Ilmaaegu unustatud põnevuskirjanik

Geoffrey Household. Jälitaja vari (Watcher in the Shadows; 1960). 176 lk. Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst. Tallinn, 1993.

Geoffrey Household (1900-1988) oli küllaltki tähelepanuväärne briti põnevuskirjanik. Enne Teist maailmasõda jõudis ta töötada Rumeenia pangas, United Fruit Company’s, CBSis ning oli küllalt loomulik, et sõja päevil tegutses ta Briti luure teenistuses Rumeenias, Kreekas ja Lähis-Idas. Pärast sõda elas ta Inglismaal «maadžentelmeni elu» ja kirjutas põnevusromaane.

Debüteeris Household tegelikult juba enne sõda, ka ta kuulsaim romaan «Rogue Male» ilmus juba 1939. aastal. Brittide kõigi aegade 100 parima kriminaalromaani tabelis hääletati teos 14. kohale, ameeriklaste analoogilises edurivis on tal 55. paigutus. Raamat räägib katsest sooritada atentaati ühele Euroopa fašistlikule diktaatorile ning sellele järgnenud pagemisest jälitajate eest Inglismaale ja nende püünisest väljarabelemisest.

Romaanist valmis 1941. aastal kino- ja 1976. aastal telefilm. Saksamaalt pagenud liberaalse juudi Fritz Langi 1941. aasta film «Inimjaht» (Man Hunt) oli esimene sõjafilm, mis sattus USAs tsensuuri kätte, kuna kujutas natse eranditult julmuritena. 1976. aasta brittide televersiooni peab tolles peaosa mänginud Peter O’Toole siiani üheks oma lemmikrolliks.

1982. aastal avaldas Household romaani järje pealkirjaga «Rogue Justice».

Kokku on Householdi kontos 23 põnevusromaani täiskasvanuile, üks lühiromaan, neli noorsooromaani, seitse jutukogu ja autobiograafia. Geoffrey Household ise luges oma kirjanduslikeks eelkäijateks Robert Louis Stevensoni ja Joseph Conradit.

1993. aastal Mark Sinisoo nauditavas tõlkes eesti keelde jõudnud «Jälitaja vari» on ilmselt kirjaniku tuntuselt järgmine raamat.

Kuna siin toimub palju tegevust Inglismaa maapiirkondades ja peamise sõiduvahendina figureerivad hobused, tekib kiusatus võrrelda teost Dick Francise loominguga. Kuna see on lugu mehest, kes põgeneb teda jälitava ja tappa tahtva kättemaksumõrtsuka eest, tekib tahtmine võrrelda seda Frederick Forsythi «Šaakali päevaga», mille peegelpilti see justkui esitab, kuna näitab põhjalikult atentaadist hoidumise tehnikat, atentaadi korraldaja sammude etteaimamist, nende eest kõrvale põiklemist ja mõrvarile lõksu üles seadmist. Eks mõlemad võrdlused on pisut meelevaldsed ja seotud siinkirjutaja lugemusega.

«Jälitaja vari» algab sellega, kuidas 1955. aasta 20. mai hommikul kulub zooloog Charles Dennimil tavapärasest pisut rohkem aega, et jõuda uksele vastu postiljonile, kes on talle pakki toomas, mistõttu pääseb ta eluga plahvatusest ukselävel.

Sõja ajal briti luure teenistuses sakslaste ridades Gestapos tegutsenud ja tegelikult päritolult Austria aadlik Karl von Dennim saab kiiresti aru, et pomm oli mõeldud talle ning peatselt selgub ka, et Saksamaal on hiljuti tapetud kolm omaaegset Buchenwaldi laagripersonali hulka kuulunud meest. Dennim usub, et jahitakse teda, teadmata, et ta tegelikult hundinahas tegutses ja tegelikkuses mitmeid inimesi surmalaagrite koledustest päästis.

Dennim pageb linnast ära maale ning asub üksikus maakohas ette valmistama lõksu oletatavale kättemaksjale. Romaan kulmineerub pingelise püstoliduelliga jälitaja ja jälitatava vahel hobustel ja jala ühe hüljatud talli ümbruses ja sees.

Pean tunnistama, et mulle on alati väga meeldinud Mark Sinisoo tõlked (Stouti «Uksekell helises», Christie «Paddington 16.50», Allinghami «Kummituse surm» jt), ka kõnealune eestindus on väga heal tasemel. Samuti mäletan, et 1990ndate alul meeldis mulle nii kujunduselt kui valikutelt väga kirjastuse Kunst Kriminaalromaani sari.

Geoffrey Householdi tõstab tavalisest ajaviitekirjandusest üksjagu kõrgemale tema suur huvi tegelaste psühholoogia vastu. Kuigi romaan on väga pingeline ja igav ei hakka kordagi, leidub siin üpris pikki ekskursse, milles näeme läbi peategelase silmade neid Inglise ruraalseid maastikke, aga ka seal toimetavaid kohalikke maainimesi just sellistena, nagu nad paistavad vaid kümme aastat Inglismaal elanud välismaalasele.

