Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. 311 lk. Varrak. Tallinn, 2010.
Eesti ulme kuulsaim Melchior on loomulikult Rein Raua ratsanik Melchior. Aga jah, apteeker Melchioril pole ju ulmega suuremat pistmist. Samas, eks toonud ju Mart Kalvetki riigiraadio noorteprogrammi hommikusaates esinedes Eesti ulme hea käekäigu kinnituseks välja fakti, et Indrek Hargla on hakanud kriminulle kirjutama. Kui te sellest loogikast aru saate, olete minust targemad.
Milleks meile kriminull?
Miks me loeme kriminulle? Mida me sealt otsime või ootame? Kas meid huvitab, kuidas detektiiv teeb kindlaks, kes on mõrvar? Kas tõsimeeli püütakse väita, et lugeja püüab paralleelselt detektiiviga kaasa mõelda, et kes võiks olla mõrvar? Mina seda ei usu. See on ju mõttetu tegevus.
Kuigi kusagil kirjutati juba väga ammu, et hea kriminull on see, kus autor jagab lugejaga kõiki neid fakte, mis detektiivilegi teataks saavad, andes nii lugejale võimaluse oma deduktiivseid võimeid proovile panna, siis reaalsuses selliseid häid kriminulle ei eksisteeri. Kõik need autorid/detektiivid/tekstid, kes/mis sellise «hea kriminulli» näiteks on toodud, pole seda reeglina paraku mitte.
Aga sellest pole probleemi. Koos kirjanikuga süžeekäänakute väljamõtlemine on kaunis mõttetu ponnistus, mida ilmselt suurem osa normaalseid inimesi ka ei harrasta. Pealegi ei usu ma, et keegi loeks krimkasid selle meeletu põnevuse pärast aimata tingimata enne autori ja detektiivi paljastusi ära, «kes seda tegi?» või «kuidas seda tehti?».
Kriminaalromaanidel on üldiselt päris kriminalistikaga sama palju seoseid kui ulmekirjandusel teadusega. Seosed on näivad ja butafoorsed, laenatud on aines ja dekoratsioonid ning oskussõnavara, aga mitte teostuse tegelik mehaanika. Mõrvarit on kriminaalromaanis valdavalt võimatu ära arvata, kuna see ei tulene mingitest teksti sees pillatud vihjetest, mis teeksid ainuvõimalikuks ühele inimesele osutamise, mõrvari isiku määramine on kirjaniku suva.
Nagu lugeja ilmselt juba aimab, on minu tees selles, et kriminaalromaane loeme me mingitel muudel põhjustel, kui reaalne detektiivitöö või mõrtsuka isiku kindlakstegemine. Me loeme detektiivromaane pigem kas põnevate ja ekstsentriliste detektiivide tõttu (Holmes, Poirot, Wolfe jne) või erakordselt mõnusate maailmade/miljööde pärast. Mina näiteks loen Nero Wolfe’i lugusid just selle pruunist liivakivist maja ja tolle asukate pärast. Tegelased ja nende igapäevased rutiinid, dialoogid ja iseloomud on lihtsalt niivõrd lahedad.
Kirjutatud Poirot on mu meelest kusjuures kaunis igav tüpaaž, aga tõeliselt ekstsentrilised vindid on talle osanud peale keerata David Suchet koos seriaali uuema hingamise perioodi (2003–) lavastajatega. Holmesi-Watsoni viktoriaanliku gaasilambivalguse Londoni urkad ja mõistatuslikud maamõisad, kahvatud näod akendel, viirastuslikud koerad, kättemaksuhimulised vandevennad ja India sunnitöölised võluvad meid nagu John Dickson Carri õuduskirjandust meenutavad miljööd ja saatanlikult keeruka sooritusega mõrvadki.
Melchior on igav!
Ehk siis tegelaste ekstravagantsus ja ekstsentrilisus ning miljöö mõnusus, head dialoogid kindlasti. Mis on neist olemas apteeker Melchiori lugudes? Dialoogid ehk? Tjah. Pean tunnistama, et kui Paavo Matsin karjatab Sirbis, et «Melchior on hetero!», siis mina nendin, et Melchior on igav.
