«Foundation». Sarja autor David S. Goyer. Phantom Four ja Skydance Television alates 24. septembrist 2021.
1. seeria «The Emperor’s Peace», 69 min.
2. seeria «Preparing to Live», 61 min.
Isaac Asimov. Asum (Foundation; 1951). 176 lk. Tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat. Tallinn, 1985, 2018.
Üks kõige tüütumaid mantraid ulmes, mille David S. Goyeri verivärske teleseriaali esimene seeria kenasti ümber lükkas, on, et Isaac Asimovi «Asumi»-saagat on võimatu ekraniseerida. Goyer tõestas kenasti, et kui on tahtmist, saab Asimovi teksti visuaalselt vägagi silmapaitavalt, dramaatiliselt pingeliselt, karakteerselt põnevalt ja kokkuvõttes üsna algupärandi-truult ekraanile tuua. Olles esimese seeriaga selle ära tõestanud, otsustas Goyer sellise lähenemise aga alates sarja teisest osast miskipärast kukele saata ja hakata pakkuma publikule mingit oma nägemust, enda väljamõeldud lugu, tema enda improvisatsiooni Asimovi «Asumi» ainetel.
Ja kuigi ka interpreet Goyeri nägemus Asumi-teemadel on piisavalt põnev, et seda edasi vaadata, jääb mulle täiesti mõistetamatuks, miks selline veider pettemanööver vajalik oli, kelle huve see teenis. Raamatuid lugenuile on see ilmselge pettumus. Neile, kes pole raamatute sisuga kursis, on aga seriaal liiga segane ja keeruline ajas edasi-tagasi hüppav ulmekokteil. Kahele toolile korraga istumise tulemuseks on teadupärast nende vahele perseli põrandale prantsatamine. Miks kütta esimese osaga Asumi-puristide lootused üles ja neil siis teise seeriaga vaip jalge alt tõmmata?
Tüüpiline ulmefänn ei ole üldiselt muidugi ühegi oma lemmikteose ekraniseeringuga rahul, see fännide ärritav vingumine iga katse üle mingit ulmemaailma, tegelasi ja süžeid ühest meediumist teise üle tuua, näitab ulmefännide seltskonda nende halvimast küljest. Ka praegu on nii siin- kui sealpool piiri juba jõutud enamasti ühe ja sama vingumise raames heita Goyeri sarjale ette, et a) «Asumist» on tehtud spektaakel, mingi «Tähesõdade» kloon ja b) et tegu on liiga kuiva ja tuima ning uimase teletootega. Ehk siis ei sobi fännidele, kui nokk on kinni ja saba lahti, ega ka see, kui nokk on lahti ja saba kinni.
Esimene osa: kõik on hästi
Selles valguses tahangi rõhutada, et mina olin esimese seeriaga väga-väga rahul. Aga alustama peaks kaugemalt. Õigupoolest küttis mu lootused Asumi-maailma õnnestunud ekraniseerimiseks üles 2014. aasta novembris tulnud uudis, et projekti hakkab vedama Jonathan Nolan. Rõhutan: Jonathan Nolan. Christopher Nolani loomingusse olen ma alati suhtunud pigem halvasti varjatud ükskõiksusega, aga Jonathan Nolani tehtu istub mulle palju paremini. Siis aga keskendus Jonathan Nolan ootamatult hoopis sarjale «Westworld» ning ma võisin 2017. aasta alguses selle esimest hooaega vaadates kadedusest endal küüned ja sõrmed otsast närida, milline «Westworldi» laadis filosoofiline ideede ja visuaalia pillerkaar võinuks olla Asumi-ekraniseering Jonathan Nolani tüürimisel.
Edasi asus Asimovi galaktikaimpeeriumi languse loo teleekraanile toomist vedama hoopis David S. Goyer, kelle töödega ma olin vähem kursis, teades vaid, et tema taust on mulle neis nii armsais superkangelase-filmide maailmas. 😦 Lootused kuivasid kokku ja asendusid pigem ettevaatliku skepsisega. Ja siis hakkas ühel hetkel tulema uudiseid, et see-ja-see Asimovi tegelane on muudetud naiseks või mustanahaliseks. Ja et Galaktika imperaator on korraga kolm eri vanuses ühe ja sama keisri kloonisikut. Kõik see vajas veidi harjumist. Põhitegelaste soo muutmine ei olnud selles mõttes probleem, et ega Asimovi Gaal Dornick ei ole tegelasena kuidagi eriliselt mees. Või Salvor Hardin. Hilisemast Asumi-sarjast mäletame ju naissoost linnapea Harla Brannot, kes oli vägagi võimukas ja resoluutne daam, miks mitte siis ka Hardin naislinnapeana, eksole. Või, et Eto Demerzeli mängib naine. Noh, las mängib, see ei ole ju mees niiehknaa. 😀 Kolme kloonimperaatoriga mõtlesin, et eks selleks tuleb sari ära oodata, et aru saada sellise muutuse vajadusest. Ja sarja esimesi osi näinuna ma nüüd saangi sellest aru. Aga erinevalt Salvor Hardini naiseksmuutmisest on probleem see, kui Terminuse linnapeast saab miski kohalik sissivõitleja.
