Hans Olsson. Vahet pole (Spelar roll; 1993). 255 lk. Tõlkinud Kerstin Kärras. Avita. Tallinn 2001.
PROBLEEMID
Sellest raamatust rääkides on raske neutraalsust säilitada, raske kiituse ja ülivõrretega mitte üle soolata, kuna omal ajal, 2001. aastal oli tegu mingis mõttes enim silmiavamava ja emotsionaalset abi pakkuvama raamatuga. Üheski veebiantikvariaadis seda praegu müügil ei paista, võibolla kuhugi kohale minnes mõnelt tolmuselt riiulilt leiab. Ühest küljest võiks ju hõigatada, et vajame kordustrükki, kuna sama häid «eneseabiraamatuid» sel teemal pole hiljem eesti keeles lihtsalt ilmunud, aga uus põlvkond samade probleemidega noori on ju peale kasvanud, teisalt mõjusid raamatu keel, noorte dialoogid ja neid ümbritsev popkultuur ning kaubamärgid juba 2001. aastal eestlase jaoks veidi kummaliselt (osalt vanamoodsana, osalt endiselt liiga moodsana) – see vahe 1993. aasta Uppsala ja 2018. aasta Eesti vahel on ilmselt veelgi kärisenud. Igatahes andis kirjastus Avita aastail 2000–2007 oma noorteprobleemide teoste sarjas Teravik välja 13 raamatut, mis siis lisaks homoseksuaalsusele lahkasid enesetappude, narkootikumide, lähedaste surma jmt küsimusi. Toimus see kõik ajal, kui noorteromaanide buumi polnud veel alanud.
Raamatu kohta ei ole ka internetis eriti mingeid arvamusi, kuna ilmus (ja osteti kiirelt ära) ta ju ajal, kui mingit arvustusteblogide pidamise kommet veel polnud.
Õieti leidsingi vaid kaks kommentaari, ühest internetifoorumist kellegi õpetaja (?) õpilastele antud lühikokkuvõtte: «Hans Olssoni «Vahet pole» käsitleb psühholoogilise süvenemisega lugu poisist, kes hakkab taipama iseenese homoseksuaalsust. Eesti lugejale on niisugune teema vägagi uudne ja mõjub osale lugejatest vististi intrigeerivalt. Ka Rootsis elavale peategelasele kujuneb arusaamine oma probleemist piinavaks saladuseks ning raskendab suhtlemist mõlemast soost eakaaslastega. Autor püüab lugejale selgeks teha, et vahet pole, nagu pealkirjas öeldud, kuid tegelikkuses on ühiskondlikest eelarvamustest läbimurdmine siiski keeruline. Väga põhjalik ja kunstiliselt kandev gei sisemaailma kujutamine paneb uskuma, et Hans Olssoni «Vahet pole» aitab tõhusalt kaasa probleemi mõistmisele.»
Ja siis oli ühes blogis lühiarvustus: «Johani elu on muidu igati normaalne. Ta on populaarne, kena, tüdrukud tunnevad tema vastu huvi, mängib kitarri ning on üldse õnnelik inimene. Ühel päeval avastab ta õudusega, et talle meeldivad hoopis poisid ning ta ei suuda ennast poistest eemale hoida. Ta kogub julgust, et seda oma sõpradele rääkida ning lõpuks saadab kõikidele sõpradele kirja. Veider oli see, et raamatus polnud kordagi kasutatud sõna «pede», loogiliselt võttes räägivad noored rohkem nii, kui ütlevad «homo». See oli üsna ebatõenäoline tegelikult. Üldiselt see vist mulle meeldis. Kuigi tegevusest jäi puudu, oli mõte siiski olemas. Suhteliselt kaasahaarav.» Kellegi Keiti kurat teab millal postitatud arvamuse juures oli ka hinne 7/10. Miks pagana pärast ei suuda meie blogiarvustajad ennast kuidagi identifitseerida või oma tekste dateerida?
Ka ei suuda ma meenutada, et raamatut ilmumise järel 2001–2002 oleks ajakirjanduses tutvustatud või arvustatud, aga mälu võib siin ka vingerpusse mängida. Aga kuidagi pidin ma ju sellest teadlikuks saama, et seda poodi otsima minna – noortekate riiuleid ma ju sel ajal kindlasti ei jälginud. Igatahes mäletan kaunis selgelt selle raamatu lugemist 2001. aasta suve alguses ja seda emotsionaalset tuge, mida see köide pakkus. Mäletan, kuidas seda mingitel suvehommikutel voodis vedeledes lugesin, täpsemalt endasse ahmisin, neelasin ja läbisaamise järel otsast alustasin. Mäletan, kuidas olin hoolikas, et see üsna väljakutsuva ja kahtlase kaanpildiga raamat mu tuppa kuhugi vedelema ei jääks ja vanemate silma alla ei satuks. Ja nõnda edasi. Paariks kuuks tol suvel sai sellest köitest ja temas kirjeldatud maailmast igatahes mu lähedasim emotsionaalne kaaslane, koht, kuhu minna, ning tegelased, kellega aega veeta ja koos õhata.
