Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘ULME’ Category

Edmond Hamilton. Son of Two Worlds. Ajakirjas: Thrilling Wonder Stories, august 1941.

Kartsin lühiromaanist «Kahe maailma laps» palju hullemat. Tegu on siiski Hamiltoni mitte just (tõsisemate saavutuste mõttes) karjääri tipul ilmunud tekstiga, mille avaldas nooremale publikule suunatud pulpseiklustele keskendunud ajakiri ning mida on hiljem vaid ühes mitte just kõige märgilisema tähtsusega antoloogias taastrükitud. Ometi olid mu hirmud täiesti asjatud. Seiklusulme proff on välja mõelnud korraliku loo lihast ja luust tegelastega ning selle ilma allahindluseta valmis teinud.

«Kahe maailma laps» on klassikaline koloniaalulme, ehk siis tekst, milles Marss, Kuu või mõni kaugem taevakeha on pandud asendama omaaegset kolmandas maailmas asunud impeeriumi kolooniat. Stephen Drew on maalastest vanemate laps, kuid üles kasvanud Marsil, kus tema nimeks on Ark Avul (jah, jälle need Hamiltoni nimed…), Stephen on üles kasvatatud täielikus Marsi vaimus, see tähendab, et ta on elanud vaba looduslapse elu Marsi kõrbetes ja mägedes koos marslastega sealsetele metsikutele ulukitele jahti pidades, selleks vajalikke telepaadivõimeid arendades ja karmi rajamaa otsekohesust, siirust ja ausust hinnates. Tema isale kuulub Marsil kaevandus, kust pärit traaniumit kasutatakse Maal sünteetilise toidu valmistamiseks – Maa on nii ülerahvastatud, et loomulikust toidust enam lihtsalt ei jätku.

Nüüd sureb Stapheni isa, olles pojale enne surma rääkinud, et see peab minema Maale, sest tema sealne esindaja on talle teada andnud, et nende kaevanduskontsessiooni ähvardavad kaks suurt sünteetilise toidu kontserni, kes püüavad täielikku toiduvalmistamise monopoli saavutada, mille osas üks väheseid segajaid ongi veel Drew perekonna väike aga oluline kaevandus. Isa jõuab enne surma veel kahetsust tunda, et ta poeg pole maalaste keskel üles kasvanud, ei tunne nonde inimeste kombeid ja käitumist.

Stephen lendabki koos oma vana teenri-õpetaja Lin L’Laniga Maale, kus ta kistakse kohe suurkorporatsioonide vahelistesse võimumängudesse, ilmneb, et keegi pole see, kellena ta näib, kedagi ei saa justkui usaldada… Koduselt tunneb ta end vaid New Yorgi marslaste linnajaos, mida kutsutakse Little Mars ja mis on suure kupliga kaetud Marsi raskusjõuga enklaav New Yorgi äärelinnas. Hamiltoni tuleviku–New Yorgi kirjeldused on üldse kuldajastule iseloomulikult futuristlikud ja uljad ning väga hästi silme ette joonistuvad. Tulevikumaastikke maalib Hamilton jätkuvalt vägagi meisterlikult.

Enne kui Stephen arugi saab, on ta oma vanadest Marsi sõpradest eraldatud, ta annab allkirja lepingule, millega ta kaevandus läheb ühe suurkontserni hõlma alla (lubadusega säilitada selle iseseisvus), tal tekib armuafäär suurkorporatsiooni juhi tütrega, kes talle suurilma tühise ja mugava elu võlusid ja pahesid tutvustab, ning temast saab igapäevane külaline firmabossi luksusvillas ja nende ühiskonnakihi eliitseis lõbustusasutustes (Atlandi ookeani alune ööklubi, kus läbipaistva lae kohal võib näha ookeanipõhja jne).

Kõik lugejad saavad juba ammugi aru, et Drew kaevanduse agent New Yorgis Gilson mängib topeltmängu, vaid metsiku Marsi looduse keskel ausate ja siiraste marslaste seas üles kasvanud otsekohene maakas Stephen Drew ei saa aru, et tal täiega nahk üle kõrvade tõmmatakse.

Maksimumhindele veakski miinuse järele seetõttu, et sellised situatsioonid kirjandusteoses alati pisut tüütavad on, kui peategelane lugejast kaugel taga vantsib oma arusaamiste ja toimuva mõistmise poolest, aga noh, antud juhul on see igatahes loogiliselt ja usutavalt ära põhjendatud. Igatahes on mul väga hea meel, et omal ajal Uppsalast Sweconilt selle Leo Marguliesi koostatud antoloogia «3 from out There» (Richard Powersi stiilse kaanepildiga!) soetasin, kus see algupäraselt ajakirja Thrilling Wonder Stories 1941. aasta augustinumbris ilmunud tekst ainsana on taasavaldatud.

Read Full Post »

Edmond Hamilton. Crashing Suns. 192 lk. Ace. New York, 1965.

Kogumikku «Kokkupõrkavad päikesed» on üsna arusaamatutel põhjustel koondatud Edmond Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli seitsmest jutust 1.-4. ja 6. jutt. Samas 5. ning 7. lugu jäeti Ace Booksi 1965. aasta editsioonist välja ning huviline leiab need lisaks vanadele Weird Talesi numbritele veel vaid 2009. aasta Haffner Pressi kõvakaanelisest luksusköitest «The Star-Stealers: The Complete Adventures of The Interstellar Patrol. The Collected Edmond Hamilton, Volume Two». Sarja kuuluv romaan «Väljaspool universumit» (Outside the Universe) ilmus Ace Booksi väljaandel 1964. aastal, kuid on samuti leitav nimetatud luksköitest.

Hamiltoni Tähedevahelise patrulli olulisusest moodsa kosmoseooperi sünni juures räägin kohe alljärgnevalt tsükli esikloo tutvustuses, rõhutagem siinkohal vaid, et just see sari on saanud teedrajavaks mitmete kosmoseooperi klišeede, standardite ning mallide loomisel ja kirjanduslike koordinaatide mahamärkimisel. Just siin on esmakordselt kujutatud hiiglaslikku Tähtede Föderatsiooni (galaktikaimpeeriumi) keskuseks olevat hiidplaneeti, mis on üks suur linn, just siin näeme esmakordselt suurt föderatsiooninõukogu (galaktika senatit) ning erinevaid kurjameid, kes suudavad liigutada udukogusid, tähti, komeete jm taevakehi ning kosmilisi nähtusi.

Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli galaktika ja föderatsioon on kindlasti olnud eeskujuks Asimovile Asum-tsükli galaktikaimpeeriumi loomisel ning George Lucasele «Tähesõdade» uue triloogia võimsate visuaalsete piltide ja eripäraste võõraste maailmade väljatöötamisel.

Ajahambale pole see tõeliselt märgiline tekstitsükkel paraku kõige paremini vastu pidanud, õigemini mõned selle osad, sest sari on oma tasemelt kaunis ebaühtlane. Mõneti ehk isegi ootamatult ajakirjas Weird Tales ilmunud tekstide kohta, on need lood ajuti pisut lapsikuvõitu (enamasti süüdistavad selle ajakirja fännid lapsikuses just konkureerivas ulmeajakirjas Amazing Stories ilmunud jutte), mida ei saa öelda Hamiltoni samal perioodil Amazingus või ajakirjas Wonder Stories ilmunud lühiproosa kohta.

Kogumikust õieti vaid üks lugu («Within the Nebula») tundus olevat need enam kui 80 aastat, mis teksti sünniaega meie päevadest lahutab, edukalt üle elanud, ülejäänusid soovitan eelkõige ajakirjaulme sünniperioodist huvituvale ulmekirjanduse ajaloo sõbrale: mulje sellest, milline oli 1920ndate teise poole varane kosmoseulme, annavad need tekstid kenasti.

Kuulus ajakirjanumber, kus lisaks Hamiltoni «Kokkupõrkavate päikeste» esimesele poolele ilmus kaanelooks olev Robert E. Howardi Solomon Kane’i lugu, tekst Frank Belknap Longilt, kordustrükk Robert W. Chambersilt ning Tennessee Williamsi debüütlugu «The Vengeance of Nitocris».

1. Crashing Suns 3/5

«Kokkupõrkavad päikesed» on lühiromaan, mis avab Edmond Hamiltoni legendaarse Tähtedevahelise patrulli sarja, millesse kuulub käesolev lühiromaan, viis jutustust ning täispikk romaan, mis nägid ajakirjas Weird Tales trükivalgust aastail 1928-1930. Olid klassikalise kosmoseooperi esimesed eluaastad, sest just 1926. aastal debüteerinud Hamiltoni peetakse koos Jack Williamsoni ja E. E. «Doc» Smithiga kosmoseooperi kui ühe moodsa žanriulme alažanri loojaks 1928. aastal.

Enne seda oli kosmilisi ulmelugusid loomulikult ajakirjades Amazing Stories ja Weird Tales ja mujalgi ilmunud, aga alles 1928. aastal kujutasid nimetatud kolm meest esmakordselt ette meie päikesesüsteemist väljaulatuvaid kosmoseseiklusi, moodsa teadusliku fantastika mastaap läks ülegalaktikaliseks ning seni hoomatavuse piiril püsinud tähesüsteemid muutusid mängukannideks hoolimatute kurikaelte ning õelate tulnukrasside käes, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel püüdsid inimkonda ja meie päikesesüsteemi hävitada ning kelle vastu astusid siis veatud ja õilsad ning imeosavad positiivsed kangelased. Ajastu oli selline 😉

Sama, 1928. aasta augustis ja septembris läbi Weird Talesi kahe numbri järjejutuna ilmunud lühiromaan «Kokkupõrkavad päikesed» ei olnud küll päris esimene uue aja kosmoseooper, ka Hamilton oli samal aastal varem juba paar sarnast teksti avaldanud, aga üks esimese kümne hulgas kindlasti.

Planeetidevahelise patrulli (tsükli esimeses jutus kannab see veel sellist nime) ristleja koos astronautide Jan Tori ja Hal Kuriga kutsutakse Kaheksa Maailma (Pluutot ju veel ei teatud) Ülemnõukogu istungile Planeetide Halli, mis asub loomulikult Maal. Inimkond on tolleks kaugtuleviku hetkeks hõivanud kõik meie päikesesüsteemi taevakehad, kuid kaugemale pole reisitud, sest ülipikad vahemaad järgmiste tähtedeni takistavad lende. Nõukogu eesistuja Mur Dak teeb neile teatavaks Veenuse laboratooriumites töötava teadlase Sarto Seni grupi hirmuäratava avastuse. Nimelt päikesesüsteemist kaugelt mööduma pidanud tähe Alto liikumistrajektoor on viimasel ajal kummaliselt muutunud ning see on asunud kokkupõrkekursile meie Päikesega. Kokkupõrge hävitaks terve süsteemi.

Imekombel on Sarto San just tol hetkel leiutanud ülikiire tähtedevahelise lennu tehnoloogia ning valminud on ka esimene ristleja, millega vapper seltskond peab asuma teele Alto tähesüsteemi poole, et selgitada välja trajektoori muutuse põhjus ja sellesse võimaluse korral sekkuda.

Vapper seltskond asubki teele, läbib tähtedevahelises ruumis midagi musta augu laadset, jõuab Alto juurde, püütakse püüdurkiirega kinni ning vangistatakse kohalike tulnukate poolt, kes on ümmarguse palli kujulised, kuue peenikese jala ning kahe peenikese käega. Tulnukate jäsemed on erakordselt tugevad, kuid nad on tapetavad, kui pressida tugevalt nende gloobusekujulisele kerele, mis ühel hetkel lõhki läheb ning millest voolab välja sültjas ollus. Sedasi siis.

Pärast lohutut vedelemist kongis põgenevad nad ühel hetkel sealt, olles eelnevalt saanud teada tolle maailma ajaloo ning Alto kursimuutuse põhjuse: täht on kustumas ning vajab eluspüsimiseks pidevalt «toitu», ehk erinevaid väiksemaid taevakehi, et selle lähimal planeedil nn. keraolendite tsivilisatsioon saaks säilida. Viimases hädas on nad otsustanud juhtida oma tähe kokkupõrkele Päikesega, mis annaks sellele küllaldaselt elujõudu, valgust-kuumust-põlemist.

Oma imekombel tervena hoitud täheristlejas põgenetakse Maale, kus on vahepeal valminud terve laevastik sarnaseid ülikiireid lennumasinaid. Kangelased pöörduvad laevastiku eesotsas tagasi Alto juurde, et pidada sealsete keraolenditega maha gigantne kosmoselahing. On ka omamoodi puänt.

Sellised need kosmoseooperid 1920ndate lõpul siis olid. Ja Hamilton on neist üks täiskasvanulikumaid ja tegelikult ka kõige vähem aegunumaid. Muidugi on talumatu, kui sul on jutt, mille tegelased kannavad ühetaolisi tobedaid nimesid nagu Mur Dak, Sarto Sen, Jan Tor ja Hal Kur – kes neid suudaks erista… Tobedad on ka kirjeldused sellest, mida tunneb minategelane, kui Kaheksa Maailma ülemnõukogu on just tema välja valinud juhtima esimest ekspeditsiooni või esimest kosmosearmaadat, millist uhkust segatuna aukartuse ja vastutuse ning hingevärinaga ta tunneb, aga kuidas ta pisarsilmil oma koorma vastu võtab ning millised ovatsioonid puhkevad siis saalis. Mnjah, ühes teises riigis 1928. aastal täpselt sellised ovatsioonid vist kõlasidki.

Aga sellega lapsikused ka lõppevad. Hamilton on hämmastavalt hea sulega autor, kirjeldamaks seiklusi kosmoses, erinevaid taevakehasid ja kosmilisi nähtusi, ka kosmoselahinguid, temas on siirast ja puhast mastaapi ning värvidega ta ei koonerda. Need osad tekstist ei ole märkimisväärselt vananenud. Ega ilmaasjata saanud ta juba paar aastat hiljem fändomis hüüdnime Edmond «Maailmade purustaja» Hamilton ning kui esimest korda ameerika ulmes aastaauhindu jagada püüti (ühekordne Jules Verne’i auhind 1934. aastal), valisid fännid aasta parimaks ajakirjades ilmunud tekstiks just ühe Hamiltoni loo.

Sarja kõige lollim lugu pääses ajakirja kaanelooks.

2. The Star Stealers 2/5

Jutustus «Tähevargad» ilmus esmakordselt ajakirja Weird Tales 1929. aasta veebruarinumbris ning oli ka numbri kaanelooks. Teose sündmustik toimub tsükli alguslooga võrreldes märksa kaugemas tulevikus ning nüüd on peategelasi ühendavaks teenistuskohaks juba Tähtedevaheline patrull. Nimelt on maalased ja päikesesüsteem vastu võetud Tähtede Föderatsiooni, kuhu kuuluvad paljude eri maailmade erinevatest rassidest asukad, nende kõrval nüüd ka inimesed. Patrulli tegevus pole muutunud: ikka seistakse galaktika kodanike turvalisuse valvel, keda pidevalt ohustavad üksikud pahad tulnukrassid, mis on otsustanud oma taevakeha saata kokkupõrkekursile mingi suure tähe või veelgi suurema galaktilise kooslusega.

Nüüd on patrullis teeniv maalaste süstik ootamatult kodusüsteemi kutsutud ning laeva meeskond murrab pead, mis võiks sellise ebahariliku korralduse olla tinginud. Selgub, et Neptuunil asuv Astronoomilise Teabe Büroo on kindlaks teinud, et üks Tume täht, mille liikumistrajektoor peaks Maast ja päikesesüsteemist piisavalt kaugelt mööduma, on järsku suunda muutnud ning on hetkel kokkupõrkekursil meie Päikesega. Kokkupõrge teadagi hävitaks päikesesüsteemi. Igatahes asub vapper meeskond, kuhu kuuluvad tegelased nimedega Ran Rarak, Hurus Hol, Dal Nara (naine!), Nal Jak jt, teele Tumeda tähe suunas, et selle kursimuutuse põhjus selgeks teha ja võimalusel seda trajektoori muuta.

Tuleb kuidagi kole tuttav ette, jah? Vaid napid kuud varem oli samas ajakirjas ilmunud täpselt sama sisuga tekst sama autori sulest ja samast jutusarjast? Justament. Tahate ära aimata edasisi sündmusi? Kohale jõudes satuvad vaprad kosmosepatrullijad raskestikirjeldatava ja absurdse välimusega tulnukrassi kätte vangi, langevad vangikongis pikaks ajaks masendusse, millest ärkavad alles sel päeval, kui on viimased tunnid aega tegutseda, et muuta tähe kurssi ja vältida kokkupõrget. Neil õnnestub üsna banaalsel moel vangikongist pageda, meetodil, mille võinuks välja mõelda juba vangistuse esimesel päeval.

Samuti on nende ekspeditsiooni teadlane vangistuse alul korra ära viidud ning pühendatud tolle võõra rassi ajalukku ning saanud teada, et tulnukad on oma tähe kurssi muutnud ellujäämisinstinktist, kuna täht on jahtumas/kustumas ning nad plaanivad oma Tumeda tähe gravitatsioonijõuga tõmmata meie tähesüsteemist möödudes Päikese enda uueks täheks, suurendades tema massi, söötes talle selleks toiduna sisse kõik päikesesüsteemi planeedid. Igatahes õnnestub meie kangelastel kerge vaevaga põgeneda oma täheristlejale, mida vaenulikud tulnukad on otsekui nende jaoks terve ja stardivalmina hoidnud. Kosmosesse jõudnuna kohatakse Maalt pärit laevastikku. Toimub kosmoselahing. Päikesesüsteem päästetakse. Päikest ei lasta tulnukatel ära varastada.

Hinne markeerib kurba tõsiasja, et kõik need nõrkused ja miinused, mis tsükli esimese jutu puhul olid veel andeksantavad ja ei rikkunud terviklikku elamust, on teises loos saanud tubli võimenduse, need on arendatud totruseni ning lisaks on kõike seda lugeda täielik déjà vu tunne! Ja sellise loo (ilmselt et kogu tsükli kõige kehvema) on David G. Hartwell välja valinud oma tuhandeleheküljelisse esindusantoloogiasse «The Space Opera Renaissance» esindama varast kosmoseooperit. Persse.

3. Within the Nebula 5/5

Jutustus «Udukogu sees» on Hamiltoni Tähtedevahelise patrulli sarja seniloetud tekstidest õnnestunuim ja just selles tekstis maalitud galaktilisi peisaaže imetledes võib mõnusa muige ja äratundmisega vedada paralleele: siit sai George Lucas idee Surmatäheks, see stseen inspireeris süstikul Coruscantile lähenemist, see on Galaktika Senat jne jne. Ja need võrdlused ei tee kummalegi häbi, vastupidi, need näitavad kontinuiteeti ja ulmekirjanduse rekursiivset iseloomu.

Igatahes ei ähvarda seekord oht enam pelgalt ühte tähesüsteemi, vaid terve galaktika, sadade tähesüsteemide ja terve Tähtede Föderatsiooni ellujäämine on kaalukausil. Inimrassist patrullikapten Ker Kal kutsutakse föderatsiooni pealinna, hiiglasliku tähe Canopuse ühele planeedile, kus peab oma istungeid Tähtede Nõukogu. Nende majesteetlike vaadete taustal, kuidas patrull-laev Canopusele läheneb, mõjuvad igasugused Gaal Dornicku jõudmised Trantorile paraja Legolandi külastamisena.

Tähtede Nõukogus istuvad kõigi tähesüsteemide esindajad, seal on amfiibrassist kilpkonn-inimesi Aldebaraanilt, paksu karvakattega flegmaatilisi Betelgeuse’i maailmade asukaid, Veega kaheksajalgolendeid, putukinimesi Prooküonilt, veidraid mustatiivulisi nahkhiirolendeid Denebilt jne jne. Nõukogu esimeheks on canopuslane – nende rass on ilma kehata, vaid üks hiiglaslik pea, ühe suure silma ja torujate jäsemetega. Pulpautoreil fantaasiast juba puudu ei tulnud.

Nõukogu teeb teatavaks, et asustatud Galaktikale on lähenemas hiiglaslik Orioni Udukogu. Udukogu tähendab Hamiltoni keeles ja maailmas tohutut põleva gaasi kera, mille läbimõõtu mõõdetakse valgusaastates ning, mille sisse keegi pole selle põleva välisseina tõttu kunagi pääsenud. Igatahes läheneb see hiiglaslik põleva gaasi pall Galaktikale ja on viimastel nädalatel asunud sellise tempoga tiirlema, et kardetakse selle plahvatamist ja laialilagunemist paari nädala jooksul, mis hävitaks kogu tuntud Galaktika.

Nõukogu moodustab erirühma, mis saadetakse teele uuel, spetsiaalsel kuumataluva kerega süstikul, et uurida, mis on udukogu sees ja püüda seda tiirlemist peatada. Meeskonda määratakse Sar Than Arktuuruselt, Jor Dahat Capellalt ning maalane Ker Kal. Esimene on sibulakujulise kere ja nelja jäsemega olend, teine jälle püstipidist silindrit meenutava kiulise kerega taim-inimene.

Meie kangelased asuvad oma imelaeval teele, jõuavad udukoguni, sisenevad sellesse ning avastavad udukogu põlevast gaasist väliskihi sees tühja kosmilise ruumi, milles asub hiiglaslik must planeet, kus elavad pahad tulnukad, kes peavad enda maailma säilitamise huvides hävitama terve ülejäänud Galaktika. Need tulnukad on juba täiesti kirjeldamatud. Noh, umbes nagu jäsemetud lihamassid, mis suudavad kuju muuta.

Loo üldskeem püsib ka edasi triviaalne, aga erinevalt varasematest kordadest on kirjanikul õnnestunud siinkohal välja mõelda märksa fantastilisem ja kosmoloogiliselt-astronoomiliselt pöörasem setting ja selle ümber keerlev mõistatus ka lahti harutada ja lõpuni välja kanda. Igatahes langevad tegelased vangi, ühele neist antakse mõttetranslaatori abil teada tulnukate ajalugu ja probleem, miks nad on asunud Galaktikat hävitama. Kangelased langevad korraks meeleheitesse, kuid siis õnnestub Luke’il, Hanil ja Leial Surmatähelt põgene… vabandust. Siis õnnestub Sar Thanil, Jor Dahatil ja Ker Kalil sellelt mustalt planeedilt põgeneda.

Kõike seda, mida Hamiltonile üldiselt saab ette heita, oli selles tekstis minimaalselt. Oma aja kontekstis kindel «viis pluss», aga isegi tänasest vaatenurgast ei leia ühtki põhjust, miks peaks põhihinnet langetama. Just sellistest tekstidest moodne kosmoseulme ja kosmoseooper suuresti sündiski. Just sellised tekstid inspireerisid poisipõlves hilisemat, suurmeistrite põlvkonda. Ja ka George Lucast, ilmselgelt.

4. The Comet Drivers 4/5

Jutustus «Komeedijuhid» jätkab Tähtedevahelise patrulli seikluste kirjeldamist. Seekord on loo peategelaseks patrulli ülem, kes peab terve patrulli laevastiku (tuhandeid laevu) eesotsas päästma Galaktika kaugelt tähtedevahelisest tühjast ruumist läheneva hiiglasliku, ja ma mõtlen, et ikka tõeliselt hiiglasliku komeedi eest, mis ähvardab Galaktikast läbi lennates kümneid ja sadu maailmu ja tähesüsteeme hävitada. Oma truude kaaslastega, kelle erakordseteks nimedeks seekord on Gor Han, Jurt Tul ja Najus Nar, peab patrulli ülem lahti harutama komeedi hiljutise suunamuutuse põhjuse ning püüdma võimalusel kogu oma laevastiku jõuga komeedi suunda muuta, kuna muidu ootab Galaktikat ees häving.

Kui patrulli laevastik jõuab komeedini, avastavad nad, et hiiglasliku sabatähte kaitsevad kuubikujulised kosmoselaevad, järelikult on see asustatud! Komeedi tuuma ümbritseb ülimalt aktiivne elektriline kiht, millest pole esmapilgul võimalik läbi pääseda, kuid kuubiklaevade järel õnnestub neil siiski komeedi saba varjust leida sissepääs elektrikera sisse. See on hiiglaslik, ma meenutan. Seal sees on aga tühi kosmiline ruum, milles asub kurjade tulnukate maailm, need tulnukad on seekord hoopi kirjeldamatud. Umbes nagu kehata gaasiolendid.

