Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 21. juuni 2012

Robert Silverberg. In the Beginning: Tales from the Pulp Era. 335 lk.  Subterranean Press. Burton, 2006.

Ma olen juba varem korduvalt rõhutanud, kui kõrgelt ma hindan Robert Silverbergi julgust ja soovi (edevust) anda tänapäeval välja oma noorusajal ja õpipoisiaastail kommertseesmärkidel kirjutatud tihti üsna higist seiklusulmet.

See on erakordselt õpetlik lugemine mitmes mõttes. Eelkõige muidugi näitab see vägagi värvikalt ja detailselt kirjaniku arenemist, teisalt ja peaasjalikult soovitaksin mina seda aga vaadelda paralleelköitena kirjaniku esimese loomeperioodi (1954-1959) tõsisemaid pongestusi esitavale kogumikule «The Road to Nightfall» (1996), mille enamvähem samasisuline variant teises «Kogutud juttude» sarjas kannab nime «To Be Continued» (2006).

Torkab silma kaks asja. Esiteks muidugi tõsiasi, et kirjanikul tulid loometee alul märksa paremini välja jutustuse või lühiromaani mõõtu seikluslood kui lühijutu mahus kunstiambitsiooniga üritamised. Kogumikesse pääsenud kehvemad seikluslood on samal tasemel kehvemate kunstiambitsiooniga tekstidega, parimad sooritused pretensioonitu (aga siiski pigem süngetoonilise) seiklusulme vallas edestavad aga parimaid katsetusi ambitsioonikate ulmelugude vallas suurelt.

Teine põnev tähelepanek on erinevatele ajakirjadele kirjutatud lugude omavaheline erinevus. Samale väljaandele kirjutatud tekstid on pigem üsma sarnases stiilis, võtete ja jutustamislaadiga. Seega on täiesti äratuntavad pikad ja romaani vääriva detailirohkusega ning üsna süngetoonilised ja täiskasvanulikud seiklusulme parimates traditsioonides kirjutatud jutustused või lühiromaanid, mida Silverberg kirjutas ajakirjale Science Fiction Adventures (ja milliseid ei leidu selles kogus, vaid kogumikus «Hunt the Space-Witch!»).

Üsna äratuntavad on Bill Hamlingi ajakirjadele Imagination ja Imaginative Tales kirjutatud lühemad, kuidagi kiiretempolised, tegevusrohked ning selge ja konkreetse lõpplahendusega kosmilised põnevuslood. Samuti on äratuntavad W. W. Scotti ajakirjale Super-Science Stories kirjutatud pisut pikemad ning reeglina hästi värvikate ja fantastiliste tegevuskohtadega kosmoseseiklused.

Pisut vähem on äratuntavad Howard Browne’i ja Paul W. Fairmani ajakirjadele Amazing Stories ja Fantastic kirjutatud lood, kuna need on aasta aastalt kõige enam muutunud. See-eest on täiesti äratuntavad Silverbergi ükskõik mis ajakirjale kirjutatud kunstiambitsiooni, paatose ja traagilise või ülimalt kõrgemoraalilise õhkamisega kirjutatud tekstid – peamiselt nende saamatuse tõttu.

Ma poleks kunagi uskunud, et saan niimoodi kasutatud raamatuna ostes endale Silverbergi käsitsi signeeritud eksemplari. Arvasin alati, et neis Subterranean Pressi 1000-lise tiraažiga raamatuis on signatuur trükitud (sest näiteks PS Publishingi sarnastes raamatutes on kirjaniku allkiri reeglina trükitud). Aga siin ei ole! Silverberg on kõik 1000+26 eksemplari ise allkirjastanud. Õigemini siis need lehed, mis on hiljem raamatuisse kleebitud. Aga allkiri on pastakaga ja suht jõuliselt vajutatud, nii et paistab ka paberi teisel küljel… Minul on nüüd siis eksemplar 295! 🙂

Nüüd, nagu on välja tulnud, ei tundugi selline vanema ulmekirjanduse lugemine ajaloolisest huvist žanri (või kirjanike või ajakirjade) arengu vastu nii probleemitu: küll on seda erineval moel kaunilt sildistatud, alates «ulmekirjanduse prügikastis sobramisest» kuni «surnukuuris laipade pilastamiseni».

Ma ei tea, mulle meeldib lugeda igasugust ulmet. Teinekord meeldib lugeda tuhandeleheküljelisi moodsaid fantaasiatelliseid, siis jällegi pulpajastu klassikalisi ajakirjajutte erinevatest kosmoseseiklustest ning nende otsa ehk 19. sajandi ameerika tondijutte. Aga peab olema üsna lootusetult silmaklapistunud või väikelapse arengutasemele pidama jäänud, et mitte aru saada nende tekstide jaoks vajaliku retseptsiooni täielikust erinevusest, vajadusest läheneda neile täiesti erineva eelhäälestusega.

Ma ei tea, mina suudan küll neid lugusid lugeda õiges kontekstis. Minu meelest pole midagi jaburamat, kui hakata 1956. aasta loole ette heitma, et 1972. aastal on keegi sellesama süžee palju paremini teostanud või et «ma annaksin sellelele loole kõrgema hinde, kui ta kuuluks ühe teise kirjaniku kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud maailma/sarja» WTF?! nagu…

Vähesema lugemusega inimesed tavaliselt ei vaatagi neid kergesti leitavaid aastaarve ja hakkavad enamasti neile vanematele tekstidele ette heitma, et need on maha kirjutatud mingite neile teada olevate tuntumate (aga enamasti palju hiljem kirjutatud) lugude pealt.

Oma üpris üüratu ulmekirjanduse alase teadmistepagasi pealt oskan igatahes mina lugedes ennast projitseerida täpselt õigesse ajahetke, ma loengi neid tekste täie teadmise juures, millised ulmetekstid olid selleks ajaks (1955-1959) ära ilmunud ja Silverbergile teada ning Silverbergi lugude lugejaile tol ajal teada.

Täiesti mõttetu oleks neid tekste hinnata mingite hiljem sündinud teoste kontekstis, see oleks ju sama, kui panna võistu suusasprinti tegema sportlane aastast 1956 ja tänapäevane sprindimees, kumbki oma ajastu tehnika, suusastiili ja varustusega. Jabur ja loll ju.

Aga Silverbergi ees muidugi sügav kummardus!

1. Yokel with Portfolio 3/5

«Mats portfelliga» jutustab loo kaugelt kolkaplaneedilt Traskilt inimtsivilisatsiooni südamesse Maale tulnud Kalainnenist, kes on teele lähetatud oma maailma saadikuna, et hankida Maalt tehnoloogilist abi oma mahajäänud ääremaailma järeleaitamiseks ja tehnilisele arengule hoo sisseandmiseks.

Maale jõudes ootab teda ees aga maksimaalselt ükskõikne vastuvõtt: kui teda lennujaama intervjueerima tulnud ajakirjanik avastab, et Traskilt on Maale saabunud siiski kõigest selle tähesüsteemi inimrassi esindaja, aga mitte pisema dinosauruse moodi reptiilne tulnukas, kaotab ta mehe vastu momentaalselt huvi. Ka ei kanna erilist vilja Kalainneni katsed pääseda kolooniate ministri vastuvõtule, et oma abipalve edastada. Omaarust moodsaimat riietust ja trendikat soengut omav Kalainnen avastab hoopis, et tema väljanägemine on ajast ja arust, tänaval näitavad newyorklased tema peale näpuga, naeravad ja pilkavad maakaks.

Kummalise juhuse tõttu on aga New Yorgi loomaaiast just samal ajal põgenema pääsenud ohtlik elukas bruug. Või noh, ta vähemalt näib ja tundub kõigile maalastele väga ohtlik…

«Mats portfelliga» on Silverbergi neljas avaldatud jutt ja kolmas, mille müüs maha ta värske kirjandusagent Scott Meredith. Suurmeister meenutab, et 1953. aastal Columbia ülikooli 18-aastase tudengina hakkas ta oma esimesi kirjatöid müüma: artikkel SF fändomist, teismelistele mõeldud romaan ning esimene lühijutt šoti ulmeajakirjale Nebula (debüütjutt «Gorgo planeet») ning selle pagasi pealt õnnestus tal pääseda hiljuti loodud Scott Meredith Literary Agency esindatavate autorite hulka. Agentuuri kuulsaimad kliendid tollal olid Arthur C. Clarke, Poul Anderson, Jack Vance ja samuti oma loometee alguses olev Philip K. Dick.

Silverberg lootis, et selliste kuulsate nimede tuules hakkavad temagi lood ajakirjades hästi kaubaks minema. Alguses nii aga ei juhtunud, kuna ilmnes, et ta pidi ajakirjatoimetajate silmis just nendesamade kuulsamate nimedega konkureerima hakkama. Igatahes õnnestus agendil juunis 1954 müüa maha autori teine jutt «Vaikne koloonia» ning veebruaris 1955 kolmas jutt «Marslane». Mõlemad olid üpris lühikesed jutud ning Silverberg sai nende eest kokku vaid 40 dollarit ja 50 senti.

Kolmadal agendi kaudu müüdud jutul, selsamal palal «Mats portfelliga», õnnestus oma kodu leida mais 1955, kui selle ostis ajakirja Imagination toimetaja William L. Hamling, kes oli kolm kuud varem ostnud ka «Marslase». Imagination oli pretensioonitu väike ajakiri, mis maksis vähe ja avaldas tuntud kirjanike (Gordon R. Dickson, Robert Sheckley, Damon Knight jt) kehvemaid lugusid, mida neil ei õnnestunud tippajakirjadele müüa.

Silverberg on meenutanud, et kirjutas «Matsi portfelliga» pidades silmas Tony Boucheri Fantasy & Science Fictionit või H. L. Goldi Galaxy’t, kuid ilmselt mõistis tema agent loo kvaliteeti paremini, sest pakkus seda kohe Hamlingile, kes ostiski teksti 55 dollari eest. Lugu ilmus Imaginationi värskelt asutatud sõsarajakirjas Imaginative Tales novembris 1955 ning Silverberg leidis pool sajandit hiljem seda esmakordselt taasavaldades, et häbeneda pole midagi. Ega polegi.

