Kas Orpheuse lüüra ravib inglite haigusi?

Danielle Trussoni. Maised inglid (Angelology; 2010). 446 lk. Tõlkinud Matti Piirimaa. Pegasus. Tallinn, 2011.

Unustage itaalia renessansskunstnike loodud stereotüüp inglitest, kui malbe ja nukra näoilmega ääretult empaatilistest ja inimestest hoolivatest olenditest. Jah, inglitel on valged sulistiivad, mida on kokkuvolditud kujul võimalik peita riiete alla, nad näevad keskmisest inimesest pikemad, majesteetlikumad ja perfektsemad välja, kuid nad on kogu inimsoo eksistentsi jooksul reaalselt olemas olnud ning oma tegelikku olemust edukalt varjates elanud meie kõrval.

Inglid on juba hallidest aegadest peale saanud inimestega lapsi, keda kutsutakse nefilimideks. Need olendid on ümbritsenud end kujuteldamatute rikkuste ja mõjuvõimuga, nad on kuulunud ajaloo kõigi võimukamate impeeriumide ja kuritegelike režiimide eliiti ning nende eesmärk pole ei midagi vähemat kui inimsoo allutamine.

Sama vana, kui on inimeste ja inglite iidne ning piibliaegadest pärit konflikt, on ka angeloloogide salaühing – grupp teadlasi, kes koguvad inglite kohta tõendeid, jälgivad neid ning püüavad nende tegevust takistada. Sajandite jooksul pole kumbki pool selles võitluses otsustavat ülekaalu saavutanud ning sellisest seisust algab 1999. aasta jõulude eel ameerika kirjaniku Danielle Trussoni (sünd. 1973) religiooniteemaline põnevusromaan «Maised inglid».

Aastal 925 korraldasid Bütsantsi mungad – angeloloogid – salajase ekspeditsiooni Rodope mägedesse Bulgaarias, kus legendaarsest koopast, mille kaudu Orpheus väidetavalt suundus allmaailma, leiti sinna vangistatud langenud inglid ning Orpheuse lüüra. Pill, mille helid suudavad ravida inglite vigastusi ning muuta neid tugevamaks. Dramaatilises konfliktis üks ingel hukkub, kelle surnukeha angeloloogide uus ekspeditsioon 1943. aastal uurima suundub. Lüüra tuuakse maa peale ning algavad nefilimide püüded see oma valdusse saada.

Ülikoolis ajalugu ja inglise kirjandust õppinud autori esikromaan, mitteilukirjanduslik «Langemine läbi Maa» (2006) tegeles tema isa kogemuste ja mälestustega «tunnelirotina» Vietnami sõja päevist ning pälvis nii kriitikutelt kui lugejailt ohtralt kiitust ja auhindu, mistõttu «Maiste inglite» (2010) kirjastusõiguse pärast pidasid juba enne teose valmimist oksjonit seitse suurkirjastust, raamat püsis nädalaid New York Timesi bestsellerinimekirjas ning on tänaseks tõlgitud 32 keelde. Filmiõiguste pärast pidasid lahingut kaks suurstuudiot, millest väljus võitjana Columbia Pictures. Lavastajatooli istub viimase Bondi-filmi «007: Veidi lohutust» režissöör Marc Forster. Ning Trussoni ise kirjutab romaanile juba järge.

Eelmise sajandi viimase kolmandiku poliitilise põneviku, mille arendasid perfektsuseni välja Robert Ludlum, Frederick Forsyth ja Tom Clancy, reformis eelmise kümnendi alul ameeriklane Dan Brown, vahetades poliitilise ainese ja luureteenistuste varjumängud religiooni, kunstiajaloo, krüptoloogia ning esoteerika lummavate saladuste vastu.

Võib öelda, et Trussoni astub Browni jälgedes, ainult et tegu on märksa parema kirjanikuga. Kahjuks siiski mitte päris loomuliku talendiga, sest on näha, et Trussoni lauseid ja väljendusoskust on voolinud kirjanduslike õpitubade lektorite näpunäited ja harjutusülesanded (antud juhul Iowa Writers’ Workshop, 2002).

Kuis eks kirjandus olegi suuresti käsitöö, seda, kas tegu on ka suure kirjandusega, määrab juba käsitööoskuse juurde kuuluva loomuliku ande määr ja intensiivsus. Trussoni esikromaan ei ilmuta ehk märke suurest talendist, kuid kindlasti on tegu esmaklassilise meelelahutuse ja tipptasemel käsitööga, mille muudab eriliseks vaoshoitult intelligentne jutustamislaad. See raamat ei suru ennast peale, vaid on viisakas vestluspartner.