Kogu aja Asumi-sarja oodates sai ju nuputatud, et kuidas Goyer selle pikkade ajahüpetega fragmentaarse loo lahendab, kus harva samad tegelased üle 30–40-aastase pausi uuesti lavale astuvad (vaid Salvor Hardin koos oma abilise Yohan Lee’ga ongi peategelane kahes järjestikkuses Asumi-loos, ja hiljem figureerivad Muul ning kapten Han Pritcher kahes loos). Et kas ta hakkab äkki pihta Asimovi kirjutatud Asumi-eellugudest, kus noor Hari Seldon alles Trantorile saabub ja siis kasutab ära seda kahe paksu romaani jagu lähtematerjali enne päris selle õige Asumi alguspunktini jõudmist, mis tähendab siis romaani «Asum» esimest osa «Psühhoajaloolased», kus noor matemaatik Gaal Dornick Trantorile saabub, kus peetakse Seldoni kohtuprotsessi, mille tulemusel otsustatakse kogu tema juhitav psühhoajaloolaste kamp kolkaplaneedile Terminusele Asumit looma kupatada.
Kui nüüd selle eelloo, hirmude ja lootuste juurest jõuda reaalse esimese episoodini, siis oli mu üllatus ülisuur, kui selgus, et Goyer on üsna täpselt, hämmastavalt täpselt toonudki ekraanile just selle õige sarja alguspunkti, esimese romaani esimese osa, nii nagu see Asumit raamatuostjaile 1951. aastal esmakordselt tutvustas. Loomulikult oli algtekstiga võrreldes siin mõningaid muutusi. Nagu juba öeldud, kolm imperaatorit, kui algtekstis pole meil ühtegi, on vaid impeeriumi tollase sõjaväehunta või regentnõukogu (Avaliku Ohutuse Komitee) aristokraatlik liider Linge Chen, kes ütleb legendaarsed sõnad: «Mina räägin!» Või siis need mõned soo- ja nahavärvimuutused, mis on ootuspäraselt ajanud pöördesse eesti ulmefännide selle onkli-kultuuri esindava poole, eluülikooli vilistlastest keskealised eesti mehed, kelle meelest ilmselt mustanahaline näitleja ei tohi kunagi saada mängida Hamletit, kuna Shakespeare’il on ta ju valge taani prints! Või Richard III-t, sest «kes oleks enne kuulnud, et Richard III oli neeger?!» Selle kohta on neil terve ports oma käibefraase nagu «tänapäevale omane rassiline poliitkorrektsus», mis on üles nopitud Objektiividest, Uutest Uudistest, Telegramidest ja mujalt peeglitaguselt lapikult maalt.
Kus on geitegelased?