2. Long Live the Kejwa 2/5

«Elagu Kejwa» on üsna kehv ja ettearvatava puändiga jutt. Ning kogumikus «In the Beginning» on sellest 8-leheküljelisest palast märksa huvitavam loole eelnev 4-leheküljeline memuaarkild, milles kirjanik räägib pikalt oma tutvumisest ulmekirjanike Randall Garretti ja Harlan Ellisoniga ning sellest, kuidas õieti Garrett oligi see, kes Silverbergi karjäärile käigu sisse andis. Just Garrett tegi nooremale ametivennale selgeks, et jäädes toimetajate jaoks vaid ilma näota nimeks, kelle kaastööd pidevalt toimetuste postkaste ummistavad, pole tal lootustki oma profikirjaniku karjääri käima saada, vaid et tal tuleb hakata mööda toimetusi käima ning toimetajatega isiklikult tuttavaks-sõbraks saama.

Silverberg meenutab, et temast ja Garrettist sai ebatüüpilisemaid kirjanduslikke tandemeid: Garrett oli laisk, korratu, distsipliinitundeta, ebausaldusväärne joodik ning Silverberg oli ambitsioonikas, kordaarmastav, igavalt lugupeetud, väärikas ja metsikult töödrügav tüpaaž. Lisaks kurdab Silverberg, et kuigi klaasike alkoholi siin ja seal talle täitsa meeldib, oli ja on tema füsioloogia selline, mis ei lasegi tal ennast korralikult umbe juua, palju varem, juba joomise ajal hakkab tal lihtsalt väga halb. Vaene mees.

Aga nende kirjanduslik tandem varjunime all Robert Randall töötas, kuna nad täiendasid üksteist: Garrettil oli teniline-reaalteaduslik haridus, Silverbergil kirjandusalane, Garrett jagas asjade tehnoloogilist külge ning oli hea süžeede väljamõtleja, Silverberg jälle oli juba siis üle keskmise hea stilist ning suutis luua huvitavaid tegelaskujusid. Samuti oli Silverberg erakordselt kiire kirjutaja, kes suutis ühe trükimasina taha istumisega toota lühijutu ja niimoodi mitu korda nädalas. Ka Garrett oli kiire, meenutab Silverberg, aga ainult siis, kui ta suutis jääda kaineks piisavalt pikaks ajaks, et mingi tekst ära lõpetada 🙂 Samas odavas hotellis tuba üüriv keegi Harlan Ellison oli selle koostöö peale kaunis solvunud, kuna just tema viis Garretti-Silverbergi kokku ning kutsus esimese selle New Yorki kolimise järel sinna elama ning lootis ilmselt, et just tema peaks seal tandemis olema.

Igatahes. Lisaks kõigele oli Randall Garrett piisavalt ambitsioonikas. Tema initsiatiivil hakkasid nad Silverbergiga visandama kolmeosalise järjejutuna ilmuvat romaani, mille lootsid müüa John W. Campbelli ajakirjale Astounding. Nad konstrueerisid loo kõiki Campbelli lemmikteemasid ja -võtteid silmas pidades ning kui nad olid teksti selgroo valmis saanud, tegi Garrett Silverbergile täiesti ootamatu ja ehmatava ettepaneku, et nüüd lähevad nad Astoundingu toimetusse ja räägivad oma ideest Campbellile. Noor autor oli arvanud, et asja aetakse tavakombel läbi agentuuri ja siis läheb, nagu läheb.

Igatahes vedas ühel 1955. aasta suvehommikul Garrett Silverbergi endaga kaasa ja nii tutvuski ta Suure Ajakirjatoimetaja John W. Campbelliga, Kuldajastu Arhitektiga. Campbellile nende idee meeldis, ta tegi omalt poolt parandusi, soovitas romaani asemel jutustuste sarja ning nende järgmisel kohtumisel augustis 1955 luges nende silme all toimetuses sarja esimese jutustuse läbi ning ostis selle käigupealt. Silverberg meenutab, et oli paljast faktist, et oli just müünud midagi Astoundingule, niivõrd hämmingus, et ei saanudki tol ööl und.

Igatahes tutvustas Garrett Silverbergi ka teistele olulisematele ajakirjatoimetajatele: Amazingu Howard Browne’ile, Future’ Bob Lowndesile, Infinity Larry Shaw’le jt. Augustis 1955 tutvus ta Clevelandis World Science Fiction Conventionil William L. Hamlinguga, kellele oli juba jutte müünud ja nii ta läks…

Juunis 1955 kirjutatud lugu «Elagu Kejwa», mille Silverberg müüs ajakirja Amazing Stories toimetajale Howard Browne’ile, räägib sellest, kuidas kellegi Steve Craydeni, kes on kuulus seepoolest, et alati täbaraist olukordist kuidagi välja suudab tulla, kosmoselaev teeb hädamaandumise tundmatule Maa-tüüpi planeedile, kus avastab eest tulnukad, kes teda Kejwa’ks kutsuma hakkavad, teda ohtralt parima toiduga nuumama hakkavad, parima onni peavarjuks annavad ning ilusaima tüdruku oma hõimust ööseks talle tarvitamiseks lubavad.

Mees arvab, et teda peetakse mingit sorti jumalaks ning on eluga igati rahul. Häda on vaid selles, et tema purunenud laeva mõttekonverter on samuti viga saanud ja ei taha korralikult töötada. Lõpuks saab mees tüdruku peenikeste sõrmede abiga (sic! ohh, mis keeruline aparaat…) konverteri tööle ning teeb enda jaoks ebameeldiva ning peatsest lõplikust lahendusest rääkiva avastuse. Häda on vaid selles, et kõik lugejad on selle avastuse juba ammu enne Craydenit ära teinud ja haigutavad. Vilets sooritus.

Jutt ilmus Amazing Storiesi 1956. aasta juulinumbris Browne’i pandud pealkirja «Run of Luck» all. See ajakirjanumber oli ka märgiks ühest uuest trendist Silverbergi loomingulises biograafias – nimelt oli jutt üks kolmest Silverbergi poolt sellesse ajakirjanumbrisse kirjutatud loost. Aga sellest pikemalt edaspidi.

3. Guardian of the Crystal Gate 4/5

Jutustus «Kristallvärava valvur» on klassikaline ja parimas võimalikus tähenduses pulpulme.

Ka loo algus on klassikaline. Nimelt siseneb Büroos uurijana töötav Les Hayden ühel 2262. aasta kevadpäeval šefi kabinetti ning saab talt järjekordse ülesande. Šeff viskab ilma pikema jututa lauale posu teemante: kõik nad on rikutud. Nimelt on iga kalliskivi südames väike hägune ala, justkui oleks kalliskivi süda läbi põlenud. Iga teemant tähendab ühte kadunud inimest: kõik need vääriskivid on leitud viimaste kuude jooksul kadunuks jäänud inimeste kodudest või töökohtadest.

Kuuekümne kuue hägusa keskmega teemanti järel on nüüd välja ilmunud üks rikkumata südamega kalliskivi, mida šeff hoiab turvaliselt karbis ja ei luba Haydenil seda silmitsema jääda. Šefi hinnangul on need teemantid mingisugune lõks: seda vaatama jäänud inimesed kaovad kuhugi ning teemanti süda muutub häguseks. Asja konks on veel selles, et rikkumata teemanti on leidnud naisterahvas, kellega seda vaadates aga midagi ei juhtunud. Kõik šefi antud nimekirjas kadunuks jäänud 66 isikut on aga mehed.

Kodus räägib Hayden uuest ülesandest oma tüdruksõbrale Pegile, kellele mõte selle töö vastuvõtmisest üldse ei meeldi. Igatahes läheb Hayden seejärel oma tuppa, avab karbi ja hakkab tervet teemanti jõllitama! Kui loll saab olla, eksole. Samas, ega ühtki teist juhtlõnga juhtumi lahtiharutamiseks ilmselt poleks olnud ka. Hayden näeb teemanti südames imekaunist ja lummavat tütarlast, kes teda enda juurde kutsub… ning äkki ongi Hayden ühes teises maailmas, ühes niiskes ja võõra hingusega džunglis, mis võiks vabalt olla Kongo või Amazonase jõgikonnas, kui see nii selgelt poleks kauge ja väga võõras maailm. Mees mõistab, et tema on nüüd 67. kadunud mees ja Peg leiab tema toast eest 67. rikutud südamega teemanti…

Džunglis edasi rassides jõuab mees lagendikule, mille ühes servas märkab hiigelsuurt teemanti, mille varjust astub välja – nüüd juba inimsuuruses – seesama kaunis neiu, kes teda tema maailmas teemanti seest kutsus… Ohtlike tulnukate lõks on peategelase ümber kinni langemas ning pääsemist ei paista kuskilt.

Tegu on äärmiselt mõnusa kergusega ja pretensioonitult kirja pandud hoogsa ning värvika ja fantaasiarikka sense of wonderist nõretava seikluslooga, milliseid on kõige parem lugeda 15-aastaselt. Aga hämmastaval kombel kõlbab tekst ka tänapäeval ja vanemas eas täiesti tarbida, kui suuta meeles pidada selle sünniaega ja -keskkonda. Seda viimast enamik tänapäeva eesti ulmelugejaid muidugi ei suuda.

Tekst on tähelepanuväärne veel seepoolest, et Silverberg pöörab siin klassikalise pulpskeemi pea peale: vangistatud ja abitus olukorras on 67 meest ning nende päästjaks saab üks naisterahvas, lisakas näeme loos üsna jõhkrat naistevahelist rusikavõitlust teravate servadega hiigelteemanti tipus, õrnu vihjeid lesbilisele armastusele (aastal 1956 poistele mõeldud ajakirjas!)… noh, nagu ma ütlesin, Silverberg on suutnud loo tõsidust vägistamata lugejaile näidata, et tema selle kirjutamise ajal pidevalt muigas irooniliselt.