Raamatu tõlge ja korrektuur võinuks ehk parem olla. Kui üks korrektuuriviga keskmiselt iga kümne lehekülje kohta pole sellise mahuka köite puhul ehk midagi traagilist, siis sellest, et aines tõlkijale/toimetajale pisut üle jõu on käinud, annab ilmekalt märku fraas «Thomas Aquinost’i uurimused». Kas tõlke puhul vene keelest sekkunuks mängu kuulus skolastik Foma Akvinski?

Ja pealkiri. Ma usun, et kui Danielle Trussoni soovinuks oma raamatu pealkirjaks panna «Maised inglid», siis täpselt nii, «Earthly Angels» ta olekski käsikirja pealkirjastanud. Aga ei soovinud ja ei pealkirjastanud! Eestlased muidugi on targemad…

Read Full Post »

Troonide mäng: seriaali pilootosa

Kaabeltelevõrgu HBO («Rooma», «Sopranod») tellitud fantasyseriaali «Game of Thrones» pilootosa jõudis pühapäeva õhtul USA ja esmaspäeva õhtul Suurbritannia televaatajateni. Esilinastust jälgis Ameerikas 4,2 miljonit inimest, arvustused on üldiselt positiivsed, George R. R. Martin ähib oma ajaveebis vaimustusest, sest temani jõudis just uudis, et HBO tellis ametlikult ära sarja teise hooaja. Mitte siis «Game of Thronesi» teine hooaeg, vaid seriaal «A Clash of Kings» 🙂

«Game of Thrones» on siis kümnest umbes tunni pikkusest seeriast koosnev seriaal, mis kujutab täpselt samanimelise romaani sündmustikku. Kõik kümme seeriat (ehk siis pikema «Jää ja Tule laulu» saaga põhjal valmiva seriaali esimene hooaeg) on üles filmitud ja valmis. Enne seriaali ennast paiskas HBO internetti pilootseeria 14 minuti pikkuse algusosa (proloog Müüri taga ja Öise Vahtkonna desertööri hukkamine). Rääkimata 25-minutilisest sarja «making of» filmist. Huvilistel oli võimalus ennast seriaaliga põhjalikult kurssi viia.

Mida öelda pärast pilootosa vaatamist? On põhjust rahuloluks ja pole põhjust üllatumiseks, ei positiivseks ega negatiivseks. Ilmselt täiesti põhjuseta ootasin ma sellist kahetunnist veidi filmilikumat ja seriaalile kõvemat sorti avapaugu andvat pilootfilmi. Seda ei olnud, aga vist ei pidanudki olema. Tegu on lihtsalt esimese kümnendikuga sellest hooajast.

Kes on näinud HBO varasemat ajalooainelist suursarja «Rooma» ja Showtime’i sarju «Tudorid» või «Borgiad» teab, millist kunstilis-pildilist esteetikat ja emotsiooni tänapäeva kõige kallimalt omas žanris teleprojektilt oodata ning ei pea pettuma. Tase on kõva ja seriaal väga kulukas. Ütleme nii, et tänapäeva telemaastiku tippude tegemisvõimalused on täiesti võrreldavad kalleimate kinofilmidega, vaid tegevuse tempo ja laad on jäänud teleseriaalile omaseks. Ehk õhulisemaks ja aeglasemaks. Aega on.

Winterfell

Martini puhul on see muidugi suhteline, sest tegevust, mida selle 10 tunni sisse mahutada, jätkub, sestap on ka sari suhteliselt kiire ja ühtteist minoorsemat raamatust jääb sarjast ka välja, aga ei midagi silmatorkavat ja järelikult ka mitte olulist või vaatamist segavat.

Üldiselt on seriaal tore ning Martini romaani põhjal tekkinud ettekujutused Westerose erinevate tegevuskohtade osas ei lähe ekraanilt nähtuga suurde vastuollu, ma oleksin oodanud ehk veidi talvisemat Winterfelli, aga see selleks, sobib ka see iiri roheline. Hulk detaile on väga põhjalikult läbi mõeldud, nende kallal hinge ja südamega vaeva nähtud ning teostus väärib kõrgeimat kiitust. Pildid ja tegelased hakkavad kenasti elama ning muutuvad eneselegi ootamatult ainuvõimalikuks nägemuseks Jää ja Tule laulu maastikest ja tegelastest.

Bran Stark ja Jon Snow

Näitlejad kasvavad rollidega kaunis hästi kokku. Aastate eest romaani lugedes ei saanud ma hästi aru, miks mind Eddard Starki iseloom ja olemus konstantselt häirib ja ärritab. Nüüd kui ta ära visualiseeriti, mõistsin seda kohe. Ta häiris mind, kuna tegu oli ju Sean Beaniga! (kes ei kuulu siinkirjutajale sümpatiseerivate näitlejate nimistusse.)