Komeedi tuuma ümber peetakse maha massiivne kosmoselahing, kuid meie kangelased langevad lõpuks ikkagi tulnukate lõksu, neid (kõiki) küll otsesõnu ei vangistata, aga nad peavad tulnukate sünge maailma soppidesse peituma. Lõpuks avastatakse komeedijuhtidest tulnukrassi tagamõte, miks nad tahavad Galaktikat hävitada, ning ühe meeskonnaliikme ohvrimeelsuse läbi suudetakse masin, mis komeeti Galaktika suunas juhib, rivist välja lüüa. Surmatäht plahvatab ja meie kangelastel õnnestub oma imepisikesel süstikul viimasel hetkel… Vabandust. Jälle läks valesti.

Lõpuks jõuab meie kangelastele appi järgmine patrulli laevastik, viis tuhat kosmoselaeva, toimub massiivne kosmoselahing ning universum päästetakse. Jah, see tundub koledalt banaalne ja kohutavalt ennastkordav, ja see ongi seda, aga ometigi pole seda igav lugeda. Mingis mõttes on see tekst aegunud küll, aga samas on selles olemas seda mingit kosmilise karguse tunnet ja taju ja vahvate musketäride ohvrimeelsust ja kõike seda. Ja omas ajas oli see ikka meeletu kontsentratsioon uusi ideid ja uutmoodi mõtlemist ning kosmiliste maastike lugeja vaimusilma ette manamist.

Kuulus ajakirjanumber, kus lisaks Robert E. Howardi Bran Mak Morni sarja kesksele tekstile «Öö kuningad», mis eestikeelses tõlkes kannab millegipärast pealkirja «Rüütlid öös», ilmus Katharine Metcalf Roofi jutt «Miljon aastat hiljem», mis tõi ulmesse tänapäeval iidsetest dinosaurusemunadest kooruvate dinosauruste motiivi. H. P. Lovecrafti hinnangul oli jutt teostuselt mannetu.

5. The Cosmic Cloud  3/5

Jutustuse «Kosmiline pilv» tegevusskeem on üllataval kombel (pisut) varasemaist erinev. On muidugi ka ühisjooni. Lugu algab stseeniga Tähtedevahelise patrulli ülema Lacq Laruse kabinetis, kuhu on kutsutud Dur Nal (maalane), Jhul Dil (spikalane) ning Korus Kan (antareslane). Galaktika keskmes asub suur kosmiline pilv, millesse keegi pole eriti julgenud siseneda, kuna seda on võimatu uurida, pilves valitseb absoluutne pimedus. Valguse võnked seal lihtsalt ei levi, seda ei saa seesmiselt ka tehislikult valgustada. Kunagi mõne aasta eest läks seda uurima teadlane Zat Zanat, kes aga koos oma laevaga sinna kadus.

Nüüd on pilv hakanud ohustama galaktilist kaubandust, kuna on asunud endasse tõmbama sellest mööduvaid kauba- jm laevu. Kuna see asub aga Galaktika keskmes, viivad sellest mööda kõik peamised kaubateed. Pilv on paari suure lainega neelanud endasse juba tuhandeid kaubalaevu ning sisuliselt seisanud kosmilise laevaliikluse ja põhjustanud Galaktikas suure paanika. Patrulli ristleja koos kolme kogenud piloodiga saadetakse pilve mõistatust lahendama.

Kohale jõudes imetakse nendegi laev pilve sisse, kus valitsebki pilkane pimedus. Pilve sees elab võõras tulnukrass – pimedad olendid, kellel on see-eest võrratu kuulmine – kes ongi teatud seadme abil tõmmanud sinna sisse ja vangistanud tuhandeid kosmoselaevu, tappes enamiku nende meeskondadest. Tegu on ikka jälgilt pahade tulnukatega. Meie kolmik langeb loomulikult vangi, kuid pimedas õnnestub ühel – maalasel kelle nimi oli… üks hetk, ma pean järele vaatama, need ei jää ju meelde, nii… kelle nimi oli Dur Nal – põgeneda. Ega sellest suurt kasu pole, kuna ta ju ei näe midagi.

Pimesi kobades uitab ta tulnukate maailma tänavail, satub korraks nende kosmodroomile, kus katsub varastatud kosmoselaevade korpuseid. Lõpuks tapab ta pimeheitluse raames ühe tulnuka, misjärel astub temaga kontakti samuti väljast pärit olend – mitu aastat kadunud olnud teadlane Zat Zanat, kes kasutab silmade ees omalaadseid filtreid, mis aitavad tal pimedas näha. Ta annab ühe paari maalasele ning räägib tulnukate kohutavast Galaktika vallutamise plaanist, misjaoks viimased laevu ongi kaaperdanud. Üheskoos suundutakse tulnukaid viimasel minutil peatama ning Tähtedevahelise patrulli ülejäänud ekipaaži vabastama.

Väheke standardist erinevat süžeed oli ikka huvitav lugeda, aga seda kompenseeris pisuke tuimus, võrreldes kahe eelmise looga, mille nimetaksin ilmselt tsükli huvitavaimateks. Kosmosesõitu, erinevaid avakosmose gigantseid taevakehi ja muid kosmilisi nähtusi kirjeldama on Hamilton muidugi mihkel ning seegi kord õnnestub tal sinna teatavat karmi poeetikat sisse põimida. Ei, ma kindlasti ei kahetse seda kogemust.

Read Full Post »

Robert Silverberg. In the Beginning: Tales from the Pulp Era. 335 lk.  Subterranean Press. Burton, 2006.

Ma olen juba varem korduvalt rõhutanud, kui kõrgelt ma hindan Robert Silverbergi julgust ja soovi (edevust) anda tänapäeval välja oma noorusajal ja õpipoisiaastail kommertseesmärkidel kirjutatud tihti üsna higist seiklusulmet.

See on erakordselt õpetlik lugemine mitmes mõttes. Eelkõige muidugi näitab see vägagi värvikalt ja detailselt kirjaniku arenemist, teisalt ja peaasjalikult soovitaksin mina seda aga vaadelda paralleelköitena kirjaniku esimese loomeperioodi (1954-1959) tõsisemaid pongestusi esitavale kogumikule «The Road to Nightfall» (1996), mille enamvähem samasisuline variant teises «Kogutud juttude» sarjas kannab nime «To Be Continued» (2006).

Torkab silma kaks asja. Esiteks muidugi tõsiasi, et kirjanikul tulid loometee alul märksa paremini välja jutustuse või lühiromaani mõõtu seikluslood kui lühijutu mahus kunstiambitsiooniga üritamised. Kogumikesse pääsenud kehvemad seikluslood on samal tasemel kehvemate kunstiambitsiooniga tekstidega, parimad sooritused pretensioonitu (aga siiski pigem süngetoonilise) seiklusulme vallas edestavad aga parimaid katsetusi ambitsioonikate ulmelugude vallas suurelt.

Teine põnev tähelepanek on erinevatele ajakirjadele kirjutatud lugude omavaheline erinevus. Samale väljaandele kirjutatud tekstid on pigem üsma sarnases stiilis, võtete ja jutustamislaadiga. Seega on täiesti äratuntavad pikad ja romaani vääriva detailirohkusega ning üsna süngetoonilised ja täiskasvanulikud seiklusulme parimates traditsioonides kirjutatud jutustused või lühiromaanid, mida Silverberg kirjutas ajakirjale Science Fiction Adventures (ja milliseid ei leidu selles kogus, vaid kogumikus «Hunt the Space-Witch!»).

Üsna äratuntavad on Bill Hamlingi ajakirjadele Imagination ja Imaginative Tales kirjutatud lühemad, kuidagi kiiretempolised, tegevusrohked ning selge ja konkreetse lõpplahendusega kosmilised põnevuslood. Samuti on äratuntavad W. W. Scotti ajakirjale Super-Science Stories kirjutatud pisut pikemad ning reeglina hästi värvikate ja fantastiliste tegevuskohtadega kosmoseseiklused.

Pisut vähem on äratuntavad Howard Browne’i ja Paul W. Fairmani ajakirjadele Amazing Stories ja Fantastic kirjutatud lood, kuna need on aasta aastalt kõige enam muutunud. See-eest on täiesti äratuntavad Silverbergi ükskõik mis ajakirjale kirjutatud kunstiambitsiooni, paatose ja traagilise või ülimalt kõrgemoraalilise õhkamisega kirjutatud tekstid – peamiselt nende saamatuse tõttu.

Ma poleks kunagi uskunud, et saan niimoodi kasutatud raamatuna ostes endale Silverbergi käsitsi signeeritud eksemplari. Arvasin alati, et neis Subterranean Pressi 1000-lise tiraažiga raamatuis on signatuur trükitud (sest näiteks PS Publishingi sarnastes raamatutes on kirjaniku allkiri reeglina trükitud). Aga siin ei ole! Silverberg on kõik 1000+26 eksemplari ise allkirjastanud. Õigemini siis need lehed, mis on hiljem raamatuisse kleebitud. Aga allkiri on pastakaga ja suht jõuliselt vajutatud, nii et paistab ka paberi teisel küljel… Minul on nüüd siis eksemplar 295! 🙂

Nüüd, nagu on välja tulnud, ei tundugi selline vanema ulmekirjanduse lugemine ajaloolisest huvist žanri (või kirjanike või ajakirjade) arengu vastu nii probleemitu: küll on seda erineval moel kaunilt sildistatud, alates «ulmekirjanduse prügikastis sobramisest» kuni «surnukuuris laipade pilastamiseni».

Ma ei tea, mulle meeldib lugeda igasugust ulmet. Teinekord meeldib lugeda tuhandeleheküljelisi moodsaid fantaasiatelliseid, siis jällegi pulpajastu klassikalisi ajakirjajutte erinevatest kosmoseseiklustest ning nende otsa ehk 19. sajandi ameerika tondijutte. Aga peab olema üsna lootusetult silmaklapistunud või väikelapse arengutasemele pidama jäänud, et mitte aru saada nende tekstide jaoks vajaliku retseptsiooni täielikust erinevusest, vajadusest läheneda neile täiesti erineva eelhäälestusega.

Ma ei tea, mina suudan küll neid lugusid lugeda õiges kontekstis. Minu meelest pole midagi jaburamat, kui hakata 1956. aasta loole ette heitma, et 1972. aastal on keegi sellesama süžee palju paremini teostanud või et «ma annaksin sellelele loole kõrgema hinde, kui ta kuuluks ühe teise kirjaniku kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud maailma/sarja» WTF?! nagu…

Vähesema lugemusega inimesed tavaliselt ei vaatagi neid kergesti leitavaid aastaarve ja hakkavad enamasti neile vanematele tekstidele ette heitma, et need on maha kirjutatud mingite neile teada olevate tuntumate (aga enamasti palju hiljem kirjutatud) lugude pealt.

Oma üpris üüratu ulmekirjanduse alase teadmistepagasi pealt oskan igatahes mina lugedes ennast projitseerida täpselt õigesse ajahetke, ma loengi neid tekste täie teadmise juures, millised ulmetekstid olid selleks ajaks (1955-1959) ära ilmunud ja Silverbergile teada ning Silverbergi lugude lugejaile tol ajal teada.

Täiesti mõttetu oleks neid tekste hinnata mingite hiljem sündinud teoste kontekstis, see oleks ju sama, kui panna võistu suusasprinti tegema sportlane aastast 1956 ja tänapäevane sprindimees, kumbki oma ajastu tehnika, suusastiili ja varustusega. Jabur ja loll ju.

Aga Silverbergi ees muidugi sügav kummardus!

1. Yokel with Portfolio 3/5

«Mats portfelliga» jutustab loo kaugelt kolkaplaneedilt Traskilt inimtsivilisatsiooni südamesse Maale tulnud Kalainnenist, kes on teele lähetatud oma maailma saadikuna, et hankida Maalt tehnoloogilist abi oma mahajäänud ääremaailma järeleaitamiseks ja tehnilisele arengule hoo sisseandmiseks.

Maale jõudes ootab teda ees aga maksimaalselt ükskõikne vastuvõtt: kui teda lennujaama intervjueerima tulnud ajakirjanik avastab, et Traskilt on Maale saabunud siiski kõigest selle tähesüsteemi inimrassi esindaja, aga mitte pisema dinosauruse moodi reptiilne tulnukas, kaotab ta mehe vastu momentaalselt huvi. Ka ei kanna erilist vilja Kalainneni katsed pääseda kolooniate ministri vastuvõtule, et oma abipalve edastada. Omaarust moodsaimat riietust ja trendikat soengut omav Kalainnen avastab hoopis, et tema väljanägemine on ajast ja arust, tänaval näitavad newyorklased tema peale näpuga, naeravad ja pilkavad maakaks.

Kummalise juhuse tõttu on aga New Yorgi loomaaiast just samal ajal põgenema pääsenud ohtlik elukas bruug. Või noh, ta vähemalt näib ja tundub kõigile maalastele väga ohtlik…

«Mats portfelliga» on Silverbergi neljas avaldatud jutt ja kolmas, mille müüs maha ta värske kirjandusagent Scott Meredith. Suurmeister meenutab, et 1953. aastal Columbia ülikooli 18-aastase tudengina hakkas ta oma esimesi kirjatöid müüma: artikkel SF fändomist, teismelistele mõeldud romaan ning esimene lühijutt šoti ulmeajakirjale Nebula (debüütjutt «Gorgo planeet») ning selle pagasi pealt õnnestus tal pääseda hiljuti loodud Scott Meredith Literary Agency esindatavate autorite hulka. Agentuuri kuulsaimad kliendid tollal olid Arthur C. Clarke, Poul Anderson, Jack Vance ja samuti oma loometee alguses olev Philip K. Dick.

Silverberg lootis, et selliste kuulsate nimede tuules hakkavad temagi lood ajakirjades hästi kaubaks minema. Alguses nii aga ei juhtunud, kuna ilmnes, et ta pidi ajakirjatoimetajate silmis just nendesamade kuulsamate nimedega konkureerima hakkama. Igatahes õnnestus agendil juunis 1954 müüa maha autori teine jutt «Vaikne koloonia» ning veebruaris 1955 kolmas jutt «Marslane». Mõlemad olid üpris lühikesed jutud ning Silverberg sai nende eest kokku vaid 40 dollarit ja 50 senti.

Kolmadal agendi kaudu müüdud jutul, selsamal palal «Mats portfelliga», õnnestus oma kodu leida mais 1955, kui selle ostis ajakirja Imagination toimetaja William L. Hamling, kes oli kolm kuud varem ostnud ka «Marslase». Imagination oli pretensioonitu väike ajakiri, mis maksis vähe ja avaldas tuntud kirjanike (Gordon R. Dickson, Robert Sheckley, Damon Knight jt) kehvemaid lugusid, mida neil ei õnnestunud tippajakirjadele müüa.

Silverberg on meenutanud, et kirjutas «Matsi portfelliga» pidades silmas Tony Boucheri Fantasy & Science Fictionit või H. L. Goldi Galaxy’t, kuid ilmselt mõistis tema agent loo kvaliteeti paremini, sest pakkus seda kohe Hamlingile, kes ostiski teksti 55 dollari eest. Lugu ilmus Imaginationi värskelt asutatud sõsarajakirjas Imaginative Tales novembris 1955 ning Silverberg leidis pool sajandit hiljem seda esmakordselt taasavaldades, et häbeneda pole midagi. Ega polegi.

2. Long Live the Kejwa 2/5

«Elagu Kejwa» on üsna kehv ja ettearvatava puändiga jutt. Ning kogumikus «In the Beginning» on sellest 8-leheküljelisest palast märksa huvitavam loole eelnev 4-leheküljeline memuaarkild, milles kirjanik räägib pikalt oma tutvumisest ulmekirjanike Randall Garretti ja Harlan Ellisoniga ning sellest, kuidas õieti Garrett oligi see, kes Silverbergi karjäärile käigu sisse andis. Just Garrett tegi nooremale ametivennale selgeks, et jäädes toimetajate jaoks vaid ilma näota nimeks, kelle kaastööd pidevalt toimetuste postkaste ummistavad, pole tal lootustki oma profikirjaniku karjääri käima saada, vaid et tal tuleb hakata mööda toimetusi käima ning toimetajatega isiklikult tuttavaks-sõbraks saama.

Silverberg meenutab, et temast ja Garrettist sai ebatüüpilisemaid kirjanduslikke tandemeid: Garrett oli laisk, korratu, distsipliinitundeta, ebausaldusväärne joodik ning Silverberg oli ambitsioonikas, kordaarmastav, igavalt lugupeetud, väärikas ja metsikult töödrügav tüpaaž. Lisaks kurdab Silverberg, et kuigi klaasike alkoholi siin ja seal talle täitsa meeldib, oli ja on tema füsioloogia selline, mis ei lasegi tal ennast korralikult umbe juua, palju varem, juba joomise ajal hakkab tal lihtsalt väga halb. Vaene mees.

Aga nende kirjanduslik tandem varjunime all Robert Randall töötas, kuna nad täiendasid üksteist: Garrettil oli teniline-reaalteaduslik haridus, Silverbergil kirjandusalane, Garrett jagas asjade tehnoloogilist külge ning oli hea süžeede väljamõtleja, Silverberg jälle oli juba siis üle keskmise hea stilist ning suutis luua huvitavaid tegelaskujusid. Samuti oli Silverberg erakordselt kiire kirjutaja, kes suutis ühe trükimasina taha istumisega toota lühijutu ja niimoodi mitu korda nädalas. Ka Garrett oli kiire, meenutab Silverberg, aga ainult siis, kui ta suutis jääda kaineks piisavalt pikaks ajaks, et mingi tekst ära lõpetada 🙂 Samas odavas hotellis tuba üüriv keegi Harlan Ellison oli selle koostöö peale kaunis solvunud, kuna just tema viis Garretti-Silverbergi kokku ning kutsus esimese selle New Yorki kolimise järel sinna elama ning lootis ilmselt, et just tema peaks seal tandemis olema.

Igatahes. Lisaks kõigele oli Randall Garrett piisavalt ambitsioonikas. Tema initsiatiivil hakkasid nad Silverbergiga visandama kolmeosalise järjejutuna ilmuvat romaani, mille lootsid müüa John W. Campbelli ajakirjale Astounding. Nad konstrueerisid loo kõiki Campbelli lemmikteemasid ja -võtteid silmas pidades ning kui nad olid teksti selgroo valmis saanud, tegi Garrett Silverbergile täiesti ootamatu ja ehmatava ettepaneku, et nüüd lähevad nad Astoundingu toimetusse ja räägivad oma ideest Campbellile. Noor autor oli arvanud, et asja aetakse tavakombel läbi agentuuri ja siis läheb, nagu läheb.

Igatahes vedas ühel 1955. aasta suvehommikul Garrett Silverbergi endaga kaasa ja nii tutvuski ta Suure Ajakirjatoimetaja John W. Campbelliga, Kuldajastu Arhitektiga. Campbellile nende idee meeldis, ta tegi omalt poolt parandusi, soovitas romaani asemel jutustuste sarja ning nende järgmisel kohtumisel augustis 1955 luges nende silme all toimetuses sarja esimese jutustuse läbi ning ostis selle käigupealt. Silverberg meenutab, et oli paljast faktist, et oli just müünud midagi Astoundingule, niivõrd hämmingus, et ei saanudki tol ööl und.

Igatahes tutvustas Garrett Silverbergi ka teistele olulisematele ajakirjatoimetajatele: Amazingu Howard Browne’ile, Future’ Bob Lowndesile, Infinity Larry Shaw’le jt. Augustis 1955 tutvus ta Clevelandis World Science Fiction Conventionil William L. Hamlinguga, kellele oli juba jutte müünud ja nii ta läks…

Juunis 1955 kirjutatud lugu «Elagu Kejwa», mille Silverberg müüs ajakirja Amazing Stories toimetajale Howard Browne’ile, räägib sellest, kuidas kellegi Steve Craydeni, kes on kuulus seepoolest, et alati täbaraist olukordist kuidagi välja suudab tulla, kosmoselaev teeb hädamaandumise tundmatule Maa-tüüpi planeedile, kus avastab eest tulnukad, kes teda Kejwa’ks kutsuma hakkavad, teda ohtralt parima toiduga nuumama hakkavad, parima onni peavarjuks annavad ning ilusaima tüdruku oma hõimust ööseks talle tarvitamiseks lubavad.

Mees arvab, et teda peetakse mingit sorti jumalaks ning on eluga igati rahul. Häda on vaid selles, et tema purunenud laeva mõttekonverter on samuti viga saanud ja ei taha korralikult töötada. Lõpuks saab mees tüdruku peenikeste sõrmede abiga (sic! ohh, mis keeruline aparaat…) konverteri tööle ning teeb enda jaoks ebameeldiva ning peatsest lõplikust lahendusest rääkiva avastuse. Häda on vaid selles, et kõik lugejad on selle avastuse juba ammu enne Craydenit ära teinud ja haigutavad. Vilets sooritus.

Jutt ilmus Amazing Storiesi 1956. aasta juulinumbris Browne’i pandud pealkirja «Run of Luck» all. See ajakirjanumber oli ka märgiks ühest uuest trendist Silverbergi loomingulises biograafias – nimelt oli jutt üks kolmest Silverbergi poolt sellesse ajakirjanumbrisse kirjutatud loost. Aga sellest pikemalt edaspidi.

3. Guardian of the Crystal Gate 4/5

Jutustus «Kristallvärava valvur» on klassikaline ja parimas võimalikus tähenduses pulpulme.

Ka loo algus on klassikaline. Nimelt siseneb Büroos uurijana töötav Les Hayden ühel 2262. aasta kevadpäeval šefi kabinetti ning saab talt järjekordse ülesande. Šeff viskab ilma pikema jututa lauale posu teemante: kõik nad on rikutud. Nimelt on iga kalliskivi südames väike hägune ala, justkui oleks kalliskivi süda läbi põlenud. Iga teemant tähendab ühte kadunud inimest: kõik need vääriskivid on leitud viimaste kuude jooksul kadunuks jäänud inimeste kodudest või töökohtadest.

Kuuekümne kuue hägusa keskmega teemanti järel on nüüd välja ilmunud üks rikkumata südamega kalliskivi, mida šeff hoiab turvaliselt karbis ja ei luba Haydenil seda silmitsema jääda. Šefi hinnangul on need teemantid mingisugune lõks: seda vaatama jäänud inimesed kaovad kuhugi ning teemanti süda muutub häguseks. Asja konks on veel selles, et rikkumata teemanti on leidnud naisterahvas, kellega seda vaadates aga midagi ei juhtunud. Kõik šefi antud nimekirjas kadunuks jäänud 66 isikut on aga mehed.

Kodus räägib Hayden uuest ülesandest oma tüdruksõbrale Pegile, kellele mõte selle töö vastuvõtmisest üldse ei meeldi. Igatahes läheb Hayden seejärel oma tuppa, avab karbi ja hakkab tervet teemanti jõllitama! Kui loll saab olla, eksole. Samas, ega ühtki teist juhtlõnga juhtumi lahtiharutamiseks ilmselt poleks olnud ka. Hayden näeb teemanti südames imekaunist ja lummavat tütarlast, kes teda enda juurde kutsub… ning äkki ongi Hayden ühes teises maailmas, ühes niiskes ja võõra hingusega džunglis, mis võiks vabalt olla Kongo või Amazonase jõgikonnas, kui see nii selgelt poleks kauge ja väga võõras maailm. Mees mõistab, et tema on nüüd 67. kadunud mees ja Peg leiab tema toast eest 67. rikutud südamega teemanti…

Džunglis edasi rassides jõuab mees lagendikule, mille ühes servas märkab hiigelsuurt teemanti, mille varjust astub välja – nüüd juba inimsuuruses – seesama kaunis neiu, kes teda tema maailmas teemanti seest kutsus… Ohtlike tulnukate lõks on peategelase ümber kinni langemas ning pääsemist ei paista kuskilt.