Justkui möödaminnes maalib Household meile vägagi ilmeka galerii erinevaid inimtüüpe: kohalikust kõrtsmikust maa-aadlike, endiste sõjaväelaste, politseinike, külaarstide ja salaluurajateni välja.

Kokkuvõttes on tegu vägagi mõjusa ja pingerohke psühholoogilise põnevusromaaniga, mida rikastavad värvikad karakterid ja mitte vähem värviküllased inglise maastikud. Soovitan soojalt. Hetkel paistab teos olevat saadaval ka Raamatukois.

Read Full Post »

Maailma parim poliitiline palgamõrv

Frederick Forsyth. Šaakali päev (The Day of the Jackal; 1971). 304 lk. Tõlkinud Enn Soosaar. Eesti Raamat. Tallinn, 1989.

1971. aasta oli angloameerika poliitilises põnevuskirjanduses eriline. Oma kirjandusdebüüdi sooritasid kaks giganti, kes jäid žanri absoluutseks dominandiks järgnevaks kaheks aastakümneks – Frederick Forsyth (1938) ja Robert Ludlum (1927-2001). Täiesti juhuslikult on mõlemad omas žanris minu absoluutsed lemmikkirjanikud.

Ning kui Robert Ludlumi debüüt «Scarlatti pärandus» (The Scarlatti Inheritance, ek 2001) ei olnud kindlasti tema tugevaim ega meeldejäävaim teos, siis «Šaakali päev» oli kindlasti nii tolle aasta absoluutne tipp põnevuskirjanduses kui ka Frederick Forsythi enda loomingus.

Ongi huvitav märkida, et kui Robert Ludlumi parimad romaanid ei olnud mitte tema esimesed, vaid juba küpsema loomeperioodi teosed 1970. aastate lõpust ja 1980. aastate algusest, siis «Šaakali päev» jäi ka Frederick Forsythi enda jaoks ületamatuks. Hiljem on ta kirjutanud väga häid raamatuid, aga mitte ühtki sellist, mille puhul keegi julgeks öelda, et jah, see on nüüd parem.

Romaani 1971. aasta esmatrüki esikaas.

Ega neid kahte kirjanikku rohkem võrrelda polegi tarvis, sest nad esindavad täiesti vastandlikke võimalusi, kuidas poliitilist thrillerit kirjutada. Hästi lühidalt kokku võetuna: seal, kus Ludlum on endise teatrimehena äärmiselt melodramaatiline, emotsionaalne, ülimalt dünaamiline, kiire, liikuv ja ääretult osav dialoogides, on Forsyth kiretu ja isegi kõige kiiremaid tegevusi ning sündmusi rahulikult ja aeglaselt külma peaga kirjeldav dokumentalist.

Seda enam imestun ma üha ja üha, kuidas ta seejuures täpselt sama kaasahaarav ja põnev suudab olla! Aga suudab. Lugesin «Šaakali päeva» esimest korda korralikult vast paar-kolm aastat pärast selle ilmumist eesti keeles, tolle ajani olin piirdunud maitseelamustega atentaadi- ja seksikohtadest (vanuses 12-13 väga sobilikud isutekitajad!). Nüüd ligi 20 aastat hiljem üle lugedes hämmastusin, kui täpselt sama pahviks lööv ja kõva on see tervikelamus. Selline täiesti hingetuks võttev. Emotsioon on totaalne, kuna Forsyth on totaalne kirjanik, ta kirjeldab kõike.

Kes ei tea, millest romaan «Šaakali päev» räägib, siis lühidalt nii. Viienda vabariigi esimesed kümmekond aastat Prantsuse presidendi ametit pidanud Teise maailmasõja vastupanuliikumise kangelane kindral Charles de Gaulle langes 1960ndate alguses korduvate atentaadikatsete ohvriks, mida korraldas OAS – Armee Salajane Organisatsioon. 1960. aastate alguses loobus de Gaulle emamaa vastu mässu alustanud kolooniast Alžeerias, mida peeti juba aastakümneid Prantsusmaa külge loomulikult kuuluvaks osaks, kuna selle alistamisega oli algust tehtud juba 1830. aastal. Seda Alžeeriale iseseisvuse andmist peeti seal paiknenud armeeringkondades reetmiseks, mis pealegi muutis mõttetuks nende sõdurite ja ohvitseride aastaid kestnud sõja mässulistega. Nad moodustasidki asumaa äraandmise järel põrandaaluse salaorganisatsiooni OAS, mis asus presidendile atentaate korraldama.