Nagu oleks mingit vahet, mis nahavärvi tegelane on kaugtuleviku galaktikaimpeeriumi matemaatik Gaal Dornick. Või mis soost ta on. Aga, ei. Kuna Asimovil oli ta valge mees, siis on selle muutmine «autori loomingu vägistamine». Mõtlemata, miks ta oli Asimovil valge mees. Või miks Asimovi tegelaskond 95% ulatuses meestest koosnes. Või kas toona olnuks teisiti üldse võimalikki. Kui ma üldse kusagil selle vingumise ree otsale hüppan, siis ühest lääne arvustusest johtuvalt selles küsimuses, et miks ei ole sarjas kujutatud homoseksuaalseid suhteid, kui juba nahavärvi- ja soomuutuste osas on algteksti moodsamaks tehtud? Sarnaselt sellele, et Asimov oli oma tegelaste suhtes üsna värvipime, oli ta ju ka seksuaalsusepime, nii et vabalt oleks võinud Gaal Dornicku tegelaskuju jääda mustanahaliseks meesterahvaks ja tal oleks võinud tekkida armulugu Seldoni mustanahalise kasupoja Raychiga. Loodan, et see mõttemäng pani praegu eluülikooli omadel vererõhu tõusma ja kõrvus kohisema ning südame puperdama. 😛
Eks üksikuid muutusi oli esimeses episoodis võrreldes algtekstiga veel. Pole seal ju suurt terrorirünnakut ja taevalifti hävitamist. Ja noh, Seldoni kasupoeg Raych ning impeeriumi esimene minister Eto Demerzel (siin kammerhärra (chamberlain), st, kammerproua) on samuti sisse toodud tegelikult Asimovi eellugudest «Enne Asumit» ja «Edasi, Asum!». Aga nad on siiski kanoonilised karakterid. Aga neid pisidetaile kõrvale jättes on Goyer ekraniseerinud hämmastavalt tekstitruu ja Asimovi algteksti vaimsust tabava seriaali avaosa. Isegi sellised kõrvaltegelased nagu Avaliku Ohutuse Komitee agent Jerril ja asumlaste advokaat Lors Avakim on sarjas olemas! Hüva, Avakim on jällegi naine, aga kui hakkad mõtlema, siis pagan, nimi Lors (Loris, Lois, Louise, Laura) võikski rohkem naisele sobida…
Dialoogid ja dekoratsioonid ning kostüümidki oleksid otsekui Asimovi 1951. aasta raamatust välja hüpanud! Ja seeria lugu ning suur püant on täpselt nagu raamatus. Hüva, on ka lisandusi, nagu algusstseen 35 aastat hiljem Terminusel lastekamba närvide mängu prooviga või Gaal Dornicku lahkumise lugu koduplaneedilt Synnax, aga kokkuvõttes on seda seeriat vaadates ikka väga sürreaalne tunne, et kuidas on aastal 2021 võimalik nii tekstitruu ja vaimsuses kümnesse tabav ekraniseering?!
Klassikalised läänes käivitunud vinguviiulid on muidugi jõudnud juba toota riiside viisi etteheiteid, kuidas igasugune galaktikaimpeeriumi pealinna monumentaalhoonete või orbitaaljaamade või kosmoselaevade kujutamine pole pärast «Tähesõdu», «Battlestar Galacticat» ja jumal teab mida veel enam originaalne, mistõttu on kõik see, mida me ekraanil näeme, koopia. Nojah, istuge need etteheited endale sisse. Asimov ise on neid kõiki teletooteid omal ajal selliseid dekoratsioone, arvutianimatsioone ja eriefekte looma inspireerinud, nii et kui keegi midagi on kopeerinud, siis…
Esimese seeria visuaalne pool on võimas, olgu selleks siis kosmoselaevad, -jaamad, taevalift, Trantori keisripalee või imperaatori monument. Või erineva kliimaga planeedid nagu Synnax ja Terminus. Või sisedekoratsioonid, nagu Streelingi ülikooli nahkköites paberraamatutega biblioteek. Või kasvõi Gaal Dornicku ette kerkiv algradiant – sfäär täis numbreid, arve, muutujaid, valemeid, võrrandeid, seoseid, tendentse, prognoose ja protsesse. See kõik tundub nii õige. Või et meile tuuakse märksõnana juba siin mängu hiljem raamatusarjas olulist rolli mängiv Anacreoni asekuningriik.
Teine osa: enamik asju on valesti
Ja siis tuleb episood kaks. Oehh. Midagi oleks nagu juhtunud. David S. Goyer oleks nagu seestunud, keegi oleks justkui tema keha üle võtnud. Nüüdsel materjalil puudub järsku igasugune tekstiline alus. Asumlaste kosmoselaev on aeglasel, kuid ja kuid vältaval lennul Terminusele (mingil arusaamatul põhjusel keeldus imperaator neile hüperruumihüpet võimaldamast) ja me näeme siis laevas kruvivaid pingeid. Ja teine liin arendab edasi pingeid Trantoril, kus imperaatoritekolmik püüab toime tulla terroriakti tagajärgedega ning leida selle süüdlasi. Iseenesest ei ole need kuidagi halvad või valed liinid, aga kohe saab selgeks, et Goyer siiski ei kavatse raamatute ekraniseerimisega ühel või teisel moel jätkata, vaid asub jutustama mingit hoopis oma lugu, asumlaste ja impeeriumlaste argipäeva, hakkab seda lugu kuduma talle endale sobivas suunas.