Kui Randall Garrett oli tutvustand noort Silverbergi esmalt John W. Campbellile jt toimetajatele, jõudis ühel hetkel järg ka Amazing Storiesi toimetaja Howard Browne’ini. Silverberg ja Browne’i vahel tekkis kohe usalduslik sõprus- ja töösuhe. Nimelt olid Browne’i toimetatud Amazing ja Fantastic keskendunud lihtsatele kiire tegevusega seiklusjuttudele, mis olid mõeldud ehk pisut nooremale publikule ning mida kirjutas väike ring ajakirja püsiautoreid ning mida siis erinevate pseudonüümide all avaldati.

1955. aasta suvel, kui nad Silverbergiga tutvusid, oli ringis parajasti kaks vaba kohta, mida Browne pakkuski Silverbergile ja Garrettile. Diil oli selline, et autorid pidid talle regulaarselt tooma teatud kindla kvaliteediga ulmelisi seiklusjutte ning ta ostis need ära läbi lugemata. Selline kindel teenistus oli noorele algajale kirjanikule kui taeva kingitus ning kohe löödigi käed. Igatahes hakkas Silverberg selle diili raames uuesti käiku laskma ka varem kirjutatud tekste, mida tema kui täiesti tundmatu autori lugudena polnud varem avaldatud. Nüüd need aga sobisid.

Fanzine’i Fantastic Worlds teine number, kus ilmus üks esimesi noore Robert Silverbergi avaldatud kirjatöid – kriitiline artikkel «Some Words About Fantastic».

Silverberg meenutab ka üht piinlikku episoodi. Nimelt olid Amazing ja Fantastic Adventures 1940ndate lõpul tema lemmikajakirjad, kui aga noorukist sirgus mees, hakkas ta neisse primitiivseisse seiklusjuttudesse märksa kriitilisemalt suhtuma, eriti kui võrdlusena tekkisid kõrvale ja tema lugemislauale märksa tõsisemat ulmet avaldavad Galaxy, Fantasy & Science Fiction jt väljaanded.

Nii kirjutaski ta 1952. aastal fänniajakirjas Fantastic Worlds äärmiselt kriitilise artikli Amazingus ja Fantasticus ilmuva materjali kohta pealkirjaga «Some Words About Fantastic». Noore vihase mehena andis ta ikka täiega. Ajakirjade toimetaja Howard Browne kirjutas rahulikus toonis kaalutletud ja argumenteeritud vastuse, milles rõhutas, et neid ajakirju antakse välja kasumi teenimiseks ning leidis, et selliseid «ebarealistlikke ja vastutustundetuid nõudmisi saab esitada kas väga noor või väga vana inimene, kes loomulikult teab kõigest kõike».

Igatahes sai Silverbergist kolm aastat hiljem nende tema enda kirutud valemi järgi valmivate pulpseikluste vorpija Browne’i püsiautorkonnas. Silverbergist sai püsiautor, kelle peale võis kirjutamise kiiruse ja kirjutatu kvaliteedi osas alati kindel olla. Browne ei vaevunudki eriti ta kaastöid läbi lugema, ta võis olla kindel, et need sobisid. Igatahes pakkuski ta nende tutvuse kuuendal kuul Silverbergile võimalust teha ajakirja valmisjoonistatud kaanepildi järgi numbri kaanelugu. Ed Valigursky joonistatud kaanel oli kujutatud hiiglaslikku teemanti, mille peal kaklevad kaks napis riietuses näitsikut. Nii saigi Silverberg oma nime suurelt kaanele ja talle pühendati näopildiga lühike autoritutvustus ajakirja sisekaanel.

Ühel Silverbergi külaskäigul toimetusse umbes sel perioodil naeratas Browne talle kavalalt ja koukis sahtlipõhjast välja ühe ajakirja, küsides: «Kas see tuleb tuttav ette?» Loomulikult oli tegu eelmainitud fanzine’iga, kus sees Silverbergi vihane kriitika standardsete seiklusjuttude aadressil, milliseid ta nüüd ise vorpima oli asunud. Igatahes oli Silverbergil parajalt piinlik, aga Browne oli kogu loost väga lõbustatud, ta ei olnud suutnud kauem seda teadmist, et on selle kriitika autorist suurepäraselt teadlik, enam vaka all hoida.

Igatahes ilmus «Kristallvärava valvur» augustis 1956 ajakirjas Fantastic, mis oli peaaegu tervenisti Silverbergi täis kirjutatud. Kuuest väljaande tekstist olid neli Silverbergi kirjutatud või kahasse kirjutatud ja ilmusid erinevate pseudonüümide nagu Ralph Burke, Robert Randall ja Ivar Jorgensen all.

4. Choke Chain 3/5

Jutt «Kägistav kaelarihm» kandis Silverbergi versioonis nime «The Price of Air» ehk siis «Õhu hind». Silverberg kirjutas selle veebruaris 1956 ning trükivalgust nägi see sama aasta detsembris ajakirjas Fantastic. Loo ilmumise ajaks oli Howard Browne Amazingu ja Fantasticu toimetamisest loobunud ning ajakirju vedas nüüd endine Browne’i abiline ja püsiautor Paul W. Fairman, kes jätkas Silverbergiga regulaarset koostööd, kuid kellega Silverbergil enam erinevalt Browne’ist isiklikku sõbralikku ja joviaalset läbisaamist polnud.

Browne ei olnud kunagi olnud eriline ulmefänn. Raymond Palmeri toimetajakäe all avaldas ta 1940ndail Amazingus Edgar Rice Burroughsi ja Robert E. Howardi vaimus silmapaistmatuid ulmeseiklusi, kuid tegelikult pidas ta teaduslikku fantastikat ja fantaasiakirjandust parajalt tobedaks nähtuseks. Browne’i tegelik armastus oli kriminaalkirjandus, tema eriline lemmik oli Raymond Chandler ning ta oli kirjutanud ka mitmeid Chandleri laadis täiesti arvestatavaid detektiivjutte.

Ta võttis Palmerilt ajakirjade Amazing Stories ja Fantastic Adventures toimetamise üle lootuses, et suudab kirjastust Ziff-Davis veenda asutama ka detektiivajakirja, mida siis lisaks ulmeajakirjadele toimetada saaks. See lootus kunagi ei realiseerunud ning ühel hetkel loobus Browne ajakirjade toimetamisest ning naases Chandleri vaimus kriminaalromaanide kirjutamise juurde.

«Kägistav kaelarihm» on enam-vähem kompetentne kosmoseseiklus, mis ometigi tundub 1950ndate aastate keskpaiga kontekstis pisut lapsik, kindlasti sobinuks see kuhugi näiteks 1937. või 1941. aastasse märksa paremini ning saanuks sealses ajahetkes ilmudes palli võrra kõrgema hinde. Lugu räägib Päikesesüsteemis probleeme lahendavast karmist kutist, kes on võtnud plaani minna uurima Jupiteri (ja jutust jääb üsna ühene mulje, et ta kavatseb laskuda Jupiteri tahkele pinnale :S), kuid kuuleb, et mingitest probleemidest on haaratud Jupiteri kuu Callisto ja sealne inimasundus.

Kummalisel kombel, avastab ta, on pääs Callistole muudetud äärmiselt raskeks, tsiviillende sinna järsku enam ei käigi… igatahes õnnestub tal kuidagi siiski Callistole pääseda, kus ta avastab, et kuu elanikkonna on orjastanud kolm gängsterit, kellega ta puutus viimati kokku Pluuto kaevanduste afääris. Gängsterid on saastanud kuu kupli aluse õhu ning pakkunud seejärel inimasundusele spetsiaalset kaelavõru, mis mürgise õhu ära puhastab ja tarbitavate koguste üle arvet peab.

Õhk on nimelt maksustatud ning kaelavõrud on kaugjuhtimise teel reguleeritavad: kõik tõrksad kodanikud saavad tunda oma valitsejate geniaalselt läbi mõeldud julma karistusmeetodit, nende kaelavõru hakkab lihtsalt kokku tõmbuma… Igatahes otsustab karm kutt Slade Callisto elanikud vabastada ja gängsterite diktatuurile lõpu teha. On ka selline käib-kah puänt.

5. Citadel of Darkness 4/5

«Pimeduse tsitadell» on igati kompetentne kosmoseooper. See juunis 1956 mõned päevad pärast Columbia ülikooli lõpuaktust kirjutatud jutt ilmus Paul W. Fairmani toimetatud ajakirjas Fantastic märtsis 1957, olles üks neljast tolles numbris ilmunud Silverbergi loost. See ilmus Ralph Burke’i pseudonüümi all, lisaks oli numbris üks lugu tema päris nime all, lisaks pala Calvin M. Knoxi nime all ja neljas jutt Hall Thorntoni pseudonüümiga.

Silverberg meenutab, et see oli tema elus kiire ja äärmiselt dünaamiline aeg. Mais 1956 õnnestus tal müüa oma esimene kaastöö Horace Goldi ajakirjale Galaxy, juunis oli ülikooli lõpetamine, seejärel kulus kaks nädalat koos Randall Garrettiga romaani kirjutamisele John W. Campbelli Astounding Science Fictionile, mille Campbell ostiski ära augustis. Samal kuul abiellus Silverberg oma ülikooliaegse tüdruksõbra Barbara Browniga ning värske abielupaar leidis endale elegantse viietoalise korteri Manhattanil West End Avenue’l.

Mõned päevad pärast uude kohta kolimist osales Silverberg World Science Fiction Conventionil, kus teda tervitasid kolleegina sellised 1920ndatel kirjanikuteed alustanud kosmoseooperite kuningad nagu Edmond Hamilton ja Jack Williamson, kes vanuse poolest sobinuks talle vabalt isaks. Samal kokkutulekul pälvis Silverberg lootustandvaima noore ulmekirjanikuna oma esimese Hugo auhinna. Lisaks ajakirjadele lühiproosa ja järjeromaanide müümise õnnestus tal sõlmida esimesed romaanilepingud kirjastustega Ace ja Gnome…

Silverberg meenutab, et see kõik tundus üsna metsik ja vinge: tema noorpõlveunelm ennast ära toita suutvast vabakutselisest ulmekirjanikust paistis tõeks saavat, teda võeti kirjanikuna tõsiselt, kolleegid tunnustasid teda ning tema kaastöid reeglina tagasi ei lükatud. Eks kõik see andis korralikult juurde ka enesekindlust.

