseme loomingu asemel see kõige kohasem ja huvitavam kontekst, milles Indrek Hargla viimaseid töid uurida ja mõtestada. Kui keegi vahepeal midagi sellist ette ei võta, siis sarja kolmandast osast rääkides tuleb see ilmselt ise ära teha.

Apteeker Melchior ja katustel tantsija. Eesti Ekspress (Areen). 23. detsember 2010. (Lisatud arvustusele 24.12.2010).

Kui Indrek Hargla apteeker Melchiori romaanid ulmekirjanduse alla ei mahu, siis käesolev jõulujutt on kena väike linnafantaasia, keskaegne linnafantaasia.

Stefanipäeval, 26. detsembril jutustas apteeker Melchior oma pojale Melchiorile ikka lugu kaunist köietantsijast Lutgardast, kelle kujutise on Melchior oma apteegi ukse kohale paigutanud, et linn teda kunagi ei unustaks, sest ühe köietantsuetenduse ajal Tallinna tänavate kohal ja katustel jäi Lutgarda salapäraselt kadunuks… ja ilmus siis justkui uuesti välja.

Kõik arvasid, et Lutgarda on hukkunud, kukkunud kuhugi majade vahele ja surma saanud, aga ometi nähtud teda aasta pärast neid sündmusi Niguliste kirikus istumas ühe kaupmehe aasta tagasi katku surnud noore naise sarkofaagil. Samuti ilmusid katusekorruste inimeste jäätunud akendele kummalised joonistused, mis kujutasid justkui poodud inimest… ja mida mitte keegi sinna kuidagi ju terve mõistusega võttes joonistada ei saanud.

Ma ütleks, et väga ilus, kurb ja julm lugu sellest, milliseks õnnetu armastus/armastatu surm inimese muuta võib. Jäin lugemise järel mõtlema, et ilmselt oleks sellest süžeest saanud soovi korral ka põhiskeemi järgmise Melchiori romaani jaoks, aga jah, siis oleks välja tulnud selgelt ulmeline apteeker Melchiori raamat. Senistes Melchiori lugudes on aga esmapilgul fantastilistena näinud sündmused alati lõpuks ratsionaalse seletuse saanud. Selles mõttes on see jõuluime, pühakute, Jeesuse sünni ja armastusega seotud jutt meeldivaks erandiks.

Eriti tore on, et niimoodi jõulude eel võttis ajaleht avaldada/tellis populaarselt kirjanikult jõulujutu tolle viimase aja menukast sarjast. Anne Pikkovi illustratsioonid sobivad tekstiga suurepäraselt kokku ning täiendavad toda kenasti. Igatahes andis too jutt sel sajandil juba teist korda põhjuse Ekspress osta.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Read Full Post »

Ratsanik… vabandust, apteeker Melchior

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. 311 lk. Varrak. Tallinn, 2010.

Eesti ulme kuulsaim Melchior on loomulikult Rein Raua ratsanik Melchior. Aga jah, apteeker Melchioril pole ju ulmega suuremat pistmist. Samas, eks toonud ju Mart Kalvetki riigiraadio noorteprogrammi hommikusaates esinedes Eesti ulme hea käekäigu kinnituseks välja fakti, et Indrek Hargla on hakanud kriminulle kirjutama. Kui te sellest loogikast aru saate, olete minust targemad.

Milleks meile kriminull?

Miks me loeme kriminulle? Mida me sealt otsime või ootame? Kas meid huvitab, kuidas detektiiv teeb kindlaks, kes on mõrvar? Kas tõsimeeli püütakse väita, et lugeja püüab paralleelselt detektiiviga kaasa mõelda, et kes võiks olla mõrvar? Mina seda ei usu. See on ju mõttetu tegevus.

Kuigi kusagil kirjutati juba väga ammu, et hea kriminull on see, kus autor jagab lugejaga kõiki neid fakte, mis detektiivilegi teataks saavad, andes nii lugejale võimaluse oma deduktiivseid võimeid proovile panna, siis reaalsuses selliseid häid kriminulle ei eksisteeri. Kõik need autorid/detektiivid/tekstid, kes/mis sellise «hea kriminulli» näiteks on toodud, pole seda reeglina paraku mitte.

Aga sellest pole probleemi. Koos kirjanikuga süžeekäänakute väljamõtlemine on kaunis mõttetu ponnistus, mida ilmselt suurem osa normaalseid inimesi ka ei harrasta. Pealegi ei usu ma, et keegi loeks krimkasid selle meeletu põnevuse pärast aimata tingimata enne autori  ja detektiivi paljastusi ära, «kes seda tegi?» või «kuidas seda tehti?».

