Peter F. Hamilton. Watching Trees Grow. 101 lk. PS Publishing. Harrogate, 2000.
Kujutage ette, et Vana-Rooma tsivilisatsioon ei hävinud sisemiste ja väliste mõjurite tõttu, vaid arenes sujuvalt edasi. Teadus ja tehnoloogia arenes seetõttu kiiremini. On aasta 1832 ning Britannias (kus inimesed kannavad roomapäraselt kolmeosalist nime, nagu näiteks Edward Buchanan Raleigh, Justin Ascham Raleigh, Bethany Maria Caesar, Carter Osborne Kenyon jne) sõidavad ringi elektriautod, kõrgel tasemel uuritakse nt tuuma- ja astrofüüsikat, kasutusel on telefonid, inimeste eluiga ulatub mitmesaja aastani jne.
Mõrv on selles ühiskonnas ääretult harva esinev väga jõhker kuritegu. Ning just sellist minajutustajast peategelane Edward öise telefonikõne peale uurima saadetaksegi. Tapetud on tema sugukonnakaaslane, Oxfordi astrofüüsika tudeng Justin ning kahtlusaluste ringi moodustavad Justini lähim kaasõpilastest sõpruskond, kellel on aga kõigil olemas alibid.
Mõrvaloo lahendus jääbki leidmata, kuid peategelane ei unusta oma noorpõlve auvõlga jõhkrate noahoopidega tapetud sugukonnakaaslase ees ning jätkab teaduse-tehnika edasist arengut ära kasutades mõrvarijahti edasites peatükkides: 1853. aastal Manhattanil, 1920. aastal Ganymedesel, kuni 2038. aastani välja, mil mõrvar lõpuks paljastatakse.
Mina tunnustan selle lühiromaani puhul taas kord Hamiltoni erakordselt lobedat jutustajatalenti ja nõtket sulge, see on anne, mis suurel osal tavakirjanduse tunnustatud klassikutel selgelt puudub. Hamiltoni on kuidagi täielik lust lugeda, kerge ja huvitav. Kirjatehnika on küll lihtne, kuid samas on kokkukuhjatud tõesti aukartustäratav kogus ainest ja teemasid, millest siin lühiromaani sajakonnal leheküljel lihtsalt markeerides mööda libisetakse, näidates justkui autori potentsi: näete, mis mulle kõik pähe tuli ja millest ma soovi korral võinuksin pikemalt kirjutada. Võimas ja väga hea.