Just täpselt sellise, oma võimetest suurepäraselt teadliku ja enesekindla noore seiklusulme autori loodud ongi jutt «Pimeduse tsitadell». Kaugelt galaktikast koos oma naise Kareniga Maale tagasi pöörduva Mike’i kosmoselaeva massidetektor avastab, et nende ees tühjana näivas kosmilises ruumis peab asuma mingi taevakeha. Nad kordavad ja kontrollivad mitmeid mõõtmisi ning jõuavad siis tõdemusele, et nende ees kosmilises pimeduses peab peituma üksik ilma kindla päikeseta rändav planeet ning silmapilkselt mõistavad nad mõlemad, et see saab olla vaid marodööride planeet Lanargon.

Aastal 3159 hävitati relvastatud rünnakuga Maa koloonia planeedil Faubia III. Aasta hiljem rüüstati Metagol II ja samal aastal vallutati veel ka Vescalor IX. Alati olid asjaolud sarnased. Pikkade humanoidsete mustades kosmoseskafandrites tulnukate armee maabus ootamatult planeedil, hävitas selle pealinna, vangistas liidrid, rüüstas kogukonda ning lahkus seejärel koos paljude vangidega. Aastal 3163 rünnati Trantorit, kolm aastat hiljem Vornak IV ning 3175 aastal langes rüüstamise ohvriks Maa ise.

Multimaailmade Föderatsioon oli raevus. Rüüstajad näisid liikuvat oma päikeseta tumeda varjatud planeediga nagu hiiglasliku kosmoselaevaga. Tulnukpiraatide laeva/planeedi lähenemist polnud kunagi näha, rünnak tuli alati ootamatult. Sestap otsustavadki Mike ja Karen marodööride planeedil maabuda ning edastada sealt Maale oma raadiosignaali, olles omamoodi majakaks Multimaailmade Föderatsiooni sõjalaevastikule.

Lanargonile maandumise järel otsustavad nad pisut planeedil hästi vaikselt ringi uudistada. Nad väljuvad oma laevast ning asuvad kurjakuulutavat ning rusuvalt sünget maastikku uurima. Loomulikult avastavad mustades skafandrites tulnukpiraadid nad üsna kiiresti: Karen vangistatakse ning Mike jäetakse rüseluse järel surnu pähe maha. Pärast toibumist õnnestub Mike’il ühe teise tulnukpiraatide salga üks liige tappa ning tema skafandris grupi koosseisus nende asundusse pääseda, kindla kavaga oma naine vabastada.

Nagu lugeja juba aru on saanud, siis märul jätkub! Mike avastab, et tema naine on kavas ohverdada Kesktemplis, kus teenivad orjadena vangistatud inimesed. Ühe sellise orja, Dave Andrewsi abiga õnnestub Mike’il sinna tungida ning seal James Bondi või Indiana Jonesi kombel suuremat sorti purustustöö ja kaos toime panna. Nagu ma alguses ütlesin: igati kompetentne kosmoseooper.

6. Cosmic Kill  2/5

«Kosmiline tapmine» on lolli pealkirjaga loll lühiromaan, mis tõestab ilmekalt, et mõni pulpulmekas võinuks igaveseks oma algupärasesse ilmumiskohta tolmukorra alla jäädagi.

Maa Universaalse Luureteenistuse agent Lon Archman on saanud ülesande lennata Marsile, infiltreeruda sealse diktaatori, maalasest renegaadi Darrieni lähikonda ning viimane tappa. Kõike seda põhjusel, et Darrien ohustab sõjaliselt Maad ning on vaimsetelt võimetelt Päikesesüsteemi kuri supermõistus. Õieti algab lugu simulatsioonistseeniga, kus Archman peab Marsi liivatormises kõrbes võitlema ellujäämise nimel marslastega ning ei esine sellel treeningul eriti hästi, saades oma bossilt Blake Wentworthilt hindeks vaid 97,003%. Aga sellsena ongi ta parim agent.

Jah, selles Päikesesüsteemis, mida Silverberg 1956. aasta detsembris kirjeldab, elavad Marsil, Pluutol, Merkuuril, Veenusel ja mujal omaette rassid: sinist värvi koorikulise nahaga merkuurlased, kihvadega marslased, sabaga veenuslased ning jalgade ja kätega kala meenutavad pluutolased. Silverberg ütleb, et jah, nad muidugi teadsid juba toona, et selliseid elukaid mainitud planeetidel ei ela, aga noh, et selline oli tollal nende ajakirjade paradigma ja selliseid elemente oma autoreilt oodati.

Lugu on selline Metsiku Lääne rajamaa koloniaalmaastik Päikesesüsteemi mastaabis, mööda kosmost hulguvad ringi erinevad jätiste jõugud, planeete valitsevad kriminaalid, kohutavad tulnukad meenutavad džunglikiskjaid või metslaste tsivilisatsioone, Marsil asuvad 16. sajandi Kariibi mere saarte stiilis orjaturud, kus napis riietuses ja ketti pandud röövitud inimesi müüakse jne.

Igatahes pole Archman ainus, kes Darrienit jahib. Ka Merkuuri ülemvalitseja Krodrang on saatnud oma parima spiooni Hendrini Marsile sama ülesandega: varastada Darrieni laborites välja töötatud salarelvade plaanid ning tappa seejärel Marsi diktaator. Hendrin näeb esimeses Marsi pealinna Canalopolise kõrtsis kahte veenuslast, kes on rüüsteretkel planetoidile 11 varastanud sealsest maalaste kolooniast tütarlapse nimega Elissa Hall, kelle loodavad Darrieni asekuningale Dorvis Graalile seksleluks müüa.

Hendrin joodab nad täis, ostab neilt tüdruku ning läheb ise sama jutuga asekuninga jutule, et tüdruku müügi kaudu Darrienile endale tollele silma jääda ning tema õukonnas mõju saavutada. Teda jälitades hüppab tundmatus kohas mingi veidralt analoogilise plaaniga vette ka Archman. Jõudes mõned minutid pärast Hendrinit asekuninga juurde, väidab ta, et merkuurlane on salamõrtsukas, kes tahab Darrieni tappa. Marsi diktaatorit on muidugi keerukas tappa, kuna kõik luureteenistused teavad, et ta kasutab mitut ortosünteetilist robotit, kes näevad temaga identsed välja. Kuidagi tuleb kindlaks teha, kes on neist õige diktaator.

Juhtub veel kohutavalt palju sündmusi: diktaatori ametliku favoriidi Meryola intriigi tõttu satuvad Elissa ja Archman ühte vangikongi, on palju põgenemisi ja veidraid pääsemisi, ajakirja Täheke tasemel keerukusega paleeintriige ja palju muudki. Aga kui Maa parim luureagent läheb Marsile sealset diktaatorit tapma plaaniga «lendan kohale, käitun üsna enesetapjalikult ja vaatan, mis saab, ning lasen sündmustel ise areneda», siis mina ei suuda seda tõsiselt võtta. Loo lõpp on muidugi õnnelik, aga kogu see tekst kokku on ikka kohutav kirvetöö. Pole ka ime.

Juhtus nii, et sügisel 1956 valmis trükitud ajakirja Amazing Stories 1957. aasta aprillinumbri kaanele sattus kiri «Algab kõuekärgatusena mõjuv kaheosaline järjejutt «Kosmiline tapmine»!» Tegu pidi olema järjega Robert Arnette’i kuue aasta eest samas ajakirjas ilmunud lühiromaanile «Empire of Evil» ehk siis «Kurjuse impeerium». Arnette`i nime kasutades oli selle loo kirjutanud aga Paul W. Fairman, kes oli vahepeal saanud Amazingu ja Fantasticu toimetajaks ning avastanud ühel hetkel, et tal pole toimetamistöö kõrvalt mahti kirjutada valmis kõuekärgatusena mõjuvat kaheosalist järjejuttu. Seepeale helistas Fairman aprillinumbri materjalide tähtaja lähenedes detsembris 1956 Silverbergile ja küsis, kas see kirjutaks talle paari päevaga valmis kaheosalise järjeloo, mis oleks ühe tema vana lühiromaani järg, mille peale Silverberg toda vana teksti tundmata ütles: «Jah, muidugi. Pole probleemi.»

Samal õhtul otsis Silverberg välja Amazingu 1951. aasta jaanuarinumbri ning luges läbi teksti, millele ta pidi hakkama järge kirjutama. See oli jube ühik, milles eksisteerisid rohelise verega sinisenahalised merkuurlased, kohutavate kihvadega Marsi mägilased ja suurte mustade sabadega veenuslased. Kuna aga Fairman oli suutnud suurema osa oma tegelasi loo lõpuks teise ilma või õnnelikku abielusadamasse saata, polnud Silverbergil järjega erilist probleemi. Ühe ärapääsenud kurikaela ümber koos ta uue süžeeliini, mõtles välja uusi tegelasi ning saigi täiesti funktsioneeriva faabula valmis. Probleemiks jäi, kuidas kirjutada kahe päevaga valmis 20 000 sõnaline lühiromaan.

Appi tuli sõber Randall Garrett. Silverberg tunnistab, et ta pole kunagi olnud eriline ergutite kasutaja, ta ei joonud isegi kohvi. Garrett tõi talle benzedriini-nimelist medikamenti, mida kasutas ise oma kaalu kontrolli all hoidmiseks. Silverberg lisab, et tänapäeval kutsutaks seda asja «spiidiks». Igatahes pidi see droog viima kirjaniku staadiumisse, kus 40 lehekülje kirjutamine ühe mahaistumisega pidi olema võimalik. Oligi. Garrett tõi talle mõned rohelised tabletid ning kaks päeva hiljem oli Silverbergil 80-leheküljeline «meistriteos» valmis. Ta viis selle kolmandal päeval kiiruga Fairmanile Amazingu toimetusse, kes saatis selle läbilugemata trükilattu. Järgmisel päeval Silverbergi puhkas.

See oli ainus kord, kui Silverberg kirjutas midagi sellisel moel medikamendi mõju all. Samuti oli see ainus kord, kui tema tekst ilmus Robert Arnette’i varjunime all. Ta ise leidis üllatusega, et 48 aastat pärast teksti esmailmumist nüüd, 2006. aastal seda kogumiku jaoks lugu üle lugedes, ei tundugi see naljakal kombel eriti hull. Siin Silverberg eksib.