Kriminaalromaanidel on üldiselt päris kriminalistikaga sama palju seoseid kui ulmekirjandusel teadusega. Seosed on näivad ja butafoorsed, laenatud on aines ja dekoratsioonid ning oskussõnavara, aga mitte teostuse tegelik mehaanika. Mõrvarit on kriminaalromaanis valdavalt võimatu ära arvata, kuna see ei tulene mingitest teksti sees pillatud vihjetest, mis teeksid ainuvõimalikuks ühele inimesele osutamise, mõrvari isiku määramine on kirjaniku suva.

Nagu lugeja ilmselt juba aimab, on minu tees selles, et kriminaalromaane loeme me mingitel muudel põhjustel, kui reaalne detektiivitöö või mõrtsuka isiku kindlakstegemine. Me loeme detektiivromaane pigem kas põnevate ja ekstsentriliste detektiivide tõttu (Holmes, Poirot, Wolfe jne) või erakordselt mõnusate maailmade/miljööde pärast. Mina näiteks loen Nero Wolfe’i lugusid just selle pruunist liivakivist maja ja tolle asukate pärast. Tegelased ja nende igapäevased rutiinid, dialoogid ja iseloomud on lihtsalt niivõrd lahedad.

Kirjutatud Poirot on mu meelest kusjuures kaunis igav tüpaaž, aga tõeliselt ekstsentrilised vindid on talle osanud peale keerata David Suchet koos seriaali uuema hingamise perioodi (2003–) lavastajatega. Holmesi-Watsoni viktoriaanliku gaasilambivalguse Londoni urkad ja mõistatuslikud maamõisad, kahvatud näod akendel, viirastuslikud koerad, kättemaksuhimulised vandevennad ja India sunnitöölised võluvad meid nagu John Dickson Carri õuduskirjandust meenutavad miljööd ja saatanlikult keeruka sooritusega mõrvadki.

Melchior on igav!

Ehk siis tegelaste ekstravagantsus ja ekstsentrilisus ning miljöö mõnusus, head dialoogid kindlasti. Mis on neist olemas apteeker Melchiori lugudes? Dialoogid ehk? Tjah. Pean tunnistama, et kui Paavo Matsin karjatab Sirbis, et «Melchior on hetero!», siis mina nendin, et Melchior on igav.

Pange tähele: igav pole mitte Hargla algusfaasis olev detektiivromaanide sari ise, vaid igav on väljamõeldud detektiivi karakter – Melchior on igav persoon. Palju ei õnnestu Melchiori põnevamaks teha ka teda painaval Wakenstedede needusel, mis esiotsa jääb kaunis ebamääraseks füüsiliste depressiooni- ja valuhoogude ning maailmavalu tunnetamise puntraks, aga sellest võib ehk sarja arenedes midagi veel tekkida.

Minu peamiseks etteheiteks on, et peategelane on pesueht väikekodanlane, temas pole mingeid eriliselt huviäratavaid või silmatorkavaid iseloomujooni või ebatavalisi harjumusi. Ka pole Melchior suuremat sorti sõnakunstnik, ta räägib kaunis ootuspäraseid ja huumorivaeseid lauseid. Antikvaarist Poola eksortsist pan Grpowski näiteks on palju isikupärasema jutuga ning märksa värvikam karakter. Melchior on aga lihtne mees.

Tema ravimite valmistamise võimest pole ma ka eriti kõrgel arvamusel, ainus, mida ta oma asutuses tegevat paistab, on ühe kindla kangema magusa alkoholiga («apteeginaps») linnarahva pohmelli ravimine. Ja seda päevast päeva ja enamvähem kõigi apteegi külastajatega. Vaene mees – kuna ta ise enamvähem alati oma kliendiga kokku joob, siis ma ei taha ta maksa seisukorrale mõeldagi.

Märkimisväärselt põnevad pole ka kõrvaltegelased – kohtufoogt Wentzel Dorn, pohmelliarsti abikaasa Ketterlyn, Tallinna komtuur Spanheim (väljamõeldud isik, mitte 1409. aasta tegelik komtuur) ja teised. Kõik on igavalt tavalised inimesed.

Ja Varrak tegigi teisele trükile uue kaanekujunduse! Respekt!

Linnaplaan selgeks!

Kui ETVs algas «Riigimeeste» seriaal ja kõik sellest üksteise võidu vaimustuma hakkasid, juhtisid paar sõpra mu tähelepanu Briti poliitilisele satiiriseriaalile «The Thick of It» ja sellele kui ehmatavalt palju kohti on «Riigimeestes» üsna täpselt tollest sarjast maha viksitud.

Kui hakkas ilmuma pohmelliarst Melchiori sari, otsustasin mina, et tagumine aeg on täita üks lünk ja viia end kurssi keskaja-ainelise kriminulliga. Umberto Ecoga olin ma loomulikult ammu tuttav, aga «Roosi nimega» ma erilisi paralleele tõmmata siiski ei oska. Pigem leidsin ma, et Hargla on andnud mulle hea põhjuse teha lõpuks tutvust Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega.