Tegu on äärmiselt mõnusa kergusega ja pretensioonitult kirja pandud hoogsa ning värvika ja fantaasiarikka sense of wonderist nõretava seikluslooga, milliseid on kõige parem lugeda 15-aastaselt. Aga hämmastaval kombel kõlbab tekst ka tänapäeval ja vanemas eas täiesti tarbida, kui suuta meeles pidada selle sünniaega ja -keskkonda. Seda viimast enamik tänapäeva eesti ulmelugejaid muidugi ei suuda.

Tekst on tähelepanuväärne veel seepoolest, et Silverberg pöörab siin klassikalise pulpskeemi pea peale: vangistatud ja abitus olukorras on 67 meest ning nende päästjaks saab üks naisterahvas, lisakas näeme loos üsna jõhkrat naistevahelist rusikavõitlust teravate servadega hiigelteemanti tipus, õrnu vihjeid lesbilisele armastusele (aastal 1956 poistele mõeldud ajakirjas!)… noh, nagu ma ütlesin, Silverberg on suutnud loo tõsidust vägistamata lugejaile näidata, et tema selle kirjutamise ajal pidevalt muigas irooniliselt.

Kui Randall Garrett oli tutvustand noort Silverbergi esmalt John W. Campbellile jt toimetajatele, jõudis ühel hetkel järg ka Amazing Storiesi toimetaja Howard Browne’ini. Silverberg ja Browne’i vahel tekkis kohe usalduslik sõprus- ja töösuhe. Nimelt olid Browne’i toimetatud Amazing ja Fantastic keskendunud lihtsatele kiire tegevusega seiklusjuttudele, mis olid mõeldud ehk pisut nooremale publikule ning mida kirjutas väike ring ajakirja püsiautoreid ning mida siis erinevate pseudonüümide all avaldati.

1955. aasta suvel, kui nad Silverbergiga tutvusid, oli ringis parajasti kaks vaba kohta, mida Browne pakkuski Silverbergile ja Garrettile. Diil oli selline, et autorid pidid talle regulaarselt tooma teatud kindla kvaliteediga ulmelisi seiklusjutte ning ta ostis need ära läbi lugemata. Selline kindel teenistus oli noorele algajale kirjanikule kui taeva kingitus ning kohe löödigi käed. Igatahes hakkas Silverberg selle diili raames uuesti käiku laskma ka varem kirjutatud tekste, mida tema kui täiesti tundmatu autori lugudena polnud varem avaldatud. Nüüd need aga sobisid.

Fanzine’i Fantastic Worlds teine number, kus ilmus üks esimesi noore Robert Silverbergi avaldatud kirjatöid – kriitiline artikkel «Some Words About Fantastic».

Silverberg meenutab ka üht piinlikku episoodi. Nimelt olid Amazing ja Fantastic Adventures 1940ndate lõpul tema lemmikajakirjad, kui aga noorukist sirgus mees, hakkas ta neisse primitiivseisse seiklusjuttudesse märksa kriitilisemalt suhtuma, eriti kui võrdlusena tekkisid kõrvale ja tema lugemislauale märksa tõsisemat ulmet avaldavad Galaxy, Fantasy & Science Fiction jt väljaanded.

Nii kirjutaski ta 1952. aastal fänniajakirjas Fantastic Worlds äärmiselt kriitilise artikli Amazingus ja Fantasticus ilmuva materjali kohta pealkirjaga «Some Words About Fantastic». Noore vihase mehena andis ta ikka täiega. Ajakirjade toimetaja Howard Browne kirjutas rahulikus toonis kaalutletud ja argumenteeritud vastuse, milles rõhutas, et neid ajakirju antakse välja kasumi teenimiseks ning leidis, et selliseid «ebarealistlikke ja vastutustundetuid nõudmisi saab esitada kas väga noor või väga vana inimene, kes loomulikult teab kõigest kõike».

Igatahes sai Silverbergist kolm aastat hiljem nende tema enda kirutud valemi järgi valmivate pulpseikluste vorpija Browne’i püsiautorkonnas. Silverbergist sai püsiautor, kelle peale võis kirjutamise kiiruse ja kirjutatu kvaliteedi osas alati kindel olla. Browne ei vaevunudki eriti ta kaastöid läbi lugema, ta võis olla kindel, et need sobisid. Igatahes pakkuski ta nende tutvuse kuuendal kuul Silverbergile võimalust teha ajakirja valmisjoonistatud kaanepildi järgi numbri kaanelugu. Ed Valigursky joonistatud kaanel oli kujutatud hiiglaslikku teemanti, mille peal kaklevad kaks napis riietuses näitsikut. Nii saigi Silverberg oma nime suurelt kaanele ja talle pühendati näopildiga lühike autoritutvustus ajakirja sisekaanel.

Ühel Silverbergi külaskäigul toimetusse umbes sel perioodil naeratas Browne talle kavalalt ja koukis sahtlipõhjast välja ühe ajakirja, küsides: «Kas see tuleb tuttav ette?» Loomulikult oli tegu eelmainitud fanzine’iga, kus sees Silverbergi vihane kriitika standardsete seiklusjuttude aadressil, milliseid ta nüüd ise vorpima oli asunud. Igatahes oli Silverbergil parajalt piinlik, aga Browne oli kogu loost väga lõbustatud, ta ei olnud suutnud kauem seda teadmist, et on selle kriitika autorist suurepäraselt teadlik, enam vaka all hoida.

Igatahes ilmus «Kristallvärava valvur» augustis 1956 ajakirjas Fantastic, mis oli peaaegu tervenisti Silverbergi täis kirjutatud. Kuuest väljaande tekstist olid neli Silverbergi kirjutatud või kahasse kirjutatud ja ilmusid erinevate pseudonüümide nagu Ralph Burke, Robert Randall ja Ivar Jorgensen all.

4. Choke Chain 3/5

Jutt «Kägistav kaelarihm» kandis Silverbergi versioonis nime «The Price of Air» ehk siis «Õhu hind». Silverberg kirjutas selle veebruaris 1956 ning trükivalgust nägi see sama aasta detsembris ajakirjas Fantastic. Loo ilmumise ajaks oli Howard Browne Amazingu ja Fantasticu toimetamisest loobunud ning ajakirju vedas nüüd endine Browne’i abiline ja püsiautor Paul W. Fairman, kes jätkas Silverbergiga regulaarset koostööd, kuid kellega Silverbergil enam erinevalt Browne’ist isiklikku sõbralikku ja joviaalset läbisaamist polnud.

Browne ei olnud kunagi olnud eriline ulmefänn. Raymond Palmeri toimetajakäe all avaldas ta 1940ndail Amazingus Edgar Rice Burroughsi ja Robert E. Howardi vaimus silmapaistmatuid ulmeseiklusi, kuid tegelikult pidas ta teaduslikku fantastikat ja fantaasiakirjandust parajalt tobedaks nähtuseks. Browne’i tegelik armastus oli kriminaalkirjandus, tema eriline lemmik oli Raymond Chandler ning ta oli kirjutanud ka mitmeid Chandleri laadis täiesti arvestatavaid detektiivjutte.

Ta võttis Palmerilt ajakirjade Amazing Stories ja Fantastic Adventures toimetamise üle lootuses, et suudab kirjastust Ziff-Davis veenda asutama ka detektiivajakirja, mida siis lisaks ulmeajakirjadele toimetada saaks. See lootus kunagi ei realiseerunud ning ühel hetkel loobus Browne ajakirjade toimetamisest ning naases Chandleri vaimus kriminaalromaanide kirjutamise juurde.

«Kägistav kaelarihm» on enam-vähem kompetentne kosmoseseiklus, mis ometigi tundub 1950ndate aastate keskpaiga kontekstis pisut lapsik, kindlasti sobinuks see kuhugi näiteks 1937. või 1941. aastasse märksa paremini ning saanuks sealses ajahetkes ilmudes palli võrra kõrgema hinde. Lugu räägib Päikesesüsteemis probleeme lahendavast karmist kutist, kes on võtnud plaani minna uurima Jupiteri (ja jutust jääb üsna ühene mulje, et ta kavatseb laskuda Jupiteri tahkele pinnale :S), kuid kuuleb, et mingitest probleemidest on haaratud Jupiteri kuu Callisto ja sealne inimasundus.

Kummalisel kombel, avastab ta, on pääs Callistole muudetud äärmiselt raskeks, tsiviillende sinna järsku enam ei käigi… igatahes õnnestub tal kuidagi siiski Callistole pääseda, kus ta avastab, et kuu elanikkonna on orjastanud kolm gängsterit, kellega ta puutus viimati kokku Pluuto kaevanduste afääris. Gängsterid on saastanud kuu kupli aluse õhu ning pakkunud seejärel inimasundusele spetsiaalset kaelavõru, mis mürgise õhu ära puhastab ja tarbitavate koguste üle arvet peab.

Õhk on nimelt maksustatud ning kaelavõrud on kaugjuhtimise teel reguleeritavad: kõik tõrksad kodanikud saavad tunda oma valitsejate geniaalselt läbi mõeldud julma karistusmeetodit, nende kaelavõru hakkab lihtsalt kokku tõmbuma… Igatahes otsustab karm kutt Slade Callisto elanikud vabastada ja gängsterite diktatuurile lõpu teha. On ka selline käib-kah puänt.

5. Citadel of Darkness 4/5

«Pimeduse tsitadell» on igati kompetentne kosmoseooper. See juunis 1956 mõned päevad pärast Columbia ülikooli lõpuaktust kirjutatud jutt ilmus Paul W. Fairmani toimetatud ajakirjas Fantastic märtsis 1957, olles üks neljast tolles numbris ilmunud Silverbergi loost. See ilmus Ralph Burke’i pseudonüümi all, lisaks oli numbris üks lugu tema päris nime all, lisaks pala Calvin M. Knoxi nime all ja neljas jutt Hall Thorntoni pseudonüümiga.

Silverberg meenutab, et see oli tema elus kiire ja äärmiselt dünaamiline aeg. Mais 1956 õnnestus tal müüa oma esimene kaastöö Horace Goldi ajakirjale Galaxy, juunis oli ülikooli lõpetamine, seejärel kulus kaks nädalat koos Randall Garrettiga romaani kirjutamisele John W. Campbelli Astounding Science Fictionile, mille Campbell ostiski ära augustis. Samal kuul abiellus Silverberg oma ülikooliaegse tüdruksõbra Barbara Browniga ning värske abielupaar leidis endale elegantse viietoalise korteri Manhattanil West End Avenue’l.

Mõned päevad pärast uude kohta kolimist osales Silverberg World Science Fiction Conventionil, kus teda tervitasid kolleegina sellised 1920ndatel kirjanikuteed alustanud kosmoseooperite kuningad nagu Edmond Hamilton ja Jack Williamson, kes vanuse poolest sobinuks talle vabalt isaks. Samal kokkutulekul pälvis Silverberg lootustandvaima noore ulmekirjanikuna oma esimese Hugo auhinna. Lisaks ajakirjadele lühiproosa ja järjeromaanide müümise õnnestus tal sõlmida esimesed romaanilepingud kirjastustega Ace ja Gnome…

Silverberg meenutab, et see kõik tundus üsna metsik ja vinge: tema noorpõlveunelm ennast ära toita suutvast vabakutselisest ulmekirjanikust paistis tõeks saavat, teda võeti kirjanikuna tõsiselt, kolleegid tunnustasid teda ning tema kaastöid reeglina tagasi ei lükatud. Eks kõik see andis korralikult juurde ka enesekindlust.

Just täpselt sellise, oma võimetest suurepäraselt teadliku ja enesekindla noore seiklusulme autori loodud ongi jutt «Pimeduse tsitadell». Kaugelt galaktikast koos oma naise Kareniga Maale tagasi pöörduva Mike’i kosmoselaeva massidetektor avastab, et nende ees tühjana näivas kosmilises ruumis peab asuma mingi taevakeha. Nad kordavad ja kontrollivad mitmeid mõõtmisi ning jõuavad siis tõdemusele, et nende ees kosmilises pimeduses peab peituma üksik ilma kindla päikeseta rändav planeet ning silmapilkselt mõistavad nad mõlemad, et see saab olla vaid marodööride planeet Lanargon.

Aastal 3159 hävitati relvastatud rünnakuga Maa koloonia planeedil Faubia III. Aasta hiljem rüüstati Metagol II ja samal aastal vallutati veel ka Vescalor IX. Alati olid asjaolud sarnased. Pikkade humanoidsete mustades kosmoseskafandrites tulnukate armee maabus ootamatult planeedil, hävitas selle pealinna, vangistas liidrid, rüüstas kogukonda ning lahkus seejärel koos paljude vangidega. Aastal 3163 rünnati Trantorit, kolm aastat hiljem Vornak IV ning 3175 aastal langes rüüstamise ohvriks Maa ise.

Multimaailmade Föderatsioon oli raevus. Rüüstajad näisid liikuvat oma päikeseta tumeda varjatud planeediga nagu hiiglasliku kosmoselaevaga. Tulnukpiraatide laeva/planeedi lähenemist polnud kunagi näha, rünnak tuli alati ootamatult. Sestap otsustavadki Mike ja Karen marodööride planeedil maabuda ning edastada sealt Maale oma raadiosignaali, olles omamoodi majakaks Multimaailmade Föderatsiooni sõjalaevastikule.

Lanargonile maandumise järel otsustavad nad pisut planeedil hästi vaikselt ringi uudistada. Nad väljuvad oma laevast ning asuvad kurjakuulutavat ning rusuvalt sünget maastikku uurima. Loomulikult avastavad mustades skafandrites tulnukpiraadid nad üsna kiiresti: Karen vangistatakse ning Mike jäetakse rüseluse järel surnu pähe maha. Pärast toibumist õnnestub Mike’il ühe teise tulnukpiraatide salga üks liige tappa ning tema skafandris grupi koosseisus nende asundusse pääseda, kindla kavaga oma naine vabastada.

Nagu lugeja juba aru on saanud, siis märul jätkub! Mike avastab, et tema naine on kavas ohverdada Kesktemplis, kus teenivad orjadena vangistatud inimesed. Ühe sellise orja, Dave Andrewsi abiga õnnestub Mike’il sinna tungida ning seal James Bondi või Indiana Jonesi kombel suuremat sorti purustustöö ja kaos toime panna. Nagu ma alguses ütlesin: igati kompetentne kosmoseooper.

6. Cosmic Kill  2/5

«Kosmiline tapmine» on lolli pealkirjaga loll lühiromaan, mis tõestab ilmekalt, et mõni pulpulmekas võinuks igaveseks oma algupärasesse ilmumiskohta tolmukorra alla jäädagi.

Maa Universaalse Luureteenistuse agent Lon Archman on saanud ülesande lennata Marsile, infiltreeruda sealse diktaatori, maalasest renegaadi Darrieni lähikonda ning viimane tappa. Kõike seda põhjusel, et Darrien ohustab sõjaliselt Maad ning on vaimsetelt võimetelt Päikesesüsteemi kuri supermõistus. Õieti algab lugu simulatsioonistseeniga, kus Archman peab Marsi liivatormises kõrbes võitlema ellujäämise nimel marslastega ning ei esine sellel treeningul eriti hästi, saades oma bossilt Blake Wentworthilt hindeks vaid 97,003%. Aga sellsena ongi ta parim agent.

Jah, selles Päikesesüsteemis, mida Silverberg 1956. aasta detsembris kirjeldab, elavad Marsil, Pluutol, Merkuuril, Veenusel ja mujal omaette rassid: sinist värvi koorikulise nahaga merkuurlased, kihvadega marslased, sabaga veenuslased ning jalgade ja kätega kala meenutavad pluutolased. Silverberg ütleb, et jah, nad muidugi teadsid juba toona, et selliseid elukaid mainitud planeetidel ei ela, aga noh, et selline oli tollal nende ajakirjade paradigma ja selliseid elemente oma autoreilt oodati.

Lugu on selline Metsiku Lääne rajamaa koloniaalmaastik Päikesesüsteemi mastaabis, mööda kosmost hulguvad ringi erinevad jätiste jõugud, planeete valitsevad kriminaalid, kohutavad tulnukad meenutavad džunglikiskjaid või metslaste tsivilisatsioone, Marsil asuvad 16. sajandi Kariibi mere saarte stiilis orjaturud, kus napis riietuses ja ketti pandud röövitud inimesi müüakse jne.

Igatahes pole Archman ainus, kes Darrienit jahib. Ka Merkuuri ülemvalitseja Krodrang on saatnud oma parima spiooni Hendrini Marsile sama ülesandega: varastada Darrieni laborites välja töötatud salarelvade plaanid ning tappa seejärel Marsi diktaator. Hendrin näeb esimeses Marsi pealinna Canalopolise kõrtsis kahte veenuslast, kes on rüüsteretkel planetoidile 11 varastanud sealsest maalaste kolooniast tütarlapse nimega Elissa Hall, kelle loodavad Darrieni asekuningale Dorvis Graalile seksleluks müüa.

Hendrin joodab nad täis, ostab neilt tüdruku ning läheb ise sama jutuga asekuninga jutule, et tüdruku müügi kaudu Darrienile endale tollele silma jääda ning tema õukonnas mõju saavutada. Teda jälitades hüppab tundmatus kohas mingi veidralt analoogilise plaaniga vette ka Archman. Jõudes mõned minutid pärast Hendrinit asekuninga juurde, väidab ta, et merkuurlane on salamõrtsukas, kes tahab Darrieni tappa. Marsi diktaatorit on muidugi keerukas tappa, kuna kõik luureteenistused teavad, et ta kasutab mitut ortosünteetilist robotit, kes näevad temaga identsed välja. Kuidagi tuleb kindlaks teha, kes on neist õige diktaator.

Juhtub veel kohutavalt palju sündmusi: diktaatori ametliku favoriidi Meryola intriigi tõttu satuvad Elissa ja Archman ühte vangikongi, on palju põgenemisi ja veidraid pääsemisi, ajakirja Täheke tasemel keerukusega paleeintriige ja palju muudki. Aga kui Maa parim luureagent läheb Marsile sealset diktaatorit tapma plaaniga «lendan kohale, käitun üsna enesetapjalikult ja vaatan, mis saab, ning lasen sündmustel ise areneda», siis mina ei suuda seda tõsiselt võtta. Loo lõpp on muidugi õnnelik, aga kogu see tekst kokku on ikka kohutav kirvetöö. Pole ka ime.

Juhtus nii, et sügisel 1956 valmis trükitud ajakirja Amazing Stories 1957. aasta aprillinumbri kaanele sattus kiri «Algab kõuekärgatusena mõjuv kaheosaline järjejutt «Kosmiline tapmine»!» Tegu pidi olema järjega Robert Arnette’i kuue aasta eest samas ajakirjas ilmunud lühiromaanile «Empire of Evil» ehk siis «Kurjuse impeerium». Arnette`i nime kasutades oli selle loo kirjutanud aga Paul W. Fairman, kes oli vahepeal saanud Amazingu ja Fantasticu toimetajaks ning avastanud ühel hetkel, et tal pole toimetamistöö kõrvalt mahti kirjutada valmis kõuekärgatusena mõjuvat kaheosalist järjejuttu. Seepeale helistas Fairman aprillinumbri materjalide tähtaja lähenedes detsembris 1956 Silverbergile ja küsis, kas see kirjutaks talle paari päevaga valmis kaheosalise järjeloo, mis oleks ühe tema vana lühiromaani järg, mille peale Silverberg toda vana teksti tundmata ütles: «Jah, muidugi. Pole probleemi.»

Samal õhtul otsis Silverberg välja Amazingu 1951. aasta jaanuarinumbri ning luges läbi teksti, millele ta pidi hakkama järge kirjutama. See oli jube ühik, milles eksisteerisid rohelise verega sinisenahalised merkuurlased, kohutavate kihvadega Marsi mägilased ja suurte mustade sabadega veenuslased. Kuna aga Fairman oli suutnud suurema osa oma tegelasi loo lõpuks teise ilma või õnnelikku abielusadamasse saata, polnud Silverbergil järjega erilist probleemi. Ühe ärapääsenud kurikaela ümber koos ta uue süžeeliini, mõtles välja uusi tegelasi ning saigi täiesti funktsioneeriva faabula valmis. Probleemiks jäi, kuidas kirjutada kahe päevaga valmis 20 000 sõnaline lühiromaan.

Appi tuli sõber Randall Garrett. Silverberg tunnistab, et ta pole kunagi olnud eriline ergutite kasutaja, ta ei joonud isegi kohvi. Garrett tõi talle benzedriini-nimelist medikamenti, mida kasutas ise oma kaalu kontrolli all hoidmiseks. Silverberg lisab, et tänapäeval kutsutaks seda asja «spiidiks». Igatahes pidi see droog viima kirjaniku staadiumisse, kus 40 lehekülje kirjutamine ühe mahaistumisega pidi olema võimalik. Oligi. Garrett tõi talle mõned rohelised tabletid ning kaks päeva hiljem oli Silverbergil 80-leheküljeline «meistriteos» valmis. Ta viis selle kolmandal päeval kiiruga Fairmanile Amazingu toimetusse, kes saatis selle läbilugemata trükilattu. Järgmisel päeval Silverbergi puhkas.

See oli ainus kord, kui Silverberg kirjutas midagi sellisel moel medikamendi mõju all. Samuti oli see ainus kord, kui tema tekst ilmus Robert Arnette’i varjunime all. Ta ise leidis üllatusega, et 48 aastat pärast teksti esmailmumist nüüd, 2006. aastal seda kogumiku jaoks lugu üle lugedes, ei tundugi see naljakal kombel eriti hull. Siin Silverberg eksib.

7. New Year’s Eve – 2000 A.D. 2/5

Viieleheküljeline lühipala «Aastavahetus AD 2000» võinuks jääda sinna pulpajakirja, kus ta esmakordselt ilmus. Jutt on ikka päris kehv.

Tegevus toimub vana-aastaõhtul 1999 kokteilipeol, kus kaks meest, insenerid Abel Marsh ja George Carhew vaidlevad seeüle, kas uus sajand algab loetud minutite pärast või alles 1. jaanuaril 2001. Nende ümber tiirlevad erinevad kontsentreerumisvõimeta tibud, kes neile järjest jooke ette toovad ja nende vaidluse üle lollakalt itsitavad. Tehakse vihjeid ka kellegi Heldwig Bellisoni Relativistliku Vabastuse nime kandvale kultusele/õpetusele/religioonile, mis tekkis kusagil Ida-Euroopas aastal 1998 ning on jutu tegevusajaks vallutamas Ameerikat. Ma ei tea, mulle meenus Hargla «Kadunud hingede ajaraamat»… ja see seos ei too kasu kummalegi kirjamehele.

Pala on alla viie lehekülje lühike ja midagi erilist rohkem selle jooksul ei juhtugi, üks meestest jääb lihtsalt kapitaalselt jokki, kuna see ongi olnud tema eesmärk ja ta on joonud erinevaid mõrvarlikke kokteile segiläbi. Loo puänt on erakordselt õnnetu, kuna ka Silverberg möönab, et pani selle sündmuse etteennustamisega 31 aastaga mööda. Ta valis loo taasavaldamiseks aga seetõttu, et tal õnnestus 1957. aastal ette ennustada ažiotaaži ja rumalat vaidlust seeüle, kas 21. sajand algab 2000. või 2001. aastal. Nojah. Tõesti õnnestus.

Loo sünnilugu ja autorlus väärib ometi ajaloolist ääremärkust. Silverberg memuaaritseb, et tema agent Scott Meredithi agentuurist saatis ühe tema jutu ajakirjade Imagination ja Imaginative Tales toimetajale William F. Hamlingule, kellega Silverberg oli tutvunud Clevelandis World SF Conventionil 1955. aastal. Hamling lükkas loo tagasi, kuid kirjutas 1956. aasta veebruaris Silverbergile pika kirja, milles kirjeldas täpselt, millises võtmes ja teostuses lugusid ta hea meelega avaldaks: lühikesed, terava konfliktiga, värvikad ja sündmusrikkad ning konkreetse lõpplahendusega tekstid – selline oli ta tellimus.