SISU
Loo sisu on need kaks lühikirjeldust ära andnud. 15-aastase põhikooli lõpuklassis käiva Johan Alexanderi elus on kõik korras, kuni ta järsku aru saab, et talle tüdrukute asemel poisid meeldivad. Ja edasi on see raamat Dante «Põrgu» ühest piinaringist järgmisse kihutamine. Kuigi Johan elab äärmiselt vabameelses Rootsi ühiskonnas, on hirm ikkagi suur. Hirm, et mida parimad sõbrad arvavad, hirm mida koolikaaslased arvavad, hirm, mida vanemad ja perekond arvavad. Ja nõnda edasi. Küsida pole ju kunagi kellegi käest, sa oled oma sättumusega oma peas ja südames täiesti üksi ja see keerutab ning keerutab nagu skisofreeniline karussell, kust maha ei pääse.
Kui mõelda, et romaani tegevusaeg kattub kirjutamisajaga, siis on Johan suvel 1993 15-aastane. Ka mina olin 1993. aasta suvel 15-aastane, aga need maailmad on ikka väga-väga erinevad. Õigupoolest ei kujuta ma ettegi, mis oleks saanud, kui oleksin juba siis pidanud nendesamade probleemidega maadlema. Ses mõttes on ikka kuskil 21-selt sellele arusaamisele jõudmine ja 24-selt kapist väljatulek tuhat korda lihtsam.
Igatahes koosnebki see raamat Johan Alexanderi otsingutest ja kõhklustest, peamurdmisest seeüle, milliseks tema elu tulevikus kujuneb. Selle juures pole need kõhklused ja mõtisklused aga mingi depressiivne emosoust, vaid äärmiselt eneseiroonilises võtmes kirja pandud ja naljakaid kujundeid ning võrdlusi täis sisemonoloogide jada. Samal ajal pole see tekst mingi staatiline mõtiskluste kamber ja sisekosmose udupilvedes toimuv rähklemine, vaid äärmiselt dünaamiline ja kiire lugu: oma üsna lootusetute ja ummikus probleemidega Johan liigub siiski väga palju ringi ja suhtleb pidevalt teiste inimestega, seega on tegu vägagi tempoḱa rattaralliga.
Raamat algab Johani šokiga, kui ta saab aru, et on gei ning et talle meeldib üks korvpallitrenni kaaslane, Thomas. See infatuatsioon läheb aga üsna kiirelt üle, kuigi ka seda jäävad meenutama üks purjuspäi tehtud piinlik lähenemiskatse ja ühtteist veel. Siis viib saatus Johani ühel klassipeol kogemata kokku paralleelklassis käiva Andersiga, kellega on varasemast vaid põgusalt tuttav ja pärast ühte veidrat tantsutundi koolivetsus ongi Johan Alexander täiesti armunud.
«Tantsupõrandal raputas Sofie oma taguotsa küljest koos Andersiga IXb-st, kes üheülbaliselt vahetas jalga iga taktilöögi järel. See nägi välja sama erutav kui telefonikataloog. Hoolimata sellest, et Anders tantsis kui halvatud lehm, ei saanud ma tema vaatamist järele jätta. Mõnd vähem sensuaalsemat tantsijat kui Anders pole põhjapoolkeral olemas – aga, milline face! Thomasest pimestatuna polnud ma sellele kunagi mõelnud. Väikesed naerulohukesed vormisid end ta põskedes ja ma juurdlesin, kuidas olin võinud ta kogu selle aja mööda lasta. Anders oli vaid keegi, keda olin kohanud sporaadiliselt.»
Nii on teinekord päris elus ka, et hakkad kedagi hoopis teise nurga alt märkama alles mitu aastat pärast tuttavaks saamist.
Edasi ongi romaan üks suur julguse kokkuvõtmise lugu: mida tahab Anders? Lihtsalt sõprust? Kui sedagi? Käitub ta ju enam kui kummaliselt ning kahemõtteliselt. Korduvalt proovib Johan oma julguse riismeid kokku võtta, et vanematele oma murest rääkida, et parimale lapsepõlvesõbrale, lahedalt kogu aeg suitsu kiskuvale tegelasele Stissele kõik üles tunnistada. Et Andersile oma tunnetest rääkida.