Aga see pole peamine etteheide. Peamine viga teise osa puhul on esimesest drastiliselt erinev helistik, mis selle edasiandmiseks on valitud. See mõneti asimovlikult kuiv ja aeglane ning vestlev stiil, mida nägime esimeses osas, on asendunud kosmilise seebiooperi, suhtedraama formaadiga. Näeme tüütava põhjalikkusega Raychi ja Gaali armusuhte arengut, pingeid, mida see nende ja Seldoni vahel tekitab ja muud tühist pudi-padi. Ning lõpuks tulevad mängu ka reetmised ja mõrvad. No taevas halasta! Jeesus, Maria ja luterlaste kuri jumal, mis on sellel kõigel pistmist Isaac Asimovi ja Asumiga? Sellist seebiooperit ei kohta me isegi üheski Asimovi loomeperioodi lõpu eriti kehvas Asumi eelloos mitte.
Teises osas oli ka meeldivaid momente. Kui Lou Llobelli Gaal küsib järsku Asumi-juhtkonna koosolekul, et mis arvusüsteeme tuleviku jaoks säilitame, kas ainult kümnendsüsteemi või ka kaheteistkümnend- ja kahekümneseistmendsüsteeme. Või Gaal Dornicku sisemonoloogid, mis teise osa üldse enamvähem talutavaks muudavad, need on meeldivalt siirad ja meeldivalt sügavmõttelised. Või see, kuidas pelgalt soengutüübiga on muidu pea alati karme ja otsustavust täis isaseid karaktereid mänginud Elliot Cowan suudetud muuta suht tobedaks tossikeseks Lewis Pirenne’iks, see oli hilariöösne. Või see võrratu stseen, kus viga saanud Eto Demerzel lapsimperaatori nähes peegli ees oma naha lõhki lõikab ja sees olevaid robotiühendusi parandab ning nende pärastine dialoog, kuidas inimeste liik hävitas omal ajal robotite liigi. Või see tõeliselt jälk stseen, kus Hari Seldon läheb Asumi-laeva pesumajja ja hakkab seal lihtsale rahvale populisti mängima (teades kõiki nimepidi), neile politikaani kõnet pidama ja seejärel kõiki kätlema. Oleks seal rinnalapsi olnud, oleks ilmselt hakanud ka neid patsutama ja musitama. Poliitiku tunneb kaugelt ära.
Kui ma esimese osa vaatamise järel mõtlesin välja lauseid arvustuse jaoks, siis olid need:
- Asimov oleks rahul
- Tegijatest oli väga riskantne valida nii aeglast loojutustamise tempot
Aga noh, teise seeria järel pole kumbki neist olulistest mõtetest enam aktuaalne. Ega ei tea, äkki on kolmas seeria lahendatud mingis hoopis kolmandas võtmes ja iga osa selle veidra sarja esimesest hooajast kasutab mingit erinevat žanrit või formaati. Äkki lahendab kolmandas osas mõrva burboonist ja odavast sigaretihaisust läbiimbunud küüniline viltuse kaabuga ja sarkastilisi sisemonolooge pidav karmi koolkonna detektiiv. Ei tea.
Või noh, niipalju on teada küll, et tendentsid on ohumärgilised. Nimelt on üsna paljud lääne lehtedes ja suurtes ajakirjades ilmunud arvustuste autoreist näinud ära terve hooaja ja viitavad oma tekstides ka hilisemates episoodides toimuvatele sündmustele. Nii näiteks peab tegevus alates kolmandast osast vähemalt selles liinis niivõrd kaugele ajas edasi arenema, et lapsimperaatorit Cooper Carteri kehastuses me rohkem ei näe ning tema asemel võtab Koidikuvenna rollis koha sisse 20-aastane Cassian Bilton.