Ta tegi ka Silverbergi ja Randall Garretti loomingulisele tandemile konkreetse pakkumise, et ostaks neilt hea meelega 50 000 sõnalise paketi lühiproosat kuus, mis koosneks eri pikkusega lühijuttudest, ning maksaks neile selle eest 500 dollarit kuus (umbkaudu tänapäevase vääringu saab, kui selle summa kümnega korrutada). Kuigi Silverberg ja Garrett olid juba hõivatud Amazingu Howard Browne’ile kirjutamise ning John W. Campbellile jutusarja tegemisega, lisaks oli Silverbergil pooleli ülikooli lõpetamine ning ta saatis lugusid sõltumatult nende kirjanduslikust tandemist ka ise erinevatele toimetajatele. Lühidalt, mehed nõustusid Hamlingu pakkumisega.

Nii hakkasidki Garrett ja Silverberg alates juulist 1956 saatma Hamlingule 5-6 jutuseid pakette ning tegid saadud raha sõltumata kummagi mehe igakordsest reaalsest panusest alati pooleks. Silverberg tunnistab, et ei suuda enam tagantjärele öelda, millised neist pakettides Hamlingule läkitatud tekstidest on tegelikult Garretti kirjutatud, millised tema enda sulest ning millised on reaalsed ühistööd, mille näiteks hommikupoolikul üks mees alustas ja õhtupoolikul teine lõpetas. Lugude autorinimed ei ole ka abiks, kuna nad saatsid need teele varustatud nimedega nagu T. H. Ryders, William Leigh, Eric Rodman, Ray McKenzie ning Hamling vahetas enamvähem kõik need nimed välja, ilmutades lugusid suvaliselt tollaste tunnustatud kirjastuspseudonüümide all nagu Warren Kastel, S. M. Tenneshaw, Ivar Jorgensen jne.

Segadust lisab, et mõnikord avaldas ta mõne loo ka Robert Silverbergi või Randall Garretti nime all ning suurmeister mäletab, et korduvalt juhtus nii, et Silverbergi nime all ilmus täielikult Garretti kirjutatud jutte ja vastupidi. 🙂 Silverberg tunnistab, et tunneb mitmete lugude puhul seal esinevate elementide või stiilivõtete järgi ära, kelle kirjutatud need on, aga lisab, et kokkuvõttes on tema ja Garretti täielike bibliograafiate koostamine ja eristamine võimatu, kuna juhtus nii, et nad kasutasid teineteise nimesid tihti vastastikku pseudonüümidena.

Käesolev lugu ilmus Ivar Jorgenseni pseudonüümi all, mis kujul Ivar Jorgenson oli algupäraselt Amazingus töötava toimetaja ja kirjaniku Paul W. Fairmani varjunimi, kuid millest hiljem sai paljude poolt kasutatud kirjanikunimi. Käesoleva loo kohta mäletab Silverberg, et selle on kindlasti ta ise üksinda valmis kirjutanud.

8. The Android Kill 4/5

Erinevalt jutust «Aastavahetus AD 2000» on «Androiditapp» terava konfliktiga, värvikas ja sündmusrikas ning konkreetse lõpplahendusega tekst, ehk siis selline, nagu toimetaja William L. Hamling neid Silverbergi ja Randall Garretti kirjanduskombinaadilt tellis.

Oktoobris 1956 Hamlingule saadetud ja novembris 1957 Imaginative Talesis ilmunud jutt on ehk pisut liigagi lühike, siin kirjeldatav põnev maailm ja konflikt vääriksid ehk pikematki lahtikirjutust. Hästi kiiretempoline jälitamislugu algab sellega, et tööasjus koduplaneedilt ära sõitnud Cleve Preston naaseb kiirkorras Rigel City’sse, kuna on kuulnud, et ta kodulinnas puhkesid androididevastased meeleavaldused.

Selliseid asju tolles kosmosemaailmas juhtub, kord puhkevad need protestid, mis kiiresti lintšimiseks üle lähevad ühel, kord teisel planeedil. Preston kardab oma mässulisse linna jäänud abikaasa pärast. Androididevastast liikumist juhib keegi kaabakas Clay Armistead ning seekord paistab mäsu põhjuseks olevat väidetav mõrv, mille olla sooritanud android. Sünteetilisi androidinimesi ei sallita, kuna need on tavalistest inimestest kenamad, omas vallas keskmisest edukamad, intelligentsemad, täiuslikumad..

Vaevalt on Preston oma koduplaneedile jõudnud, kui kohtabki juba lennujaama lähedal Armisteadi jõuku, need hakkavad tedagi ahistama ja süüdistavad teda selles, et ta on ka tegelikult android, mida tal aga aastaid on varjata õnnestunud. Lähebki märuliks ja tagaajamiseks.

Kui Preston lõpuks oma kodumaja juurde jõuab, avastab ta selle rüüstatult ja loomulikult on röövitud ka tema naine Laura. Koos oma naabrist androidi abiga suundub mees naist päästma… Ühtlasi selgub, et mäsu käivitanud mõrv ei ole toimunud sugugi päris nii, nagu Armistead laseb sellel välja paista ning Laura Preston on ainus inimene, kes mõrva tegelikult pealt nägi. Loomulikult pidi ta neid asjaolusid silmas pidades kaduma.

Selline sotsiaalne konflikt – inimestes keev viha androidide vastu – on äärmiselt põnev ja väärinuks tõesti põhjalikumat lahtikirjutust, lugu on aga oma lühiduse kohta äärmiselt pingeline ja materjali täis tuubitud. Siia poleks parimagi tahtmise korral rohkem mahtunud.

«Androiditapp» on veel selle poolest oluline tekst, et oli esimene Silverbergi jutt, mis ilmus Alexander Blade’i varjunime all. Nimelt oli Blade 1940date aastate lõpul üks Silverbergi lemmikautoreid, kelle lood «The Brain» (1948) või «Dynasty of the Devil» (1949) noorukile Amazing Storiesi lehekülgedelt väga sügava mulje jätsid. Hiljem sai Silverberg muidugi teada, et tegu pole konkreetse kirjanikuga, vaid kirjastuse grupipseudonüümiga, mida kasutasid erinevad püsiautorid. Ning veel mõned aastad hiljem oli ta ise muutunud oma kunagiseks lemmikkirjanikuks!

9. The Hunters of Cutwold 5/5

Jutustus «Cutwoldi kütid» erineb teistest kogumiku «In the Beginning» lugudest tuntavalt, eelkõige oma stiili ja jutustamislaadi poolest. Oma loo jutustab Caveeri süsteemi viiendal planeedil Cutwoldil elav maalasest kütt Kly Brannon. Brannon pole tavaline pulpkangelane, ta on selline pisut elutüdinud ja eksistentsiaalsete küsimuste üle pead murdev mõtlik karm tüüp. Sel hommikul, mil algab jutt, ärgates tunneb Brannon, et enne öö tulekut pannakse toime reetmine – tal on nimelt teatud liiki ettenägemisvõime, aga ta ei näe ette konkreetseid sündmusi ja fakte, vaid pigem tunnetab laias plaanis, mis on juhtumas. Nüüd tunnetab ta reetmist.

Brannon on kümmekond aastat teeninud planeedil leiba erinevaid jahiseltskondi džunglis kantseldades, turvates ja neile teed juhatades, aga viimasel ajal on kosmoseturistid Cutwoldi džunglistest tüdima hakanud ning tema rahakott üsna tühjaks jäänud. Igatahes saabub pisut enne lõunat tema hüti juurde mees, keda Brannon kohe nimepidi tervitada oskab ning teatab talle, et ei soovi mehel pakkuda olevat tööotsa…

Murdochi nimeline mees tahab, et Brannon juhataks ta jahiseltskonna nurillini-nimelise humanoidse tulnukrassi elupaika keset džunglit. Keegi ei tea, kus see rass asub, vaid Brannonil on õnnestunud läbi raskuste nendeni jõuda ning nendega ka sõbraks saada. Rass on oma arengus allakäiguteel ning hääbumas, kunagi ammu, enne inimeste tulekut valitsesid nad tervet planeeti… Igatahes on konks selles, et see rass on jäänud juhuslikult kandmata maaväliseid mõistuslikke eluvorme koondavasse loetellu, mistõttu on neid igati legaalne küttida. Sisuliselt tähendab see seda, et püstirikkad inimesed saavad endale lubada seadusliku kogemuse ja elamuse kedagi mõistuslikku olendit tappa.

Brannon punnib pikalt vastu, Murdoch pakub talle ülisuurt rahasummat, Brannon mõtleb millegi üle järele… ning nõustub. Uudis sellest levib kiirelt ning juba samal pärastlõunal sõimavad ülejäänud asula elanikud teda kõrtsis reeturiks ja Juudaks… Brannon talub seda stoiliselt. Siis saabubki jahiseltskond ning tee viib džunglisse… See kõik on aga alles selle nukratoonilise ja samas pingeliselt põneva loo algus.

Silverberg tunnistab, et kirjutas selle loo oma lemmikkirjanike Joseph Conradi ja W. Somerset Maughami Lõunamere-juttude maneeris ja stiilis ning see on tekstist ka kenasti näha! Lugu on teatavas sünkfatalistlikus laadis jutustatud ja mõjub märksa täiskasvanulikumalt kui keskmine pulp!

Silverberg meenutab, et temaga pikka aega samas majas elanud noorkirjanik Harlan Ellison kirjutas lisaks ulmejuttudele ka tänavanoorte jõukude tegemistest rääkivaid põnevuslugusid (millisel alal tal oli varasemaid isiklikke kogemusi), müües neid uutele põnevusajakirjadele Trapped ja Guilty, mis maksid kaks senti sõna eest – keskmise ulmeajakirjaga võrreldes topelthonorar! Nende ajakirjade toimetaja W. W. Scott vajas pidevalt uusi lugusid ning Ellison tutvustas talle Silverbergi, kes hakkas alates 1956. aasta suvest lisaks oma rohketele erinevate ulmetoimetajatega sõlmitud diilidele kirjutama Scotti ajakirjadele ka kriminaaljutte.

Ning kui W. W. Scott ühel hetkel teatas, et kirjastaja soovil hakkab ta toimetama ka nende ettevõtte uut ulmeajakirja Super-Science Fiction, mõistsid Ellison ja Silverberg, et on omadega või sees. Scott tunnistas noorkirjanikele, et ta ei tea ulmest midagi ja väga ei huvitu ka ning et on väga tänulik, kui tema noored sõbrad varustavad teda sellise koguse mõistliku kvaliteediga lühiproosaga, kui vaid jaksavad. Silverberg meenutab, et saada selline pakkumine kaks-senti-sõna-eest maksvalt toimetajalt oli võrreldav sellega, kui sulle ulatatakse sametpadjal Fort Knoxi (USA kullareserv) võtmed.

Lisaks lühiproosale täitis Silverberg ajakirja tühju lehekülgi ka lühikeste populaarteaduslike artiklitega küll kosmosehõlvamise plaanidest, küll arvutustehnika arengust, küll uuest põnevast ainest LSDst. Kirjanik meenutab, et 12 000-sõnalise jutustuse, milliseid ta tegi igasse numbrisse vähemalt ühe, eest saadud 240 dollari suurune honorar üksi kattis terve tema luksusliku Manhattani korteri ühe kuu üüri. Ning ühe sellise loo suutis Silverberg toota kahe tööpäevaga. Tundus, et niimoodi võis veel rikkaks saada!

1957. aastal õnnestus Harlan Ellisonil olla nii hooletu, et sattuda sõjaväeteenistusse, mis tähendas, et ajakirjade Trapped, Guilty ja Super-Science Fiction lehekülgede täiskirjutamise põhiraskus langes üksi Robert Silverbergi ahnetele õlgadele. Ta meenutab, et see sobis talle väga hästi, kuna Amazingu ja Fantasticu toimetaja Paul W. Fairmaniga ei olnud tal kuigi head läbisaamist (erinevalt eelmisest toimetajast Browne’ist, eksole) ning see oli hakanud talt vähem materjali tellima. Lisaks oli Imaginationi ja Imaginative Talesi toimetaja Bill Hamling omadega kahjumisse langemas ning ei ostnud varsti üldse enam uut materjali ning valmistus oma ajakirju tasapisi koomale tõmbama.

Samuti oli otsa lõppenud Silverbergi loominguline partnerlus Randall Garrettiga, kuna viimase isik ei meeldinud kirjaniku abikaasale Barbarale. Niimoodi suutis Silverberg oma senisest kahest peamisest avaldajast ning lisaks ka oma kirjanduslikust kaastöötajast ilmajäämise kompenseerida ja elustandardi säilitada täites palavikulise kiirusega nimetatud kolme hästimaksva ajakirja veerge erinevat sorti materjaliga omaenda ja erinevate pseudonüümide all.

Siinset tõsisetoonilist seikluslugu, mis valmis aprillis 1957 ning ilmus sama aasta detsembris ajakirjas Super-Science Fiction, soovitab Silverberg uurida kõigil kirjandusloolastel, kellele meeldib võrrelda ta Joseph Conradist inspireeritud romaane «Downward to Earth» ja «Hot Sky at Midnight» ja vedada paralleele Conradi loominguga.

10. Come into My Brain 4/5

Lühilugu «Sisene mu ajju» on kirjutatud märtsis 1957 ning algses Silverbergi käsikirjas kandis see autornime Ray McKenzie ning pealkirja «Tundmatusse» ehk siis «Into the Unknown». See on üks viimaseid jutte, mille Silverberg kirjutas Bill Hamlingiga sõlmitud diili raames. Lugu ilmus Imaginationi 1958. aasta juuninumbris, mis oli tagantpoolt lugedes kolmas enne ajakirja sulgemist. Igatahes avaldas toimetaja selle austusväärse Alexander Blade’i varjunime all.

Lugu on ilmumisaega, kirjeldatavat sündmustikku ja mitmeid detaile arvestades vägagi huvitav. Maalased on nende mõjusfääri piirile kuuluva 113. planetoidi lähedalt luuramast kinni püüdnud dimelli rassi kuuluva salakuulaja, kes aga ei allu absoluutselt erinevatele ülekuulamistehnikatele ja ei räägi välja oma saladusi. Neid on aga tarvis teada, kuna Maa-Dimelli sõjast on möödas vaid neli aastat ning kuulu järgi on dimelli rass kokku koondamas suurimat laevastikku üldse, et tulla Maa vastu lõplikku lahendust saavutama.

Dane Harrell on vabatahtlik, kes nõustub «mõttekiivri» abil sisenema tulnuka teadvusse ja seal tema(/tahtejõu)ga võitlema ning kõik saladused seejärle välja kaasa tooma. Dimellase pähe jõudnud rullub seal Harrelli ees lahti kummaline ja äärmiselt võõras maastik, kaugel silmapiiril näeb ta kantsi, kus tema veendumuse järgi peituvad dimellase saladused, kuhu ta peab ühesõnaga jõudma. Dimellase tahtekehastus takistab teda aga sellel unenäolisel mõttemaastikul lossini jõudmast ning püüab oma ajust välja suruda.

Kaks teadvust ja nende justkui poolvirtuaalsed-poolfüüsilised inimkehastused sellel tulnuka aju loodud kummalisel mängumaastikul peavad tasavägist võitlust, püüavad üksteist erinevate kavaluste ja trikkidega üle trumbata, aga patiseis jääb pärast iga uut kokkupõrget ja lahingut kestma…

See üsnagi lühike aga seda pingelisem pala loeb ennast praktiliselt ise, seda on vägagi huvitav jälgida, mõeldes kõikvõimalike virtuaalide ja küberpungi arengutele 1980ndatel ja hiljem. Siin on siis proto-virtuaalis seiklemine veerand sajandit enne alažanri sündi ning see on üldse mitte halvasti tehtud. Pisut nalja tegid lugedes need käigu pealt loodud reeglid, (virtuaal)tegelased ühe tegelase ajus said nagu ise luua reegleid, nende vastu kohe eksida ei saanud, samas sai järgmise kokkupõrke ajaks mingi trikiga ja ümbernurga minnes justkui eelmisel tasandil loodud reeglist ja barjäärist mööda pääseda, seda rikkuda, enam see nagu ei kehtinud… Omad ebaloogilisused olid, mistap langetan ka hinnet, aga igatahes vägagi huvitav ja äärmiselt värskena mõjuv teemakäsitlus!

11. Castaways of Space 4/5

Silverberg ise peab lühilugu «Kosmose merehädalised» tüüpiliseks W. W. Scotti sõnastatud Super-Science Fictioni valemi järgi loodud tekstiks: siin on eksootiline maailm, kahtlase renomeega tegelased tähtedevahelistes seiklustes ning üldsegi mitte ühene ja õnnelik lõpp. See jaanuaris 1958 kirjutatud ning ajakirja oktoobrinumbris ilmunud pala kandis autoriversioonis igavat peakirja «Jälitamine» ehk «Pursuit», mille siis toimetaja õnneks oma palju hoogsama variandi vastu välja vahetas.

Lisaks sellele Dan Malcolmi varjunime all, mida Silverberg oli hakanud regulaarselt Scotti ajakirja jaoks kasutama, avaldatud loole olid ajakirjanumbris veel kaks tema teksti, üks Calvin M. Knoxi pseudonüümi all ning üks Silverbergi enda nime all – nimelt autori trükidebüüt «Gorgo planeet», mis oli ilmunud veebruaris 1954 šoti ajakirjas Nebula Science Fiction. Kuna tekst Silverbergi pool Atlandit polnudki ilmunud, otsis ta selle käsikirja välja, pühkis tolmu maha ning müüs Scottile (2 senti sõnast!), saades selle eest kokku viis korda suurema honorari kui esmailmumisel.

Lugu ise on selle poolest kummaline, et tõi mulle üsna üks-ühele meelde Tiit Tarlapi romaani «Roheliste lippude reservaat» alguse sündmustiku ning ka tolle romaani atmosfääri ja meeleolud. Proovige ise.

Leitnant McDermott istub pärast vahetuse lõppu «Üheksa Planeedi» baaris Albireo XII-l ja napsutab täiega, kui tema randmeseade järsku märku annab, et tööandja patrullkeskusest teda vajab. Kuna on ikkagi tema vahetuse väline aeg, siis joob ta napsu rahulikult lõpuni ning võtab siis ühendust Galaktika Patrullkorpusega, et uurida, mida värki on?!

On toimunud inimrööv ning valvekohustusega patrullpolitsenik on haigevoodis, mistap aetakse ikkagi keset puhkeaega tööle tagasi McDermott. Korpuse kapteni Davise, kes vihkab McDermotti tipsutamist ja ei suhtu temasse kuigi hästi, kabinetis selgub, et on röövitud Maalt pärit senaator Hollise tütar Nancy, senaator oli koos perega galaktilisel ringsõidul. Hollise-plika röövis keegi Blaine Hassolt, kes põgenes temaga oma kosmosesüstikul avakosmosesse, kuid sooritas siis Breckmyer IV-l hädamaandumise, nii et süstik purunes ja röövitu jäi koos oma röövijaga planeedile n-ö. merehätta.

McDermottile kohe ei meeldi see mõte: Breckmyer IV on vastikult palav ja niiske džungliga ebatervislik planeet, millel pole inimasutust ning mille ainsaiks asukaiks on mitte eriti sõbralikud pisut kassilaadsed üsna primitiivsed tulnukad. McDermott mõistab, et talle on antud erakordselt vastik, vahest isegi enesetapjalik tööots. Ta saab ka aru, et senaator Hollis on piisavalt tähtis tegelane, et korpus peab vähemalt näitama, et nad hoolivad ja tema tütart päästma tõttavad… kuigi see tundub üsba võimatu missioon olevat.

Siis käib aga McDermotti peas klõps ja ta saab aru, et see ongi võimatu missioon ning teda on lihtsalt kavas kas patuoinaks teha või siis lihtlabaselt surma saata. Igatahes suunatakse ta otse kapteni kabinetist kosmodroomile ning hiilgav päästemissioon algab. Viimasel hetkel jõuab ta oma kosmoselaeva baarikapi täita piisava varu rummipudelitega, et ikka jätkuks pikemaks ajaks.

McDermotti maandumine Breckmyer IV-l õnnestub hästi, tema laev jääb erinevalt Hassolti omast terveks. Peaegi jõuab ta läbi džungli rassides tulnukate asulasse, kus langeb aga vangi. Hassolt ja Nancy Hollis on samuti seal, esimene on saavutanud mingi pooljumala staatuse, aga kui ta järgmisel päeval kuuleb, et selle staatusega käib kaasas ohvrianniks olemine järgmisel täiskuul, ei vaimusta perspektiiv senaatoritütre röövijat enam eriti. Ta tahab McDermotti laeval põgeneda, aga tedagi valvatakse kiivalt – ikkagi taevast langenud ohvriloom-jumal!

Vahepeal on vangistuses McDermott tüdrukuga suhelda saanud, see on meeldiv neiu, kes on väga õnnetu teda tabanud saatuse üle, ka tema tahaks planeedilt pageda… Reaalsus on aga selline, et kõigil kolmel põgeneda ei õnnestu kohe kindlasti, McDermott peab tegema valiku… Ja noh, nagu juba alguses öeldud. McDermott pole mingi kangelane.

Just teksti alguse atmosfääri ja lõpplahenduse eest annangi nii kõrge hinde.

12. Exiled from Earth 3/5

Oktoobris 1957 kirjutatud lühijutt «Maalt pagendatud» pole tüüpiline Super-Science Fictioni valemi-lugu. Silverberg kirjutas selle kui ambitsioonika ulmeloo (mistap sobinuks see väga hästi kogumikku «The Road to Nightfall») ning proovis seda müüa Galaxy’le, aga Horace L. Gold ei olnud sellest vaimustuses, samuti ei tahtnud juttu Robert Mills, kes oli Tony Boucherilt üle võtnud Fantasy & Science Fictioni toimetamise.

Nii müüski Silverberg loo lõpuks W. W. Scottile, kes ei pannud pahaks, kui valemi järgi kirjutatud kosmiliste seikluslugude vahele Silverberg talle midagi pisut teistsugust saatis, kuni need teistsugused lood toimusid eksootilises keskkonnas ja olid tegevuselt kiired ja dünaamised ning teaduslikfantastilises mõttes värvikad. Scott ja Silverberg olid selleks ajaks jõudnud täielikku vastastikuse sõltuvuse suhtesse: toimetaja sõltus kirjaniku toodangust ning kirjanik toimetaja «kaks-senti-sõna-eest»-tšekkidest.

Näiteks märtsis 1958 müüs Silverberg Scotti ajakirjadele 2 ulmejuttu, 5 kriminulli ning lisaks portsu lühikesi populaarteaduslikke nupukesi ning teenis nendega üle 1000 dollari, mis oli tollases vääringus kuninglik summa.

Igatahes ostis Scott sellegi jutu aprillis 1958, vahetas Silverbergi pealkirja «Sa ei saa tagasi minna» ehk «You Can’t Go Back» enda dramaatilisema variandi vastu ning avaldas loo detsembris 1958 Richard F. Watsoni varjunime all, mida Silverberg oli varemgi kasutanud.

Lugu on pisut bradbury’lik. See räägib vananevast Shakespeare’i-näitlejast Howard Brianist, kes hakkab surma eel tagasi Maale igatsema. Kes hakkab unistama sellest, et mängib veel enne surma New Yorgis «Kuningas Learis» peaosa. Häda on aga selles, et juba mitukümmend aastat tagasi keelustas neopuritaanlik režiim Maal igasuguse teatri ja näitemängud ning palju muudki nende meelest siivutut ja liiglõbusat. Näitlejad pääsesid repressioonidest ja võisid oma «räpast» kutsumust jätkata teistel (vähemtsiviliseeritud kolka)planeetidel, keeluga enam kunagi Maale naasta.

Nüüd ongi teatritrupi juht Erik Smit probleemi ees. Vana Brian keeldub edasi mängimast ja tahab enne surma Maale jõuda. Smit paneb mängu kõik oma säästud ja sidemed ning väljapressimisvahendid, et kohalikust lennujaamast ja migratsiooniametist vajalikke pabereid hankida, et vanamees tähelaevas Maa orbiidile sõidutada, et ta kasvõi näeks oma koduplaneeti, kui tal seal ka laevast väljuda ei lubata… Vajalikke pabereid ta muidugi ei saa, aga surevale vanale mehele korraldatakse tulnukatest illusionistide abil väike näitemäng Maast nii et ta sureb uskudes, et ongi New Yorgi teatrilaval. Smit aga jääb mõtlema, kas paarikümne aasta pärast on tema kord…

Ambitsioon ja sooritus pole taas kord tasakaalus nagu teistegi nende 1950ndate kunstiambitsiooniga juttude puhul.