Tegelaste valikut peab kohati muidugi kritiseerima. Robb Starki on näiteks võetud mängima 25-aastane täiskasvanud mees (Richard Madden). Ma ei mäleta peast, aga esimeses raamatus oli Robb vist siiski oma teise elukümne keskel tegutsev noorsand, kelle jaoks Winterfelli ülevõtmist peeti suureks ja raskeks ülesandeks, kuna teda veel päris täiskasvanuks ei peetud. Noh, 25-aastase meesterahva jaoks ei tohiks see enam mingi probleem olla. Samas on teised Starki-lapsed ja kuningapoeg Joffrey Baratheon (Jack Gleeson) kõik üsna raamatutruus vanuses.

Kings Landing

Kummaline oli ka, et Catelyn Starki (Michelle Fairley) ja Cersei Lannisteri (Lena Headey) kehastanud näitlejad olid grimmeeritud 45-aastasteks tädideks, kui ometi võinuks ja pidanuks nad olema kümmekond aastat nooremad naisterahvad. Kogu see kummaline ebakõla mitme tegelaste vanuse osas on eriti silmatorkav, arvestades, et meil on tegemist keskaegse maailmaga, kus inimesed märksa nooremalt «täiskasvanuks» said ja normaalne keskmine eluiga tänasega võrreldes üksjagu lühem oli. Ahjaa. Näha keskaegsete tegelaste torsol mänglemas lihaseid, mida on võimalik selliseks voolida vaid konkreetsete jõusaali aparaatide vahel vääneldes, on ikka naljakas. Saanuks ju eksponeerimata jätta?

Ühe nähtud seeria põhjal on kaunis riskantne väita, milline näitleja on oma rolli hästi sobiv, milline jälle ebaõnnestunud valik. Kaamera ei lase meid karakteritele tegelikult kuigi lähedale, võibolla ei ole see lihtsalt algusossa ära mahtunud, aga miskipärast on mul hirm, et selliseks selle sarja laad jääbki.

Petyr Baelish

Sarja «Agatha Christie’s Poirot» fännina tundsin ma heameelt, et Starkide meister Luwini rollis võis näha Donald Sumpterit (Alexander Bonaparte Cust Poirot’-osast «ABC mõrvad») ning Petyr Baelishi rollis särab Aidan Gillen (mürgitatud kunstnik Amyas Crayle osast «Viis väikest põrsakest»).

Igatahes Robb Stark ja Catelyn Stark tundusid olevat selgelt kehvad näitlejavalikud. Joffrey Baratheon, Bran Stark (Isaac Hempstead-Wright), Jon Snow (Kit Harington) ning Daenerys Targaryen (Emilia Clarke) selgelt õnnestunud valikud. Suurem osa tundusid olevat sobivad valikud, mis minus aga erilisi emotsioone ei tekitanudki.

Daenerys Targaryen pulmakingiks saadud valge hobusega.

Seriaali häda ongi emotsioonide vähesus. Raamatuid lugenud inimesena tean ma ju kaunis detailitäpselt, mis järgmiseks juhtub, pruugib vaid ära näha ja aru saada, millist stseeni järgmiseks kehastatakse. Sari on kaval ja leidlik. Ühest küljest on see ju toode, mida George R. R. Martini austajad ühelgi juhul vaatamata ei jäta, kuigi märkimisväärseid üllatusi seal neid ju ootamas pole, lihtsalt vaatad, et ära näha, «kuidas nad selle tegid». Teisalt on sari vist piisavalt lihtne ja arusaadav ning kindlasti põnev jälgida neile, kes «Jää ja Tule laulu» lugu ei tea. Laiadele massidele.

Ilmselt on minu sõnatu etteheide ka pisut mõttetu, kuna seda seriaali ju ei saanukski kuidagi teisiti teha, raamatu algupärast süžeed vägistades või tegelaskujusid drastiliselt ümber muutes, moel, nagu Hollywood kirjandusklassikale tavaliselt läheneda tavatseb. Tegu on tekstitruu visualiseeringuga, mistõttu on kohane paralleel Peter Jacksoni «Sõrmuste isanda» filmitriloogiaga.

Müür

Mina vaatasin seda pilootosa igatahes asjatundja kiretu pilguga ning jälgisin detaile ja nüansse, aga emotsionaalselt see mind ei raputanud ega tegelikult isegi puudutanud. Millest on pisut kahju. Romaani tegelased tundusid mõnevõrra rohkem elus inimesed ning käitusid emotsionaalsemalt ja loomulikumalt, siin jäi kõik veidi kahemõõtmeliseks.