Üks hirmutav infokild, mille kusagilt välja noppisin, oli ka, justkui kaoks Gaal Dornicku tegelaskuju hooaja teises pooles tahaplaanile ära. Sellest oleks tuline kahju, sest erinevalt Salvor Hardinit mängivast Leah Harvey’st on Dornicku rollis üles astuv vähetuntud hispaania-zimbabwe verd näitlejanna Lou Llobell selle sarja tõeline magnet. Tema Gaal Dornick on kahe esimese seeria kõige sädelevam rollisooritus, varjutades isegi Päevavenda, imperaatoritekolmiku liidrit mängivat Lee Pace’i, keda varjutada on, ütleme nii, raske. Homoseksuaalse Pace’i mängitud keisri karakter domineerib kõigi stseenide üle, kus ta kaadris on, lihtsalt nõnda tugevalt. Aga kaenlaalused oleks tulnud neid paljastava kostüümiga kaadrisse tulles muidugi seal valitsevast mustusest puhtaks ajada. 🙂
Igatahes oleks tuline kahju, kui Lou Llobelli karakter tõesti hooajas edaspidi vähem eetriaega hakkaks saama. Aga nii võib vist juhtuda, kuna edaspidi peaks suur osa tegevusest keskenduma Salvor Hardini võitlustele Terminusel mingi barbarite jõuguga. Igatahes ülejäänud rollidest midagi meeldejäävat mainida polegi. Varem sümpaatseid rolle teinud Alfred Enoch («Kuidas mõrvast puhtalt pääseda», Harry Potteri saaga) tegi Raych Seldonina üsna keskpärase soorituse, samuti ei oska ma midagi erilist öelda Jared Harrise kohta, tema Hari Seldon on täpselt selline vingus intriigitseja nagu kõik Harrise rollid, mis mulle kohe meenuvad («Mortal Instruments: City of Bones», «The Terror»), ja noh, see näitleja ei meeldi mulle lihtsalt inimtüübina. Ning Hämarikuvenda kehastav Terrence Mann meenutas mulle häirivalt mõned aastad tagasi manalasse varisenud Nigel Terry’t, «Covington Crossi» pereisa 14. sajandi Inglismaalt. 🙂
Nõela otsa sattunud fänn jätkab vaatamist
Miks, oh, miks oli vaja seda sarja nõnda alustada, et esimese osaga ajada raamatufännide lootused nii kõrgeks ja teise osaga minna mingit hoopis teistlaadi lugu jutustama? See oleks nagu viide meie kohutava ajastu sissehelistamis- või väljahääletamisdemokraatiale (politoloogias tuntud nime all osalusdemokraatia), et tegijad pakuvad välja kaks täiesti erinevas võtmes ja eri tonaalsusega algust seriaalile, millest siis vaatajad saavad neile meelepärase töösse hääletada. Aga ei saa ju, sest hooaeg on valmis filmitud. Ja Goyeril on kokku oma lugu valmis visandatud ju kaheksa hooaega ehk jämedates joontes 80 seeria jagu. Ta on lubanud, et esimese hooaja lõpu poole tuleb sisse momente järjeromaanidest («Asumi äär», «Asum ja Maa») ning teises hooajas (kui selline tuleb) motiive eellugudest («Enne Asumit», «Edasi, Asum!»).
Kusjuures kummaline on, et seda kahe seeria nii suurt toonierinevust ei paista õieti ükski arvustaja peale minu olevat märganud. Õieti tundubki, et lõviosa lääne arvustusi on kirjutanud inimesed, kes ei ole Asimovi klassikalist ulmeteost lugenud, nad ei oska nähtud episoode kuigivõrd sisulisel tasemel tekstiga suhestuma panna. Kujutage nüüd ette olukorda, kus «Düüni» arvustused ilmuksid riburadapidi inimeste sulest, kes pole raamatut lugenud. «Düüniga» vastvalminud «Asumit» kuigivõrd võrrelda ei anna, mõlemad on suured ja sügavmõttelised ja visuaalselt kaunid, aga siiski niivõrd erinevates meediumites teostatud. Ja ühes loos siiski selgelt domineerib isikute lugu maailma loo üle, teises jäävad hetkel isikud siiski veel (õnneks) tugevalt maailma (galaktika) loole alla. Loodetavasti vähemalt see ei muutu.
Mis saab edasi? Kindlasti vaatan mina seda sarja edasi, sest erinevalt «Düüni» lähtetekstist olen ma «Asumi» kirjandusliku versiooni fänn, olen seda olnud aastakümneid, ja tahan kindlasti näha ka David S. Goyeri interpretatsiooni sellest, tema «klaverikontserti Asumi-teemadel». Mina olen nõela otsas ja vajan nüüd iga nädal täiendavat doosi. Aga igale Asumi-fännile ma seda soovitada küll ei julge. Esimese osa põhjal oleks olnud pea 100% kindlusega antud vaatamissoovitus, teise osa järel varises see kindlus põrmuks nagu Tähesilla-nimeline kosmoselift seriaalis. Aga nagu juba öeldud, hindavad välismaised retsensioonid selle igava, keerulise ja aeglase ning eri ajastutes ja planeetidel toimunud alguse asemel hulka rohkem just kahele tegevusliinile vähenenud ja suhtedraama ning seebiooperi vormi võtnud teist osa, kuna selles sai hakata «tegelastest hoolima». Go figure…
Selle loo moraal on: ärge lugege raamatuid. Nii ei teki teile mingeid lemmikuid ja te ei saa hiljem elus petta.