13. Second Start 3/5

Juulis 1958 kirjutatud «Uus algus» on Silverbergi kinnitusel tema põnevaim avastus kogumiku «In the Beginning» tarbeks oma varase loomingu läbikaevamistöö leidude seast, nimelt oli ta selle teksti täiesti unustanud. Oluline on lugu aga seetõttu, et selle peategelane on Paul Macy, kes enne rehabilitatsioonikeskuses töötlemist oli Nat Hamlin, kurjategija, kelle südametunnistuse, moraalse palge ja olemusega on keskuses tööd tehtud ja kelle jaoks ta kunagised teod salakaubavedajana tunduvad nüüd eemaletõukavad.

Paul Macy, kes varem oli Nat Hamlin, on Silverbergi ühe parima romaani «The Second Trip» (1972) peategelane. Igatahes oli ta täiesti unustanud, et 1970ndate alul rajas ta ühe oma kunstiküpseima romaani tosina aasta eest ühel kiirel hommikul Super-Science Fictioni jaoks paberile visatud pulpjutu süžeele.

Loos ja romaanis on muidki erinevusi, mida kirjanik jutu eessõnas üles loetleb, aga noh, see romaan (kuigi ilmselt väga hea) jääb minust kardetavasti küll üles otsimata ja lugemata. Igatahes pani toimetaja Scott loole pealkirjaks «Re-Conditioned Human», mida Silverberg nüüd aastaid hiljem lugu taasavaldades enam ei kasutanud.

Peter Macy on siis endine kurjategija, kes on valinud oma näo säilitamise ja senisest tegevuspiirkonnast kaugele väljasaatmise (alternatiiv olnuks ka väljanägemise muutmine plastilise operatsiooniga ja oma senises kodulinnas edasi elamine). Tema vana «mina» kuriteod on talle vastikud ja ta asub uues kohas Lambda Scorpii IX-l, 205 valgusaasta kaugusel Maast uut elu elama. Ta tutvub sümpaatse neiuga, kellega nende suhe peagi abieluettepanekuni jõuab, kuigi mees kardab, et kui ta naisele oma mineviku teatavaks teeb, ei taha see temast ehk enam midagi kuulda.

Aga saab veelgi hullemini minna. Nimelt astub ühel hetkel kõrtsis tema juurde tema eelmise elu kuritegeliku grupi boss, kes on juhtumisi oma kuritegemised just sinna maailma kolinud ning kellel on hea meel teda näha ja kes teda kohe oma gruppi tagasi tahab ja talle üsna vastutusrikast salakauba-ülesannet ette näeb. Macy on plindris.

Veidi kunstliku probleemipüstitusega jutt, ilmselt on romaan kunstimeisterlikum ja psühholoogiliselt veenvam.

14. Mournful Monster 3/5

Dan Malcolmi nime all ilmunud jutustus «Leinav koletis» räägib loo väikesest seltskonnast, kes on ainsad ellujäänud kaugel planeedil kahe asustatud inimkoloonia vahel keset džunglit alla kukkunud lennuki plahvatuse järel. Seltskonna naturaalseks liidriks tõuseb noor antropoloog David Marshall, kelle eestvedamisel hakkab seltskond metsikuis loodusoludes täiesti abituid inimesi läbima hullumeelsena tunduvat rännakut lennukatastroofi paigast sihtpunktiks olnud kolooniasse. Marshalliga koos on ellu jäänud veel koloonia kuberneri tütar Lois Chalmers, üks vanem abielupaar ning paar keskeas meesterahvast.

Jutt räägibki nende rännakust, võitlusest loodusolude ja metsikute tulnuk-elukatega, kellest kauge planeedi džungel kubiseb ning päevade ja miilide loetlemisest. Kuni nad satuvad hiiglasliku King Kongi mõõtu tulnuk-monstrumi otsa, kes ühe nende rännakukaaslase oma sõrmede vahel surnuks muljub ning seejärel nendega telepaatilise sideühenduse loob…

Saamatute tsivilistide hädisest rännakust metsikuis loodusoludes vaenuliku floora ja fauna keskel on kirjutatud kahetsusväärselt palju ja see kirjanduslik tüüpskeem ei muutu sellest grammigi nauditavamaks. Ütleksime suisa, et see on üks kohutavigavamaid situatsioone, kuhu kirjanik oma tegelased saab paigutada. Vaid ülimalt harva saab sellest midagi head välja tulla, aga siis peab tegemist olema ka geniaalse loojaga (Tiit Tarlapi «Kurjuse tund» näiteks).

Jutt ise on pärit ajast, mil 1950ndate ulmeajakirjade buum tõmbles oma viimaseis surmaeelseis krampides ning ajakirjad sulgusid üksteise järel, mis andis pulpkirjanik Silverbergile põhjust muretsemiseks. Otsekui taeva kingitusena tabas Ameerika popkultuuri 1950ndate lõpul koletiste-buum, õuduskirjandusest ja -filmidest tuntud kõikmõeldavad monstrumid, olendid ja koletised vallutasid kõik ajaviitekultuuri väljundid: koomiksid, pehmekaaneliste raamatute, ajakirjade, filmide jmt segmendid. Loomulikult ka ulmeajakirjad.

Osa ulmeajakirju pandi kinni ja asemele tulid ajakirjad, mis keskendusid erinevatele koletise-lugudele. Enamasti jäi varasema ajakirja profiil suuresti samaks, lihtsalt lugudesse lisandusid koletised ja ajakirja nimesse enamasti lisand «Monster». Super-Science Fiction nime ei muutnud, küll aga lisati kaanele suur plärakas «Special Monster Issue!» ning vajalikul määral adapteerus kohe ka Silverberg: ta hakkas oma tekstidesse vastavalt erinevaid koletisi ja monstrumeid sisse kirjutama ning need tuli ka juttude pealkirjadesse kirjutada.

Nii saigi varem pulpilikku pealkirja «Five Against the Jungle» kandnud loost «Leinav koletis» ja sõit läks edasi. Parajasti moes olev kaup, sildid ja hullused. Ameerika värk. Kui selline džunglis müttamine saaks kuidagi objektiivselt huvitav olla või on kellegi aju nii naljakalt ehitatud, et talle see on huvitav, siis võiks lugu ilmselt ka kõrgemalt hinnata, kuna ambitsioon ja sooritus on tasakaalus: ettevõetud ülesanne on õnnestunud täita.

15. Vampires from Outer Space  3/5

Jutustus «Vampiirid avakosmosest» on korralikult teostatud pulp. Ja sellega ongi kõik öeldud. See septembris 1958 kirjutatud pala ilmus Richard F. Watsoni pseudonüümi all samas Super-Science Fictioni 1959. aasta aprillinumbris kus «Leinav koletiski», lisaks oli tolles numbris kolmaski Silverbergi jutt «Appikarje» ehk «A Cry for Help», mis ilmus Eric Rodmani varjunime all. Silverberg meenutab, et pani loole pealkirjaks lihtsalt «Vampiirid kosmosest», aga toimetaja W. W. Scott lisas sinna just tollal moodi läinud klišee «avakosmos», mille üle kirjanik veel aastakümneid hiljemgi pahandab ja mida õigustatult täiesti sisutühjaks fraasiks peab.

Loo peategelane on Maa Julgeolekuagentuuri San Francisco osakonna aseboss Neil Harriman, kes peab lahendama puhkenud nn. Vampiirinuhtluse. Nimelt on nähtud üht inimest tapetavat, pärast surma on tema kaelalt leitud kaks pisikest vampiirihammustuse moodi haava ning ta laip on verest tühjaks imetud. Üks tunnistaja nägi aga tema surnukeha kohale kummarduvat nirotani-rassi kuuluvat tulnukat. Pole vaja lisada, et selle rassi esindajad näevadki välja nagu inimsuurused vampiirid, tiibadega ja puha.

Sarnasuse tõttu kutsutaksegi neid Maal nahkhiirrahvaks. Igatahes eitavad nende kohaliku esinduse/konsulaadi töötajad nende rahva igasugust seost kuriteoga, aga nad keelduvad ka edasisest koostööst mõrvajuurdlusel, mis tekitab agentides vaid kahtlusi. Peagi tapetakse Londonis ja Varssavis veel samal kombel kaks inimest ning laipadel on samad tundemärgid: neil on kaelahaav ja need on verest tühjaks imetud.

Nirotanid eitavad jätkuvalt oma seost kuritegudega, kuid keelduvad oma liigikaaslasi uurimise eesmärgil Maa julgeolekujõudude meedikute kätte usaldamast. Samal ajal kogub planeedil hoogu nirotanide vastane rahvaliikumine, algavad pogrommid, konflikt eskaleerub. Harrimani, tema ülemuse Russelli ja ÜRO peasekretäri Zachary peamine mure on vaid, kuidas saada mõnda nirotani uurimiseks, et kas nende hambad näiteks suudavad tekitada sellise haava jne.

Lugeja saab selle aja peale ammu aru, et nirotanid pole mõrvadega seotud ning sama kindel on, et Harriman lahendab mõistatuse. Aga mingit elevust või silmatorkavat värvi või midagi raskestikirjeldatavat selles loos nappis. Korralikult teostatud, üldsegi mitte igav lugeda, aga kuidagi tuimavõitu ja lugemise järel õlgu kehitama panev.

16. The Insidious Invaders  3/5

Märtsis 1959 kirjutatud «Reetlikud sissetungijad» ilmus Eric Rodmani varjunime all ajakirja Super-Science Fiction viimases numbris. 1950ndate pulpajakirjade buum oli lootusetult ja lõplikult läbi saanud.

Marge ja Dave Spalding ootavad õhtul oma majas külla naise venda, Ted Kennedy’t, kes töötab kosmoselaevas ning on Maalt ära olnud kuus aastat. Ta hilineb ning kohalejõudnuna käitub eriti veidralt. Ta justkui ei tunneks pooli kodumasinaid ja tehnikavidinaid. Ta pistab käe prügihävitajasse ja tõmbab selle sealt siis tervena välja, kuigi see pidanuks silmapilkselt dematerialiseeruma. Ta väidab, et Dave ja Marge nägid valesti ja ta ei pistnud kätt sinna sisse. Ta nagu on seesama Ted, keda Marge oma teismeeast mäletab, aga samas nagu poleks ka… midagi tema pilgus ja hääles on kunstlikku, ebaloomulikku…

Lugejad on ammu aru saanud, et Ted Kennedy keha on kuskil kaugel planeedil tulnuka poolt vallutatud. Marge saadab oma mehe enne uinumist korraks veel venna tuppa, et see vaataks järele, kas ta rindkerel on üks spetsiifiline suur arm: Dave lähebki kosmoserändurist sugulasele antud tuppa ja… muutub puudutusest tollega isegi paari minuti jooksul tulnuk-mõistuse valitsetavaks, koos kõigi Dave Spaldingi mälestuste ja teadmiste ja käitumisoskustega. Edasi on järg Marge’i käes, siis õhtul karjumise peale olukorda kontrollima tulnud naabrimehe käes ja edasi vihjatakse, et suuremaks vallutuseks läheb järgmisel päeval abielupaari tööpostidel.

Hüva, sissetungijate-tulnukate teema oli just siis popiks muutumas. Naljakad on nimed ja nagu kirjanik tunnistab, siis aastal 1958 ei teadnud keegi midagi kellestki Ted Kennedy’st, ka tema vanem vend John Fitzgerald oli alles vaikselt tuntuks muutumas. Silverberg meenutab veel, et tema romaanis «Sissetungijad Maalt» ehk «Invaders from Earth», mis oli kirjutatud sügisel 1957, eksisteerisid samuti tegelased nimedega Dave Spalding, Marge ja Ted Kennedy. Miks nii, seda suurmeister nüüd, ligi pool sajandit hiljem enam ei mäleta.

Konkreetset lühipala oli enamvähem huvitav lugeda ning mis kõige üllatavam, sellel oli pessimistlik ja n-ö. õnnetu lõpp. Eriti kummastav oli sellise emotsiooniga (nagu lõpeb Charles Perrault’ «Punamütsikese» see versioon, kus hunt kõik ära sööb ja ongi loo lõpp) lõpetada terve kogumik. Pessimistliku ja negatiivse tundega. Et nagu ahah. Et Maa võetakse tulnukate poolt üle ja selline tume ning äikseline perspektiiv ongi? Ja niimoodi, sellise tooni ja meeleoluga lõpebki terve raamat?

Aga eks see kirjeldabki vast üsna hästi Silverbergi enda tollaseid meeleolusid perspektiivide suhtes ulmekirjanduse vallas edasist karjääri teha. Ajakirju, kus saanuks avaldada portsu kaupa ja varasema diili alusel müüdavaid kosmoseseiklusi, järsku enam polnud. Tuli hakata hinge sees hoidmiseks kirjutama erootilisi romaane ja muud paska. Noorus ja illusioonide aeg oli lõppenud.

Read Full Post »

Robert Silverberg. Hunt the Space-Witch! Seven Adventures in Time and Space. 257 lk. Paizo Publishing. Redmond, 2011.

Kirjastuses Paizo, mis omandas mõne aasta eest kaubamärgi Planet Stories, välja antud Robert Silverbergi kogumik «Hunt the Space-Witch!» ei koosne lugudest, mille noor Silverberg avaldas selles legendaarses pulpajakirjas. Seda sel lihtsal põhjusel, et ajakiri lõpetas ilmumise umbes samaaegselt, kui noor Silverberg kirjandusturule sisenes. Küll meenutab aga Silverberg kogumiku eessõnas härdusega oma esimest Planet Storiesi numbrit, mille kaanel ilutsesid 14-aastase nooruki jaoks ideaalsed pealkirjad: «Tulemõõk», «Orjastatud universum», «Veenuse nõiatar» jne.

Ajakirja kaubamärgiks oli avaldada tegevusrohkeid seikluslugusid värvikates võõrastes maailmades, minevikus ja tulevikus, tehnoloogiliselt arenenud ja muinasaegsele tasemele langenud dekadentlikel planeetidel. Igatahes ei jõudnud Silverberg sellesse oma lapsepõlve lemmikajakirja lugusid pakkuda: väljaanne pandi kinni.

Nii et kui ühel 1956. aasta suvepäeval ütles ajakirja Infinity Science Fiction toimetaja Larry T. Shaw, kellele noor autor oli hakanud regulaarselt kaastöid müüma, et nende kirjastusel on plaan ajakiri Planet Stories taas ellu äratada – küll teise nime all, kuna Planeti kaubamärk kuulus endiselt teisele kirjastusele, ning küsis Silverbergilt, kas viimasel on soov hakata selle väljaande jaoks kosmoseseiklusi kirjutama, võite vist vastust aimata.

Nii koosnebki käesolev kogumik ajakirjale Science Fiction Adventures kirjutatud seiklusulme valda kuuluvaist jutustustest, kuigi viimased kaks neist ilmusid juba ajakirjas Infinity, kuna SF Adventures pandi 1958. aastal ajakirjabuumi lõpus kinni. Oluline on seda 1956-1958 ilmunud ajakirja (kokku 12 numbrit) mitte ajada segamini 1952-1954 ilmunud samanimelise ajakirjaga (kokku 9 numbrit), mida toimetasid ulmekirjanikud Lester del Rey ja Harry Harrison, ning brittide samanimelise ajakirjaga (kokku 32 numbrit), mis alustas 1958. aastal ameeriklaste ajakirja briti versioonina, avaldades juba ookeani läänekaldal ilmunud materjali, kuid jätkas pärast ameerika ema-väljaande lõppu E. John Carnelli toimetajakäe all kuni 1963. aastani algupärase seiklusulme ajakirjana.

Silverberg on meenutanud, et temalt ilmus midagi igas ajakirja numbris, teinekord oligi pea terve number erinevate varjunimede all Silverbergi täis kirjutatud. Kohe ajakirja avanumbris septembris 1956 oli tema sulest pärit umbes 50% numbri mahust, veel avaldati seal kosmoseooperite kuninga Edmond Hamiltoni lühiromaan ja kellegi algaja Harlan Ellisoni 3-leheküljeline laast.

Mõeldes sellele, mida seostatakse säärase seiklusulmega (valemi järgi kirjutatud stampide küüsis vaevlevad ühetaolised seikluslood), oli seda üllatavam nende kaante vahelt leida erakordselt üllatavate süžeepööretega ja stambivabu lugusid. Seda, et need lood on äärmiselt värvikad, fantaasiarikkad, põnevad teadsin ma oodata küll. Arvustajad lääne blogosfääris on tõmmanud paralleeli, et nende lapsepõlves tõi sedasorti siiralt süüdimatud ja lahedad kosmoseseiklused tagasi eetrisse (ja muutis need täiesti juhuslikult põlvkonda defineerivaks ülemaailmseks fenomeniks) keegi George Lucas oma filmisarjaga «Tähesõjad».

Silverberg ise rõhutab selles ja ühes teises sama perioodi seiklusulmet koondavas valikkogus korduvalt, et lugeja ei leia siit poeetilist keelekasutust või sügavaid mõtisklusi inimeseks olemisest, samuti mitte tema kui noore ja ambitsioonika autori suurt ja originaalset omapanust ulmežanri arengusse. Kirjanik rõhutab, et kirjutas need lood üüri ja muude igapäevaste väljaminekute tasumiseks raha saamiseks ning samuti puhtalt lõbu pärast, kuna just selliseid lugusid oli ta lapsest peale soovinud (ka) kirjutada.

Seda kummalisem on, et need pretensioonitud seikluslood on tihti märksa originaalsemad, põhjalikumalt välja töötatud süžee, tegelaste ja maailmadega kui kirjaniku sama perioodi kunstiambitsiooniga tekstid, mida võib leida kogumikust «The Road to Nightfall». Pigem tunduvad nood lood olevat kui skemaatilised ja elutud harjutused balletikooli peegelsaalis seinaäärsest torust kinni hoides. Need lood siin on aga julged, ilma pretensiooni ja ambitsiooniga, neid on mõnus ja hämmastavalt värske lugeda isegi aastal 2012.

Ainsaks miinuseks raamatu juures on Silverbergi kogumikele omased lugude ees olevad sissejuhatused, mis räägivad jutu sünniloost ja pakuvad põnevaid detaile kirjaniku kujunemisest ja eluteest. Kogu see materjal on sel korral raamatu sissejuhatusse kokku kogutud. Asi seegi.

1. Slaves of the Star Giants 4/5

Nagu juba öeldud, kirjutas Robert Silverberg oma esimesel loomeperioodil 1954-1959 lisaks kirjandusliku ambitsiooniga ulmetekstidele ka ohjeldamatult palju süüdimatuid pulpseiklusi ning nüüd paari köite ulatuses nendele keskendumegi.

Jutustuse «Tähehiidude orjad» kirjutas Silverberg oma meenutuste järgi ajakirjade Infinity ja Science Fiction Adventures toimetajale Larry T. Shaw’le tellimuse peale, Shaw saatis talle kaanepildi, kus veider humanoidne hiiglane vaatleb katseklaasi sees kahte pisikest inimest – meest ja napis riietuses näitsikut. Klassikaline pulpulme ajastu kaanepilt, eksole!

Napp nädal pärast seda, kui Silverberg oli just võitnud oma esimese Hugo auhinna kui kõige lootustandvam noor debütant, kirjutaski ta septembris 1956 etteantud kaanepildi järgi käesoleva jutustuse. Ning tegu ongi mõnusalt süüdimatu ja erakordselt hoogsa seikluslooga.

1950ndate New Yorgist pärit Lloyd Harkins ärkab järsku keset kummaliselt võõrapärast džunglit, kus uitavad ringi hiiglaslikud robotid ning veelgi suuremad kummaliselt võõrapärased humanoidsed olendid, kellest ühe jala külge klammerdudes Harkins oma teekonda selles võõras maailmas alustabki.

Peagi nuputab Harkins välja, et tegu on kaugtuleviku Maaga, kuhu ta on kummalisel kombel sattunud, siin elavad primitiivsusse langenud inimsoo järeltulijad, keda hiiglaslikud tulnukad kui laborirotte jälgivad ja erinevaid külakogukondi üksteise vastu üles ässitavad. Lisaks siis on kuskil maa all vana aja tehnoloogilist pärandit sisaldav tabuks kuulutatud linn, mida valvavad needsamad hiiglaslikud robotid. Džunglid on vallutanud veel kõiksugu senitundmatud ja inimestele ohtlikud linnu- ja loomaliigid. Lisaks on olemas ka veidrad tugevat mõttemõjutusjõudu omavad mutandid…

Ei pea vist lisama, et enamvähem kõigi loetletud tegelastega tuleb Harkinsil elu ja surma peale võidelda, ta püüab iga hinna eest etturi rollist, kuhu ta on sattunud, välja rabeleda ning lõpuks saabki temast endast sündmuste suunaja. 1940-50ndate pulpulmele tüüpiliselt on tegevuse ja tegevuspaiga kirjeldused hästi elavad, värvikad ja rikkalikult sõnastatud, see kohutavalt võõrapärane džungel ärkab oma lõhnade, värvide ja niiske palavusega lugemise ajal kohe ellu, joonistub lugeja silme ees täies värvikirevuses lahti.

Samuti on muljetavaldav, kui palju tegevust ja ulmekirjanduse teemasid ning motiive on Silverberg nende napi 30 suureformaadilise lehekülje peale mahutanud. Eks ta veidi algajalik ja rabe ja oma ootamatus rikkalikkuses pisut harjumatu on, sellest ka hinne, aga see elavus ja tahtmine, millega tekst on kirja pandud ja mis igast leheküljest vastu vaatab, noh see läheb mullegi korda ja kokkuvõttes oli see üks paganama meeldiv lugemiselamus.

Ainult et vaid kõige moodsama ulmekirjanduse lugemiskõlblikkuse kompleksi küüsis vaevlejad peaksid muidugi säärasest kirjandusest eemale hoidma.

2. Spawn of the Deadly Sea 5/5

Jutustuse «Tapva mere kudu» kirjutas Silverberg 1956. aasta lõpus, selleks ajaks oli neil Larry T. Shaw’ga kokkulepe, et kirjanik kirjutab iga uue Science Fiction Adventuresi numbri jaoks uue loo. Kuigi loo atmosfäär on selline piraadi- ja viikingiloo oma, ehk siis üpris keskaegne, on jutu tegevusajaks kauge tulevik.

Silverberg on selle pisut enam kui 30-leheküljelise jutustuse tarbeks mõelnud välja maailma ja rassid, mis panevad pehmelt öeldes ahhetama. Ammu aega tagasi on Maale tunginud Dhuchay’y rassi kuuluvad kahepaiksed tulnukad, kes on Maa alistanud ning veega üle ujutanud, nii et ainsad planeedile alles jäänud inimeste linnad on hiiglaslike ankrutega kõrgemate mäeahelike ja vee alla jäänud linnade varemete külge kinnitatud.

Inimkond elabki neis Triivivates Linnades, ühe säärase linna spetsialiteediks on lihaloomade pidamine, teisel puidu kasvatamine jne. Ja nende linnade vahel künnavad ookeane viikingite laadsed korsaarid, kes on maailmamere omavahel ära jaganud ning pakuvad linnadele omavahelise kaubanduse turvaliseks pidamiseks ja muidu väikepiraatide eest kaitseks tänases mõistes «katust».

Vee all elavad aga veel Maa geneetikute poolt minevikus aretatud vee all eluks kohandatud muteerunud inimsoo kõrvalharu, mis loodi õieti plaaniga tulnukatele vastu astuda, kuid neid oli tollal lihtsalt niivõrd vähe, nüüd aga on neid aastatuhandete jooksul maailmamerre siginenud miljoneid. Täiesti ootamatult Maa alistanud tulnukad aga ühel hetkel lihtsalt lahkusid ja jätsid planeedi Triivivate Linnade, terve elu laevades elavate viikingite ja veealuste inimeste lahkuarenenud gruppide pidada.

Sellises põhjalikus settingus arenebki siis Silverbergi lugu. Dovirr Stargan on Vythaini Triivivas Linnas elav nooruk, kes igatseb merelepääsemisest ja viikingite pealikuks saamisest. Ükskord, kui viikingid tulevad linnast iga-aastast andamit nõudma, korraldab ta sadamakail hulljulge jõudemonstratsiooni ning pääsebki ime läbi Lääneookeani talassarhi Gowymi laevale.