Aga eks ma vaatan muidugi edasi ja vaatan kindlasti ka teist korda. Ja kunagi õige mitmendat korda ka siis, kui mõni Eesti telekanal selle ära suudab osta. Kes George R. R. Martini «Troonide mängust» ning «Jää ja Tule laulust» seni midagi ei teadnud, võivad kindlasti vaadata (fännidele on see ju suisa kohustuslik). Aga võib ka lugeda Indrek Hargla või siinkirjutaja sissejuhatavaid lehelugusid sellesse maailma ning seejärel võtta kätte eesti keelde tõlgitud viis esimest köidet Martini seni veel lõpetamata epopöast.

Viies romaan peaks ingliskeelsena ilmuma 12. juulil. Hahaa. Saame näha.

Ürghuntide leidmine. Robb ja Bran. Pildilt võib jääda ekslik mulje nagu leitaks koerad džunglist.

PS. Ahjaa. Pilootosa tegevus jõuab välja selle kohani, kus Jaime Lannister imestab, mida kõike ta armastuse nimel ei tee, ning õe-venna intiimvahekorda pealt näinud Brani lossitorni aknalt alla tõukab. Näeme ära ka Daeneryse ja Drogo pulmapeo. Kõige efektsemaks tundub aga, et jäigi algusstseen teispool Müüri ja kohtumine elavate surnutega. Raamatus väga mõjusaks maalitud ürghuntide leidmise stseen oli seriaalis lahendatud kaunis käpardlikult (isegi kaameraid ei osatud paigutada!) ja kogu selle potentsiaal lasti raisku minna.

Read Full Post »

Tsivilisatsioonide verine kokkupõrge kesk Antarktika jäävälju

H. P. Lovecraft. Hullumeelsuse mägedes (At the Mountains of Madness; 1936/1939). Orpheuse Raamatukogu 1/2011. 128 lk. Tõlkinud Silver Sära. Fantaasia. Tartu, 2011.

Pidasin lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» loetud arvustuste jm sekundaarkirjanduse põhjal pikki aastaid suhteliselt igavaks ja tuimavõitu ning raskepäraseks oopuseks, mille roll H. P. Lovecrafti Cthulhu panteoni ühe tugisambana on oluliselt suurem kui selle võime ulmehuvilistele lihtsat lugemisrõõmu pakkuda.

Kui väga ma eksisin.

Lugesin teksti esimest korda millalgi möödunud aasta alguses käsikirjas Silver Sära nauditavas tõlkes ning võisin lugemisjärgselt tõdeda, et kirjanikul on õnnestunud lummavalt ühendada kaks mu lemmikteemat – Antarktika avastuslugu ja Cthulhu õudus.

Kuigi tekstis praktiliselt puuduvad dialoogid, ei suuda ma seda siiski ühestki asendist raskepäraseks või raskesti vastuvõetavaks teoseks pidada. Vastupidi, lühiromaan on ühe sõõmuga loetav just selle põnevuse pärast, mida HPL on äärmiselt oskuslikult doseerida mõistnud.

Mu meelest pole selles tekstis seda Lovecraftile pahatihti nii iseloomulikku soigumist ja ohkimist kui õudne miski vaatepilt või atmosfäär kuskil ikka oli. Minu meelest on see Lovecrafti üks kõige näivteaduslikumaid tekste, see on jutustatud sellises geograafist või füüsikust maadeavastaja reisikirja laadis, olemata üldsegi igav.

Aga melodramaatilised emotsioonid on Lovecraft siin maha keeranud ja asendanud sellise äärmiselt terase-tarmuka detaile märkava teadlase kirjelduslaadiga. Sündmused ise toimuvad aga äärmiselt kiirelt ja lugejal juba igav ei hakka. Aga ma vist kordan ennast.