Pange tähele: igav pole mitte Hargla algusfaasis olev detektiivromaanide sari ise, vaid igav on väljamõeldud detektiivi karakter – Melchior on igav persoon. Palju ei õnnestu Melchiori põnevamaks teha ka teda painaval Wakenstedede needusel, mis esiotsa jääb kaunis ebamääraseks füüsiliste depressiooni- ja valuhoogude ning maailmavalu tunnetamise puntraks, aga sellest võib ehk sarja arenedes midagi veel tekkida.
Minu peamiseks etteheiteks on, et peategelane on pesueht väikekodanlane, temas pole mingeid eriliselt huviäratavaid või silmatorkavaid iseloomujooni või ebatavalisi harjumusi. Ka pole Melchior suuremat sorti sõnakunstnik, ta räägib kaunis ootuspäraseid ja huumorivaeseid lauseid. Antikvaarist Poola eksortsist pan Grpowski näiteks on palju isikupärasema jutuga ning märksa värvikam karakter. Melchior on aga lihtne mees.
Tema ravimite valmistamise võimest pole ma ka eriti kõrgel arvamusel, ainus, mida ta oma asutuses tegevat paistab, on ühe kindla kangema magusa alkoholiga («apteeginaps») linnarahva pohmelli ravimine. Ja seda päevast päeva ja enamvähem kõigi apteegi külastajatega. Vaene mees – kuna ta ise enamvähem alati oma kliendiga kokku joob, siis ma ei taha ta maksa seisukorrale mõeldagi.
Märkimisväärselt põnevad pole ka kõrvaltegelased – kohtufoogt Wentzel Dorn, pohmelliarsti abikaasa Ketterlyn, Tallinna komtuur Spanheim (väljamõeldud isik, mitte 1409. aasta tegelik komtuur) ja teised. Kõik on igavalt tavalised inimesed.
Linnaplaan selgeks!
Kui ETVs algas «Riigimeeste» seriaal ja kõik sellest üksteise võidu vaimustuma hakkasid, juhtisid paar sõpra mu tähelepanu Briti poliitilisele satiiriseriaalile «The Thick of It» ja sellele kui ehmatavalt palju kohti on «Riigimeestes» üsna täpselt tollest sarjast maha viksitud.
Kui hakkas ilmuma pohmelliarst Melchiori sari, otsustasin mina, et tagumine aeg on täita üks lünk ja viia end kurssi keskaja-ainelise kriminulliga. Umberto Ecoga olin ma loomulikult ammu tuttav, aga «Roosi nimega» ma erilisi paralleele tõmmata siiski ei oska. Pigem leidsin ma, et Hargla on andnud mulle hea põhjuse teha lõpuks tutvust Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega.
Võib öelda, et sarnast on palju. Millegi mahaviksimisest pole Hargla puhul muidugi kunagi mõtet rääkida, lihtsalt imestama paneb mind, miks on ta otsustanud õige mitu asja lahendada igavamalt kui välismaine eeskuju. Kui ometi varase ulmeloomingu perioodil oli Hargla kaubamärgiks välismaisest eeskujust huvitavamalt tegemine. Ellis Petersi Cadfaeli-lood tunduvad praegu võrdluses igatahes põnevamad ja nõtkemalt kirja pandud.
Hargla tegevuskohaks on 15. sajandi alguse Tallinn ehk Reval. Tartlasena (ja keskaja ajalugu kaunis hästi tundva inimesena) on see minu jaoks täpselt sama lähedane või kauge tegevuspaik, kui 11. sajandi keskpaiga Shrewsbury, kus tegutseb vend Cadfael. Mulle on öeldud (ja vist nii ongi), et Hargla on kohutavalt palju vaeva näinud tegevuspaiga autentsuse loomisega. Me rändame koos tema tegelastega üsna detailselt ühelt tänavalt teisele, ühe müürijupi tagant selle või tolle maja taha või läbikäiku. Inimesena, kes Tallinna vanalinnas ringi käies reeglina ei oska nimetada nende mulle visuaalselt kaunis tuttavate tänavate nimesid, ei oska ma sellisest detailsuse määrast paraku vaimustuda.
Saladus on põnev
Kriminaalromaan koosneb justkui kahest hüpotenuusi pidi kokku pandud täisnurksest kolmnurgast, nii et moodustub ristkülik. Hüpotenuusidest moodustunud diagonaaljoon algab alt ja lõpeb üleval. Esimene/pealmine kolmnurk on mõrvaloo lahenduse otsimine, alumine/teine kolmnurk on mõrvalugu ise, see mis on reeglina toimunud enne kriminaalloo tegevuse algust ja mida siis uurimise käigus üha enam selgeks tehakse ja lahti harutatakse.