Kui ei oleks seda pööraselt fantastilist settingut, võiks ju öelda, et tegu ongi viikingijutuga, mis lahkab lojaalsuse, võimuvõitluse ja rivaliteedi küsimusi ning väljast gruppi tulnud nooruki teed viikingilaeva kapteniks ja merede valitsejaks, aga see moodustab loost väikese osa. Peaegi sekkuvad mängu Maale naasvad tulnukad, veealused mutandid ning loo lõppu kroonib vaat et apokalüptiline lahing.

Selline omamoodi postapokalüptilise hõnguga pisut elricmelnibone’lik seiklusulme par excellence!

3. The Flame and the Hammer 4/5

Jutustus «Tulelõõm ja Haamer» on kirjutatud 1957. aastal ja ikka ajakirjale Science Fiction Adventures. See on uljas ja pisut humoorikas ning kerglases võtmes lugu Galaktikaimpeeriumi kokkuvarisemisest ja revolutsionääridest.

Silverbergi otseseks eeskujuks on siinpuhul olnud Isaac Asimovi Asumi-tsükkel ja eriti just nõrkade imperaatorite ajal üha enam pehkiva impeeriumi ning vastukaaluks sellele üha tugevnevate separatistide antagonismi motiivi kasutamise poolest. Elavalt tuleb silme ette kindral Bel Riose ja paratamatu tõik, et suurest laevastikust polegi igas olukorras esmapilgul nõrgemate mässuliste vastu abi. Aga see paralleel pole üldse käesoleva loo kahjuks, sest on täitsa huvitav vaadata, kuidas keegi teine kaudselt sarnaseid situatsioone loob ja lahendab.

Lisaks paistavad siinsegi Galaktikaimpeeriumi tagant välja Rooma Impeeriumi languse motiivid, eriti on Silverberg just tõmbamas paralleele varakristlaste juhmi enesekindluse ja Aldryne’i planeedi Suurtempli preestrite kultiveeritud Aldryne’i Haamri (mis on müütiline salarelv) kultuse vahele, mis peaks ühel päeval justkui purustama Impeeriumi ikke.

Lugu algabki sellega, et Galaktikaimpeeriumi Aldryne’i keiserliku prokonsuli sandarmid arreteerivad templi ülempreestri, et tollelt piinamise teel relva saladust teada saada. Mees ei avalda piinamisel relva saladust ning sureb. Järgmisena satub löögi alla ja õieti mitme tule vahele ta poeg Ras Duyair, kelle vastu hakkavad elavat huvi tundma lisaks imperaatori ja prokonsuli meestele ka ülejäänud templipreestrid, kel on puhkevas võimuvõitluses omad huvid.

Sama ajal näeme keiserlikus pealinnas pool sajandit impeeriumi valitsenud Dervon XIV kui erakordselt habrast ja seniilsuse piirini langenud vanameest, kelle ümber askeldavad Lähimaailmade minister Barr Sepyan ja Välisterritooriumide minister Corun Govleq, viimase haldusalasse kuulub ka Aldryne ja selle naaberplaneet Dykran, kus puhkebki mäss impeeriumi vastu.

Pidevat «pedaal-põhjas» tegevust on selles 30-leheküljelises jutustuses nagu arvata võibki veel ohtralt. Aga teatava rabeduse, primitiivsuse, liigse hüplikkuse ja kohatise liigsarnasuse tõttu Asumi-Impeeriumi looga (isegi nimed on selles maailmas kole sarnast tüüpi) hindeks seekord «nõrk neli». Aga see on mõistusega pandud hinne, lugeda oli seda hoogsat galaktikaimpeeriumi spioonide, separatistide, kindralite ja ministrite ning prokonsulite võimuvõitluse ja rivaliteedi lugu vägagi lahe.

4. Valley Beyond Time 3/5

Jutustuse «Org teispool aega» kirjutas noor Silverberg ajakirja Science Fiction Adventures 1957. aasta detsembrinumbrisse, kus see ilmus vihu põhiloona. Üsna klassikalise SF-idee ümber ehitatud lugu räägib vabadusest ja kontrollist, meenutades sellega SF Adventuresi jaoks kirjutatud jutustusi koondava kogumiku avalugu «Tähehiidude orjad», kus samuti on oma ajast ja kohast välja kistud inimene paigutatud justkui laboratooriumisse, tehiskeskkonda, kus siis keegi kõrgema rassi esindaja asub «laboriroti» käitumist jälgima.

Kindlasti on selles loos klassikalist 1940ndate sensawundat: peategelane Sam Thornhill elab tüünes ja mõnusas orus, on seal enda teada kogu aeg elanud, kuni ühel päeval lähenevad talle järsku mees ja naine. Need räägivad, et kohe hakkab ta mälu vaikselt taastuma ning talle hakkab meenuma, et ta elas tegelikult enne orus ärkamist kuskil mujal hoopis teist elu. Vange või katsejäneseid on orgu paigutatud üheksa: kuus inimest ja kolm eri rassidest tulnukat. Nad on sinna kokku korjanud Vaatleja (selline tegelane eksisteerib ka «Tähehiidude orjades»), kes toidab neid vihmana langeva «taevamannaga». Orul on ka tervisele imettegev mõju, enne orgu sattumist surmasuus olnud mees McKay hakkab end üha paremini tundma ning isegi noorenema. Tõeline šokk tabab oru asukaid aga, kui ilmneb, et poolkogemata tüli käigus tapetud asuka lahtine peahaav ja koljumurd paraneb ning mees ellu ärkab.

Jutt räägibki oru asukate omavahelisest konfliktist: surev mees ei soovi orust lahkuda, teised sinna sattunud inimesed ja tulnukad aga pigem ei soovi igavesti selles tühjas ja huvitus paradiisis vegeteerida, vaid tahavad olla ise oma tahte valitsejad. Kamaluga tülisid ja hõõrumisi tekib veel naissoost tegelase Marga Fallise ning erinevate tulnukate ümber, aga kõik see kokku ei hakanud minu jaoks tööle.

Lugu oli neist SF Adventuresi jaoks kirjutatud jutustustest seni kõige staatilisem, tuimem ja dünaamikavaesem. Tegelased olid paigutatud väga kitsale lavale ja terve etenduse jooksul ei tekkinud neid juurde ega jäänud vähemaks, see sensawundalikult ahistav ja justkui kuldajastust pärit org, millest pole väljapääsu, hakkas kuidagi mindki painama oma piiratud ruumiga. Lisaks tundus, et sarnaseid teemasid käsitlenud «Tähehiidude orjad» oli kuidagi hoogsam, värvikam, fantaasiarikkam ja tegevusrohkem. Aga ega otsesõnu kehv polnud seegi jutt.

5. Hunt the Space-Witch! 5/5

Ajakirja Science Fiction Adventures 1958. aasta jaanuarinumbris ilmunud jutustus «Jaht kosmosenõiale» on 1950ndate klassikalise kosmoseooperi musternäidis. Napile 35 leheküljele on ära mahutatud terve romaani jagu maailmu, tegelasi ja sündmusi, siin on värvi, fantaasiat ja erinevaid eepilisi lugusid rohkem kui keskmises moodsas 500-leheküljelises ulmetellises ning mingil täiesti ebaloogilisel ja müstilisel moel see jabur kontsentraat töötab.

Kosmoselaev, millel Barsac teenib, teeb vahepeatuse Glauruse-nimelisel planeedil, aastatega, mille eest mees siin viimati viibis, on planeet muutunud tõeliseks urkaks ja kolkaks, meil on taaskord tegu sellise koloniaaltüüpi ulmetekstiga, kus eksisteerib planeete, mille kosmodroomide tagant hakkavad pihta puuhurtsikutest koosnevad linnaosad, kus juuakse odavat viskit, tegeletakse kõige võimaliku kriminaalsega, kus liiguvad ringi värdjate rändtsirkused ja mida valitsevad korrumpeerunud asekuningad. Ehk siis on tegu ulmega, mida tänapäeval keegi enam naljalt kirjutada ei julgeks.

Barsac tahab üles otsida ja laevale vakantsele kohale kutsuda oma vana sõbra ja verevenna Zigmunni, kellega on aastate eest kontakti kaotanud, kuid kes peaks just sellel planeedil elama. Ühes odavas kõrtsis leiab ta prostituudi, kes on talle välja tehtud joogi eest nõus rääkima, mis Zigmunnist saanud on. Nimelt on mehega ilmselt toimunud mingit laadi vaimne kokkuvarisemine, sest ta on astunud vabatahtlikult tähesüsteemi kaugeimal külmal ja surnud planeedil Azondal tegutseva kummalise religioosse sekti – Kosmosenõia kultuse – liikmeks ning veedab seal oma noviitsiaega.

Ma ei püüagi ümber jutustada, mis selles loos kõik juhtuma hakkab, enne kui lugeja arugi saab, on prostituut rituaalsel moel tapetud, kohalik politsei ütleb, et Kosmosenõia kultuse liikmete sooritatud rituaalmõrvu nemad uurima ei hakka, asekuningas, kes on kultuse liige, püüab Barsacist nii viisakalt kui võimalik lahti saada, mees klobitakse korduvalt läbi, röövitakse paljaks, ometi süvendab just kõik see temas soovi oma sõbra ja verevennani jõuda ning viimane ajuloputusest päästa.

Sellel kolkaplaneedil pole aga keegi see, kellena paistab. Sõbrana tunduv rändtsirkuse juht võib su joogi sisse mõtetekontrolli võimaldavat mürki segada ning peagi oled sa sellesama sõbra ihukaitsja ja vaba tahteta ori. Lõpuks aga ilmuvad välja ka kultuse teenrid, kes teevad oma kosmoselaevast maha jäänud ja vaimselt ning moraalselt põhja käinud peategelasele ettepaneku, millest ei saa keelduda, ning tundub, et planeet Azonda, kuhu tal varem iga hinna eest pääsemist takistati, on talle nüüd avatud…

See on ääretult lummav ja mastaapne ning hoogne seiklusulme: siin on kosmoseooperi, planeedifantasy (Majipoor!) ja mille kõige elemente veel. Mis aga peamine: lugu on jutustatud karmi koolkonna kriminaalromaani võtmes, sellises bogartlik-pohhuistlikus stiilis, kus viski on sitt, suitsud kibedad, kõik tegelased lurjused, protagonistil ei vea ikka kohe üldse ning ta veedab suurema osa ajast kellegi käest peksa saades.

Loo lõpp oli aga üpris ootamatu ning sellise kergpretensioonika seiklusloo kohta hämmastavalt sünge ja kahemõtteline, igatahes midagi happyendist kaugemat annab otsida.

6. The Silent Invaders 5/5

Jutustus «Vaiksed sissetungijad» algab sellega, et Maale pikalt edasi lükatud puhkusele sõitev major Abner Harris kontrollib sajandat korda oma teise klassi kajutis tähelaeva Lucky Star pardal peegli ees, kas ta nägu on ikka maalase moodi ja ega ei paista välja kohad, kus algupäraselt asusid väänlad. Harris on tegelikult darruu rassi kuuluv tulnukas Aar Khiilom, kelle keha on kaetud sünteetilise nahaga, keda on opereeritud nägema välja nagu maalane, sööma nagu maalane, kelle keha peab täpselt käituma nagu maalase oma.

Ta on Maale teel spioonina, tema missioon on osaleda seal pikaajalise spionaaživõrgustiku loomisel, mille kaugem eesmärk on saada maalased-inimesed liitu darruu-rassiga viimaste suurte vaenlaste medlini-rassi tulnukate vastu. End Maal hotellis sisse seadnud avastab Harris aga õige pea, et planeedil on end sisse seadnud juba ka medlini-rassi luureresidentuur, mis on darruu-tulnukate omast märksa suurem, aga pisut teistsuguse ambitsiooniga: nende eesmärk pole maalasi darruude vastu enda poole meelitada…

Tegu on hoogsalt areneva spioonilooga, kus käib keerukas luuremäng, petmised ja topeltpetmised, ületulekud ja võltsületulekud. Tulevikus terendava galaktilise vastasseisu ja suure sõja eelmänguna toimuva huvigruppide formeerumise raames näeme, et Maal on inimeste keskel välja arenemas omalaadne mutantide-üliinimeste rass, kellel tulevases konfliktis oma määratu suur mõju saab olema…

Kaudselt võiks seda pidada eellaseks näiteks Paul McAuley või Alastair Reynoldsi luuremängudele keskenduvaile tekstidele (McAuley «Second Skin», Reynoldsi «A Spy in Europa» ja «The Great Wall of Mars»), aga mingil kombel tundub see kõik hoopis rohkem meenutavat A. E. van Vogti 1940ndate mutantidest ja supertulnukate rassidest ning telepaatidest rääkivaid tekste. Ainult et see on selline lugejale arusaadavalt kirjutatud van Vogti hõnguline tekst. George R. R. Martin ei pea selle kohta ütlema, nagu ta ütles: «van Vogt’s stuff had tremendous energy, although I never could quite figure out who was doing what to whom, or why.» (mis võtab väga hästi kokku van Vogti kirjutuslaadi eripära.)

Igatahes oli selle mitme ootamatu süžeepööranguga loo lõpplahendus ettearvamatu ja huvitav, hindele «viis» paneme rasvase miinuse taha, kuna üks, viimane lask lõhustajast jäi minu jaoks tõeliselt stiilsest ja loogilisest lõpust puudu, aga olgu siis nii.

Silverberg kirjutas jutustuse taas kord  Larry T. Shaw ajakirjale Science Fiction Adventures, aga väljaanne pandi enne kinni, kui kõik spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud ja äraostetud tekstid ilmuda jõudsid, mistap oli toimetaja Shaw sunnitud avaldama selle oma teises ajakirjas Infinity, mis üldiselt avaldas veidi pretensioonikamaid ja vähem sellise puhta pulphõnguga seiklusjutte. Igatahes ilmus see jutustus oktoobris 1958 ajakirja Infinity kaaneloona Calvin M. Knoxi pseudonüümi all, kuna samas numbris ilmus muud materjali ka Silverbergi enda nime all.

Kummalisel kombel tundub see üks arvustatava kogumiku väheseid tekste («Oru teispool aega» kõrval), mille puhul ei teki tunnet, et need napid 30 lehekülge on materjaliga kohutavalt ülepaisutatud ja et vabalt saaks neist sündmustest, eri süžeeliinidest, teemadest, karakteritest ja maailmadest romaani kirjutada. Kummalise kombel seepärast, et just selle jutu kirjutas Silverberg 1963. aastal ümber samanimeliseks romaaniks. Ta ise küll lisab, et nüüd vanas eas hindab ta varasemat lühemat versiooni kõrgemalt.

7. Spacerogue 5/5

Jutustus «Kosmosehulkur» on samuti 1958. aastal kirjutatud ajakirjale Science Fiction Adventures, kuid sarnaselt «Vaiksete sissetungijatega» jõudis ajakiri enne loo avaldamiseni jõudmist ilmumise lõpetada ning toimetaja Larry T. Shaw oli sunnitud teksti avaldama oma teises ajakirjas Infinity. Et 1950ndate pulp– ja digestulmeajakirjade buum oli otsa lõppenud, siis oli Infinity 1958. aasta novembrinumber, kus tekst kaaneloona ilmus, ka selle ajakirja jaoks viimane. Samuti ilmus see pseudonüümi (Webber Martin) all, kuna samas numbris oli ka Silverbergi nime all üks jutt – juba varem arvustatud «Oli kord vana naine…»

Barloomile tagasi jõudnud kosmosehulkur Barr Herndon satub kohe esimese asjana linnakese orjaturule, kus hakkab ühe kohaliku ülikuga võistu pakkuma, et omandada proteus, pidevalt kuju ja värvi muutev olend, kelle ta teab piinlevat iga sekundi, mis see on oma kodumaailmast eemal olema pidanud. Pettusega õnnestub tal oksjon võita ning kõigi silme all teeb ta oma värskele orjale ja omandile otsa peale. Sellega jääb ta loomulikult linnakese kahtlasele põhjakihile silma ning värvatakse õige pea kalliskivide smugeldamisega tegelevasse kuritegelikku gruppi.

Tegelikult on Herndon plastilise operatsiooni läbi teinud kohalik Zonnigogi aadlimees ning pärit selleltsamalt planeedilt, mille valitseja, Senjöör Krellig, aasta varem tema vanemate kantsi rüüstas, isa-ema tappis, õe eelnevalt ka vägistas ja venna orjaks müüs. Herndon on naasnud kättemaksuplaanidega, mille teoks tegemiseks peab ta aga suutma imbuda valitseja lähikonda ning pääsema tolle audientsile.

Jutustus näitabki Herndoni kannatlikku ja pikka teekonda selle viimase õhtuse audientsini, kus süttib tõe tuleriit ja prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Temast saab kuritegeliku grupi, millesse kuulub ka valitseja lähima vasalli lord Moarise, kelle Herndon orjaturul haneks tõmbas, noorem vend Heitman Oversk, uus kalliskivide kuller. Nende ja kauge Vyapore’i džungliplaneedi kaudu, kust smugeldatakse narkootilise ja tapva toimega tähejuveele, õnnestub tal jõuda leedi Moarise voodisse ning sealt viimase mehe soosingu kaudu Krelligi õukoda audientsile…

Silverberg kirjeldab kõigeks selleks kulunud pikki kuid ja rännakuid, keerukaid plastilisi operatsioone ja salakaubitsejate maailma: lugu on taas kord värvikas ja ülemääragi materjali poolest rikkalik. Ilmselt mitte kogumiku sisemiselt säravaim tekst, aga kindlasti veatu sooritus seiklusulme vallas.

Read Full Post »

Robert Silverberg. The Collected Stories of Robert Silverberg. Volume Five: Ringing the Changes. 359 lk. HarperCollins. London, 1997.

Robert Silverbergi kuueköitelise «Kogutud juttude» valiksarja viies köide katab autori teist aastakümmet kirjanikuna, täpsemalt aastaid 1963-1971. Kenasti kujundatud ning asjalike memuaarsete vahekildudega varustatud kogumik annab hea pildi Silverbergi elust 1960ndail ja ta loomingu teisest perioodist.

Näeme, kuidas pärast paari ulmest eemal oldud aastat oma esimese armastuse juurde naasnud kirjanik on muutunud ja jätkab muutumist: seikluslikkust on jäänud vähemaks, lood on muutunud pilkavamateks, huumor kibedamaks, aga kahjuks on kadunud ka noorele loojale tavaliselt nii omane vaimustus. Oskused on tulnud peale ning puksinud vaimustuse eemale.

Puhaste planeediseikluste ja kosmosereiside juurest on Silverberg jõudnud oma kaasaja või lähituleviku linnamaastike ja sotsiaalsete probleemide juurde, sarkasmi ja irooniaga piitsutab autor moodsa aja haigusi, alates tõsielusarjadest kuni erinevate narkopahedeni.

Olulisele kohale kirjaniku teemade loendis on kerkinud seks, selle perverssed vormid ning võimalikud seksuaalsuhted eri rasside, loomade-inimeste ja pagan teab kelle vahel veel. Oma parimatel hetkedel on sellised lood väga nauditavad, oma halvimail on need kirjaniku kõige kehvemad soperdised üldse.

Õnneks on kirjanikku jäänud huvitama ka kõige ehedamad ulmelised probleemid ning nende dünaamilised ja peaaegu seikluslikud käsitlused ongi ta teise loomeperioodi õnnestunuimad saavutused.

Kuigi selles köites on kõrgeima hinde pälvinud tipplugusid rohkem kui eelmise loomeperioodi kokkuvõttes, meeldib see kogumik mulle tervikuna tollest mõnevõrra vähem, ehk siis just vaimustuse kadumise pärast.

Sügavalt arusaamatuks jääb mulle, miks peab see alati niimoodi minema, miks alati tehnilise võimekuse kasvamisega korrelatsioonis hakkab tunduma, et mingitest põnevatest ja lugejat kaasa haaravatest teemadest ei tohiks nagu enam kirjutada, et «põnevustaotlus» on midagi taunimisväärset, et tuleb hakata lahkama «tõsiseid» teemasid ja ainult lõikaviroonilise ja kibeda huumoriga.

1. To See the Invisible Man 5/5

«Märgata nähtamatut» ei tohiks ühelegi eesti ulmehuvilisele tundmatu jutt olla, seda on kolm korda erinevates tõlgetes välja antud ning kes ei lugenud omal ajal ulmeajakirja Täheaeg või nädalalehte Liivimaa Kroonika, mille joonealusesse juturubriiki väljaandes toona töötanud Jüri Kallas tihti ulmejutte surus, siis igatahes peaks ulmehuvilistel olema loetud esimene eestikeelne Silverbergi raamat, 1994. aastal ilmunud kogumik «Maa teine vari».

Lühidalt räägib jutt lähituleviku kõledast ühiskonnast, kus inimestele mõistetakse kuritegude eest karistuseks «nähtamatust» – nad on tegelikult ikka nähtavad, kuid nende laubal on märk, mis annab ülejäänud ühiskonna liikmeile märku, et neid inimesi ei tohi märgata, nad on nähtamatud. Selline klassikaline sotsiaalne fantastika, et mis siis aastaks sellist karistust kandma mõistetud inimesega vaimselt ja moraalselt juhtub ning kuidas ta oma eluga toime tuleb.

Vaieldamatu klassika, millega ajakirjade Galaxy, If ja Worlds of Tomorrow toimetaja Frederik Pohl tõi paariks aastaks ulmeajakirjade buumi pauguga lõppemise järel ulmest eemaldunud Silverbergi žanri juurde tagasi. Nimelt oli 1959. aastal ulmejuttude turg masendavalt kokku kuivanud ning Silverbergki enda seni vorbitud pretensioonitutest pulpseiklustest tüdinud ja leidnud, et ta võib põhimõtteliselt ju pisut suurema honorari eest ka mingit muud suvalist kräppi toota, misjärel tegutseski ta mõned aastad teistes kirjutamisvaldkondades – alates pseudonüümitud pornoromaanidest kuni üsna heal tasemel populaarteaduslike (peamiselt ajaloo- ja arheoloogiaaineliste) raamatuteni.

Igatahes tegi toimetaja Pohl talle carte blanche-pakkumise, et kirjutagu Silverberg mida iganes tahes ja eeldusel, et see on hingega kirjutatud ulme, on Pohl kohustatud selle avaldama. Nii läkski ja Silverberg kirjutas juunis 1962 selle loo. Oma lihtsuses geniaalne idee ei ole tema enda oma, nimelt sai ta algtõuke Jorge Luis Borgese novellist «Paabeli loterii», mis algab sõnadega (eestikeelseid Borgese raamatuid pole paraku käepärast): «Like all men in Babylon I have been a proconsul; like all, a slave… During one lunar year, I have been declared invisible; I shrieked and was not heard, I stole my bread and was not decapitated.»

Kummalisel kombel nimetab ajakirjaulme ajaloo uurija Mike Ashley seda oma vastavasisulise kapitaalse uurimuse teises köites «Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970» (2005) «kompetentselt teostatud aga tähtsusetuks» tekstiks, ühel vähestest kordadest luban endale siis Ashley’ga mitte nõustuda: jutt on suurepärane.

2. The Pain Peddlers 4/5

«Valukaubitsejad» on klassikaline sotsiaalne fantastika. On võetud mingi ühiskonna väärnähtus, vähkkasvaja – antud juhul televisioon laiemalt ja tõsielusarjad konkreetsemalt – ning see siis kummaliste ja vaid ulmekeskkonnas võimalike absurdimaiguliste tulemusteni üle vindi keeratud.

Tulevikus saavad inimesed näiteks oma operatsiooni ootava lähedase opi teleõigused maha müüa produktsioonifirmale, tingimusel, et lõikusel ei kasutata narkoosi. Ja telefirma maksab siis kõik operatsioonikulud, kasutab oma kirurgi, hoolitseb kõigi opijärgsete kulude eest. Peaasi, et saaks oma saates näidata puhast, ehedat, naturalistlikku valu.