Raamatu eesti keelde tõlkinud Silver Sära on teose sündmustiku alguse üsna hästi ära kirjeldanud. Kasutasin tema lauseid pisut toimetatud kujul raamatu eestikeelse väljaande tagakaaneannotatsioonis:

««Hullumeelsuse mägedes» kirjeldab Miskatonici ülikooli teadlaste ekspeditsiooni Antarktikasse aastal 1931, mille käigus kavatsetakse teostada erinevaid geoloogilisi uurimusi ja võtta pinnaseproove. Ühel päeval lööb pinnasepuur tühemikku maapinna sees ja avastatud koopast leitakse ürgsete loomade ja taimede jäänused, ent ka kummalisi olevusi, kellest ei saagi aru, mida nad endast kujutavad, ja kes pole ka kivistunud. Pärast seda, kui esialgu elutuna näivad olevused on geoloogide laagris tõelise verepulma korraldanud, võtavad kaks ekspeditsiooni liiget ette uurimisreisi hiiglasliku mäeaheliku taha, kus avastatakse massiivne varemeis linn, vanuseks kümneid miljoneid aastaid. Ning see varemeis linn on vaid avauseks ja väravaks maapõues peituvasse hiiglaslikku koobastesüsteemi, mis pole sugugi asustamata…»

H. P. Lovecraft kirjutas lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» valmis veebruaris-märtsis 1931, kuid kirjaniku loomingu põhiavaldaja, pulpajakirja Weird Tales toimetaja Farnsworth Wright lükkas käsikirja selle liigsele pikkusele viidates tagasi. Ilmselt oli see tekst ajakirja keskmise lugeja jaoks ka klassikalisest pulpõudusest liiga kaugele läinud ning üldse muutusid kirjaniku pikemad tekstid ajakirja sihtgrupi jaoks pisut liiga keeruliseks.

Lühiromaan ilmus lõpuks teaduslikule fantastikale keskenduvas pulpulme ajakirjas Astounding Stories järjeloona väljaande 1936. aasta märtsi- ja aprillinumbrites, sedagi kärbitud kujul. Terviklikul kujul nägi tekst trükivalgust alles pärast Lovecrafti surma kirjastuse Arkham House esimeses Lovecrafti kogumikus 1939. aastal.

Käesolevat lühiromaani peetakse Cthulhu mütoloogias keskse tähtsusega tekstiks, Lovecrafti-uurija S. T. Joshi sõnul on tegu kirjaniku loodud mütoloogia demütologiseerimisega, «Hullumeelsuse mägedes» püüab autori varasemaid üleloomuliku seletusega õudusjutte paigutada teaduslik-fantastilisse paradigmasse – ning võib öelda, et üsna õnnestunult.

Lõpetuseks on mul väga hea meel, et just selle teosega saab alguse kirjastuse Fantaasia uus ulmesari Orpheuse Raamatukogu. Keda huvitab põhjalikumalt selle lühiromaani kirjanduslooline taust, mõjutajad ja omakorda selle teksti mõjutusel sündinud teosed, siis sellest kõigest saab lugeda minu mahukast järelsõnast raamatu eestikeelsele väljaandele, mis peaks neil päevil raamatupoodidesse jõudma.

H. P. Lovecraft. Pimeduses sosistaja.

H. P. Lovecraft. Charles Dexter Wardi juhtum.

Read Full Post »

Kultusliku maiguga õuduskogumik

H. P. Lovecraft. Pimeduses sosistaja. 288 lk. Koostanud Jüri Kallas. Tõlkinud Sander Kingsepp, Marek Laane ja Leo Metsar. Illustreerinud Ants Jaanimägi. Elmatar. Tartu, 1996.

Sellesse raamatusse suhtun ma täiesti ambivalentselt. Mäletan, et kui raamat välja tuli, oli mu peamine emotsioon, et väga vajalik ja õigeaegne kirjastussündmus. Väga vajalikuks ja hästi teostatud ning õnnestunud raamatuks pean «Pimeduses sosistajat» tänagi – mõistusega hinnates.

Ei saa sinna midagi parata, aga vaatan iga ulmekogumikku alati sellise pilguga, et kuidas mina selle teinud oleksin. Ja selle raamatu oleksin mina teinud hoopis teistmoodi. Nagu olen varem erinevaid Lovecrafti jutte Ulmekirjanduse BAASis eraldi arvustades juba küllalt veenvalt tõestanud, meeldivad erinevatele inimestele kaunis erinevad kirjaniku tekstid. Ning «Pimeduses sosistaja» koosneb suures osas lugudest, mis minu lemmikute tabeli esiotsa ei kuulu.

Ehk siis, kuigi mõistusega kaaludes on tegu igati tubli ja pädeva valikuga, siis mulle personaalselt selle valiku komponendid ühtlaselt armsad pole. Ka ei meeldi mulle märkimisväärselt Ants Jaanimägi illustratsioonid, mis jällegi objektiivselt on vist päris head. Aga mitte minu maitse.