7. New Year’s Eve – 2000 A.D. 2/5

Viieleheküljeline lühipala «Aastavahetus AD 2000» võinuks jääda sinna pulpajakirja, kus ta esmakordselt ilmus. Jutt on ikka päris kehv.

Tegevus toimub vana-aastaõhtul 1999 kokteilipeol, kus kaks meest, insenerid Abel Marsh ja George Carhew vaidlevad seeüle, kas uus sajand algab loetud minutite pärast või alles 1. jaanuaril 2001. Nende ümber tiirlevad erinevad kontsentreerumisvõimeta tibud, kes neile järjest jooke ette toovad ja nende vaidluse üle lollakalt itsitavad. Tehakse vihjeid ka kellegi Heldwig Bellisoni Relativistliku Vabastuse nime kandvale kultusele/õpetusele/religioonile, mis tekkis kusagil Ida-Euroopas aastal 1998 ning on jutu tegevusajaks vallutamas Ameerikat. Ma ei tea, mulle meenus Hargla «Kadunud hingede ajaraamat»… ja see seos ei too kasu kummalegi kirjamehele.

Pala on alla viie lehekülje lühike ja midagi erilist rohkem selle jooksul ei juhtugi, üks meestest jääb lihtsalt kapitaalselt jokki, kuna see ongi olnud tema eesmärk ja ta on joonud erinevaid mõrvarlikke kokteile segiläbi. Loo puänt on erakordselt õnnetu, kuna ka Silverberg möönab, et pani selle sündmuse etteennustamisega 31 aastaga mööda. Ta valis loo taasavaldamiseks aga seetõttu, et tal õnnestus 1957. aastal ette ennustada ažiotaaži ja rumalat vaidlust seeüle, kas 21. sajand algab 2000. või 2001. aastal. Nojah. Tõesti õnnestus.

Loo sünnilugu ja autorlus väärib ometi ajaloolist ääremärkust. Silverberg memuaaritseb, et tema agent Scott Meredithi agentuurist saatis ühe tema jutu ajakirjade Imagination ja Imaginative Tales toimetajale William F. Hamlingule, kellega Silverberg oli tutvunud Clevelandis World SF Conventionil 1955. aastal. Hamling lükkas loo tagasi, kuid kirjutas 1956. aasta veebruaris Silverbergile pika kirja, milles kirjeldas täpselt, millises võtmes ja teostuses lugusid ta hea meelega avaldaks: lühikesed, terava konfliktiga, värvikad ja sündmusrikkad ning konkreetse lõpplahendusega tekstid – selline oli ta tellimus.

Ta tegi ka Silverbergi ja Randall Garretti loomingulisele tandemile konkreetse pakkumise, et ostaks neilt hea meelega 50 000 sõnalise paketi lühiproosat kuus, mis koosneks eri pikkusega lühijuttudest, ning maksaks neile selle eest 500 dollarit kuus (umbkaudu tänapäevase vääringu saab, kui selle summa kümnega korrutada). Kuigi Silverberg ja Garrett olid juba hõivatud Amazingu Howard Browne’ile kirjutamise ning John W. Campbellile jutusarja tegemisega, lisaks oli Silverbergil pooleli ülikooli lõpetamine ning ta saatis lugusid sõltumatult nende kirjanduslikust tandemist ka ise erinevatele toimetajatele. Lühidalt, mehed nõustusid Hamlingu pakkumisega.

Nii hakkasidki Garrett ja Silverberg alates juulist 1956 saatma Hamlingule 5-6 jutuseid pakette ning tegid saadud raha sõltumata kummagi mehe igakordsest reaalsest panusest alati pooleks. Silverberg tunnistab, et ei suuda enam tagantjärele öelda, millised neist pakettides Hamlingule läkitatud tekstidest on tegelikult Garretti kirjutatud, millised tema enda sulest ning millised on reaalsed ühistööd, mille näiteks hommikupoolikul üks mees alustas ja õhtupoolikul teine lõpetas. Lugude autorinimed ei ole ka abiks, kuna nad saatsid need teele varustatud nimedega nagu T. H. Ryders, William Leigh, Eric Rodman, Ray McKenzie ning Hamling vahetas enamvähem kõik need nimed välja, ilmutades lugusid suvaliselt tollaste tunnustatud kirjastuspseudonüümide all nagu Warren Kastel, S. M. Tenneshaw, Ivar Jorgensen jne.

Segadust lisab, et mõnikord avaldas ta mõne loo ka Robert Silverbergi või Randall Garretti nime all ning suurmeister mäletab, et korduvalt juhtus nii, et Silverbergi nime all ilmus täielikult Garretti kirjutatud jutte ja vastupidi. 🙂 Silverberg tunnistab, et tunneb mitmete lugude puhul seal esinevate elementide või stiilivõtete järgi ära, kelle kirjutatud need on, aga lisab, et kokkuvõttes on tema ja Garretti täielike bibliograafiate koostamine ja eristamine võimatu, kuna juhtus nii, et nad kasutasid teineteise nimesid tihti vastastikku pseudonüümidena.

Käesolev lugu ilmus Ivar Jorgenseni pseudonüümi all, mis kujul Ivar Jorgenson oli algupäraselt Amazingus töötava toimetaja ja kirjaniku Paul W. Fairmani varjunimi, kuid millest hiljem sai paljude poolt kasutatud kirjanikunimi. Käesoleva loo kohta mäletab Silverberg, et selle on kindlasti ta ise üksinda valmis kirjutanud.

8. The Android Kill 4/5

Erinevalt jutust «Aastavahetus AD 2000» on «Androiditapp» terava konfliktiga, värvikas ja sündmusrikas ning konkreetse lõpplahendusega tekst, ehk siis selline, nagu toimetaja William L. Hamling neid Silverbergi ja Randall Garretti kirjanduskombinaadilt tellis.

Oktoobris 1956 Hamlingule saadetud ja novembris 1957 Imaginative Talesis ilmunud jutt on ehk pisut liigagi lühike, siin kirjeldatav põnev maailm ja konflikt vääriksid ehk pikematki lahtikirjutust. Hästi kiiretempoline jälitamislugu algab sellega, et tööasjus koduplaneedilt ära sõitnud Cleve Preston naaseb kiirkorras Rigel City’sse, kuna on kuulnud, et ta kodulinnas puhkesid androididevastased meeleavaldused.

Selliseid asju tolles kosmosemaailmas juhtub, kord puhkevad need protestid, mis kiiresti lintšimiseks üle lähevad ühel, kord teisel planeedil. Preston kardab oma mässulisse linna jäänud abikaasa pärast. Androididevastast liikumist juhib keegi kaabakas Clay Armistead ning seekord paistab mäsu põhjuseks olevat väidetav mõrv, mille olla sooritanud android. Sünteetilisi androidinimesi ei sallita, kuna need on tavalistest inimestest kenamad, omas vallas keskmisest edukamad, intelligentsemad, täiuslikumad..

Vaevalt on Preston oma koduplaneedile jõudnud, kui kohtabki juba lennujaama lähedal Armisteadi jõuku, need hakkavad tedagi ahistama ja süüdistavad teda selles, et ta on ka tegelikult android, mida tal aga aastaid on varjata õnnestunud. Lähebki märuliks ja tagaajamiseks.

Kui Preston lõpuks oma kodumaja juurde jõuab, avastab ta selle rüüstatult ja loomulikult on röövitud ka tema naine Laura. Koos oma naabrist androidi abiga suundub mees naist päästma… Ühtlasi selgub, et mäsu käivitanud mõrv ei ole toimunud sugugi päris nii, nagu Armistead laseb sellel välja paista ning Laura Preston on ainus inimene, kes mõrva tegelikult pealt nägi. Loomulikult pidi ta neid asjaolusid silmas pidades kaduma.

Selline sotsiaalne konflikt – inimestes keev viha androidide vastu – on äärmiselt põnev ja väärinuks tõesti põhjalikumat lahtikirjutust, lugu on aga oma lühiduse kohta äärmiselt pingeline ja materjali täis tuubitud. Siia poleks parimagi tahtmise korral rohkem mahtunud.

«Androiditapp» on veel selle poolest oluline tekst, et oli esimene Silverbergi jutt, mis ilmus Alexander Blade’i varjunime all. Nimelt oli Blade 1940date aastate lõpul üks Silverbergi lemmikautoreid, kelle lood «The Brain» (1948) või «Dynasty of the Devil» (1949) noorukile Amazing Storiesi lehekülgedelt väga sügava mulje jätsid. Hiljem sai Silverberg muidugi teada, et tegu pole konkreetse kirjanikuga, vaid kirjastuse grupipseudonüümiga, mida kasutasid erinevad püsiautorid. Ning veel mõned aastad hiljem oli ta ise muutunud oma kunagiseks lemmikkirjanikuks!

9. The Hunters of Cutwold 5/5

Jutustus «Cutwoldi kütid» erineb teistest kogumiku «In the Beginning» lugudest tuntavalt, eelkõige oma stiili ja jutustamislaadi poolest. Oma loo jutustab Caveeri süsteemi viiendal planeedil Cutwoldil elav maalasest kütt Kly Brannon. Brannon pole tavaline pulpkangelane, ta on selline pisut elutüdinud ja eksistentsiaalsete küsimuste üle pead murdev mõtlik karm tüüp. Sel hommikul, mil algab jutt, ärgates tunneb Brannon, et enne öö tulekut pannakse toime reetmine – tal on nimelt teatud liiki ettenägemisvõime, aga ta ei näe ette konkreetseid sündmusi ja fakte, vaid pigem tunnetab laias plaanis, mis on juhtumas. Nüüd tunnetab ta reetmist.

