John Brunner. Interstellar Empire. 256 lk. DAW. New York, 1976.
Galaktikaimpeeriumi langus, telepaatia abil kuningriike valitsevad mutandid ning keisririigi viimaste pärijate kisklemine feodaliseerunud impeeriumi varemetel – kui see pole Asimovi Asumi-ajastu esimese 1000 aasta kirjeldus, siis mis on? eksole. Ärge saage valesti aru, see on väga lahe. Milline ulmefänn poleks lapsest peale otsinud, et kus võiks veel olla midagi kergeltki sarnast Asimovi galaktikaimpeeriumi languse ja Asumi tõusu kirjeldustele. Noh, ega neid õrnaltki sarnaseid lugusid väga palju polegi. Tänapäevasest ulmest ei leia neid õieti üldse.
Asimovi enda hilised Asumi-romaanid 1980ndatest, mis Hari Seldoni ja teda ümbritsevate robotite surmigavaid seiklusi kaardistasid, sellised ju polnud; Benfordi, Beari, Brini Teise Asumi triloogia, millest Benford omadega hoopis rappa läks, Bear ja Brin täiesti aktsepteeritava, kuid siiski oma raja valisid, selline kah polnud. Enam-vähem annab moodsast ulmest sarnase fiilingu ja atmosfääri kätte Donald Kingsbury romaan «Psychohistorical Crisis», aga sellest põhjalikumalt mõni teine kord. Paratamatu tõsiasi on, et sääraseid galaktikaimpeeriumi-lugusid ja eriti just üle-galaktikalise impeeriumi lagunemise perioodi kujutavaid tekste, selliseid Rooma impeeriumi languse ja «pimeda keskaja» kosmosesse ülekandmisi leiabki ulmest kaunis vähe. Neid 1940–1960ndate angloameerika ulmes pisut küll on, aga vähe.
Sedasorti tekste on kavas lähimail aastail pisut süsteemsemalt tutvustama hakata, eks vaatame, mis sellest välja tuleb. Selle plaani alustamiseks sobib igatahes John Brunneri kogumik «Tähtedevaheline impeerium» väga hästi. Nagu järgnevalt näha, on Brunneri kogumikul palju üsna konkreetseid ühisjooni Asimovi Asumi-juttude tsükliga: laguneva riiklusega ja tehnoloogia arengult alla käivas galaktikas on teadmiste säilitamiseks rajatud ühele ääremaailma planeedile omamoodi ordu või ülikool; üks maailm on langenud inimeste üle telepaatilist võimu omava veidra kultuse preestrite ikke alla; galaktika äärealadele saadetakse keskmaailmadest välja mutante-telepaate ning keegi õieti ei tea, mida nad seal teinud on ja kuidas aastasadu elanud…
Kuigi Brunneri jututsükkel pole ilmselt sündinud nii läbimõeldult kui Asimovi oma, on siingi näha meeldivalt läbimõeldud maailma: 12 aasta jooksul (mitte kronoloogilises järjekorras) valminud kolm teksti kujutavad galaktikaimpeeriumi erinevaid perioode: kui sarja esimeses loos on Galaktika keskmes impeerium oma keskusega Argusel veel täies elujõus alles, vaid ääremaad hakkavad ära langema (Asconelil pääsevad võimule telepaadid), siis sarja keskmises osas, mille tegevus toimub ilmselt mõni sajand või rohkemgi hiljem, näeme juba ühte separatistlikku planeeti, impeeriumist pole nagu enam midagi kuulda ja see planeet peab üksi rinda pistma teda vallutada sooviva piraatide laevastikuga.
Sarja esimesena kirjutatud kuid kronoloogiliselt viimane osa näitab meile aga juba omaaegse impeeriumi keskplaneeti Argust, mis on sisuliselt langenud tagasi feodaalseks-keskaegseks kuningriigiks, milles veel üksikud tehnikavidinad võlukunsti kõrval figureerivad.
Mis ma oskan kokkuvõtteks öelda? Üldiselt hästi läbi mõeldud ja kenasti teostatud maailm ja tekstitsükkel. Loomulikult ei ole ta intellektuaalselt päris Asumi-sarjaga võrreldav, aga siin tuleb ka aru saada paratamatustest: Asumi kontseptsiooni aitas Asimovil 1940ndail luua ja oli selle avaldamise peamiseks initsiaatoriks kuldajastu arhitekt ja suurim ajakirjatoimetaja John W. Campbell, Brunner lõi oma teosed siiski järgmisel kümnendil, kui suur osa ulmekirjandust teatavas mõttes alla käima hakkas, nii et seiklusulme langes kehvemale tasemele kui ta oli olnud 1930ndail aastail. Samuti polnud Brunneril selja taga ühtki toetavat suure võimuga toimetajat, ta pidi peamiselt oma igakuist rahakotiseisu vaatama ning sellest johtuvalt kergemat seiklusulmet kirjutama ja kirjutama ja kirjutama. Ning selles valguses on kõnealuses kogumikus täiesti arvestatav annus intellektuaalsust ja läbimõeldust sees.
Pisut kahju on mul vaid sellest, et kohast, kuhu Brunner lõpuks, ehk siis aastal 1965 välja jõudis (esimese romaani lõpp ja impeeriumi reaalse kokkuvarisemise algus), ta hiljem enam edasi ei läinud – just see mutantidega asustatud perifeeria uurima hakkamine ja omavaheline interaktsioon oleks olnud üsna huvitav. Paraku kaotas Brunner 60ndate keskel suurema huvi sellise seiklusulme vastu ning asus sügavalt sotsiaalse ja psühholoogilise fantastika põldu kündma, millest varasemaga võrreldavat lugemisrõõmu on paraku juba raske leida.
1. The Altar on Asconel 4/5
Romaan «Asconeli altar» oli viimane kord Brunneri loomingus, mil ta oma galaktikaimpeeriumi languse perioodist rääkivasse maailma tagasi pöördus. Ja seda võib pidada ka kogu tsükli keskseks tekstiks – kuid kas just parimaks…
Romaan algab sellega, kuidas Spartak Asconelilt istub oma kloostrikongis ja hakkab pärast kümneaastast ajaloouurimist lõpuks salvestama/kirjutama oma tööd galaktikaimpeeriumi languse põhjustest. Ta on Asconeli valitseja noorem vend ning viimased kümme aastat elanud Annanworldi nimelises teadmiste mekaks olevas ülikoolimaailmas, kus ta on liitunud miski omalaadse vennaskonna või orduga, mille rolliks on inimteadmiste säilitamine. Tuleb nagu pisut tuttav ette, eksole? 😉
Brunner muidugi oma mõjutajaid ei salga ning pole ka põhjust. Spartak jõuab oma kirjatööd paar lehekülge linti lugeda, kui miski noviits teda katkestama tuleb: kloostriväravas lärmavat üks raskelt relvastatud tegelane, kes väidab end tema venna olevat. Spartak mõistab peagi, et see peab olema Vix, ta katkestab oma töö ning suundub vennaga kohtuma, keda relvadest loobumisest keeldumise tõttu kloostriväravast edasi ei lasta. Teel sinna meenutab ta nende viimast kohtumist kümne aasta eest, kui nende vanim vend oli just Asconeli valitsejaks saanud ning kolm nooremat venda planeedilt lahkuda otsustasid, et keegi neid oma venna vastases võimuvõitluses ära kasutada ei saaks. Nii tuligi Spartak ülikoolimaailma teadmisi omandama: ülejäänud kaks venda, Tiorin ja Vix läksid aga laia maailma õnne otsima.
Nüüd kuuleb ta Vixi käest, et nende koduplaneedil on juhtunud paljugi kummalist: seaduslik valitseja on tapetud ning võim läinud mingi veidra kultuse harrastajate, preestri ja preestrinna kätte, kes on mingil müstilisel moel suutnud kogu planeedi elanikkonna kallal panna toime justkui kollektiivse ajuloputuse ning valitsevad seda maailma ilmselt mingi kavala telepaatilise võimu abil. Tuleb ehk veelgi tuttavam ette? 😉 Eks Asimovi ja Asumi ja Magnifico Giganticuse kõrvad siit tagant puhtalt kätte paistavad. Aga see on omamoodi lahe.
Igatahes heidab Spartak endalt mungarüü seljast ning asub koos Vixiga tagasi ilmalikku ellu, et päästa koduplaneet ning mõista ehk päris maailmas ringi reisides galaktika allakäigu põhjusi paremini kui vaid raamatuid ja ürikuid uurides. See on aga muidugi alles seikluste algus: üsna kohe üritatakse vendi tappa, nende kosmoselaevas peidab ennast kummaline tegelane jne jne. Üsna jalga pedaalilt tõstmata tempos see 125-leheküljeline romaan ka edasi kulgeb. Ei pea olema oraakel ennustamaks, et romaani lõpuks vendadel koduplaneet vabastada õnnestub ning ilmselt ei üllata seegi, et Spartak ei pöördu tagasi oma teaduskloostrisse, vaid võtab koos telepaadist tütarlapse Eunoraga suuna galaktika perifeeriasse, kuhu on aastasadade jooksul laguneva impeeriumi südaaladelt välja saadetud mutante ning kus kuulu järgi ehitatakse täiesti uut tüüpi tähelaevu…
Oleksin teosele äärepealt maksimumhinde andnud, aga romaani kulminatsioonini viivate sündmuste kirjeldusega juhtub järsku midagi ning romaani eelviimases 3-4 peatükis kaob tempo ja fookus sootuks ja algset hoogu Brunneril päris üles leida enam ei õnnestugi. Olgu selle väikese fopaa eest siis üks pall maha võetud.
2. The Man from the Big Dark 3/5
Mahult jutustuse ja lühiromaani piiril balansseeriv «Mees Suurest Pimedusest» on ilmselgelt tsükli nõrgim tekst. Kuigi Tähtedevahelise impeeriumi loojanguaega paigutuv, pole jutt tegelikult impeeriumiga üldse seotud. Võimuvõitlusest ja kodusõjast räsitud Klarethi planeedile saabub piraate peitvast galaktikaosast – Suures Pimedusest – mees nimega Terak, kellel paistab planeedil olevat mingi plaan, ming eesmärk. Tal õnnestub pääseda naiskapten Karethi laevale ning sõit kuhugi läheb lahti.
Planeedil on probleemid õigusjärgse valitseja leidmisega, samal ajal ähvardab maailma piraatide invasioon, mille vastu siis vaprad peategelased kaitset organiseerima asuvad… aga see kõik on nii igav, nii igav, nii igav. Tegelased pole märkimisväärselt huvitavad, maailm on keskpärane ja süžeegi äärmiselt etteaimatav.
Kui järele mõelda, mis selles loos mulle õigupoolest meeldis, siis tõeliselt hea oli vaid üks stseen, kus meie vaprad kangelased piraatide ühe pealiku rahva silme all paleerõdul osava intriigi ja paleepöördega kukutavad, selles stseenis oli hoogu, ootamatust, intriigi ja see visualiseerus hästi. Muus osas aga üsna õlgu kehitama panev tekst.
3. The Space-Time Juggler 5/5
Lühromaani «Aegruumi žonglöör» puhul tuleks tähele panna paari nüanssi. See ilmus mõned kuud enne kirjaniku 19. sünnipäeva ja on kirjutatud ajal, mil autor oli 17–aastane, ühtlasi on see üks esimesi Brunneri tekste üldse (4. ilmunud teos, kui õigesti loendasin). Ning kuigi lugu ilmus ääretult totaka nimega pulpajakirjas Two Complete Science-Adventure Books, siis tegelikult avaldas see aastail 1950–1954 ilmunud ajakiri juba üle kümnekonna aasta ulmekirjanduses tegutsenud oma ala tipptegijate nagu Isaac Asimovi, Edmond Hamiltoni, Robert A. Heinleini, Jack Williamsoni, L. Ron Hubbardi ja James Blishi tekste. Samuti värskelt õide puhkenud talente nagu Poul Anderson, Arthur C. Clarke, John D. MacDonald, Alfred Coppel, kurioosumina ka kordustrükina H. G. Wellsi lühiromaani «Ajamasin». Seega sattus nooruke Brunner kohe vägagi prestiižsesse seltskonda.
Selle vast 25 000 sõnalise lühiromaani esimene lõik ise on nii omane algajale sulesepale, kes tahab olla korraga luuleline, traagiline, saatuslik, ülev, sünge, rikkalikult pompöösse ja ülevoolava lausega ja mida kõike veel, et väärib siinkohal ära toomist. Peaaegu nagu klassikaline kollase kirjanduse pilaobjektiks muutunud legendaarne alguslause: «It was a dark and stormy night».
«It was a wild night. The wind shouted in the bending trees like a giant`s child, shrieking its glee at the black, cloud-racing sky, and the rain poured and spattered on the earth, churning even the tough thin Argus grass from its place, dancing like a cloud of devils across the hard bare roads, whipping the faces of travelers like a myriad of icy needles, soaking and resoaking the Imperial banners over the castle of the kings till they were too heavy to stand out from the staffs at the bidding of the wind, too heavy to reveal that they hung upside down to signify the passing of a king.»
Oluline on ka märkida, et Brunner ise vaatas sellele tekstile hiljem, küpse loojana tagasi mõnusa irooniaga, tunnistades, et toppis teksti tihkelt täis kõigist ajaviitekirjanduse klišeedest, mida vaid meenutada suutis. Ja täpselt selline tulemus ongi. Kuid ometigi on tulemus täiesti kenasti seeditav tänaselgi päeval. Viimaste aastate lugemistest paralleeli otsides meenuvad 1950ndate teise poole Silverbergi kosmilised seiklusulmekad ning tuleb tunnistada, et minu meelest on käesolev Brunneri üllitis edukalt võrreldav parimatega noist. Arvi Nikkarevi etteheitega Ulmekirjanduse BAASis kesksete tegelaste tulevikust päritoleku kohta, mis tema jaoks lugemiselamuse rikkus, ma ka ei nõustu, kuna see tuleb välja alles teksti viimastel lehekülgedel ega seganud terviku nautimist mu jaoks üleüldse. Kõige krooniks selle hobuste, mõõkade ja tähelaevadega kosmoseooperi juurde sobis see väike ’igaviklaste’ omavaheline võimuvõitlus vägagi hästi. Suhtleliselt algaja ja noore kirjamehe ning 1952. aasta kohta on tekst mu meelest suuremate etteheideteta nauditav.
Kunagine galaktikaimpeerium on langenud tagasi feodaalaega, planeetidel elavad inimesed kui keskajas, arvestamata mõnetist säilinud tehnikat. Planeetide vahel lendavad küll tähelaevad, kuid need polegi kunagi olnud inimeste konstrueeritud, vaid mingi varasema galaktilise tsivilisatsiooni pärand. Inimkonna arendatud tehnika on kohutavalt alla käinud, galaktikas valitseb impeeriumi kokkuvarisemise järgselt ‘Pikk öö’, termin, mille Brunner aastaid enne Poul Andersoni vastavasisulise segaduste aja, kultuuri ja tehnika allakäigu ning poliitilise kaose perioodi kohta kasutusele võttis, kuigi enamik teatmeteoseid just Andersonile selle esmakasutaja au annavad.
Igatahes on endise impeeriumi keskplaneedi Arguse vana kuningas Andalvar sel tormisel ööl surnud ning kuningaks on saanud ta ärahellitatud ning halvasti kasvatatud noorim laps, prints Penda, kelle eest valmistub regendina valitsema asuma kuninga teine tütar printsess Andra. Vanim tütar Sharla jäi omal ajal kuskil kaugel planeedil miski õnnetuse läbi kadunuks. Samal tormisel ööl, kui talurahvas on kogunenud leinas kuningalossi ette ning kuuleb öös halvaendelist ettekuulutust saabuvatest rasketest aegadest ja mustast nõiast, maandub aga lossi juures helikopter, millest ronivad välja printsess Sharla, tema nõuandja, elutark riigimees Landor ning ihukaitsja, kogenud sõjamees Ordovic. Nad sisenevad lossi ning nõuavad vereõiguse järgi neile kuuluvat.
Rahva poolt mustaks nõiaks ristitud Andra kolibki ühes oma nõuandjate, turvameeste, orjade ja võluritega lossist välja ning justkui vabastab koha õigusjärgsele regendile, oma vanemale õele, kes imekombel siiski ellu on jäänud. Landorist saab kuningriigi ülemkammerhärra (peaminister) ning Ordovicist uue valitsejanna ihukaitseülem. On aga ütlematagi selge, et kahe fraktsiooni vahel läheb suuremat sorti intriigipunumiseks, millesse sekkub Argusel elav mõistatuslik manatark Kelab…
NEED READ 