Ühe ajaloolise atentaadikatsega augustist 1962 see romaan algabki. Pärast selle katse ebaõnnestumist mõistavad OASi juhid, et atentaat võiks ehk õnnestuda, kui seda ei korralda nende oma organisatsioon, mis kubises Prantsuse salateenistuse nuhkidest, vaid sõltumatult tegutsev professionaal – palgamõrvar, Šaakali varjunime kasutav mees, kes leitakse Londonist ning kes asub hiiglasliku honorari – poole miljoni USA dollari – eest tegema ettevalmistusi kindral de Gaulle’i mõrvamiseks.

Forsythi romaan kirjeldabki Šaakali ettevalmistusi ja tegemisi, seejuures äärmiselt detailitäpselt, aeglaselt ja samm-sammult mõrvavõimaluse ja -paiga otsimise päris algusest kuni varjumiste ja peitumisteni ühe homoseksuaali korteris mõrvapäevale eelnenud õhtutel. Paralleelselt palgamõrvari tegevusele näitab Forsyth sama põhjalikult Prantsuse ja Briti politsei- ning luureasutuste tööd salamõrvari isiku paljastamisel, alates esimesest umbmäärasest vihjest kuni Šaakali tabamiseni põhimõtteliselt sekund või paar enne tema kavandatud palgamõrva õnnestumist.

Mõlemat liini kirjeldab ja näitab Forsyth tõesti totaalse põhjalikkusega. Raamatut on hiljem hakatud nimetama palgamõrvari käsiraamatuks, mitu kuulsat assassiini on sellest oma teadmisi ammutanud ning raamatut on ka jäetud mitme tapetud avaliku elu tegelase surnukeha juurde.

Ingliskeelse Wikipedia artikkel raamatu kohta jagab selle sisu kolmeks temaatiliseks osaks: vandenõu anatoomia, jälitamise anatoomia, palgamõrva anatoomia – ja selle kolmikjaotusega võib täiel määral nõustuda. Esmalt näeb lugeja koos OASi liidritega, miks ja kuidas ebaõnnestub üks justkui hästi planeeritud tapmiskatse, siis näeme salaühingu juhtkonnas vigade analüüsimist ja uue tee valikut, uue vandenõu loomist koos Šaakaliga.

Edasi näitabki kirjanik paralleelselt läbi romaani ühelt poolt jälitus- ja juurdlustöö köögipoolt, teisalt salamõrtsuka võltsidentiteetide loomist, relva hankimist, selle päise päeva ajal politsei piiramisrõngasse tõmbunud riiki toimetamist ning mõrva ettevalmistusi tund-tunnilise täpsusega.

Selle justkui vaid vandenõule, tapatööle ja jälitustegevusele keskenduva aeglaselt areneva aga äärmiselt pingelise ja trimmis romaani käigus joonistuvad tegevuse kõrvalt kummati välja ka väga iseomased ja realistlikud karakterid, kellest enamik saabub lavale ja lahkub sealt täpselt siis, kui nende abi kas mõrva kavandajale või mõrvari jälitajaile on osutatud.

Romaan maalib väga elava pildi 1960ndate alguse Prantsusmaast, lisaks sellele saame väärt infot ka teiste tolle ajastu teemade ja probleemide kohta – olgu siis Belgia Kongost eraldunud Katanga provintsi palgasõdurite maailma, Dominikaani Vabariigi diktaatori Trujillo tapmise, president John F. Kennedy turvamise, Hispaanias peituvate Saksa natsikurjategijate maailma, Prantsuse Võõrleegioni, Indo-Hiina sõja ja loomulikult Alžeeria konflikti kohta.

Romaani juubeliväljaannete kaaned.

Sõna «täiuslik» ei tahaks nagu väga tihti kasutada, aga see poliitiline põnevusromaan on omas žanris täiuslik. Samuti on ilmselgelt tegu 20. sajandi parima poliitilist palgamõrva kujutava teosega. Kui kelleski tärkas huvi, siis palun väga: soovitan proovida.

Ega ma muidugi ei tea, kas tänapäeval keegi selliste raamatute vastu enam huvi tunnebki. Ma mäletan, et nõukogude okupatsiooni lõpukümnendeil igatahes olid küll väga popid eesti keelde peamiselt vene, tšehhi või ida-saksa keelest tõlgitud spionaažiteemalised raamatud, Mossad, FJB, LKA, SIS, J. Edgar Hoover, Allen Dulles jmt olid väga popid märksõnad. Ma tõesti ei tea, kas CIA ja FBI tänapäeval enam nii popid on. Aga ehk siiski? Kaua sa ikka Opus Deile külge kleebitud valesid ja ilmselgeid jaburusi ning Jeesuse arvukate järeltulijate raskest elust lugeda suudad?

Raamatu põhjal on valminud kaks filmi (1973 ja 1997), esimene neist enamvähem romaani põhjal, teine juba suht suvaline hollywood. Esimeses mängib Šaakalit Edward Fox (tänapäeval enamasti joonlaua alla neelanud jäiga kehahoiakuga ülemteenreid jms rolle (nt Poirot-seriaalis) lahendav näitleja), teises Bruce Willis, aga 1997. aastal on mõrva objektiks juba USA president. Ei ole huvitav.