Minu põhiline probleem selle raamatukesega seisneb kogumiku selgroo moodustavas nimiloos – lühiromaanis «Pimeduses sosistaja», mida ma ei pea ei kirjaniku enda skaalal suuremat sorti õnnestumiseks ega ka Cthulhu mütoloogias teab mis silmapaistva tekstiks. See on minu arust üks neid tugevalt ülehinnatud lisandusi Cthulhu mütoloogiasse. Ma täiesti mõistan selle teksti olulisust Cthulhu panteoni kosmilise mõõtme lahtiseletamise poolest ning kindlasti peab see maakeeles olemas olema, aga isiklikult mulle see tekst ei meeldi. Lühiromaanil on kuidagi ääretult laialivalguv ja uimerdav faabula, segane ja justkui mitte ühe katsega korralikult käima minev algus ning siis ka päris silmatorkavad autoripoolsed venitamised teksti keskel ja lõpus. Minu hinnangul on see struktuur nimega «Pimeduses sosistaja» küll selgelt alatäidetud ja omavahel korralikult ühendamata. Lugesin läbi, võtsin teadmiseks, tunnustan fantaasiat suure skeemi väljajoonistamisel, aga puhast lugemisrõõmu ei saanud.

Samuti ei meeldi mulle isiklikult eriti teine kogumikus kesksel kohal olev jutustus – «Cthulhu kutse». Ka see on üks neist minu hinnangul rämedalt ülehinnatud Cthulhu sarja põhitekstidest. See jutustus on ühest küljest väga oluline Cthulhu maailma mängureeglite paikapanemise vaatenurgast, teisalt aga on süžee kaunis igav, veniv ja hakitud ning ei moodusta erilist tervikut. Cthulhu kontekstis on see ju oluline tekst, Lovecrafti ja õuduskirjanduse kontekstis mitte. Hiljem on autor seda erinevatest infokildudest ja mosaiigitükkidest tervikliku õudusskeemi kokkusaamise võtet korduvalt uuesti kasutanud, aga tundub, et ega see võte väga hästi tööle ei hakkagi, kui ikka süžee olematu või lihtsalt nigel on. Hoolimata suurest geograafilisest diapasoonist jääb see äärmiselt staatiliseks ja ebadünaamiliseks tekstiks.

Ka kogumikku sissejuhatav «Kõrvalseisja» ei tööta mu meelest piisavalt efektse ja olulise sõnumiga loona kogumikku sisse juhatama. On öeldud, et see on lugu, mille oleks võinud kirjutada Poe. Jah, ilmselt küll, aga pigem meenutab see pigem neid Poe fantasylikumaid tekste nagu «Punase Surma mask», «Linn meres» jt. Ja mulle see sooritus eriti ei meeldi. Selline elamus, et loed läbi, võtad teadmiseks, noogutad tunnustavalt, aga sisimas isiklikult ei naudi. Aga ilmselt sõnastab autor siin tõesti enese jaoks mingeid olulisi üksinduse ja distantseerituse motiive.

«Rotid müüri taga» on üks mu lemmikuid. See ei kuulu väga otseselt Cthulhu mütoloogia peajoone tekstide hulka ning näitab mu arust väga ilmekalt, milleks Lovecraft võimeline on, kui ta inglise tondijutu pärusmaale, rõskesse aadlilossi mürgeldama lasta. Otseloomulikult ei tee ta tondijuttu, vaid ikka puhast ja jäljendamatut Lovecrafti ja seda üsna rajult!

«Randolph Carteri tunnistus» on lühike, lööv ja peaaegu et veatu õudusjutt. Tegu on  Cthulhu saagas sellise kõrvaltekstiga, mis on teisalt siiski väga efektne ja hästi komponeeritud ääremärkus. Kui lisada veel võrratu atmosfäär ja fantaasiale tööd andev jutustuslaad ja mastaapne (nägemata jääv) lõpustseen, ongi kõik öeldud. Imepisike, aga täiesti asendamatu ja kohustuslik kivike suures Lovecrafti-vundamendis. Aga Liivimaa Kulleris ilmunud Leo Metsari tõlge meeldis mulle veel grammi rohkemgi kui raamatus ilmunud Marek Laane tõlkevariant.

Mäletan, et 1990ndail meeldis «Ulmad nõiamajas» mulle väga, nüüd ehk oli lummus pisut lahtunud, lugu ei saanud algus korralikult käima, justkui katsetataks jutulõnga ketramist paaril erineval moel, enne kui töösseminev leitakse. Aga kui lugu on kord juba käima läinud, siis käib see edasi igati hästi. Ja jällegi on siinsel puhul tegu rohkem Uus-Inglismaa nõiatraditsioonist kui Cthulhu mütoloogia kosmilisest/merepõhja-taustsüsteemist tõukuva tekstiga.