Jutt ei keerlegi niivõrd sellest probleemist tekkivate sotsiaalsete implikatsioonide ümber, seda võetakse kui mingit raha eest ikka juhtuvat enesestmõistetavust, kuivõrd inimliku viha ja kättemaksu ümber, mille üks selline saatediil ja operatsioon endaga kannatanu lähedastele ja saate produtsentidele kaasa toob. Klassikaline juhtum, kus jahimehest saab järsku jahisaak. Oma sellises teatavas hüsteerilisuses ja paranoilisuses sobib jutt pigem isegi 1950ndate ulmesse.

See novembris 1962 kirjutatud jutt on teine Pohli-Silverbergi avaldamiskokkuleppe alusel kirjutatud tekst, aga mulle see ei meeldi. Jutt on hästi ja leidlikult teostatud, aga teksti aines on minu jaoks surmavalt igav: teler, sarjad, produtsendid, haigla, eetiline konflikt, arstid, käsikiri, kes saab osa lõpuks surma? Ma ei vaata praktiliselt üldse töökohustustest vabal ajal televiisorit ja telesaateid laiemalt, mistõttu mingit äratundmishetke ei tekkinud, aines lihtsalt ei kõnetanud mind. Ulmejutte saab kirjutada palju põnevamatest asjadest.

Kuna olen täna heas tujus, siis panen loole hindeks «nelja».

3. Neighbor 5/5

Jaanuaris 1964 taas Galaxy ja Ifi toimetajale Frederik Pohlile kirjutatud lühijtt «Naaber» vastab üsna hästi minu maitsele. On üks planeet, kus elavad oma tipptasemel sõjatehnikaga varustatud kindluslossides omamoodi aristokraadid, kuna nende päralt on terve planeet, siis elavad nad üksteisest üsna kaugel, nende kindluste vahele mahub tükk tühja loodust. Aristokraadid valitsevad oma järeltulijaid ja majakondseid üsna keskaegses patriarhaalses vaimus.

Planeedil valitseb talv, maad katab ligi kümnemeetrine lumekiht ning ühe kindluse pealikule Michael Holtile ei anna juba aastakümneid rahu vana vihavaenlase Andrew McDermoti kindlus, mille viimane on ehitanud kiusu pärast Holti kindluse vaatevälja, kuigi ruumi oleks kõikjal mujalgi. Vaenlased on end aastate jooksul hambuni relvastanud ning valmis esimese provokatsiooni korral oma robotite armeesid ja tipptasemel sõjatehnikat vastase vastu käiku laskma.

Holt ootab kogu hingest McDermoti vähimatki provokatsiooni, et saaks oma vaenlase hävitada, ta on veendunud, et tema relvastus on vastase omast mäekõrguselt üle, aga uhkus keelab tal vaenust esimesena alustada. Kuni ühel hetkel teatab robotteener kontrollruumis vaenlase kindluse kiiskavaid metalltorne piidlevale Holtile, et temaga soovib ühendust saada McDermott isiklikult. Vana vaenlane pole temaga kunagi otse suhelnud…

Lõpuks Holt siiski vastab ning selgub, et tema vastane on murtud mees, tema suguvõsa on laiali jooksnud, ta on oma robotid ära saatnud ning on suremas ja soovib vaid ühte: et Holt tuleks talle tema lossi külla, et aidata tal…

Kuigi selles loos ei juhtu midagi pöörast, on siin ometi olemas põnev ja ulmeline setting, siin on huvitavad tegelased ja neid painav probleem. Loo lõpp on samuti kena. Kui Silverberg tahab, siis Silverberg oskab.

Selle jutu juurde käivas mälestuskillus leiab Silverberg, et parim ulmekirjanik on selline, kes tegeleb ulmega põhitöö kõrvalt. Kes kirjutab ulmet vaid siis, kui tal tõesti on midagi öelda, mitte selline, kes peab eluspüsimiseks päevast päeva vorpima kosmoseseiklusi. Selle sedastusega võib muidugi vaielda, aga teatud oludes oma tõetera selles leidub.

Igatahes on see jutt kirjutatud ajal, mil Silverberg luges oma põhitööks arheoloogiaalaste populaarteaduslike raamatute kirjutamist, mille jaoks materjali kogumine oli talle endale nauditav, mis saavutasid populaarsuse märksa laiemas auditooriumis kui autori varasem ulmelooming ning mis tõid ka märkimisväärselt rohkem sisse, kui ulmejutud oma valdkonna suhteliselt väikestes ajakirjades.

4. The Sixth Palace 3/5

Veebruaris 1964 kirjutatud «Kuues palee» on kummaline jutt, mida ma ei oska õieti kuidagi hinnata. Kuskil kaugel punase Valzari mingil planeedil on üks aardekamber, mida valvab ammukadunud tsivilisatsiooni ehitatud robot, kes tapab kõik sissesoovijad, kes ei mõista vastata roboti esitatud keerukatele küsimustele. Kaks aardekütti, Lipescu ja Bolzano, on varasematest ebaõnnestujatest tublisti õppinud ning varustatud suurepärase teadmistekoguga kavatsevad nad aardeni jõuda.

Esmalt läheneb robotvalvurile Lipescu, vastab ära terve müriaadi erinevaid keerukaid küsimusi matemaatika ja kümne muu teadusharu vallast, kuni lõpuks tapab robot ta täiesti õige vastuse peale! Bolzano on hämmingus, kuid otsustab siiski ka proovida…

Ei pea olema kirjandusteadlane, mõistmaks, et lugu on inspireerinud tänase briti ulme superstaari Alastair Reynoldsit kirjutama lühiromaani «Teemantkoerad». «Teemantkoerad» pole mu eriline lemmik, ja seda pole ka «Kuues palee». Esiteks ei õnnestu mulle kuidagi maha müüa ideed sellest, et mingit aaret või teadmistevaramut peaks valvama mehhanism, mis lubab kedagi väärisasjadele lähemale mingitele matemaatilistele probleemidele lahenduste teadmiste või mitteteadmiste järgi.

Teiseks «Kuuenda palee» hädaks on lahenduse teatav kergekaalulisus ja tugev absurdne iseloom, millest kõnelesin ka eelmise kogumiku mõne loo puhul. Sellised lõpud sobivad anekdoodile või valmile, aga vaevalt küll, et seiklusliku koega ulmejutule. Kokkuvõttes võib märkida, et jutt ei tekitanud minus mingeid aktiivseid vastumeelsuspuhanguid, aga ega ta minu jaoks õieti elama ka ei hakanud.

5. Flies 4/5

«Kärbsed» on kogumiku «Maa teine vari» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi tuntud. Kuldsed olendid (tulnukad) parandavad ära ja äratavad ellu kosmosekatastroofis hukkunud astronaudi Richard Cassiday ning saadavad ta tagasi Maale, kus ta hakkab aga käituma kummaliselt, otsides üles kõik oma endised lähedased ning hakkab neile koledal kombel haiget tegema. Nimelt on tulnukad taastanud ta ühe erandiga, nad on muutnud ta teadvust, enese väitel «teinud ta vastuvõtlikumaks kaasinimeste emotsioonidele»…

Lugu on hea, aga ei midagi pöörast. Ka jääb segaseks, miks Silverberg kirjutas Harlan Ellisoni šokeeriva ulme antoloogia «Ohtlikud visioonid» (1967) tarbeks just sellise üldse mitte väga ohtliku jutu. Analoog kärbsega, kellelt lapsed tiibu küljest rebivad ja nõelu sisse torgivad, on ju tabav, aga…

Igatahes meenutab Silverberg, et ühe antoloogia jaoks ühte Ellisoni juttu küsides hakkas viimane talle tüüpiliselt vinguma autorilepingu tingimuste üle, mispeale Silverbergil kihvatas ja ta pakkus Ellisonile välja, et koostagu too siis üks oma ulmeantoloogia. Viimane tegigi sõbra soovitust mööda ning oli paar nädalat hiljem, 18. oktoobril 1965 müünud oma antoloogiaidee maha suurkirjastusele Doubleday. Kohe hakkas Ellison oma kogumiku jaoks lugusid otsima ning kuuldes sõbralt raamatuplaanist kirjutas Silverberg novembris 1965 kohe valmis ka oma «ohtliku visiooni» – jutu «Kärbsed», mille Ellison kohe ka 88 dollari eest ära ostis.

Niimoodi väidab siis Silverberg, et just tema on 1960ndate kõige kuulsama ulmeantoloogia, rohkelt kordustrükke näinud (ja Silverbergile rahatšekke toonud) «Ohtlike visioonide» käivitaja.

6. Halfway House 3/5

Jaanuaris 1966 taas Frederik Pohlile kirjutatud «Maja poolel teel» on mu meelest üsna mittemidagiütlev jutuke. Franco Alfieri on üle-euroopalise konglomeraadi juht, geniaalne finantsinvestor ja lausa «maagilise puudutusega» firmajuht. Kõik, mis ta ette võtab, õnnestub, ta leiutab uusi lahendusi ettevõtluses, Alfieril on visiooni ja on haaret. Ning tal on ka kõrivähk, millesse mees on peatselt suremas.

Tulevikumaailmas on aga ühel kaugel tulnukate planeedil see haigus ravitav, opereeritav ning sinna Alfieri suundubki. Kuskil kosmoses on omalaadne jaotuspunkt, jutu pealkirjaks olev kosmosejaam, kus tulnukas Vuor peab n-ö. jumala ametit: tema peab langetama otsuseid, kes pääseb edasi soovitud kohta oma murele lahendust saama ja kes mitte.

Ta kuulab Alfieri mure ära ning kuidagi õnnestub ärimehel oma eksistentsi vajalikkus ja kasulikkus inimsoole tulnukale maha müüa. Ta pääseb edasi kaugesse maailma elupäästvale operatsioonile, kuid peab tasuks selle eest võtma järgnevaks viieks aastaks kohustuse asuda tööle sealsamas majas – ja nagu selgub pärast edukat operatsiooni, saab tema tööks senine tulnukas Vuori töö. Nüüd peab Alfieri viie aasta jooksul töötama jumalana ja otsustama, keda on maailmale vaja ja keda mitte, keda ootab ees lunastus ja pääsemine ning kes peab tagasi Maale pöörduma. Vastu oma paratamatule hukule ja hävingule.

Ja nii saabki Alfierist pikkadeks aastateks mees, kes peab langetama otsuseid inimsaatuste kohta… kuni ühel päeval seisab tema ees otsust ootamas üks ehitusmeister hinnerangi rassist – sellestsamast tsivilisatsioonist, kus tal kõrivähk välja raviti. Mehe mure ei paista aga olevat eriti kaalukas…

Minu meelest üpris hall ja igav jutt.

7. To the Dark Star 4/5

Aprillis 1966 kirjutatud «Tumeda tähe poole» on, nagu Silverberg uhkusega märgib, üks esimesi ulmetekste, mis käsitlevad mustade aukude temaatikat. Ja jutt on päris hea, nagu kõik eesti ulmehuvilisedki kogumiku «Maa teine vari» vahendusel veenduda on saanud.

Tumeda tähe surma ja mustaks auguks muutumist on vaatlema saadetud parimatest ekspertidest koosnev ekspeditsioon, kuhu kuuluvad maalane, mikrotsefaal Quendar IV-lt ja adapteeritud naine Maaga võrreldes kahekordse raskusjõuga Prooküoni süsteemist, keda Silverberg kirjeldab kui monoliitset lihaplokki. Seltskond tülitseb juba teel sündmuskohta ning tõeline konflikt puhkeb siis, kui on vaja leida kolmikust üks vabatahtlik, kes nõustuks suunduma eluohtlikule missioonile sureva tähe lähedusse…

Loomulikult on jutu sündmustikku käivitav probleemipüstitus läbinisti jama: sellisele ekspeditsioonile ei satuks mitte kuidagi säärane omavaheliseks koostööks ja suhtluseks võimetu trio, aga see on tolle perioodi ulmetekstidele tüüpiline, et igasuguseid kosmilisi uurimisretki kõlbaks nende läbimõelduse, psühholoogiliste ja sotsioloogiliste mõjurite arvestamise ning teadusliku ettevalmistusastme poolest võrrelda pigem rattamatkaga Kambjasse kui kasvõi lõbureisiga purjelaeval ümber maailma. Aga mis teha.

Need inimsuhted olid omas võtmes siiski leidlikud ja hoolimata sellest maakerasuurusest loogikaaugust see tekst mulle meeldib.

8. Passengers 3/5

Jaanuaris 1967 kirjutatud «Reisijaid» peab Silverberg ise esimeseks oma tõeliselt raskeks tekstiks. Ta meenutab, et eelmine, 1966. aasta tõi talle esimesed suured tunnustused (auhinnanominatsioonid, Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni presidendiks valimine), samuti oli see esimene aasta, mil ta oli täiega ja selgelt ulmes tagasi, ilmus palju uue loomeperioodi ja kvaliteedi kättejõudmisest märku andnud tekste jne.

Igatahes meenutab kirjanik, et pakkus lugu oma aja kõige raskemale toimetajale Damon Knightile, kes tollal oli just asunud koostama oma originaalantoloogiasarja Orbit. Knighti nõudmisel kirjutas Silverberg lugu neli korda ümber, ta ise rõhutab, et võinuks esimese variandi vabalt Frederik Pohlile maha müüa ja oma loominguga edasi minna, aga teksti müümine Knightile oli muutunud talle omaette kinnisideeks ja väljakutseks. Igatahes Orbiti 4. köites 1968. aastal jutt lõpuks ilmus ning tõi Silverbergile tolle esimese Nebula, mistõttu ei pannud kirjanik tagantjärele sugugi pahaks neid 5 erinevat versiooni loost, mis ta jaanuarist märtsini 1967 kirjutas.

«Reisijad» on Arvi Nikkarevi antoloogias «Aphra» ka eesti keeles kättesaadav, mistap võib sisu kohta öelda lühidalt vaid, et on maailm, kus tulnukad vallutavad lühikesteks ajavahemikeks inimeste teadvusi ning käituvad siis inimeste asemel selle aja jooksul, nagu neile pähe tuleb. Ühiskond on selliste järsku veidralt käituma hakkavate kaaskondanikega leppinud ja harjunud: peamiselt loodetakse, et see kuri juhus ennast uuesti ei tabaks.

Sellised mäluaugud tingivad olukordi, kus ühes voodis võivad järsku ärgata kaks võhivõõrast inimest, kes tulnukate valduses olles on teinud kurat teab mida… Miskipärast see lugu mulle eriti ei meeldi. Seda inimsuhete ja mäluaukude ja puuduva mineviku teemat on autor ise käsitlenud märksa paremini ja põhjalikumalt lühiromaanis «Mis juhtus siis, kui minevik taganes».

Ega ta pole halb lugu, aga ma eelistanuks sellisele skeemile-skeletile rohkem luudele kasvatatud liha. Praegu on selline kummaline puhta idee demonstratsioon, kus ümber minu meelest napib kirjanduslikku liha, vatti, mahtu. Mingeid ühisjooni võib leida ka varasema jutuga «Märgata nähtamatut», mis samuti räägib paariastaatusest ja ühiskonna suhtumisest, ning mis on siinarvustatavast palast märksa parem.

Aga minu mittemeeldivus on subjektiivset laadi, objektiivselt on vist tegu väga kõva jutuga.

9. Bride 91 2/5

Märtsis 1967 taas Fred Pohlile kirjutatud jutuke «Pruut 91» räägib maalaste ja tulnukate vahelistest intiimsuhetest. Nende 1962. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel Pohl avaldas selle, aga kõnealune tekst (ja laiemalt suund, kuhu Silverbergi ilukirjandus oli tol perioodil pöördumas) ei meeldinud talle üldse. Pohl kirjutas Silverbergile: «Palun, Bob, jäta see eksistentsialistlik lootusetus Sartre’ile ja Philip K. Dickile, see tüütab lugejad surnuks ja ei tööta eriti ka käesoleva toimetaja peal… 80% ulmekirjanikest kulutab 80% oma ajast seksist, homoseksist, interseksist kirjutamisele! Jeesus Kristus, Bob, milline raiskamine! Lugejate hinnangul on selline kirjandus tüütu ja üksluine rämps.»

Peab ütlema, et mis puutub juttu «Pruut 91», nõustun selle Frederik Pohli hinnanguga täiel määral. Lugu on täielik jamps. Kirja on see pandud sellises jantlikus võtmes ning räägib see sellest, kuidas üks maalane on sõlminud kuuekuulise abielulepingu ühe tulnuknaisega ja kuidas siis see naine püüab inimnaise stereotüüpset käitumist jäljendada, et oma mehele ikka korralik ja klassikaline abikaasa olla.

Täielik rämps. Nii kõrge hinde saab lugu, kuna sellel on siiski olemas täiesti jälgitav süžee.

10. Going Down Smooth 1/5

«Sujuvalt vee alla» on kirjutatud taas kord valmis kaanepildi järgi. Nimelt saatis Fred Pohl detsembris 1967 Silverbergile ajakirja Galaxy ühe värske kaanepildi, mis kujutas hiiglaslikku persikoopide süsteemi veest välja vaatamas, selle kõrval üsna väiksena tunduv pisut aurupungiliku olekuga sõjalaev. Silverberg tundis oma vana tegevuse (kaanepildi järgi loo kirjutamine) järele nostalgilist igatsust ja kirjutaski loo.

Nüüd tuleb aru saada, et pilt on tõeliselt suure potentsiaaliga ja võimaldaks väga vinge seiklusloo teha. Paraku on vahepeal 10 aastat mööda läinud ja see pole enam see Silverberg.

Kui ei oleks olemas Lauri Lukase arvustust Ulmekirjanduse BAASis, peaksin tunnistama, et ma ei saanud sellest 8-leheküljelisest teadvuse voolust mitte tuhkagi aru, aga pärast Lauri sisukokkuvõtte lugemist tuleb tunnistada, et vist miskit sellist oli jah. Probleem on selles, et jutt on erakordselt sellise suvalise ja mitte kaasa mõtlema kutsuva stiiliga paberile visatud, samas puudub tegevus, tegelased, jutustaja, korralik dialoog ja narratiiv. On mingi hämu.

Igatahes minu mõte läks lugemise ajal lootusetult uitama ning enamvähem kohe pärast jutu lõpetamist olin ma unustanud, millest see rääkis.

Võite kolm korda arvata, kas Frederik Pohlile see kirjanduslik ekskre… eksperiment meeldis või mitte. Aga noh, kaanepilt oli ju olemas ja tellitud lugu kah, mis kaanepildile tõesti mingil määral vastas. Aga milline raiskamine…

11. The Fangs of the Trees 5/5

Jutustus «Kui puud näitavad hambaid» on kogumiku «Maa teine vari» vahendusel eesti lugejale hästi tuntud. Mäletan, et kogumiku maakeelse ilmumise järel pidasin just seda teksti raamatu tuumakaimaks ning märkimisväärselt seda hinnangut pole olnud vaja revideerida. Ütleme vaid, et «Armunud Ishmael» on jätkuvalt pjedestaalil kohe selle kõrval ning aastatega on sinna autahvlile lisandunud  «Varjatud võimetest».

Zen Holbrook on ühel kaugel planeedil mahlapuudeplantaator, tal on külas vennatütar Naomi, kes on tema personifitseeritud mahlapuid (kes on veidrad lihaga toidetavad elusolendid) sügavalt armastama hakanud, kui ootamatult jõuab planeedile mahlapuudehaigus, mis sunnib Holbrooki osa oma istandusest hävitama.  Lugu on hästi lihtne, siin on väga leidlik aga üldse mitte keerukas emotsionaalne konflikt, fantastiline setting, tekst on hästi dünaamiline ja põnev, lisaks ka värvikas ja hoogne.

Silverberg meenutab, et see on esimene tekst, mille ta kirjutas pärast traagilist tulekahju. Nimelt ärkasid Silverbergid ühel 1968. aasta veebruariööl kell kolm oma New Yorgi majas selle peale, et maja põles. Silverberg ja ta abikaasa Barbara pääsesid majast eluga välja, aga kahjutuli hävitas suure osa puust hoonest, mida kirjanik väga armastas. Järgmised neliteist kuud kulusid remonditöödeks ja maja uuesti sisustamiseks, lisaks tabas kirjanikku närvivapustus.

Silverbergi sõnul vähenes ta kirjutamisproduktiivsus sellel perioodil katastroofiliselt ning ta meenutab, kui raske oli tal märtsis 1968 kirjutusmasina taga jutule keskenduda. Noh, toime hilisem suurmeister sellega tuli ning valmis üks tema 1960ndate õnnestunumaid saavutusi.

12. Ishmael in Love 5/5

Samuti märtsis 1968 kirjutatud «Armunud Ishmael» algab kuulsa ja kirjanduslikest allusioonidest tiine lausega «Kutsuge mind Ishmaeliks». Jutt räägib intelligentsetest delfiinidest, kes töötavad merebioloogide teenistuses St. Croix’s USA Neitsisaartel Gerard-Worzeli Merevee Efektiivkasutuse Jaamas. Loo minajutustaja, delfiin Ishmael on aga armunud jaama teadustöötajasse miss Lisabeth Calkinsisse.

Ei pea vist vastama küsimusele, kas saab sellisel armastusel olla mingitki perspektiivi. Emotsionaalne, dünaamiline ja ootamatu perspektiivi alt jutustatud lugu on üks minu absoluutseid lemmikuid kogumikust «Maa teine vari», mida ma pean jätkuvalt kirjaniku tugevaimaks originaalkogumikuks.

Lisaks delfiini õnnetule armuloole on siin ka põnevusloo liin: osa jaama töötajaid tahab inimeste-delfiinide koostööd lõpetada ja kavandab diversiooniakti, nad tõmbab aga haneks just minajutustaja, laiksilm-delfiin Ishmael.

Kirjanik meenutab, et sai jutu jaoks inspiratsiooni ajakirjas Science ilmunud delfiinide-alasest artiklist, viimased olid tollal teaduses trendikas uurimisteema. Silverbergil oli ajakirja Fantasy & Science Fiction toimetaja Edward L. Fermaniga tollal kokkulepe, et ta saadab talle looideede sünopsised ja kui need Fermanile meeldivad, kirjutab lood valmis, mille siis viimane on kohustatud avaldama. Igatahes unustas ta tulekahjujärgses vaimses hajaliolekus sisukokkuvõtte saatmata, aga Ferman ostis jutu ometi, tõsi, hiljem peale tulnud uued jutud lükkasid selle avaldamist ligi kaks aastat edasi.

13. Ringing the Changes 3/5

Silverberg meenutab, et kirjutas jutu «Kordused, väikeste variatsioonidega» palavikulise, katastroofilise ja poliitilisi mõrvu täis 1968. aasta suvel Anne McCaffrey tellimusel, kes pani kokku maagiast ja alkeemiast rääkivat originaalantoloogiat «Alchemy and Academe». Silverberg ei oleks Silverberg, kui ta ei mainiks, et tänu Perni loheratsurite sarjale maailmakuulsaks saanud McCaffrey nimele on antoloogia üle elanud mitmeid kordustrükke ning jäänud vähemalt 20 aastaks raamatulettidel saadavaks, mis on temale tähendanud regulaarseid rahatšekke kordustrükkide honorarisummaga.

Kuna alkeemia räägib asjade oleku muutusest, kirjutas Silverberg loo muutustest. Mingi hunnik teadvusi on mingi olulise edasikandumise huvides kehadest lahutatud ning nende tagasiühendamine õigete kehadega ei õnnestu. Osa teadvusi satub valedesse kehadesse ja neid proovitakse üha uuesti ja uuesti kehade vahel vahetada, et nad oma kodukehasse tagasi jõuaks.

Lugu vaatlebki ühe mehe tundeid ja arutlusi järjest valedesse kehadesse sattudes, neid inimesi uurides ning otsustades, et talle ikka ei meeldi see vale keha. Nimelt on võimalik teadvusel õigesse kehasse jõudes märku anda, et rohkem pole vaja vahetusprotsesse teha, et nüüd on korras. Niimoodi peategelane järjest rändab erinevate kehade vahel, kuni avastab end lõpuks mõttelt, et kas ta tahab oma originaalkehasse üldse tagasi?

Kehv jutt ei olnud, aga midagi erilist ka mitte.

14. Sundance 3/5

«Päikesetants» on Robert Silverbergi üks kuulsamaid ja tunnustatumaid lugusid. Seda on ka ohtralt taasavaldatud ja veel ohtramalt kiidetud. Ma saan kiituse ja kordustrükkide põhjusest ilusti aru ning mõistan loo objektiivset paatoslikku ja tehnilist väärtust, aga minust läks see tekst miskipärast mööda. Ei kõnetanud.