Eesti keeles on sellel raamatul igati hästi läinud, kui välja arvata, et seda ei tõlgitud eesti keelde kohe 1970ndatel. Raamat ilmus üleminekuaja laineharjal 50 000 tiraažis, saavutas suure menu ning peaks olema kõigile huvilistele tänaseni antikvariaatidest kättesaadav. Lisaks ilmus Enn Soosaare täpse ja asjaliku tõlke teine trükk Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjas 2008. aastal – tänapäeva mõttes samuti massitiraažis, nii peaks seegi väljaanne kilesse pakendatult uhiuuena ootama paljudes kodudes virnas sarja teiste tellitud raamatute kõrval uusi avastajaid-lugejaid.

Kohati kusjuures on Soosaare tõlge täitsa naljakas – heas mõttes, näiteks ilmneb, et 1980. aastate lõpul ei olnud eesti keeles kasutusel sõna «pressikonverents», Soosaar kasutab selle asemel harjumatut vormi «ajakirjanduskonverents». Selliseid põnevaid avastusi lähimineviku kultuurkihtidest on raamatus veel.

Kui 1990. aastal Briti Kriminaalkirjanike Assotsiatsioon pani kokku läbi aegade parimate kriminaalromaanide Top 100, tuli «Šaakali päev» selles tabelis 17. kohale. Kui viis aastat hiljem Ameerika Kriminaalkirjanike Assotsiatsioon analoogilise nimekirja koostas, siis tuli «Šaakali päev» seal kõigi aegade 100 parima põnevusromaani edetabelis 20. kohale.

7. juunil 2011 möödub nelikümmend aastat «Šaakali päeva» ilmumisest. Olgu see arvustus minupoolseks tänuavalduseks, kummarduseks ja suurima võimaliku respekti märgiks!

Read Full Post »

Weimari vabariik, vabamüürlased, natsid ja Edela-Aafrika teemandikaevandus

Juan Gómez-Jurado. Reeturi embleem (El emblema del traidor; 2008). 328 lk. Tõlkinud Anna-Maria Penu. Fookus Meedia. Tallinn, 2010.

Hispaania moodsast menukirjandusest olen lühidalt Ruiz Zafóni arvustuses rääkinud. Minust paar kuud noorem Gómez-Jurado just selle menukirjanduse üks edukamaid esindajaid ongi. Gómez-Jurado kuulsusetee algas religiooniteemalise põnevikuga «Jumala spioon» (Espía de Dios; 2006), mis räägib paavst Johannes Paulus II surmale järgnevatest sündmustest Vatikanis ning mis on samuti eesti keeles kättesaadav. Romaan on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning ilmunud vähemalt 46 riigis.

«Reeturi embleemi» sündmustik aga algab 1940. aastal, kui Portugali ranniku lähedal tormis päästab üks Hispaania kapten paadi selle külge seotud merehädalistega – sakslastega, kellest üks annab talle tänutäheks kuldse vabamüürliku sümboolikaga embleemi-medaljoni. Tegevuspaik tuletas kohe meelde «Indiana Jonesi ja viimse ristiretke» algust, eksole.

Edasi suundub kaamera 2002. aastasse, mil kapteni poeg vanaraamatupoodi peab, talle pärandunud embleemi nähes satub üks mees väga suurde ärevusse ning tahab seda ära osta. Ta jutustabki antikvaarile aastakümnete taguse loo vihkamisest ja reetmisest. Kõlab väga Carlos Ruiz Zafóni moodi? Kõlab tõesti. Ja kõlab edasigi.

Kõik see algas 1919. aastal Münchenis parun Schröderi häärberis, kus põrkusid noore parunipoja ja tema vaese sugulase, teenijaseisusse taandatud Paul Reineri isiksused ja saatused. Parunipojast saab natsipartei aktivist ning pruunsärklaste löögirühma juht, Paul Reinerist, kelle isa on aastaid tagasi vana paruni kabinetis saladuslikult surma saanud, saab vabamüürlane.

Kolmanda pealiinina sekkub mängu jõuka juuditöösturi tütar Alys, kes pärast sõda vastu ta enda tahtmist Ameerikast tagasi tuuakse, et teda parunipojaga paari panna. Armastus tekib muidugi Alyse ja Pauli vahel. Aga veel enne seda on Alys Ameerikas Ohio osariigis kellegi Samuel Bushi juures sõjavarjus olles armunud tolle poega Prescottisse, kes aga abiellub hoopis kellegi Dorothy Walkeriga, edasi uurib igaüks juba ise, mis suguvõsa siit alguse sai. Naljakas ja lahe detail, aga ülejäänud sündmustikuga mitte eriti haakuv.

