Danielle Trussoni. Maised inglid (Angelology; 2010). 446 lk. Tõlkinud Matti Piirimaa. Pegasus. Tallinn, 2011.
Unustage itaalia renessansskunstnike loodud stereotüüp inglitest, kui malbe ja nukra näoilmega ääretult empaatilistest ja inimestest hoolivatest olenditest. Jah, inglitel on valged sulistiivad, mida on kokkuvolditud kujul võimalik peita riiete alla, nad näevad keskmisest inimesest pikemad, majesteetlikumad ja perfektsemad välja, kuid nad on kogu inimsoo eksistentsi jooksul reaalselt olemas olnud ning oma tegelikku olemust edukalt varjates elanud meie kõrval.
Inglid on juba hallidest aegadest peale saanud inimestega lapsi, keda kutsutakse nefilimideks. Need olendid on ümbritsenud end kujuteldamatute rikkuste ja mõjuvõimuga, nad on kuulunud ajaloo kõigi võimukamate impeeriumide ja kuritegelike režiimide eliiti ning nende eesmärk pole ei midagi vähemat kui inimsoo allutamine.
Sama vana, kui on inimeste ja inglite iidne ning piibliaegadest pärit konflikt, on ka angeloloogide salaühing – grupp teadlasi, kes koguvad inglite kohta tõendeid, jälgivad neid ning püüavad nende tegevust takistada. Sajandite jooksul pole kumbki pool selles võitluses otsustavat ülekaalu saavutanud ning sellisest seisust algab 1999. aasta jõulude eel ameerika kirjaniku Danielle Trussoni (sünd. 1973) religiooniteemaline põnevusromaan «Maised inglid».
Aastal 925 korraldasid Bütsantsi mungad – angeloloogid – salajase ekspeditsiooni Rodope mägedesse Bulgaarias, kus legendaarsest koopast, mille kaudu Orpheus väidetavalt suundus allmaailma, leiti sinna vangistatud langenud inglid ning Orpheuse lüüra. Pill, mille helid suudavad ravida inglite vigastusi ning muuta neid tugevamaks. Dramaatilises konfliktis üks ingel hukkub, kelle surnukeha angeloloogide uus ekspeditsioon 1943. aastal uurima suundub. Lüüra tuuakse maa peale ning algavad nefilimide püüded see oma valdusse saada.
Ülikoolis ajalugu ja inglise kirjandust õppinud autori esikromaan, mitteilukirjanduslik «Langemine läbi Maa» (2006) tegeles tema isa kogemuste ja mälestustega «tunnelirotina» Vietnami sõja päevist ning pälvis nii kriitikutelt kui lugejailt ohtralt kiitust ja auhindu, mistõttu «Maiste inglite» (2010) kirjastusõiguse pärast pidasid juba enne teose valmimist oksjonit seitse suurkirjastust, raamat püsis nädalaid New York Timesi bestsellerinimekirjas ning on tänaseks tõlgitud 32 keelde. Filmiõiguste pärast pidasid lahingut kaks suurstuudiot, millest väljus võitjana Columbia Pictures. Lavastajatooli istub viimase Bondi-filmi «007: Veidi lohutust» režissöör Marc Forster. Ning Trussoni ise kirjutab romaanile juba järge.
Eelmise sajandi viimase kolmandiku poliitilise põneviku, mille arendasid perfektsuseni välja Robert Ludlum, Frederick Forsyth ja Tom Clancy, reformis eelmise kümnendi alul ameeriklane Dan Brown, vahetades poliitilise ainese ja luureteenistuste varjumängud religiooni, kunstiajaloo, krüptoloogia ning esoteerika lummavate saladuste vastu.
Võib öelda, et Trussoni astub Browni jälgedes, ainult et tegu on märksa parema kirjanikuga. Kahjuks siiski mitte päris loomuliku talendiga, sest on näha, et Trussoni lauseid ja väljendusoskust on voolinud kirjanduslike õpitubade lektorite näpunäited ja harjutusülesanded (antud juhul Iowa Writers’ Workshop, 2002).
Kuis eks kirjandus olegi suuresti käsitöö, seda, kas tegu on ka suure kirjandusega, määrab juba käsitööoskuse juurde kuuluva loomuliku ande määr ja intensiivsus. Trussoni esikromaan ei ilmuta ehk märke suurest talendist, kuid kindlasti on tegu esmaklassilise meelelahutuse ja tipptasemel käsitööga, mille muudab eriliseks vaoshoitult intelligentne jutustamislaad. See raamat ei suru ennast peale, vaid on viisakas vestluspartner.
Raamatu tõlge ja korrektuur võinuks ehk parem olla. Kui üks korrektuuriviga keskmiselt iga kümne lehekülje kohta pole sellise mahuka köite puhul ehk midagi traagilist, siis sellest, et aines tõlkijale/toimetajale pisut üle jõu on käinud, annab ilmekalt märku fraas «Thomas Aquinost’i uurimused». Kas tõlke puhul vene keelest sekkunuks mängu kuulus skolastik Foma Akvinski?
Ja pealkiri. Ma usun, et kui Danielle Trussoni soovinuks oma raamatu pealkirjaks panna «Maised inglid», siis täpselt nii, «Earthly Angels» ta olekski käsikirja pealkirjastanud. Aga ei soovinud ja ei pealkirjastanud! Eestlased muidugi on targemad…
NEED READ 