Brannon on kümmekond aastat teeninud planeedil leiba erinevaid jahiseltskondi džunglis kantseldades, turvates ja neile teed juhatades, aga viimasel ajal on kosmoseturistid Cutwoldi džunglistest tüdima hakanud ning tema rahakott üsna tühjaks jäänud. Igatahes saabub pisut enne lõunat tema hüti juurde mees, keda Brannon kohe nimepidi tervitada oskab ning teatab talle, et ei soovi mehel pakkuda olevat tööotsa…

Murdochi nimeline mees tahab, et Brannon juhataks ta jahiseltskonna nurillini-nimelise humanoidse tulnukrassi elupaika keset džunglit. Keegi ei tea, kus see rass asub, vaid Brannonil on õnnestunud läbi raskuste nendeni jõuda ning nendega ka sõbraks saada. Rass on oma arengus allakäiguteel ning hääbumas, kunagi ammu, enne inimeste tulekut valitsesid nad tervet planeeti… Igatahes on konks selles, et see rass on jäänud juhuslikult kandmata maaväliseid mõistuslikke eluvorme koondavasse loetellu, mistõttu on neid igati legaalne küttida. Sisuliselt tähendab see seda, et püstirikkad inimesed saavad endale lubada seadusliku kogemuse ja elamuse kedagi mõistuslikku olendit tappa.

Brannon punnib pikalt vastu, Murdoch pakub talle ülisuurt rahasummat, Brannon mõtleb millegi üle järele… ning nõustub. Uudis sellest levib kiirelt ning juba samal pärastlõunal sõimavad ülejäänud asula elanikud teda kõrtsis reeturiks ja Juudaks… Brannon talub seda stoiliselt. Siis saabubki jahiseltskond ning tee viib džunglisse… See kõik on aga alles selle nukratoonilise ja samas pingeliselt põneva loo algus.

Silverberg tunnistab, et kirjutas selle loo oma lemmikkirjanike Joseph Conradi ja W. Somerset Maughami Lõunamere-juttude maneeris ja stiilis ning see on tekstist ka kenasti näha! Lugu on teatavas sünkfatalistlikus laadis jutustatud ja mõjub märksa täiskasvanulikumalt kui keskmine pulp!

Silverberg meenutab, et temaga pikka aega samas majas elanud noorkirjanik Harlan Ellison kirjutas lisaks ulmejuttudele ka tänavanoorte jõukude tegemistest rääkivaid põnevuslugusid (millisel alal tal oli varasemaid isiklikke kogemusi), müües neid uutele põnevusajakirjadele Trapped ja Guilty, mis maksid kaks senti sõna eest – keskmise ulmeajakirjaga võrreldes topelthonorar! Nende ajakirjade toimetaja W. W. Scott vajas pidevalt uusi lugusid ning Ellison tutvustas talle Silverbergi, kes hakkas alates 1956. aasta suvest lisaks oma rohketele erinevate ulmetoimetajatega sõlmitud diilidele kirjutama Scotti ajakirjadele ka kriminaaljutte.

Ning kui W. W. Scott ühel hetkel teatas, et kirjastaja soovil hakkab ta toimetama ka nende ettevõtte uut ulmeajakirja Super-Science Fiction, mõistsid Ellison ja Silverberg, et on omadega või sees. Scott tunnistas noorkirjanikele, et ta ei tea ulmest midagi ja väga ei huvitu ka ning et on väga tänulik, kui tema noored sõbrad varustavad teda sellise koguse mõistliku kvaliteediga lühiproosaga, kui vaid jaksavad. Silverberg meenutab, et saada selline pakkumine kaks-senti-sõna-eest maksvalt toimetajalt oli võrreldav sellega, kui sulle ulatatakse sametpadjal Fort Knoxi (USA kullareserv) võtmed.

Lisaks lühiproosale täitis Silverberg ajakirja tühju lehekülgi ka lühikeste populaarteaduslike artiklitega küll kosmosehõlvamise plaanidest, küll arvutustehnika arengust, küll uuest põnevast ainest LSDst. Kirjanik meenutab, et 12 000-sõnalise jutustuse, milliseid ta tegi igasse numbrisse vähemalt ühe, eest saadud 240 dollari suurune honorar üksi kattis terve tema luksusliku Manhattani korteri ühe kuu üüri. Ning ühe sellise loo suutis Silverberg toota kahe tööpäevaga. Tundus, et niimoodi võis veel rikkaks saada!

1957. aastal õnnestus Harlan Ellisonil olla nii hooletu, et sattuda sõjaväeteenistusse, mis tähendas, et ajakirjade Trapped, Guilty ja Super-Science Fiction lehekülgede täiskirjutamise põhiraskus langes üksi Robert Silverbergi ahnetele õlgadele. Ta meenutab, et see sobis talle väga hästi, kuna Amazingu ja Fantasticu toimetaja Paul W. Fairmaniga ei olnud tal kuigi head läbisaamist (erinevalt eelmisest toimetajast Browne’ist, eksole) ning see oli hakanud talt vähem materjali tellima. Lisaks oli Imaginationi ja Imaginative Talesi toimetaja Bill Hamling omadega kahjumisse langemas ning ei ostnud varsti üldse enam uut materjali ning valmistus oma ajakirju tasapisi koomale tõmbama.

Samuti oli otsa lõppenud Silverbergi loominguline partnerlus Randall Garrettiga, kuna viimase isik ei meeldinud kirjaniku abikaasale Barbarale. Niimoodi suutis Silverberg oma senisest kahest peamisest avaldajast ning lisaks ka oma kirjanduslikust kaastöötajast ilmajäämise kompenseerida ja elustandardi säilitada täites palavikulise kiirusega nimetatud kolme hästimaksva ajakirja veerge erinevat sorti materjaliga omaenda ja erinevate pseudonüümide all.

Siinset tõsisetoonilist seikluslugu, mis valmis aprillis 1957 ning ilmus sama aasta detsembris ajakirjas Super-Science Fiction, soovitab Silverberg uurida kõigil kirjandusloolastel, kellele meeldib võrrelda ta Joseph Conradist inspireeritud romaane «Downward to Earth» ja «Hot Sky at Midnight» ja vedada paralleele Conradi loominguga.

10. Come into My Brain 4/5

Lühilugu «Sisene mu ajju» on kirjutatud märtsis 1957 ning algses Silverbergi käsikirjas kandis see autornime Ray McKenzie ning pealkirja «Tundmatusse» ehk siis «Into the Unknown». See on üks viimaseid jutte, mille Silverberg kirjutas Bill Hamlingiga sõlmitud diili raames. Lugu ilmus Imaginationi 1958. aasta juuninumbris, mis oli tagantpoolt lugedes kolmas enne ajakirja sulgemist. Igatahes avaldas toimetaja selle austusväärse Alexander Blade’i varjunime all.

Lugu on ilmumisaega, kirjeldatavat sündmustikku ja mitmeid detaile arvestades vägagi huvitav. Maalased on nende mõjusfääri piirile kuuluva 113. planetoidi lähedalt luuramast kinni püüdnud dimelli rassi kuuluva salakuulaja, kes aga ei allu absoluutselt erinevatele ülekuulamistehnikatele ja ei räägi välja oma saladusi. Neid on aga tarvis teada, kuna Maa-Dimelli sõjast on möödas vaid neli aastat ning kuulu järgi on dimelli rass kokku koondamas suurimat laevastikku üldse, et tulla Maa vastu lõplikku lahendust saavutama.

Dane Harrell on vabatahtlik, kes nõustub «mõttekiivri» abil sisenema tulnuka teadvusse ja seal tema(/tahtejõu)ga võitlema ning kõik saladused seejärle välja kaasa tooma. Dimellase pähe jõudnud rullub seal Harrelli ees lahti kummaline ja äärmiselt võõras maastik, kaugel silmapiiril näeb ta kantsi, kus tema veendumuse järgi peituvad dimellase saladused, kuhu ta peab ühesõnaga jõudma. Dimellase tahtekehastus takistab teda aga sellel unenäolisel mõttemaastikul lossini jõudmast ning püüab oma ajust välja suruda.

Kaks teadvust ja nende justkui poolvirtuaalsed-poolfüüsilised inimkehastused sellel tulnuka aju loodud kummalisel mängumaastikul peavad tasavägist võitlust, püüavad üksteist erinevate kavaluste ja trikkidega üle trumbata, aga patiseis jääb pärast iga uut kokkupõrget ja lahingut kestma…

See üsnagi lühike aga seda pingelisem pala loeb ennast praktiliselt ise, seda on vägagi huvitav jälgida, mõeldes kõikvõimalike virtuaalide ja küberpungi arengutele 1980ndatel ja hiljem. Siin on siis proto-virtuaalis seiklemine veerand sajandit enne alažanri sündi ning see on üldse mitte halvasti tehtud. Pisut nalja tegid lugedes need käigu pealt loodud reeglid, (virtuaal)tegelased ühe tegelase ajus said nagu ise luua reegleid, nende vastu kohe eksida ei saanud, samas sai järgmise kokkupõrke ajaks mingi trikiga ja ümbernurga minnes justkui eelmisel tasandil loodud reeglist ja barjäärist mööda pääseda, seda rikkuda, enam see nagu ei kehtinud… Omad ebaloogilisused olid, mistap langetan ka hinnet, aga igatahes vägagi huvitav ja äärmiselt värskena mõjuv teemakäsitlus!

11. Castaways of Space 4/5

Silverberg ise peab lühilugu «Kosmose merehädalised» tüüpiliseks W. W. Scotti sõnastatud Super-Science Fictioni valemi järgi loodud tekstiks: siin on eksootiline maailm, kahtlase renomeega tegelased tähtedevahelistes seiklustes ning üldsegi mitte ühene ja õnnelik lõpp. See jaanuaris 1958 kirjutatud ning ajakirja oktoobrinumbris ilmunud pala kandis autoriversioonis igavat peakirja «Jälitamine» ehk «Pursuit», mille siis toimetaja õnneks oma palju hoogsama variandi vastu välja vahetas.

Lisaks sellele Dan Malcolmi varjunime all, mida Silverberg oli hakanud regulaarselt Scotti ajakirja jaoks kasutama, avaldatud loole olid ajakirjanumbris veel kaks tema teksti, üks Calvin M. Knoxi pseudonüümi all ning üks Silverbergi enda nime all – nimelt autori trükidebüüt «Gorgo planeet», mis oli ilmunud veebruaris 1954 šoti ajakirjas Nebula Science Fiction. Kuna tekst Silverbergi pool Atlandit polnudki ilmunud, otsis ta selle käsikirja välja, pühkis tolmu maha ning müüs Scottile (2 senti sõnast!), saades selle eest kokku viis korda suurema honorari kui esmailmumisel.