See on kummaline romaan. Ühest küljest on siin hästi palju zafónilikku dramaatikat, kirge ja emotsiooni, saladusi ja müstikat, teisalt tahab see olla robertludlumlik ühe perekonna ümber hargnev poliitiline põnevusromaan. See võiks olla pöörane kokteil, kui ühendatud oleksid Zafóni ja Ludlumi parimad küljed – paraku nii osav kirjamees Gómez-Jurado siiski pole ning tal on õnnestunud kirjutada selline hindele «kolm pluss» tehtud jäljendus mõlema kirjaniku stilistikast ja teemadest.

Romaan on filmilik ja väga vägivaldne, me näeme lähikaadris pealt pussnoaga silmamuna peast väljalöömist verise kakluse käigus ning hiljem teise silmamuna vabatahtlikku silmakoopast väljaurgitsemist. Tutvume vabamüürlaste looži surmigavate initsiatsiooniprotseduuridega, aga üha enam avab kirjanik läbi erinevate tegelaste jutustuste ja kirjade meile ka päris ammuseid sündmusi 20. sajandi esimestel aastatel Saksa Edela-Aafrika koloonias, kus Pauli laevakaptenist isa sattus suurele teemandiaardele.

Seeläbi saab kirjanik meile jutustada aastail 1904-1907 aset leidnud hererode rahva vastu saksa kolonisaatorite poolt toime pandud väidetavalt 20. sajandi esimesest genotsiidist. Kuna üks romaani tegelasi on juudineiu ning romaani tegevus jõuab Saksamaal välja 1934. aastasse, teeme koos peategelastega ära ka ekskursiooni Dachau koonduslaagrisse.

See on tõesti kummaline raamat, ei väsi ma kordamast. Gómez-Jurado paistab olevat üsna Dan Browni tasemel kirjutusoskusega autor (ehk siis pigem kesiste eeldustega, aga väga visa kirjamees), tal on põnev lugu välja mõeldud, aga seda lugu sama põnevalt jutustada ta väga hästi ei oska. Ei, raamat on täiesti ühe sõõmuga neelatav öölugemine, leheküljepööraja, aga raamat on ka üksjagu toores ja rabe ning konarlik. Miski seletamatu talent, professionaalne randmenõks jääb olemata.

Aga mis ma ikka virisen: raamat on 46 riigis välja antud ja Gómez-Jurado on ilmselt väga rikas mees. 1920. aastate Saksamaa viletsuse elavad kirjeldused sundisid mind miskipärast üle lugema Aleksandr Beljajevi «Maailmavalitsejat» (salongiulme, kus seda viletsust ei näe), natsipartei ümber keerlev perekonnalugu ja surmavaenus vennad aga panid üle lugema paari Robert Ludlumi samateemalist raamatut.

Järeldus on, et meisterlikkus ja tase, kuhu Robert Ludlum jõudis juba 1970. aastail, on jäänud tänaseni kõiksugustest danbrownidest ja ka Hispaania epigoonidest paraku kõrgelt ületamata. Aga kindlasti pole Gómez-Jurado lugemine mahavisatud aeg.

Read Full Post »

Asimovi «Igaviku lõpu» uusversioon

Charles Stross. Palimpsest (Palimpsest; 2009). Orpheuse Raamatukogu 2/2011. 88 lk. Tõlkinud Eva Luts. Fantaasia. Tartu, 2011.

Tegu on küllaltki tähelepanuväärse lühiromaaniga sellelt inimesena ja maailmavaatelt mitte nii meeldivana tunduvalt ulmekirjanikult.

Palimpsest on pärgamendileht või papüüruserull millelt on sinna esialgselt kantud tekst vastavalt kas maha kraabitud või kustutatud ning siis sinna uus tekst peale kirjutatud.

«Palimpsest» jutustab loo ajas reisida suutva salaorganisatsiooni Stasis agentidest, kes valvavad ja hooldavad erinevates ajastutes inimkonda ja selle erinevaid ühiskondlikke eneseväljendusvorme. Kui inimkond kauges tulevikus hävib, loob Stasis selle minevikust võetud eksemplaride abil uuesti, kui päike lõpuks kustub, süütab Stasis selle uuesti jne.

Kuid Stasise seeski käib erinevate fraktsioonide vahel ajasõda ajaloo pärast. «Palimpsesti» peategelane on Stasise agendiks treenitav Pierce, kes satub tähelepanu keskpunkti, kui keegi üritab teda tappa…

«Palimpsesti» on nimetatud kummarduseks klassikalistele ajarännutekstidele ning konkreetsemalt Isaac Asimovi «Igaviku lõpu» (The End of Eternity; 1955) moodsaks töötluseks, mida Stross ise üldse ei eita – viitab sellele ju isegi ühe tegelase nimi. Strossi «igavikulaste» lugu on kirjutatud lihtsalt moodsama, kiirema, fragmentaarsemana… ja sellisena täiesti aktsepteeritava.