«Pimeduses kummitaja» ei ole teab mis suure pretensiooniga ja ei kuulu ka Cthulhu sarjas kesksele kohale, aga ometi on mitmest nn «pretensiooniga põhiloost» kõvasti parem. Robert Blake’i õudse lõpu kirjeldus on mu meelest väga tugev tekst. Ja eelkõige just Cthulhule, Nyarlathotepile jt mõtlemata, iseseisva õudussüžeena – ja selle süžee perfektse teostusena. Tekst on dünaamiline, efektne, nooruslik, jõuline, vägagi elav ja elus. Tegu on kindlasti väga tugeva õudusmotiiviga.

Kindlasti jään ma eriarvamusele selles, kas ikka oli vaja 1990. aastate keskel välja anda selline segakogumik, kus osa tekste kuuluvad keskselt Cthulhu mütoloogiasse, osa pole Cthulhu tsükliga üldse seotud. Mina oleksin valinud selgelt Cthulhu lugude kogumiku variandi, arvestades, et mütoloogia-väliseid lugusid oli ajakirjanduses juba ilmunud küll.

Valimik tahaks justkui olla Cthulhu tekstide kogum koos mõne tsüklivälise looga, aga kui mulle kogusse valitud Cthulhu lood konkreetselt ei meeldi ning suuremat lugemisrõõmu pakuvad just sarjavälised jutud, siis on siia justkui sisse programmeeritud teatav rahulolematus ja konflikt koostaja taotlustega.

Samuti jääb küsimuseks, miks varem ajakirjanduses ilmunud lugudest on raamatupublikatsiooni vääriliseks tunnistatud näiteks «Randolph Carteri tunnistus», ei ole aga sobinud samas lehes (Liivimaa Kuller) joonealusena ilmunud kogumiku koostaja enda tõlgitud «Dagon». Ainult alternatiivse tõlke olemasolu ei tohiks ju lugeja jaoks olla piisav põhjus.

Mõistan väga hästi, et paljugi sellest kriitikast ei päde 1990. aastate keskpaiga konteksti ja reaalseid situatsioone ning olulsid arvestades. Kuna raamat on aga ikkagi olemas aastakümneteks, siis kindlasti on mul õigus nüüd poolteist kümnendit hiljem neid mõtteid välja öelda.

Jüri Kallase töö objektiivselt on kindlasti väärt maksimumhinnet ja kogu võimalikku kiitust, minu isiklike maitse-eelistuste kontekstis pole raamat siiski sajaprotsendiline õnnestumine.

Mida ma teinuks teistmoodi? Hästi lühidalt öeldes oleksin teinud ainult Cthulhu lugude valiku, oleksin keskseks tekstiks valinud lühiromaani «Vari Innsmouthi kohal» ning rajanud sellele kogumiku kontseptuaalse telje, kindlasti alanuks too kogumik lühilooga «Dagon», seal olnuks ehk sees «Festival» ja «Pickmani modell», vahest ka midagi Mario Kivistiku väljaannetes juba ilmunud tekstidest. Kindlasti oleks selliselegi valikule leidunud oma kriitikuid ning kindlasti suudab raamat olemasoleval kujul enda eest igati väärikalt seista.

Raamat saavutas kiiresti vist üsna kultusliku maine, see sai poodidest kiiresti osta, raamatu ümber tekkis omamoodi aura, seda fännati ulmefännide ringkondadest väljaspool. Raamatul on nii positiivne maine ilmselt ka seetõttu, et see on tõsiselt südamega tehtud, kõik väikesed asjad on paigas: fotod, illustratsioonid, kirjastiilid, kujunduselemendid, iga juttu sissejuhatavad saatesõnad, bibliograafia, autoritutvustus.

Pädevaim eestlasest Lovecrafti-tundja, Saksamaal elanud Kalju Kirde kirjutas raamatule Vikerkaares 7-8/1997 väga positiivse ja taustu avava retsensiooni. Järgmist kogumikku, mida Kirde soovitas, kahjuks aga ei järgnenudki. Ka ei ilmunud kunagi Loomingu Raamatukogus seal pikalt marineerinud Lovecrafti-käsikiri. Raamatute mõttes läks asi edasi alles uuel sajandil, kui teatepulga haaras kirjastus Fantaasia.

H. P. Lovecraft. Charles Dexter Wardi juhtum.

Read Full Post »

Klassikaline õudusromaan nekromantiast Uus-Inglismaal

H. P. Lovecraft. Charles Dexter Wardi juhtum (The Case of Charles Dexter Ward; 1943). 142 lk. Tõlkinud Elise Schneider. Fantaasia. Tartu, 2004.