Võib öelda, et sarnast on palju. Millegi mahaviksimisest pole Hargla puhul muidugi kunagi mõtet rääkida, lihtsalt imestama paneb mind, miks on ta otsustanud õige mitu asja lahendada igavamalt kui välismaine eeskuju. Kui ometi varase ulmeloomingu perioodil oli Hargla kaubamärgiks välismaisest eeskujust huvitavamalt tegemine. Ellis Petersi Cadfaeli-lood tunduvad praegu võrdluses igatahes põnevamad ja nõtkemalt kirja pandud.

Hargla tegevuskohaks on 15. sajandi alguse Tallinn ehk Reval. Tartlasena (ja keskaja ajalugu kaunis hästi tundva inimesena) on see minu jaoks täpselt sama lähedane või kauge tegevuspaik, kui 11. sajandi keskpaiga Shrewsbury, kus tegutseb vend Cadfael. Mulle on öeldud (ja vist nii ongi), et Hargla on kohutavalt palju vaeva näinud tegevuspaiga autentsuse loomisega. Me rändame koos tema tegelastega üsna detailselt ühelt tänavalt teisele, ühe müürijupi tagant selle või tolle maja taha või läbikäiku. Inimesena, kes Tallinna vanalinnas ringi käies reeglina ei oska nimetada nende mulle visuaalselt kaunis tuttavate tänavate nimesid, ei oska ma sellisest detailsuse määrast paraku vaimustuda.

Saladus on põnev

Kriminaalromaan koosneb justkui kahest hüpotenuusi pidi kokku pandud täisnurksest kolmnurgast, nii et moodustub ristkülik. Hüpotenuusidest moodustunud diagonaaljoon algab alt ja lõpeb üleval. Esimene/pealmine kolmnurk on mõrvaloo lahenduse otsimine, alumine/teine kolmnurk on mõrvalugu ise, see mis on reeglina toimunud enne kriminaalloo tegevuse algust ja mida siis uurimise käigus üha enam selgeks tehakse ja lahti harutatakse.

Kui romaani alguses pole meil saladusest/mõistatusest/mõrvaloost õieti midagi teada ja peamine aur läheb lahenduse otsimisele, siis romaani arenedes hõlvab üha suurema tähelepanust endale järjest rohkem avanev ja ilmnev algne saladus/mõrvalugu ning selle uurimislugu ise kaob vaikselt tahaplaanile. Kui seda pikali olevat ristkülikut vaadata, siis alguses hõlmab suurema osa tähelepanu see pealmine (uurimise) kolmnurk ning ristküliku lõppu jõudes on kogu ruumi endale haaranud alumine (mõrvaloo) kolmnurk.

Hargla Melchiori-romaanidega on nüüd selline lugu, et esimene/pealmine kolmnurk (mõrvaloo lahendus, detektiivi lugu) on kaunis igav. Alumine/teine kolmnurk (mõrvalugu ise, saladus, mõrvari ja ohvrite lugu) on esimese kahe osa põhjal väga põnev, vapustav, dünaamiline, värvikas ja emotsiooniderikas. Enamasti ka näivüleloomulike, fantastiliste elementidega.

Lihtsalt kokkuvõetuna võiks ju sedastada, et seniste Melchiori lugude esimene pool on kaunis igav, teine pool aga vägagi kaasakiskuv. Ja nii ongi. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Eesti värk. Ostame ja loeme edasi.

Postscriptum

Ahjaa, Peeter Helme mõtiskleb Klassikaraadios seeüle, miks Harglal kohanimede osas täielik tohuvabohu valitseb. Et miks on Saksa-Rooma keisririigi geograafiliste piirkondade kohta läbisegi kasutusel saksapärane, ladinapärane ja eestipärane (õieti kadakaeestlik) nimi (Westfalen, Franconia, Tüüringen).

Selle pidamine juhuslikuks veaks on mu meelest ekslik. Hargla on mu mälu järgi oma loometee algusest peale armastanud pikkida oma tekstidesse erinevaid, võimalikult võõrapäraseid ja tihti vigaselt esitatud nimekujusid lugejale tuntud isiku- ja kohanimede kujude asemel. Ekstsentriline kiiks, ma pakun.

Kui siinkirjutaja jaoks on põhimõtteküsimus, et kui omavahel räägivad Ida-Rooma keisririigist näiteks 11. sajandil elavad kirjandustegelased, siis nad tarvitaksid nimetust Romania (nagu toda riiki tollal nimetati), Hargla jaoks poleks aga mingi probleem tolleaegsetel tegelastel rääkida Bütsantsist, seda võibolla veel näiteks saksapäraselt Byzanz kirjutades. Mis sest, et nimetus Bütsants sündis mitusada aastat hiljem. Loogilise mustrita ekstsentriline kiiks, ma kordan.

Read Full Post »