Nimetus Stasis omakorda on vihje Asimovi jutustusele «Inetu poisike» (The Ugly Little Boy; 1958), tekstist leiab äratundmisrõõmu ilmselt ka Poul Andersoni Ajapatrulli-juttude austaja. Olen isegi tegelikult kõhkleval positsioonil, kas «Palimpsesti» avaldamine eesti keeles enne Andersoni jututsüklit on ikka hea idee, aga midagi pole teha – asjaolud kujunesid nii, et tekkis soodne võimalus see Strossi auhinnatud tekst kiiresti välja anda.

Veel on seda nimetatud kõige stephenbaxterilikumaks Strossi teoseks ning selles on tuvastatud ka veidi kafkalikku atmosfääri. Eesti lugejal on nüüd võimalus nende hinnangutega nõustuda või neile vastu vaielda.

«Palimpsest» on Strossi teise kogumiku «Traadita» (Wireless; 2009), mis koondas peamiselt 21. sajandi esimese kümnendi tekste, ainus esmatrükk, mis võitis 2010. aastal Hugo auhinna parima lühiromaani kategoorias.

Kirjanik on vihjanud, et kuna lühiromaanist sai tegevuse ja teemade ülitihe kontsentraat, siis karjub see kõik romaani järele. Eks näis.

Sarnaselt Eestile on «Palimpsest» omaette köitena hetkel välja antud veel Itaalias.

Read Full Post »

Amberi kroonikad, 21. sajandi versioon

Charles Stross. The Family Trade. 308 lk. Tor. New York, 2004.

2004. aastal nägi ilmavalgust Charles Strossi siinkirjutaja meelest põnevaima ja samas asjatult alahinnatuima sarja esikteos, kui Ameerika Ühendriikides kirjastuse Tor vahendusel ilmus nn Printskaupmeeste tsüklit alustanud romaan «Perekondlik kaubandus» (The Family Trade). Sellele järgnesid «Peidus perekond» (The Hidden Family; 2005), «Korporatiivne klann» (The Clan Corporate; 2006), «Kaupmeeste sõda» (The Merchants’ War; 2007), «Revolutsiooniäri» (The Revolution Business; 2009) ning «Kuningannade kaubandus» (The Trade of Queens; 2010).

Printskaupmeeste tsükkel, mida on võrreldud Roger Zelazny Amberi kroonikatega, jutustab loo ajakirjanik Miriam Becksteinist, kes avastab endas võime rännata paralleelmaailmade vahel. Selleks peab ta keskendunult vaatama oma kadunud ema asjade hulgast leitud salapärase mustriga kaunistatud medaljoni. Nimelt saab Miriam oma kasuemalt kingakarbi koos oma ammu hukkunud pärisema asjadega ning avastab tema asjade seast keldiliku mustriga medaljoni.

Just töölt arvutiajakirjast miski korporatiivse sahkermahkeri avastamise tõttu vallandatud Miriam jääb mustrit silmitsema ning satub tänapäeva Bostonist paralleelmaailma, mis asub sealsamas Ameerika idarannikul ja on üsna varauusaegsel tasemel. Eksisteerivad lossid, vaesem maarahvas elab viletsais osimikuis ja kõik see on justkui kuskil 16. sajandi ühiskonna tasemel, kuni talle metsas peale sattunud ratsanik asub Miriamit automaadist tulistama…

Selgub, et tema ema oli sealt maailmast pealesunnitud abielu eest pagenud aadlidaam ning Miriam ise kuulub klanni, mille liikmed on kohaliku kõrgaadli esindajad, nende mehitatud on ka sealse kuningriigi salapolitsei. Üldse tegutsevad maailmade vahel rännata suutvad klanniliikmed maffiaperekonna kombel, klanniliikmed saavad hariduse meie maailma eliitülikoolides. Klanni mõju sealses kuningriigis ongi saavutatud läbi maailmade vahel rändamise võime.

Nimelt toovad nad meie maailmast sinna varauusaega erinevaid luksuskaupu, aga ka tulirelvi, kõik klanniliikmete lossid on gobeläänide varjus tegelikult väga high-tech turvasüsteemidega varustatud jne. Umbes kolme sajandi eest avastatud maailmade vahel rändamise võime on neil võimaldanud selle aja jooksul meie maailmas kaunis jõukaks ja varauusaegses maailmas kaunis mõjukaks saada. Oma maailma kaudu veavad nad tänapäeva USAsse sisse kohvrite kaupa heroiini, millega muidu piiril probleeme võiks tekkida – sellest siis rikkused.