Lugu ise on selle poolest kummaline, et tõi mulle üsna üks-ühele meelde Tiit Tarlapi romaani «Roheliste lippude reservaat» alguse sündmustiku ning ka tolle romaani atmosfääri ja meeleolud. Proovige ise.

Leitnant McDermott istub pärast vahetuse lõppu «Üheksa Planeedi» baaris Albireo XII-l ja napsutab täiega, kui tema randmeseade järsku märku annab, et tööandja patrullkeskusest teda vajab. Kuna on ikkagi tema vahetuse väline aeg, siis joob ta napsu rahulikult lõpuni ning võtab siis ühendust Galaktika Patrullkorpusega, et uurida, mida värki on?!

On toimunud inimrööv ning valvekohustusega patrullpolitsenik on haigevoodis, mistap aetakse ikkagi keset puhkeaega tööle tagasi McDermott. Korpuse kapteni Davise, kes vihkab McDermotti tipsutamist ja ei suhtu temasse kuigi hästi, kabinetis selgub, et on röövitud Maalt pärit senaator Hollise tütar Nancy, senaator oli koos perega galaktilisel ringsõidul. Hollise-plika röövis keegi Blaine Hassolt, kes põgenes temaga oma kosmosesüstikul avakosmosesse, kuid sooritas siis Breckmyer IV-l hädamaandumise, nii et süstik purunes ja röövitu jäi koos oma röövijaga planeedile n-ö. merehätta.

McDermottile kohe ei meeldi see mõte: Breckmyer IV on vastikult palav ja niiske džungliga ebatervislik planeet, millel pole inimasutust ning mille ainsaiks asukaiks on mitte eriti sõbralikud pisut kassilaadsed üsna primitiivsed tulnukad. McDermott mõistab, et talle on antud erakordselt vastik, vahest isegi enesetapjalik tööots. Ta saab ka aru, et senaator Hollis on piisavalt tähtis tegelane, et korpus peab vähemalt näitama, et nad hoolivad ja tema tütart päästma tõttavad… kuigi see tundub üsba võimatu missioon olevat.

Siis käib aga McDermotti peas klõps ja ta saab aru, et see ongi võimatu missioon ning teda on lihtsalt kavas kas patuoinaks teha või siis lihtlabaselt surma saata. Igatahes suunatakse ta otse kapteni kabinetist kosmodroomile ning hiilgav päästemissioon algab. Viimasel hetkel jõuab ta oma kosmoselaeva baarikapi täita piisava varu rummipudelitega, et ikka jätkuks pikemaks ajaks.

McDermotti maandumine Breckmyer IV-l õnnestub hästi, tema laev jääb erinevalt Hassolti omast terveks. Peaegi jõuab ta läbi džungli rassides tulnukate asulasse, kus langeb aga vangi. Hassolt ja Nancy Hollis on samuti seal, esimene on saavutanud mingi pooljumala staatuse, aga kui ta järgmisel päeval kuuleb, et selle staatusega käib kaasas ohvrianniks olemine järgmisel täiskuul, ei vaimusta perspektiiv senaatoritütre röövijat enam eriti. Ta tahab McDermotti laeval põgeneda, aga tedagi valvatakse kiivalt – ikkagi taevast langenud ohvriloom-jumal!

Vahepeal on vangistuses McDermott tüdrukuga suhelda saanud, see on meeldiv neiu, kes on väga õnnetu teda tabanud saatuse üle, ka tema tahaks planeedilt pageda… Reaalsus on aga selline, et kõigil kolmel põgeneda ei õnnestu kohe kindlasti, McDermott peab tegema valiku… Ja noh, nagu juba alguses öeldud. McDermott pole mingi kangelane.

Just teksti alguse atmosfääri ja lõpplahenduse eest annangi nii kõrge hinde.

12. Exiled from Earth 3/5

Oktoobris 1957 kirjutatud lühijutt «Maalt pagendatud» pole tüüpiline Super-Science Fictioni valemi-lugu. Silverberg kirjutas selle kui ambitsioonika ulmeloo (mistap sobinuks see väga hästi kogumikku «The Road to Nightfall») ning proovis seda müüa Galaxy’le, aga Horace L. Gold ei olnud sellest vaimustuses, samuti ei tahtnud juttu Robert Mills, kes oli Tony Boucherilt üle võtnud Fantasy & Science Fictioni toimetamise.

Nii müüski Silverberg loo lõpuks W. W. Scottile, kes ei pannud pahaks, kui valemi järgi kirjutatud kosmiliste seikluslugude vahele Silverberg talle midagi pisut teistsugust saatis, kuni need teistsugused lood toimusid eksootilises keskkonnas ja olid tegevuselt kiired ja dünaamised ning teaduslikfantastilises mõttes värvikad. Scott ja Silverberg olid selleks ajaks jõudnud täielikku vastastikuse sõltuvuse suhtesse: toimetaja sõltus kirjaniku toodangust ning kirjanik toimetaja «kaks-senti-sõna-eest»-tšekkidest.

Näiteks märtsis 1958 müüs Silverberg Scotti ajakirjadele 2 ulmejuttu, 5 kriminulli ning lisaks portsu lühikesi populaarteaduslikke nupukesi ning teenis nendega üle 1000 dollari, mis oli tollases vääringus kuninglik summa.

Igatahes ostis Scott sellegi jutu aprillis 1958, vahetas Silverbergi pealkirja «Sa ei saa tagasi minna» ehk «You Can’t Go Back» enda dramaatilisema variandi vastu ning avaldas loo detsembris 1958 Richard F. Watsoni varjunime all, mida Silverberg oli varemgi kasutanud.

Lugu on pisut bradbury’lik. See räägib vananevast Shakespeare’i-näitlejast Howard Brianist, kes hakkab surma eel tagasi Maale igatsema. Kes hakkab unistama sellest, et mängib veel enne surma New Yorgis «Kuningas Learis» peaosa. Häda on aga selles, et juba mitukümmend aastat tagasi keelustas neopuritaanlik režiim Maal igasuguse teatri ja näitemängud ning palju muudki nende meelest siivutut ja liiglõbusat. Näitlejad pääsesid repressioonidest ja võisid oma «räpast» kutsumust jätkata teistel (vähemtsiviliseeritud kolka)planeetidel, keeluga enam kunagi Maale naasta.

Nüüd ongi teatritrupi juht Erik Smit probleemi ees. Vana Brian keeldub edasi mängimast ja tahab enne surma Maale jõuda. Smit paneb mängu kõik oma säästud ja sidemed ning väljapressimisvahendid, et kohalikust lennujaamast ja migratsiooniametist vajalikke pabereid hankida, et vanamees tähelaevas Maa orbiidile sõidutada, et ta kasvõi näeks oma koduplaneeti, kui tal seal ka laevast väljuda ei lubata… Vajalikke pabereid ta muidugi ei saa, aga surevale vanale mehele korraldatakse tulnukatest illusionistide abil väike näitemäng Maast nii et ta sureb uskudes, et ongi New Yorgi teatrilaval. Smit aga jääb mõtlema, kas paarikümne aasta pärast on tema kord…

Ambitsioon ja sooritus pole taas kord tasakaalus nagu teistegi nende 1950ndate kunstiambitsiooniga juttude puhul.

13. Second Start 3/5

Juulis 1958 kirjutatud «Uus algus» on Silverbergi kinnitusel tema põnevaim avastus kogumiku «In the Beginning» tarbeks oma varase loomingu läbikaevamistöö leidude seast, nimelt oli ta selle teksti täiesti unustanud. Oluline on lugu aga seetõttu, et selle peategelane on Paul Macy, kes enne rehabilitatsioonikeskuses töötlemist oli Nat Hamlin, kurjategija, kelle südametunnistuse, moraalse palge ja olemusega on keskuses tööd tehtud ja kelle jaoks ta kunagised teod salakaubavedajana tunduvad nüüd eemaletõukavad.

Paul Macy, kes varem oli Nat Hamlin, on Silverbergi ühe parima romaani «The Second Trip» (1972) peategelane. Igatahes oli ta täiesti unustanud, et 1970ndate alul rajas ta ühe oma kunstiküpseima romaani tosina aasta eest ühel kiirel hommikul Super-Science Fictioni jaoks paberile visatud pulpjutu süžeele.

Loos ja romaanis on muidki erinevusi, mida kirjanik jutu eessõnas üles loetleb, aga noh, see romaan (kuigi ilmselt väga hea) jääb minust kardetavasti küll üles otsimata ja lugemata. Igatahes pani toimetaja Scott loole pealkirjaks «Re-Conditioned Human», mida Silverberg nüüd aastaid hiljem lugu taasavaldades enam ei kasutanud.

Peter Macy on siis endine kurjategija, kes on valinud oma näo säilitamise ja senisest tegevuspiirkonnast kaugele väljasaatmise (alternatiiv olnuks ka väljanägemise muutmine plastilise operatsiooniga ja oma senises kodulinnas edasi elamine). Tema vana «mina» kuriteod on talle vastikud ja ta asub uues kohas Lambda Scorpii IX-l, 205 valgusaasta kaugusel Maast uut elu elama. Ta tutvub sümpaatse neiuga, kellega nende suhe peagi abieluettepanekuni jõuab, kuigi mees kardab, et kui ta naisele oma mineviku teatavaks teeb, ei taha see temast ehk enam midagi kuulda.

Aga saab veelgi hullemini minna. Nimelt astub ühel hetkel kõrtsis tema juurde tema eelmise elu kuritegeliku grupi boss, kes on juhtumisi oma kuritegemised just sinna maailma kolinud ning kellel on hea meel teda näha ja kes teda kohe oma gruppi tagasi tahab ja talle üsna vastutusrikast salakauba-ülesannet ette näeb. Macy on plindris.

Veidi kunstliku probleemipüstitusega jutt, ilmselt on romaan kunstimeisterlikum ja psühholoogiliselt veenvam.

