Kage Baker. In the Garden of Iden. 329 lk. Hodder & Stoughton. London, 1997.
Ligi 15 aastat tagasi ilmunud tundmatu naiskirjaniku ajarännusugemetega armastuslugu Briti saartel esmalt just sellisena turustada püütigi – romantilise armastusromaanina, millel on fantastilisi sugemeid.
Ameerikas seda teed õnneks ei mindud, kuna autor seal samal aastal ulmeajakirjades juba ka jutte avaldas, ning peagi loobuti ka Suurbritannias sellest kummalisest lahterdusest ja asuti teost ulmeromaanina müüma. Enese kirjanduslikust kvaliteedist teadliku ulmeromaanina, kusjuures.
Järgmise tosina aasta jooksul avaldas Kage Baker oma Kompanii-sarja pealiini kujutava 8-köitelise romaanisarja, lisaks kaks jutukogu ja hiljem veel mõned pealiinist eemale jäävad romaanid-jutud. 2010 jaanuaris suri kirjanik vähki, haigusest oli avalikkust teavitatud vähem kui kuu aega varem. Selline ootamatu surm ja selline lühikeseks – ent kui säravaks! – jäänud karjäär on ulmeajaloos üsna ainulaadne.
Sisuliselt tuli varem Elizabethi-aegsele inglise keelele spetsialiseerunud ja teatriga seotud 45-aastane naisfiloloog 1997. aastal ei-tea-kust järsku ulmesse, paiskas endast tosinkonna aasta jooksul välja muljetavaldava tekstikogu ning kadus, kustus. Ootamatult ja julmalt.
Minu hinnangul on Bakeri Kompanii-tsükli näol tegu justkui Poul Andersoni Ajapatrulli-sarja veidi moodsama, detailirikkama ja emotsionaalselt rikkalikuma versiooniga. Ajapatrull on muidugi klassika omaette, Kage Baker tegi seda kõike aga moodsamas ja värskemas võtmes, see on igas mõttes kirjanduslikum ja kuidagi tundlikumalt teostatud kirjanduslik korpus.
Kirjanikuna oli Kage Baker äärmiselt osav: pole tegelikult üldse lihtne viia justkui väljaspool aega oma steriilses baasis asuvad ajarändurid kuhugi punkti X, antud juhul Tudorite Inglismaale vastureformatsiooni lühikesel õitseajal 1550ndatel aastatel, ning teha seda lugeja jaoks usutavalt ja realistlikult. Baker saab sellega justkui muuseas hakkama. Eks tema tolle ajastu filoloogia-taust aitas ajastutunnetuse loomisele kindlasti kaasa.
Umbes 20 000 aasta vanune Kompanii teenistuses tegutsev küborg Joseph korjab 16. sajandi Hispaania inkvisitsiooni käest ära väikese plikatirtsu, keda kutsub viimase ostnud naisterahva perenime järgi Mendozaks, ning pakub talle piinamise alternatiivina igavest elu ja tööd Kompaniis. Tüdruk nõustub. Pärast suureks sirgumist ja keeruka koolitusprotsessi läbimist Kompanii baasis Austraalias suunab Kompanii Mendoza ja Josephi missioonile Inglismaale, kus botaanikuks kasvatatud Mendoza peab kellegi sir Walter Ideni aiast korjama tuleviku tarbeks erinevaid ajaloos hiljem väljasurevaid haruldasi taimi, millest farmatseudid siis erinevaid ravimeid saavad sünteesida jne.
Kui romaani teises kolmandikus lõpuks Inglismaale jõutakse, tekst muutub. Seni suhteliselt steriilsena püsinud jutustus viib lugeja justkui märkamatult endaga kaasa sinna 1554. aasta Britanniasse, Kenti kolkamõisniku sir Walter Ideni aeda ja kõik see muutub värviliseks ja hakkab lõhnama. Või siis haisema, sõltuvalt fantaasiarikkusest.
«Ideni aias» jutustabki noore kuid surematu Kompanii-spetsialisti Mendoza esimese armastuse loo. Teineteisesse alul vaenulikult suhtuvad Mendoza ja Ideni sekretär Nicholas Harpole loomulikult armuvad ja loomulikult ei ole see armastus, mis saaks kestma jääda…
Romaani lõpus põleb Harpole fanaatilise protestandina tuleriidal ning Mendoza suunatakse Kompanii ühte sanatooriumisse Ameerikas hingehaavu ravima. Ja see traagiline lõpp oli algusest peale ette näha. See, kuidas kogu lugu Mendoza minajutustuse, tunnistuse või pihtimusena pihta hakkab, ei jäta muid võimalusi.
Aga see teekond selle ette nähtud lõpuni on muidugi omaette klassist maitseelamus. Saab nalja, saab tunda kurbust, aga peamiselt saab nautida Kage Bakeri loomulikke ja nüansirikkaid dialooge, ja mis peamine: detaile-detaile-detaile, mis kõik selle 16. sajandi keskpaiga Tudori Inglismaa maamõisa erakordselt elavaks ja reaalseks muudavad.
Lugejana tunned end justkui sealsamas lõunalauas istuvat ja sinu ees on tõesti needsamad halvaks minemise piiril balansseerivad liharoad, mida Kompanii küborgidki neisse istutatud tehnoloogia abil skännivad ja seejärel kõrvale lükkavad, valides vaid apelsini, muna ja värske kanakoiva…
Ja samas ei ole see üldsegi 100-protsendiline ajasturomaan, kus 16. sajandi Inglismaast mittehoolival lugejal igav hakkaks. Kogu ajaloo filmikunsti (20.-24. sajand) põhjalikult tundvad küborgid selgitavad üksteisele ajastunüansse Hollywoodi abil: kumb oli enne seda Bette Davise ja Errol Flynniga filmi «Elizabeth ja Essex» ja siis jälle, et just on ära toimunud need Helena Bonham Carteri ja Patrick Stewartiga «Lady Jane’is» kujutatud sündmused…
Aga igav ei hakka ka, kuna tegelikult see nüüd nii kammerlik romaan ka pole, pidevalt puistab kirjanik erinevaid vihjeid erinevate tegelaste mineviku, Kompanii ajaloo ja tuleviku kohta. Ja kõik see jätkub samas vaimus sarja järgmises raamatus.
Romaan, millele minul etteheiteid pole.