Mitte ilmaaegu ei võrrelda seda tsüklit Amberi kroonikatega, neid ühendab teatav kergemeelne ja kergekäeline ning mänguline maailma vahel reisimine ja nende maailmade muutmine, mitme põlvkonna taha minevikku ulatuvad keerukad perekondlikud sugulussuhted ja intriigid, kuid samas on Charles Strossi Printskaupmeeste sari selgelt 21. sajandi esimese kümnendi meelelahutus, tegelased on moodsad inimesed ja maadlevad tänapäevaste probleemidega tänapäevasel viisil.

Printskaupmeeste tsükkel on jällegi näide loova kirjutamise ja kirjastamispoliitika kokkupõrkest: nimelt on sarja esimesed kaks romaani tegelikult kirjutatud ühe tervikuna, mille nad süžeearengult ja komponeeringu terviklikkuselt jätkuvalt moodustavad. Sarja järgmistes osades on kirjanik seda nüanssi veidi lihvinud ning väita, et tegu oleks kolme romaaniga, mis on kuues köites välja antud, poleks enam päris korrektne. Kuigi tegelikult on see kõik üks pikk lugu nagu Zelazny Amberi kroonikadki. Stross on juba teatanud, et kuigi osad 1-6 moodustavad enamvähem valmis terviku, on tal juba mõttes ka uus triloogia Printskaupmeeste maailmast.

Üldiselt mulle väga meeldis. Kena ja professionaalselt teostatud asjalik meelelahutus. Läbimõeldud ja intelligentne. Lisaks on David G. Hartwelli toimetatud USA kirjastuse Tor väljaanded Paul Youlli kaanepilditidega suurepärased ja kenaks tervikuks kujundatud.

Read Full Post »

Richelieu, kardinali kaardiväelased ja… lohed

Pierre Pevel. Kardinali Mõõgad (Les Lames du Cardinal; 2007). 327 lk. Tõlkinud Ethel Lillemägi. Varrak. Tallinn, 2011.

Sellise kaanepildiga raamatut ei saa ostmata jätta. Toomas Niklus on taas kord teinud Varrakus võrratut tööd, kahju ainult, et kuldse reljeefse kirja ajaline kestvus ühe-kahe lugejaga piirdub.

Tegelikult jäi Pierre Peveli nimi mulle silma juba mõne aasta eest, kui Kardinali Mõõkade sarja inglise keelde tõlkima hakati. Sain aru, et tegu on alternatiivajaloolise või siis mingis mõttes paralleelreaalsusega 17. sajandi Dumas musketäride aegsest Prantsusmaast, kus lisaks neile mõõga ja mantli seiklustele on olemas lohed.

Lohed tõesti on… lemmikloomadena. Kohe esimeses peatükis näeme Richelieu kabinetis kirjutuslaua kõrval padjal kerratõmbunult magamas väikest lohehakatist. Selliseid miniatuurseid lohesid on teistelgi tegelastel, ühel lausa selliste kasvandus… lohela?

Kohe proloogis näeme, kuidas üks kortsus vanamutt verd täis tõrre sisse astub, sinna ülepea kaob ning siis mõne aja pärast verinoore ja piltilusa tütarlapsena välja tuleb. Romaani lõpusündmused hargnevad Musta Küünise nimelise salaseltsi Prantsusmaa looži lörrimineval asutamisüritusel, kus üritatakse ühe muna seest reaalsesse maailma manada hiigelsuurt lohet, mis aga vahelesegamiste tõttu ebaõnnestub. Lisaks siis on romaani 1633. aasta Prantsusmaa alternatiivajalooline sel määral, et mõne aasta eest on La Rochelle kuningriigist eraldunud ja hugenotliku vabariigi välja kuulutanud, mida Prantsusmaa vist ka aktsepteerib.

Sellega teose ulmeline osa piirdub. Lohedel pole (triloogia esimeses) romaanis rohkem mingit erilist rolli. Ehk siis ongi meil siin tegu ühe suurepärase mõõga ja mantli seiklusromaaniga, mille fantastiline element mind kaunis ükskõikseks jätab. Pseudoajaloolise seiklusromaanina ning hommage’ina Alexandre Dumas-isale on tekst aga vägagi nauditav.

Õieti paneb see romaan mind tundma kahetsust, et minu teadmised prantsuse ajaviitekirjandusest ja kokkupuuted sellega nii kesised on. Siin on otseseid kummardusi ja viiteid Dumas musketäride-lugudele, jah. Tegelastena vilksatavad musketäride kapten de Tréville ja musketär Athos. Aga siin on kindlasti veel viiteid, mida ma ei mõista ja ära ei tunne, millest ka minu kahetsus, et kokkupuuted Gustave Aimardi, Louis Jacolliot, Louis-Henri Boussenardi, Auguste Villiers de l’Isle-Adami ja paljude teiste ajaviitekirjanduse vähemtuntud klassikutega nii põgusaks on jäänud.