Teose kompositsiooniliseks ja kunstiliseks nõrkuseks on peetud n-ö. lõpetamatust: raamat saab ootamatult otsa kõige põnevama koha peal. Johan on lõpuks pärast erinevaid jaburaid ja absurdseid juhtumisi ning kohtumisi otsustanud lõpuks julguse rindu võtta ja lähimale sõpreringile ning vanematele kõik ära rääkida. Ning mõistagi ka Andersile. Kes äkki on ka gei… Kellele äkki tema ka meeldib… Ja mis sellest kõigest saab, me ei näe, ei saagi teada, kuna raamat lõpeb.
Minu rootsi keele oskus on selleks piisavalt olematu, et aru saada, kas Hans Olssoni paar järgmist romaani on konkreetselt selle tegevusliini ja tegelaskonna edasine lugu või mingid muud geiteemalised lood, aga midagi seesugust on ta edaspidigi kirjutanud. Aga, noh, igatahes lendab Johan Alexander neile kõigile peale uuestileitud enesekindlusega ja me oleme sunnitud uskuma, et kõik (?) läheb hästi. Noh, vanemate ja sõpradega kindlasti, aga Andersiga – selle kõige põnevama liini katkijäämisest ongi kõige rohkem kahju.
Muidu on aga Johan (keda kutsuvad nii sõbrad, vanemad eelistavad keskmist nime Alexander, mis on – üllatus, üllatus – pandud Aleksander Suure järgi, kes on Johani lapsepõlve lemmikkangelane ja tema suureks rõõmuks oli samuti gei ja kellega seoses tal on igasugu huvitavaid fantaasiaid) parandamatu romantik:
«Armastus. See polnud see, mida ma kõige enam tahtsin. Igatsesin läheduse järele, et tohiksin kukkuda ja olla hoitud. Istuda vaikselt ja vaadata kellegi silmadesse üle café au lait ja šokolaadiglasuurkoogi. Hulkuda käsikäes kellegagi läbi kolletavate lehekuhjade sügisel. Ujuda võidu järve keskele parvele, et päevitada. Keegi, kes palub end hõõruda, kui tal lõkke ääres külm on. Keegi, kes naeratab mulle, kui ma teda vaatan. Keegi, kes lihtsalt on, võtab kogu seda värki sellisena, nagu see on – iseenesestmõistetavus, mida pole vaja seletada.»
MÕJU
Tuline kahju on, et raamatut pole kunagi ekraniseeritud, sest probleemse, aga samas humoorika noortefilmina oleks sel kindlasti suur menu. Samas käsitleb see homoseksuaalsusega seotud teemasid ja probleemideringi märksa asjalikumalt ja loomulikumalt kui mingi… hmm… noh moosiselt ettearvatav ja igav «Armastusega, Simoni» film näiteks. Loos on küll paar kergelt homoerootilist stseeni, mille sobivus noortefilmi on muidugi küsitav, mis on tobenaljakas, kuna selliste stseenide sobivuse üle noorteromaani pole keegi kunagi kahelnud.
Lisaks eestikeelsele tõlkele on raamat jõudnud ka saksa keelde pealkirja all «Rollimäng», kus võitis nagu Rootsiski kohe mingi noortekirjanduse preemia. Ja jälle on kummaline, et romaan pole jõudnud kaugematesse keeltesse. Aga ilmselt tuli ta veidi liiga vara: Astrid Lindgreni Rootsi ja lohetätoveeringute ning Wallanderi Rootsi vahele jäänud augus.
Aga loodetavasti on vähemalt see eestikeelne köide aidanud ja olnud toeks paljudele minusugustele noortele, kes ühel või teisel eluetapil sarnases probleemidepuntras on mässanud. Sest kuigi väga hästi ja usutavalt kirjutatud, on seegi raamat eelkõige eneseabiõpik, muretelefoni aseaine, sõber, kelle käest nõu küsida, mitte Suur Kirjandus nagu «Maurice». Või «Giovanni tuba». Või «Surm Veneetsias».
Kummalisel kombel inspireeris see teos mind omal ajal lausa nii palju, et mitmed osalt mu enda elust inspireeritud ning õnneks sahtlisse jäänud ja vaid sõpreringis levinud geiromaani stseenidest ja kirjeldustest ja emotsionaalsetest värvitoonidest on selgelt sellest teosest pärit. Ei, mitte plagiaadina, vaid pigem just korralikult viidatuna ja kummardusena mõeldud vormis.
Raamat, mille tähtsust ma ei oska kuidagi üle hinnata.
NEED READ 