Õigupoolest teeb mind pisut nõutuks selle teksti paigutamine Cthulhu tsüklisse. Jah, kirjanik on seda ise teinud, tuues siia sisse Cthulhu mütoloogiasse kuuluvaid märksõnu, aga kui veidi järele mõelda, siis need on kunstlikud juurdepooked, neid Cthulhu jumalusi poleks sellesse suurepärasesse õudusromaani tegelikult tarvis.

Jah, siin mainitakse esmakordselt Yog-Sothothi, loetakse «Necronomiconi», vilksatab Randolph Carter ja parun Ferenczy, kellest Brian Lumley hiljem mitu teksti kirjutas. Aga ometigi ei tundu kogu see Cthulhu korpus märkimisväärselt haakuvat romaani tegeliku süžeega, nekromantia, hauaröövlite ja Uus-Inglismaa nõiaprotsessidega.

Mulle meeldiks see väga hea klassikaline õudusromaan veelgi rohkem, kui autor jätnuks selle Cthulhu-asjandusega sidumata.

Rhode Islandi pealinnast Providence’ist pärit muististe kollektsioneerimise hobiga nooruk Charles Dexter Ward hakkab tundma huvi oma nõia-kuulsusega esivanema, 18. sajandil elanud Joseph Curweni vastu. Majast, kus Curwen elas, tuleb ühe seina puhastamise käigus välja Curweni vana portreemaal – mees oli Wardiga välimuselt äärmiselt sarnane.

Romaanis esitatakse meile kaasaegse (1920. aastad) tegevuse kõrval ka ülevaade 18. sajandil Curweniga toimunust. Lugeja silme all vajub noor Ward minevikus tuhnides üha enam ja enam hauaröövlite ja nekromantia võikasse mülkasse.

Tekst on äärmiselt lovecraftilik, selles mõttes, et siin tekstis maalib kirjanik meile korraga väga sooja ja õõvastava pildi oma kodulinna Providence’i maastikest ja majadest ning saame päris hea aimu tolle linna vaimust, atmosfäärist.

Erinevalt mitmestki teisest Lovecrafti pikemast tekstist on «Charles Dexter Wardi juhtum» hästi kergesti loetav ja tõeline leheküljepööraja, sest tegevus areneb siin kirjaniku kohta üpris kiiresti, aga siin pole ka pikemaid passaaže Cthulhu-õuduse korpusse ja tegelasi tabanud õuduse rõhutamisse.

Romaani ilmumislugu oli kaunis kurb. Lovecraft kirjutas selle 1927. aastal, aga ei pakkunud seda kuhugi avaldamiseks, kuna mitmed tema pikemad lühiromaani mõõtu tekstid ei sobinud hästi enam pulpajakirjadesse, neid kärbiti halastamatult.

Õieti polnud ka kirjanik ise romaaniga eriti rahul. Donald Wandrei kaudu jõudis see mitu aastat pärast Lovecrafti surma ajakirja Weird Tales, kus see siis kärbetega 1941. aasta mai- ja juuninumbrites ilmus. Tervikuna jõudis tekst lugejaini alles 1943. aastal kirjastuse Arkham House kõvakaanelises kogumikus «Beyond the Wall of Sleep».

Kirjandusteadlased on sellele tekstile välja raalinud mitmeid mõjutajaid, millest võiks mainida ehk Nathaniel Hawthorne’i romaani «Seitsmeviilumaja» (The House of the Seven Gables; 1851, ek 1997), millest võib pärineda oma kaugele eellasele väga sarnaneva järeltulija motiiv ning mida Lovecraft nimetas «Uus-Inglismaa suurimaks panuseks õuduskirjandusse». Tänapäeval Hawthorne’i romaani otseselt üleloomulikuks õuduskirjanduseks ei peeta, pigem hinnatakse teose õuduskirjandusele omast sünkmorni ja õõvatekitavat atmosfääri.

Aga mainitakse näiteks ka M. R. Jamesi kuulsat tondijuttu «Krahv Magnus» (Count Magnus; 1904, ek 1997), milles samuti ilmub teksti kaasajal välja paarisaja aasta eest elanud kuri tegelane.

Romaanist on valminud kaks küllaltki huvitavat ekraniseeringut, 1963. aasta Roger Cormani versioon «The Haunted Palace» Vincent Price’iga peaosas ning tekstitruum 1992. aasta Dan O’Bannoni versioon «The Resurrected» John Terry’ga peaosas. Õudusesõpradele võib mõlemat soovitada, kuigi eks nad muidugi oma aja lapsed on.

Romaani eestikeelne tõlge on üsna problemaatiline, aga lugejat päris nokauti ei löö.

Read Full Post »