«Kardinali Mõõgad» – tarvitan suurtähte, kuna tegu on eliitüksuse nimega – on ühe sõõmuga haaratav põnev seiklus, millel õnnestub edukalt lugeja silme ette manada see 1630. aastate Pariis oma hoonete, tänavate ja inimestega. Romaani alguses kutsub kardinal Richelieu uuesti kokku oma paari aasta eest häbiga laiali saadetud eliitüksuse – Kardinali Mõõgad – kuhu kuulub pisut alla kümne mehe-naise, kes kõik on üliosavad mõõgavõitlejad ning salakuulajad. Nad saavad ülesandeks otsida üles üks kadunud Hispaania rüütel.

Samuti saavad nad aru, et Richelieu ajab neile osaliselt puru silma ja neilt oodatakse pikas plaanis ehk midagi rohkemat, neid kasutatakse katalüsaatorina mingites sündmustes, millest nad teadlikudki pole. Hoolimata sellest, et nad ilmselt peavad mingeid sündmusi esile kutsuma ning on vaid ettureiks Richelieu mängus, nõustuvad nad uuesti kokku tulema.

Prantsusmaa ja Richelieu suurimaks vaenlaseks paistab olevat Hispaania, selle Loheõukond ning seal ülisuurt mõju nautiv Must Küünis, lohendusega seotud salaselts. Millised täpselt on need lohed ja mida nad teha suudavad, see sarja esikromaanist väga ei selgu. Lisaks lemmikloomadena funktsioneerivatele pisilohedele on olemas ka inimesi, mingeid veidraid inimeste ja lohede ristandeid, kes on punaste lohesilmadega, kes ka soomusnahaga… Aga väga segaseks kogu see loheelement jääbki. Millest pole tingimata kahju, kuna ma ei ole üldse kindel, et see loheprotsendi suurendamine tekstile mingit kvaliteeti juurde annaks.

Pigem on lohendus teema, mis igasugu eragonide ajastul on täiesti üleekspluateeritud ning võiks mõneks ajaks arhiiviriiuleile puhkama saata. Kui päris ausalt öelda, siis need paar-kolm lohet siin romaanis vähendasid märgatavalt minu isu asuda lugema valmisostetud viit köidet Naomi Noviku Napoleoni sõdade aegsest lohendusest rääkivast sarjast.

Igatahes sunnib lohenduse ja ajalooalternatiivide minimaalne määr seda teksti pigem võrdlema Arturo Pérez-Reverte mõõga ja mantli romaanide sarjaga kapten Alatriste seiklustest, mis tahab teataval määral olla Hispaania analoog Dumas musketärilugudele.

Ehk siis on mul tõsine soov liigitada «Kardinali Mõõgad» pigem seikluskirjanduse traditsiooni, selmet siin suuri ja sügavaid ulmelisi juuri või mõjutajaid otsida. Sellisena on tegu, ma rõhutan, väga õnnestunud sooritusega ja igati väärika moodsa täiendusega musketäride ajastu seikluskirjandusele. Kui mind sunnitaks seda aga ulmekirjandusena hindama, oleksin märksa kriitilisem.

Õnneks ei sunnita. Romaan on kirjutatud hästi filmilikult: tegevust ja tegevuspaiku kirjeldatakse meile nii, et kujutame end ühel hetkel ette kõike läbi kaamerasilma vaatamas. Selline 101% filmilikkus on muidugi väga moodne võte, võimaldab näidata brutaalset vägivalda, inimkeha purunemist kogu oma naturalismis, jah, aga selle väga järjekindel rakendamine kirjandusteoses on ka natuke tüütu.

Eriti kuna kirjanikule on omane stiil näidata meile täpselt nii palju – või õigemini nii vähe – kui ta parasjagu viitsib. Ehk siis ei ole peatükid, stseenid ühes ruumis või vestlused konkreetsete tegelaste vahel sellised, kus lugeja näeks ära kogu stseeni, kuuleks pealt kogu vestlust, vaid Pevel näitab meile suvalisi katkeid nendest stseenidest. Ärritavalt sageli lõppevad salajasi vestlusi tumepunaste kardinatega kabinettides kujutavad peatükid sõnadega: «…ja nüüd tahaksin ma teiega rääkida temast». «Tema» on reeglina väga oluline tegelane, kes on konkreetsel ajahetkel mitu peatükki tagasi eluohtlikus olukorras meist maha jäänud ning üldse teame me tema kohta ebameeldivalt vähe.

Selline ärritus sunnib ühest küljest muidugi edasi lugema, aga põhjustab ka teatavat frustratsiooni ja negatiivseid emotsioone kirjaniku suhtes. See ei ole ainus moodus põnevust kasvatada ja lugejat raamatu man hoida. Teatavast kriitikast Pierre Peveli kirjutusstiili suhtes hoolimata on tegu aga igati tubli ajaviiteromaaniga, kuid kahtlane on, kas see kunagi ka korduslugemisele läheb.

Read Full Post »