14. Mournful Monster 3/5

Dan Malcolmi nime all ilmunud jutustus «Leinav koletis» räägib loo väikesest seltskonnast, kes on ainsad ellujäänud kaugel planeedil kahe asustatud inimkoloonia vahel keset džunglit alla kukkunud lennuki plahvatuse järel. Seltskonna naturaalseks liidriks tõuseb noor antropoloog David Marshall, kelle eestvedamisel hakkab seltskond metsikuis loodusoludes täiesti abituid inimesi läbima hullumeelsena tunduvat rännakut lennukatastroofi paigast sihtpunktiks olnud kolooniasse. Marshalliga koos on ellu jäänud veel koloonia kuberneri tütar Lois Chalmers, üks vanem abielupaar ning paar keskeas meesterahvast.

Jutt räägibki nende rännakust, võitlusest loodusolude ja metsikute tulnuk-elukatega, kellest kauge planeedi džungel kubiseb ning päevade ja miilide loetlemisest. Kuni nad satuvad hiiglasliku King Kongi mõõtu tulnuk-monstrumi otsa, kes ühe nende rännakukaaslase oma sõrmede vahel surnuks muljub ning seejärel nendega telepaatilise sideühenduse loob…

Saamatute tsivilistide hädisest rännakust metsikuis loodusoludes vaenuliku floora ja fauna keskel on kirjutatud kahetsusväärselt palju ja see kirjanduslik tüüpskeem ei muutu sellest grammigi nauditavamaks. Ütleksime suisa, et see on üks kohutavigavamaid situatsioone, kuhu kirjanik oma tegelased saab paigutada. Vaid ülimalt harva saab sellest midagi head välja tulla, aga siis peab tegemist olema ka geniaalse loojaga (Tiit Tarlapi «Kurjuse tund» näiteks).

Jutt ise on pärit ajast, mil 1950ndate ulmeajakirjade buum tõmbles oma viimaseis surmaeelseis krampides ning ajakirjad sulgusid üksteise järel, mis andis pulpkirjanik Silverbergile põhjust muretsemiseks. Otsekui taeva kingitusena tabas Ameerika popkultuuri 1950ndate lõpul koletiste-buum, õuduskirjandusest ja -filmidest tuntud kõikmõeldavad monstrumid, olendid ja koletised vallutasid kõik ajaviitekultuuri väljundid: koomiksid, pehmekaaneliste raamatute, ajakirjade, filmide jmt segmendid. Loomulikult ka ulmeajakirjad.

Osa ulmeajakirju pandi kinni ja asemele tulid ajakirjad, mis keskendusid erinevatele koletise-lugudele. Enamasti jäi varasema ajakirja profiil suuresti samaks, lihtsalt lugudesse lisandusid koletised ja ajakirja nimesse enamasti lisand «Monster». Super-Science Fiction nime ei muutnud, küll aga lisati kaanele suur plärakas «Special Monster Issue!» ning vajalikul määral adapteerus kohe ka Silverberg: ta hakkas oma tekstidesse vastavalt erinevaid koletisi ja monstrumeid sisse kirjutama ning need tuli ka juttude pealkirjadesse kirjutada.

Nii saigi varem pulpilikku pealkirja «Five Against the Jungle» kandnud loost «Leinav koletis» ja sõit läks edasi. Parajasti moes olev kaup, sildid ja hullused. Ameerika värk. Kui selline džunglis müttamine saaks kuidagi objektiivselt huvitav olla või on kellegi aju nii naljakalt ehitatud, et talle see on huvitav, siis võiks lugu ilmselt ka kõrgemalt hinnata, kuna ambitsioon ja sooritus on tasakaalus: ettevõetud ülesanne on õnnestunud täita.

15. Vampires from Outer Space  3/5

Jutustus «Vampiirid avakosmosest» on korralikult teostatud pulp. Ja sellega ongi kõik öeldud. See septembris 1958 kirjutatud pala ilmus Richard F. Watsoni pseudonüümi all samas Super-Science Fictioni 1959. aasta aprillinumbris kus «Leinav koletiski», lisaks oli tolles numbris kolmaski Silverbergi jutt «Appikarje» ehk «A Cry for Help», mis ilmus Eric Rodmani varjunime all. Silverberg meenutab, et pani loole pealkirjaks lihtsalt «Vampiirid kosmosest», aga toimetaja W. W. Scott lisas sinna just tollal moodi läinud klišee «avakosmos», mille üle kirjanik veel aastakümneid hiljemgi pahandab ja mida õigustatult täiesti sisutühjaks fraasiks peab.

Loo peategelane on Maa Julgeolekuagentuuri San Francisco osakonna aseboss Neil Harriman, kes peab lahendama puhkenud nn. Vampiirinuhtluse. Nimelt on nähtud üht inimest tapetavat, pärast surma on tema kaelalt leitud kaks pisikest vampiirihammustuse moodi haava ning ta laip on verest tühjaks imetud. Üks tunnistaja nägi aga tema surnukeha kohale kummarduvat nirotani-rassi kuuluvat tulnukat. Pole vaja lisada, et selle rassi esindajad näevadki välja nagu inimsuurused vampiirid, tiibadega ja puha.

Sarnasuse tõttu kutsutaksegi neid Maal nahkhiirrahvaks. Igatahes eitavad nende kohaliku esinduse/konsulaadi töötajad nende rahva igasugust seost kuriteoga, aga nad keelduvad ka edasisest koostööst mõrvajuurdlusel, mis tekitab agentides vaid kahtlusi. Peagi tapetakse Londonis ja Varssavis veel samal kombel kaks inimest ning laipadel on samad tundemärgid: neil on kaelahaav ja need on verest tühjaks imetud.

Nirotanid eitavad jätkuvalt oma seost kuritegudega, kuid keelduvad oma liigikaaslasi uurimise eesmärgil Maa julgeolekujõudude meedikute kätte usaldamast. Samal ajal kogub planeedil hoogu nirotanide vastane rahvaliikumine, algavad pogrommid, konflikt eskaleerub. Harrimani, tema ülemuse Russelli ja ÜRO peasekretäri Zachary peamine mure on vaid, kuidas saada mõnda nirotani uurimiseks, et kas nende hambad näiteks suudavad tekitada sellise haava jne.

Lugeja saab selle aja peale ammu aru, et nirotanid pole mõrvadega seotud ning sama kindel on, et Harriman lahendab mõistatuse. Aga mingit elevust või silmatorkavat värvi või midagi raskestikirjeldatavat selles loos nappis. Korralikult teostatud, üldsegi mitte igav lugeda, aga kuidagi tuimavõitu ja lugemise järel õlgu kehitama panev.

16. The Insidious Invaders  3/5

Märtsis 1959 kirjutatud «Reetlikud sissetungijad» ilmus Eric Rodmani varjunime all ajakirja Super-Science Fiction viimases numbris. 1950ndate pulpajakirjade buum oli lootusetult ja lõplikult läbi saanud.

Marge ja Dave Spalding ootavad õhtul oma majas külla naise venda, Ted Kennedy’t, kes töötab kosmoselaevas ning on Maalt ära olnud kuus aastat. Ta hilineb ning kohalejõudnuna käitub eriti veidralt. Ta justkui ei tunneks pooli kodumasinaid ja tehnikavidinaid. Ta pistab käe prügihävitajasse ja tõmbab selle sealt siis tervena välja, kuigi see pidanuks silmapilkselt dematerialiseeruma. Ta väidab, et Dave ja Marge nägid valesti ja ta ei pistnud kätt sinna sisse. Ta nagu on seesama Ted, keda Marge oma teismeeast mäletab, aga samas nagu poleks ka… midagi tema pilgus ja hääles on kunstlikku, ebaloomulikku…

Lugejad on ammu aru saanud, et Ted Kennedy keha on kuskil kaugel planeedil tulnuka poolt vallutatud. Marge saadab oma mehe enne uinumist korraks veel venna tuppa, et see vaataks järele, kas ta rindkerel on üks spetsiifiline suur arm: Dave lähebki kosmoserändurist sugulasele antud tuppa ja… muutub puudutusest tollega isegi paari minuti jooksul tulnuk-mõistuse valitsetavaks, koos kõigi Dave Spaldingi mälestuste ja teadmiste ja käitumisoskustega. Edasi on järg Marge’i käes, siis õhtul karjumise peale olukorda kontrollima tulnud naabrimehe käes ja edasi vihjatakse, et suuremaks vallutuseks läheb järgmisel päeval abielupaari tööpostidel.

Hüva, sissetungijate-tulnukate teema oli just siis popiks muutumas. Naljakad on nimed ja nagu kirjanik tunnistab, siis aastal 1958 ei teadnud keegi midagi kellestki Ted Kennedy’st, ka tema vanem vend John Fitzgerald oli alles vaikselt tuntuks muutumas. Silverberg meenutab veel, et tema romaanis «Sissetungijad Maalt» ehk «Invaders from Earth», mis oli kirjutatud sügisel 1957, eksisteerisid samuti tegelased nimedega Dave Spalding, Marge ja Ted Kennedy. Miks nii, seda suurmeister nüüd, ligi pool sajandit hiljem enam ei mäleta.

Konkreetset lühipala oli enamvähem huvitav lugeda ning mis kõige üllatavam, sellel oli pessimistlik ja n-ö. õnnetu lõpp. Eriti kummastav oli sellise emotsiooniga (nagu lõpeb Charles Perrault’ «Punamütsikese» see versioon, kus hunt kõik ära sööb ja ongi loo lõpp) lõpetada terve kogumik. Pessimistliku ja negatiivse tundega. Et nagu ahah. Et Maa võetakse tulnukate poolt üle ja selline tume ning äikseline perspektiiv ongi? Ja niimoodi, sellise tooni ja meeleoluga lõpebki terve raamat?

Aga eks see kirjeldabki vast üsna hästi Silverbergi enda tollaseid meeleolusid perspektiivide suhtes ulmekirjanduse vallas edasist karjääri teha. Ajakirju, kus saanuks avaldada portsu kaupa ja varasema diili alusel müüdavaid kosmoseseiklusi, järsku enam polnud. Tuli hakata hinge sees hoidmiseks kirjutama erootilisi romaane ja muud paska. Noorus ja illusioonide aeg oli lõppenud.

Read Full Post »