Kui romaani alguses pole meil saladusest/mõistatusest/mõrvaloost õieti midagi teada ja peamine aur läheb lahenduse otsimisele, siis romaani arenedes hõlvab üha suurema tähelepanust endale järjest rohkem avanev ja ilmnev algne saladus/mõrvalugu ning selle uurimislugu ise kaob vaikselt tahaplaanile. Kui seda pikali olevat ristkülikut vaadata, siis alguses hõlmab suurema osa tähelepanu see pealmine (uurimise) kolmnurk ning ristküliku lõppu jõudes on kogu ruumi endale haaranud alumine (mõrvaloo) kolmnurk.
Hargla Melchiori-romaanidega on nüüd selline lugu, et esimene/pealmine kolmnurk (mõrvaloo lahendus, detektiivi lugu) on kaunis igav. Alumine/teine kolmnurk (mõrvalugu ise, saladus, mõrvari ja ohvrite lugu) on esimese kahe osa põhjal väga põnev, vapustav, dünaamiline, värvikas ja emotsiooniderikas. Enamasti ka näivüleloomulike, fantastiliste elementidega.
Lihtsalt kokkuvõetuna võiks ju sedastada, et seniste Melchiori lugude esimene pool on kaunis igav, teine pool aga vägagi kaasakiskuv. Ja nii ongi. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Eesti värk. Ostame ja loeme edasi.
Postscriptum
Ahjaa, Peeter Helme mõtiskleb Klassikaraadios seeüle, miks Harglal kohanimede osas täielik tohuvabohu valitseb. Et miks on Saksa-Rooma keisririigi geograafiliste piirkondade kohta läbisegi kasutusel saksapärane, ladinapärane ja eestipärane (õieti kadakaeestlik) nimi (Westfalen, Franconia, Tüüringen).
Selle pidamine juhuslikuks veaks on mu meelest ekslik. Hargla on mu mälu järgi oma loometee algusest peale armastanud pikkida oma tekstidesse erinevaid, võimalikult võõrapäraseid ja tihti vigaselt esitatud nimekujusid lugejale tuntud isiku- ja kohanimede kujude asemel. Ekstsentriline kiiks, ma pakun.
Kui siinkirjutaja jaoks on põhimõtteküsimus, et kui omavahel räägivad Ida-Rooma keisririigist näiteks 11. sajandil elavad kirjandustegelased, siis nad tarvitaksid nimetust Romania (nagu toda riiki tollal nimetati), Hargla jaoks poleks aga mingi probleem tolleaegsetel tegelastel rääkida Bütsantsist, seda võibolla veel näiteks saksapäraselt Byzanz kirjutades. Mis sest, et nimetus Bütsants sündis mitusada aastat hiljem. Loogilise mustrita ekstsentriline kiiks, ma kordan.
[…] Kommentaarid « Ratsanik… vabandust, apteeker Melchior […]
“…eks toonud ju Mart Kalvetki riigiraadio noorteprogrammi hommikusaates esinedes Eesti ulme hea käekäigu kinnituseks välja fakti, et Indrek Hargla on hakanud kriminulle kirjutama. Kui te sellest loogikast aru saate, olete minust targemad.”
Vabandust, et segaselt väljendusin. Pidasin silmas seda, et nüüd, mil Hargla kriminulle kirjutab, on ka teistel võimalus pjedestaalile lähemale pääseda.
Pole probleemi 😉 Sellest oli lihtsalt nii magus kinni hakata… ja ega ma sedapidist loogikat ausalt öelda läbi ei hammustanud küll 🙂
[…] üks väga kena arvustus sellest raamatust: need read […]
[…] on seekord otsustanud (minu kolmnurkade teooriast lähtudes) loobuda peaaegu täielikult mõrvaloo varjus peidus olevast loost, saladus, mis lõpuks […]
[…] Sulbi, R. Ratsanik… vabandust, apteeker Melchior ["Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"] // https://needread.wordpress.com/2010/12/21/ratsanik-vabandust-apteeker-melchior/ […]
[…] Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. […]
[…] Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus […]