Robert Reed. Sister Alice. 416 lk. Orbit. London, 2003.
Romaan «Õde Alice» ilmus aastail 1993-2000 viiest lühiromaanist koosneva jutusarjana, mis räägib kaugtuleviku universumis aset leidvast Chamberlainide suure kloonperekonna noore võsu Ord Chamberlaini eksirännakutest, oma tõelise mina leidmisest ja perekonna hea nime taastamisest – suureks saamisest, sõnaga.
I
Kümme miljonit aastat on galaktikat ja inimkonda valitsenud grupp kloonperekondi, mille liikmetel on tavaliste inimestega võrreldes pea jumalikud võimed ja oskused. Nüüd saabub ühe kloonperekonna algsesse koduhäärberisse Maal selle perekonna üks esimesi liikmeid – järjekorranumbrit 12 kandev õde Alice, peategelane Ord on 24411.
Kloonperekonnad on ülisuured, geneetiliselt edendatud, suudavad ruumis asukohta vahetada, mõtteid lugeda, galaktilises mastaabis maailmu terraformida jne jne, jumalikud üliinimesed sõnaga. Ning suurem osa neist galaktikat mööda laiali oma asju ajamas ongi. Nüüd saabub algkoju Alice, kes juba selle faktiga suurt paanikat külvab.
Alice barrikadeerib (tinglik mõiste kaugtulevikku ja neid kloon-üliinimesi arvestades, eksole) end oma vanasse tuppa, nõustub kohtuma vaid väikevenna Ordiga ning tunnistab talle, et kaugel galaktika serval tegi nende grupp katset luua uut universumit, mis vallandas aga sellised kosmilised jõud, mida isegi need üliinimesed kontrollida ei suutnud – ning lugematu hulk miljardeid inimesi ja maailmu sai hukka. Kui teised on jäänud katastroofipiirkonda neid galaktilisi jõude kontrollida püüdma, siis Alice on tulnud koju, et kanda karistust, on tulnud lunastust otsima.
Õigupoolest algab lugu üsna jõhkra stseeniga, kus Ord ja teistesse perekondadesse kuuluvad lapsed mingit lumesõja analoogi mängivad ning kus mängumeeskonna kapten ühe tiimikaaslase sodiks peksab (no geneetiliselt enhanced, nagu nad on kõik, fataalsed vigastused paranevad paari päevaga, pisemad kriimud (lahtine luumurd) sekunditega).
Ning see lumesõjamäng ning sealne konflikt on nagu kogu romaani esimese osa esmase tasandi lugu ja konflikt, milles Alice aitab Ordil võitjana välja tulla – läbi reetlikuse ja lunastuse otsimise. Teine tasand on siis Alice’i enda põhjustatud tragöödia, millesse ta otsapidi ka Ordi tõmbab ning mille lahendamisega Ord järgmistes osades tegelebki.
Mis ma ikka oskan öelda… võimas! Tekst on nauditav – parimad ulmelised dekoratsioonid, mille sees on elustatud sajanditaguse Uus-Inglismaa kõrgklassi maahäärberite maailm talvel, nende võsude mängud, laste konfliktid jne – ja siis see teine kaugtuleviku galaktikate ja universumitega žongleerimise tase…
Lisaks huvitavalt peenete joontega välja joonistatud tegelased, olgu Ordi noor vanem vend Lyman, mängujuht Ravleen Sanchexi perekonnast või mängukaaslane Xo Nuyen, kes selles episoodis veel hädiselt positiivne tegelane on…
Teadusega selle romaanis õnneks miskit pistmist pole, tegevus toimub nii kaugtulevikus, et vaevalt jagub sõnavara toimuva kirjeldamiseks, aga muidugi on see eelkõige inimeste lugu, kasvamise, lunastuse ja vastutuse lugu. Nagu hää kirjandus ikka.
II
Romaani teise osa «Vend Täiuslik» tegevus algab mitukümmend aastat pärast eelmise loo sündmusi, kuid see aeg on selline vaid meie mõistes, kuna kloonperekondade liikmed kasvavad ja arenevad aeglasemalt, pikema aja jooksul, mistõttu Ordi, Lymani jt jaoks on ehk mööda läinud mõned kuud või aasta.
Nagu Reedile kohane, algab episood üsna võika stseeniga, milles perekondade häärberite ja valduste reservaadi moodi piiridest välja pääsenud ja põgenenud Ord satub ühte kõrtsu, kus tavalised inimesed Chamberlaine ja eriti Alice’it sõimavad ja end üles kütavad… kui raevunud harimata mass tunneb Ordi näos ära tuttavad Chamberlaini jooned, tormatakse talle kallale, kuigi ta on omamoodi palverännakule tulnud, kuna tahab kõigilt Alice’i kuriteo eest andestust paluda, ning rebitakse hullunud massi poolt sisuliselt tükkideks.
Edasi ärkab ta oma toas koduhäärberis, kus perekond ta taastanud on ning tal keelatakse enam häärberist lahkuda. Maailm on vahepeal muutunud. Inimkond on Chamberlainide ja üldse kloonperekondade vastu pööranud, nii et nende valdused on omamoodi reservaatideks muudetud ning suhtlust tavainimestega enam ei toimu. Alice’i üle on kohut mõistetud, ta istub vangis ning kõik tema üliinimlikud võimed on talt eemaldatud. Või noh, nii arvatakse… Ometi ilmub ta väikese tüdruku kujul Ordi tuppa ning annab talle ülesande, missiooni, mille täitmisel saab teda aidata «Vend Täiuslik».
Vahepeal ilmuvad tegelastena korraks ka Xo Nuyen (kelle perekond on peamine Chamberlainide üle kohut mõistja ning oponent) ja Ravleen Sanchex – aga ümberpööratud laengutega, Xo on nüüd lugeja ees tühise tõprana ning Ravleen hulka positiivsemana, kui võinuks arvata esimese osa brutaalsest tüdruk-tiimiliidrist.
Vend Täiusliku otsinguil tutvub Ord koopas elava ja loomanahkadesse riietunud veidra Thomas Chamberlainiga, kes on number 9. Thomas on eraklik Chamberlain, ta ei paranda ega loo maailmu, tema ainus ambitsioon on reisida ja uusi ning huvitavaid paiku enda jaoks avastada, erinevalt teistest kloonidest pole temas midagi täiuslikku, ta pole tagasi kasvatanud kahte sõrme, mille jahikäigul hunt kunagi ära hammustas, kuna «siis unustaks ta ettevaatuse» jne. Loomulikult tema ongi «Vend Täiuslik», hüüdnimi, mille Alice talle omal ajal pani, Alice, kellesse Thomas algusest peale sügavalt armunud on olnud.
Thomas viib Pesamuna (mis on Ord Chamberlainile antud hüüdnimi) pikale rännakule päikesesüsteemi äärealadele ja kaugema, Oorti pilve juurde, kus ühes salastatud kohas hoitakse Alice’ilt ära võetud üliinimlikke võimeid – Ord peab need endale saama, et täituks vangis hoitava Alice’i salaplaan ning keegi tema alustatut edasi viiks. Lõpustseen, kus supervõimed omandanud Ord lööb tagasi Lymani, ühe oma õe ja ühe võimsa Nuyeni katse teda tagasi häärberisse viia, on juba sellele romaanile tüüpiline tohutute kosmiliste jõudude tulevärk.
Teise osa lõpus lähevad Ord ja Thomas lahku, esimene peab jätkama oma ettemääratud teed, teine aga läheb kuskile kaugesse galaktikasse peitu – oma väikest universumit kasvatama.
III
Chamberlainide kloonperest rääkiva ja erakordselt hoomamatutes kategooriates opereeriva romaani kolmas osa algab tsüklile tüüpiliselt eriliselt ilge ja julma stseeniga.
Eelmise osa tegevusajast on jällegi möödunud mõõtmatu ajahulk – mis aga midagi ei tähenda – kõik jätkuks justkui üsna täpselt eelmise osa lõpust. Chamberlaine jahitakse kõikjal üle universumi, tekst algabki ühe vana ja üldse mitte Alice’i kuritegudes süüdi oleva Avram Chamberlaini üle peetava kohtuprotsessi ja hukkamisstseeniga.
Ootamatult ilmub hukkamisele kummaline poiss, kes palub luba ohver tappa ning selle loa saanuna, teebki vanamehele lõpu, kuid võtab seejärel laiba kolbast välja tema aju ja kaob…
Sarja keskmine episood räägib Ord Chamberlaini koju tagasi pöördumisest, mida ta oma uusi, Alice’ilt omandatud võimeid ning üksikute kokku kogutud teda toetavate perekondade liikmete abi arvestades enamvähem turvaliselt teha võib. Tal on vaja pääseda Alice’i vangikongi, et saada sellelt teada, kuidas täpselt tema kuritegu heaks teha ning tekkinud uut universumit kontrollida. Pantvangistatud Xo Nuyeni abiga Alice’i kongi pääsemine ka õnnestub…
Kujutan ette, et paljudele ei pruugi selline aja- ja ruumimastaap üldsegi meeldida, kuigi minu meelest saab Reed selle käsitlemisega päris hästi hakkama, üsna raskesti kirjeldatavaid dekoratsioone ja tegelaste eesmärke suudab ta minu jaoks täiesti heal tasemel siiski kirjeldada, pilt tekib täitsa silme ette, ometi on see just täpselt sel määral maalitud, et mina kui lugeja ka suure osa tühimikke oma fantaasiaga täita saan.
IV
Romaani neljas osa kirjeldab peaasjalikult eriti mastaapset inseneritööd galaktikate, ussiaukude, beebiuniversumite, mustade aukude, neutrontähtede, gaasihiiglaste jm inventariga.
Selle taustaks pakutakse meile Alice’i, Ordi, Ravleeni ja Xo omavaheliste suhete rägastikku, kus lugeja kotti tõmmatakse ja enam kindel pole, kas konkreetse tegelase nime ja välise oleku taga ka tegelikult see tegelane figureerib või käib mitmekordne pettus.
Xo Nuyen on põgenenud kaugele Galaktika äärele, kus püüab Alice’i (sic!) abiga luua eelmise osa lõpus hävitatud algkodu emakese Maa täpset koopiat. Erinevalt Chamberlainidest pole Nuyenitel küll erilist maailmaloomise ega terraformimise oskust, aga Xo tunneb ennast Maa hävingus süüdi ning pingutab topelt. Neist saab Alice’iga ka miski veider intiimpaar…
Selle taustal põgeneb Ord meeletuid ja kujuteldamatuid vahemaid kattes Ravleeni eest, kes temast kogu aeg napilt maha jääb…
Minule selline mastaapne ja mitte väga astrofüüsikast tõukuv tekst sobib; bioloogiharidusega kirjanik pole õnneks rumal ning ei hakka oma humanitaarsesse astrofüüsika ja kosmoloogia retseptiraamatusse midagi liiga täpselt sisse kirjutama, mis tähendab et füüsika- ja loogikapeded ei saa ka millestki kinni hakata. Kõik on nii kaugtulevikus ja nii hüpoteetiline, et… ulme noh!
Aga ma mõistan täiesti, et paljudele võib selline mastaap kõrgelt üle pea käia. Ka inimlik/kloonjumalik konflikt on neljandas osas senisega võrreldes pea peale pööratud ning asjad selguvad alles grande finale’s.
V
Kokkuvõttes pean seda Ord Chamberlaini ümber keerlevat universumite saatusest rääkivat romaani üheks viimasel ajal loetud tekstidest meeldejäävaimaks. Üldse tundus kontseptsioon suurtest perekondadest, kes maailmade saatuseid kujundavad, igati intrigeeriv.
NEED READ 