See septembris 1968 kirjutatud pala on ka üks põhjusi, miks «Armunud Ishmaeli» ilmumine ajakirjas Fantasy & Science Fiction pidevalt edasi lükkus. Võite aimata minu hämmingut. Igatahes saavutas tekst ilmumisjärgselt suure menu, jõudis Nebula auhinna finalistide sekka, aga Silverberg taandas ise teksti konkursilt, kuna ta kandideeris samas kategoorias juba jutuga «Reisijad», mida pidas lihtsamaks ja efektsemaks looks. Kalkuleering tasus ära, kirjanik ei pidanud iseendaga konkureerima ning viiski oma esimese Nebula auhinna koju.

Üsna segane ja unenäoline jutt räägib planeedist, kus grupp maalasi hävitab mittemõistusliku Sööjate eluvormi esindajaid, et saaks planeedile inimesi koloniseerida. Üks labiilse närvisüsteemiga töötaja hakkab aga segi pöörama ja talle hakkab tunduma, et ta hävitab mõistuslikke olendeid.

Indiaani juurtega tegelane hakkab nägema paralleele oma esivanemate hävitamisel 19. sajandi Metsikus Läänes ja oma praegusel tegevusel. Ta asub eluvormi uurima, talle hakkab tunduma, et need peavad mingit rituaalset päikesetantsu, antropoloogina hakkab ta nende keskel palju aega veetma ning tantsus osalema.

Ülejäänud grupi töötajad näevad seda käitumist aga vaid kui mastaapset vaimset kokkuvarisemist ja sassipööramist. Lugu on mitmekihiline, kohati pisut unenäoline ja on raske aru saada, mis on tõde ja mis näivreaalsus. Selline pisut philipkdickilik tekst, lisaks on see jutustatud mitmes erinevas isikus, mis loo jälgimist palju kergemaks ei tee. Kokkuvõte: tunnustan, aga isiklikult eriti ei meeldi.

15. How It Was When the Past Went Away 4/5

Novembris 1968 kirjutatud lühiromaan «Mis juhtus siis, kui minevik taganes» mulle omal ajal kogumikust «Maa teine vari» väga ei meeldinud. Nüüd värskelt üle loetuna hindan teksti märksa kõrgemalt. Silverberg meenutab, et kolis novembris 1968 tagasi oma remonditud majja, kus tööd tegelikult veel kuid jätkusid, aga ta vajas tagasi oma kabinetti, kirjutuslaua taha pääsemist ja justkui selle situatsiooni taastumise tänutäheks kirjutas valmis selle tuumaka teksti.

Lugu ilmus originaalantoloogias «Three for Tomorrow», mille ideena pakkus Arthur C. Clarke eessõnas välja teema tehnoloogilise arenguga korrelatsioonis süvenevast inimkonna haavatavusest. Sellest lugu räägibki. Keegi antisotsiaalne terrorist laseb San Francisco veevarustussüsteemi mäluhävitusnarkootikumi ning järgmisel päeval ärkavad kõik kraanivett joonud inimesed erineva pikkusega mälulüngaga: kes ei mäleta paari viimast kuud, kes pikemaid perioode oma elust.

Kuna mitte kõik inimesed linnas ei olnud aga kraanivee joojad, siis on ka kodanikke, kel mälu alles. Selline vägagi põnev sotsiaalse fantastika valda kuuluv mõtteeksperiment: on loodud huvitav probleem, situatsioon ja Silverberg asub siis näitama, mis erinevate inimestega sellises olukorras toimuma hakkab. Mis saab, kui abikaasad ei tunne üksteist hommikul voodis ärgates ära, mis saab, kui mitu kuud tagasi mehest lahutanud naine tuleb rahulikult tema korterisse, kuna ei mäleta lahkukolimist jne jne.

Loos pole midagi hüpererilist, aga ometi mulle meeldis.

16. After the Myths Went Home 3/5

«Pärast müütide lahkumist» on üsna keskpärane jutt. Silverberg meenutab, et Ed Ferman hakkas korjama lugusid ajakirja Fantasy & Science Fiction 20. aastapäeva tähistava juubelinumbri jaoks ning Silverberg kirjutas sinna selle pala, mille Ferman ka koheselt ostis, aga eri põhjustel puksisid hiljem laekunud teiste autorite paremad lood selle juubelinumbrist välja. Ma ei imesta.

Silverberg kirjutab, et oli fakti üle kaunis mossis, aga hiljem on siiski sattunud kõigisse järgmistesse juubelinumbritesse, mis tema pahameelt lahutas.

Kauges tulevikus kutsuvad üliarenenud inimesed, kes vahetavad soovi järgi oma kehasid jne, mingi masina abil välja erinevaid ajaloolisi isikuid: Napoleon osutub väga efektseks ja põnevaks persooniks, Winston Churchill on aga pettumus, kuna joob liiga palju.

Ajaloolistest isikutest tüdinuna otsustavad tuleviklased välja kutsuda mütoloogilisi tegelasi. Toimuvad uhked ettevalmistused, planeetidelt tuleb kaugeid külalisi etendust vaatama, ilm tehakse seks puhuks ilusaks, dekoreeritakse ümbrus. Ja siis hakataksegi pihta. Välja kutsutakse Aadam ja Eeva, sokujalgne Paan, terve ports Vana-Kreeka kangelasi: Hektor, Achilleus, Orpheus, Perseus, Odysseus jpt, lisaks Gilgameš, Baal, Krišna, Quetzalcoatl, taanlane Holger, Ptah, Thor, Nimrod, Set ja nii edasi.

Tuleviklased tüdivad aga kergelt ning välja asutakse kutsuma nooremaid jumalaid nagu teadusjumalad Newton, Einstein, Oppenheimer, Kopernik, Freud, aga ka emantsipatsioonijumal Abraham Lincoln, nooruse ja kevade jumal John F. Kennedy jne. Kennedy vaidleb vastu, et tema pole jumal ja mütoloogiline tegelane, vaid eksisteeris päriselt, aga tuleviklased kinnitavad, et temast sai müüt.

Lugu räägibki nagu müütidest ja vanadest jumalatest ja neist ärapööramisest ja iga ühiskonna vajadusest müütide ja jumaluste järele, aga kui te nüüd arvate, et see on üks lahe ja värvikas ja leidlik ja dünaamiline lugu, siis te eksite. Silverberg on selle kuidagi täiesti empaatiata ja ükskõikselt ja igavalt kirja pannud, ta loetleb sündmusi ja nimesid, mitte ei jutusta. Eks ta mingit teatavat iidset kreeka müüdistiili püüab järele aimata, aga miks sellist pala just sellises teostuses siia maailma tarvis oli, mina ei mõista.

17. The Pleasure of Their Company 5/5

Augustis 1969 kirjutatud «Rõõm nende seltskonnast» on üks «Ringing the Changes» kogumiku varemlugemata tekstidest meeldivamaid üllatusi. Just sellise ulmega seostub mul 1960ndate Silverberg (oma parimail hetkil).

Bradley Maailma nimelise planeedi president Thomas Voigtland põgeneb üksinda kosmoselaevas. Tema juhitud riigis toimus kindral McAllisteri juhitud hunta korraldatud riigipööre ning poleks Voigtland kiiremas korras põgenenud, oleks ta koheselt tapetud. Ta ei saanud kaasa võtta oma abikaasat, poega-tütart ega oma vana sõpra ja poliitilist mentorit, kuna nad kõik asusid parajasti planeedi eri piirkondades, ning nii on ta põgenenud üksinda.

Kosmoselaeva on ta kaasa võtnud varem valmisprogrammeeritud «Kuubid», n-ö. tehislikud kopeeritud teadvused nendest talle kallitest inimestest, lisaks portsu Kuupe erinevatest ajaloolistest suurkujudest (Ovidius, Shakespeare, Attila jne). Oma pikal teekonnal järgmise asustatud punktini lülitab siis Voigtland neid Kuupe üksteise järel sisse ja vestleb nendega, samuti saavad need omavahel vestelda.

Pikal teel hakkab Voigtlandi painama tema lähedaste tegelik saatus koduplaneedil, aga ta teab, et ei tohi sideseanssi aktiveerida, kuna muutub siis huntale nähtavaks ja ta püütaks kiiremate kosmoselaevadega kerge vaevaga kinni. Samuti hakkab teda südametunnistus piinama, et ta niimoodi argpükslikult pages, jättes lähedased inimesed partisanisõda pidama… Kuupidelt saab ta siiski kinnitust ja julgustust, et tegi õigesti, kuna nii on partisanidel tema näol olemas sümboolne juht, kelle nimel võidelda jne.

Voigtland usub seda, kuni ühel hetkel siiski loob sideseansi: tegelikkus on kohutav: pooled ta lähedastest on hukkunud ning tema poliitiline mentor ja partisanisõja juht nimetab teda pikema jututa reeturiks…

Väga lahe lugu! Nagu ka eelmise müütide loo puhul nii on ka siin näha Silverbergi huvi erinevate ajalooliste isikute ja nende virtuaalse uuestiloomise vastu, mis 1980ndail väljendus mitmes vägagi meisterlikus tekstis. Kiidan.

Silverberg on meenutanud, et 1960ndate lõpul, mil ta selle loo kirjutas, tundus, et ulmeajakirjad on väljasurev nähtus, neid oli järgi jäänud 5-6 ning üha enam hakkas uut ulmet ilmuma originaalantoloogiate sarjades nagu Orbit (koostaja Damon Knight), Universe (Terry Carr), New Dimensions (Silverberg ise), Quark (Samuel R. Delany), Nova (Harry Harrison) jt.

Sama kirjastus, mis oli 1950ndail andnud välja Larry T. Shaw toimetatud ajakirja Infinity, otsustas kaubamärgi originaalantoloogiasarjana tagasi tuua, seda võeti toimetama teenekas ulmefänn Bob Hoskins ning just selle sarja jaoks omaaegse Infinity-ajakirja teenekas kaasautor Silverberg selle loo kirjutaski.

18. We Know Who We Are 3/5

«Me teame, kes me oleme» on jutustatud sellises kummalises pisut tardunud stiilis, väga sobilikus postapokalüptilisse maailma, esimese paralleelina meenuski kohe sama kirjaniku «Öötiivad». Paraku pole septembris 1969 ajakirja Amazing Stories (mille regulaarne kaastööline Silverberg 1950ndail oli) uue toimetaja Ted White’i palvel kirjutatud lugu süžeelt sama kandev.

Hiilgav Linn elab oma tardunud elu keset kõrbe. Kõrgtehnoloogiline linn rahuldab kõik selle elanike vajadused, kes on huvitud sübariidid, nad ei tee midagi, lihtsalt vegeteerivad oma perfektses elus. Linn paikneb purpurkõrbes Järve, Kust Ei Tulda Tagasi ja Kaladeta Jõe vahel. Ühel päeval kohtab linna piiril jalutav noormees Skagg kõrbest tulevat neidu, kes tutvustab ennast Fa Sol La’na ja kes on tulnud Hiilgavasse Linna, et siseneda Teadmiste Masinasse.

Selline tabuks muudetud suur hoone linna keskel tõesti eksisteerib, aga elanikele on rangelt keelatud sinna siseneda, et see tegevus olla tapvate tagajärgedega. Ometi viib Skagg tüdruku linna keskväljakule ja vaatab õuduses, kuidas see Masinasse siseneb, ikka et uusi teadmisi ja kirgastumist kogeda. Ta ei julgenud tüdruku kutsetest hoolimata kaasa minna…

Juhtub veel üht-koma-teist, mille tulemusena lõpuks Skagg lahkub linnast ja asub rännakule, et õppida tundma uusi paiku. Linnaelanikud jäävad aga nagu mantrat kordama oma lauset: «Me teame, kes me oleme. Me teame, mida me tahame. Me oleme õnnelikud.» Aga kuidagi tuim ja kesisevõitu süžeega on see jutt. Fiiling on, aga sisu ei tule järgi.

19. Something Wild Is Loose 5/5

Jutustus «Midagi tundmatut eksleb vabana» ei meeldinud mulle omal ajal, 1990ndate alul üldse. See ilmus lühikeste ajavahedega eesti keeles suisa kolmes eri tõlkes, ujus nii öelda pidevalt silma alla ja tundus toona kole tüütu. Nüüd üle lugedes tundus tekst ootamatult värske ja mõnus.

See detsembris 1969 Ben Bova koostatud originaalantoloogiale «The Many Worlds of Science Fiction» kirjutatud tekst on pärit ajast, mil Silverberg oli jõudnud oma kirjandusliku karjääri tipptasemele: tema sulest ilmus sel ja järgnevail aastail 3-4 absoluutset tippromaani aastas, lisaks lühiproosat: viieteist aasta eest alustanud pulpautorist oli saanud tippkirjanik, üks oma põlvkonna silmapaistvamaid tipploojaid.

Oma kolme tõlke tõttu ei vaja ka «Midagi tundmatut eksleb vabana» ilmselt sisututvustust. Maaväline olend Vsiir satub kogemata Maale suunduva ruumilaeva pardale, ta püüab telepaatiliselt meeskonnaliikmetega nende unede ajal (sest ainult siis on see võimalik) ühendust võtta, kuid põhjustab sellega neis vaid luupainajaid. Maale jõudes suudab olend kohe üles leida kosmodroomi haigla ja jätkab seal üha fataalsemate tulemustega oma kontaktipüüdlusi… Õnneks on haigla neuropatoloogiaosakonna peaarst dr Peter Mookherji telepaat.

Ma ei oskagi täpselt öelda, mis mulle nüüd selle loo juures võrreldes varasema mittemeeldimisega oli meeldima hakanud, lihtsalt selline subjektiivne tunne.

20. The Reality Trip 5/5

Jaanuaris 1970 kirjutatud «Reaalsustripp» on kummaline jutt. Korraga traagiline, hüsteeriline, irooniline ja humoorikas. Ja tegu on looga, mis kõigi reeglite järgi mulle üldse meeldida ei tohiks.

Ühes hotellitoas elab mees nimega Knecht. Elab üksinda ja tagasitõmbunult. Tegelikult pole ta inimene, vaid krabilaadne tulnukas, kellele on selga tõmmatud kunstmaterjalist inimesekostüüm. Ta saadab oma koduplaneedile päevas kaks korda informatsiooni Maa kohta, kõike, mida ta märkab ja oluliseks peab. Ühel hetkel hakkab talle külge kleepuma sealsamas hotellis elav naisterahvas Elizabeth Cooke. Kõhn ja üldse mitte ilus, aga selle eest kohutavalt tüütu, hoolitsev, emalik, võltsemotsionaalne ja kõige krooniks kohutavalt kehv luulejata. Viimane on oluline, sest just ettekäändega oma luuletusi Knechtile ette lugeda ta tutvust sobitabki.

Varsti hakkab naine peale suruma intiimsemat suhet ja läbikäimist. Mees põikleb ja põikleb, aga miski ei aita ja lõpuks ronib ta naise ees oma kestast välja. Kõige krooniks see vaid ehmatab naist, aga pärast järelemõtlemist on ta nõus emotsionaalseks suhteks ka tulnukaga. Edasi avastab Knecht, et samas hotellis elab veel üks tema rassist tulnukas, kes temaga sarnast informaatoritööd teeb. Ta saab tolle nõusse, et nad seksuaalakti etendaksid ja siis justkui kogemata naisele vahele jääksid – kõik ikka tollest lahtisaamise nimel. Pole vist vaja öelda, et ei aita seegi, naine on hea meelega nõus kahe krabilaadse tulnuka suhtes kolmandaks osapooleks tulema…

Vot täpselt nii hullumeelne ja lõbus jutt see ongi. Süžee teeb veel paar uperpalli ning loo lõpus tuleb hoopis üles samaaegselt naljakas ja traagiline noot. Ehk siis kui Silverberg tahab, tulevad tal teistest liikidest ja seksuaalsuhetest rääkivad lood (lisaks käesolevale siis veel näiteks «Armunud Ishmael») väga hästi välja. Aga leidub ka täielikku oksendust («Pruut 91»).

Silverberg märgib, et valis selle loo oma parimate lugude sarja teise köite lõpulooks teadlikult: näitamaks, milliseks oli 15 aastaga arenenud see surmtõsist kosmosepulpi viljelenud ulmest vaimustunud nooruk. Ta oli jõudnud tippu: käes olid esimesed Hugo ja Nebula preemiad, ta oli pidanud SFWA presidendi ametit ning samal 1970. aastal oli ta Heidelbergis toimunud World Science Fiction Conventioni aukülaline.

Ees ootasid keskeakriis, ulme kirjutamisest viieks aastaks loobumine, abielulahutus ning kolimine nii armastatud sünnilinnast New Yorgist kontinendi teisele kaldale San Franciscosse, kus elab tänaseni. Nagu ta ise märgib, tuli sellest kriiside perioodist 1980. aastal välja juba hoopis teistsugune inimene ja kirjanik.

Read Full Post »

Robert Silverberg. The Collected Stories of Robert Silverberg. Volume Four: The Road to Nightfall. 347 lk. HarperCollins. London, 1996.

Robert Silverbergi kuueköitelise «Kogutud juttude» tsükli, mis sisaldab tegelikult valitud jutte, neljas köide on tegelikult esimene. Kronoloogiliselt. Köide käsitleb algaja seiklusulmet kirjutada vihtuva noorkirjanik Silverbergi loomingu esimest kuut aastat alates debüüdist aastal 1954 kuni esimese ulmest eemaldumiseni aastal 1959.

Kogumiku koondhinne tuleb kõrgem kui üksikute lugude keskmine, kuna tervikuna on mu meelest tegu vägagi õnnestunud raamatuga. Esiotsa tuleb imetleda autori julgust oma noorusaja suhteliselt keskpärast jutuloomingut niimoodi vanuigi kokku koguda ja ilmarahvale näha pakkuda. Häbenemiseks pole tegelikult põhjust, aga ometi võinuks auhinnatud suurmeister vabalt ka oma varase loomingu uusavaldamisele veto panna.

Eriti kiidan juttude ees olevaid memuaarse sisuga sissejuhatusi, kus Silverberg paigutab tutvustatava loo kenasti oma tollase elu ja loomingu ning sõprade konteksti, õieti nimetabki ta seda kuueköitelist projekti ise «biograafiaks juttudes», mida see suurepäraselt ja väga tabavalt ka on. Ja sellisena on see ehk nauditavamgi lugemiselamus, kui seda olnuks pelk elulookirjeldus. Ehk peaks sellise formaadi kirjanikele suisa kohustuslikuks tegema, see on märksa teravmeelsem ja lugejale huvitavam moodus kellegi noorusajast ja varasest elukäigust aimu saamiseks.

See kirjastuses HarperCollins ilmunud kenasti kujundatud raamat viis igatahes mind meeldivale ajareisile 1950ndate keskpaiga digestajakirjade buumi aegsesse New Yorki, kus päeval ja ööl vihtus oma kirjutusmasina taga jutte kirjutada noor fanaatiline ulmekirjanik Robert Silverberg, soovides korraga saada suureks kunstnikuks ja edukaks kirjanikuks. Neid püüdlusi näitab väga hästi ka see raamat.

Sest olgu rõhutatud, et kuigi Silverberg kirjutas oma esimese kuue loominguaasta jooksul tohututes kogustes odavaid kosmoseoopereid ja planeediseiklusi, siis sellesse köitesse pole sedasorti süüdimatust ja mõnuga tehtud seiklusulmest jõudnud midagi. Siin on ikka rohkem tekstid noore kirjaniku otsinguteedest ja eksperimenteerimistest kuulsate eeskujude stiilis või uute tehniliste võtetega. Väga vajalik köide kõigile angloameerika ajakirjaulme ajaloo huvilistele, aga kindlasti tuleks täieliku pildi saamiseks kõrvale tarbida ka seda mainitud Silverbergi mõnusalt süüdimatut seiklusulmet.

1. The Road to Nightfall 4/5

Oma valitud lühiproosa paremiku kogumikesarja 4. köidet, mis katab kronoloogiliselt kirjaniku esimest tegutsemiskümnendit ja loomeperioodi – 1950ndaid, alustab Robert Silverberg vast oma tolle perioodi ühe silmatorkavama jutuga, mitte aga (igaks juhuks) näiteks debüütlooga.

«Öösse viiv teekond» on kirjutatud kirjaniku debüteerimise ajal, 1954. aastal, aga pärast seda, kui seitse või kaheksa ajakirjatoimetajat olid selle teksti kui liiga depressiivse, morbiidse ja negativistliku ning avaldamiskõlbmatu tagasi lükanud, pani Silverberg teksti riiulisse. Kaks aastat hiljem näitas ta seda äsja Clevelandist New Yorki ja täpselt tema naabrimeheks kolinud noorele Harlan Ellisonile, kes karjatas loo lugemise järel: «Hiilgav! Suurepärane!» ning lubas tekstile ise avaldamiskoha leida.

Selle ta varsti leidiski Hans Stefan Santessoni ajakirja Fantastic Universe näol, kus jutt lõpuks ilmavalgust nägi.

Loo tegevus toimub tuumasõjajärgses New Yorgis aastal 2054, kogu linn on varemeis, Appalatši mäestik äärmiselt radioaktiivne ning linnas (nagu ka kogu maailmas) napib toitu. Sellest, mis saab toidu otsalõppemise järel jõuetust ja vaimselt ning moraalselt degradeerunud inimühiskonnast, see jutt räägibki. Kannibalismist on kirjutatud palju-palju, ning Silverbergki möönab, et ei mõista, mis selles loos toona nii erilist tundus, et see riiulile pidi jääma, kuna Damon Knight, Fritz Leiber ja Theodore Sturgeon olid taolisi tekste ometi juba avaldanud.

Loo sisu on kaunis keskpärane, midagi üllatavat pole ka kumuleeruva pinge vallandumislaadis ning lõpplahenduses, tekst on isegi natuke puine ja dialoogid mitte kõige profimalt tehtud, aga midagi selles jutus on. Midagi painavat. Ehk mõned napid talveõhtuse varemeis New Yorgi kirjeldused, kus varjudena liiguvad ringi jõuetud ja näljas inimesed, kes ajuti gruppidesse koondudes koeri püüavad ning neid seejärel söögiks ära jagavad, või kasside-koerte otsalõppemise järel sedasama oma nõrgemate kaaskodanikega ette võtavad… Kui Charles Dickens oleks kirjutanud midagi tuumasõjajärgsest talvisest Londoni tööstusmaastikust, kus vohab kannibalism, oleks tulemus ehk midagi pisut sarnast 🙂

Loomulikult on see lugu toidu otsalõppemise ja geograafilise immobiilsuse seisukohast ning kannibalismini jõudmise kirjeldusilt täiesti üks suur kehastunud loogikaauk, aga need mõjusad ja lummavad kirjeldused tõesti päästavad selle noore autori kohati toore ja logiseva vaimusünnitise.

2. Gorgon Planet 3/5

Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) 21. suurmeistri (2004) Robert Silverbergi debüütjutt «Gorgo planeet» ei ole üldsegi väga halb jutt.

See ongi minu peamine emotsioon selle lühikese planeediseikluse lugemise järel. Tuleb arvestada, et on aasta 1953, kui 18-aastane Silverberg selle kirja paneb, on 1950ndate ulmeajakirjade buumi aeg, ilmub tohutult palju üsna kehvakvaliteedilisi ajakirju ja veelgi rohkem neis nigelal tasemel lühiproosat, kõige halvemat seiklusulmet, mis on mõneti hullemgi kui ajakirjaulme alguskümnendil (1926-1935) kirjutatu, korrates samu skeeme vormistuselt pisut ajakohasemalt, aga samas sisult kuidagi primitiivsemalt ja banaalsemalt, alguskümnendi vaimustuse ja sädeluseta.

Ja kõige selle keskel debüteerib hilisem klassik.

8-liikmeline kosmoselaevameeskond on maandunud Orioni planeedil Bellatrix IV ning asunud seda uurima, kuni üks meeskonnaliige järsku kivistunult leitakse. Peatselt jagab ta saatust teine astronaut, kuid sel korral õnnestub ülejäänud meeskonnal tema surma pealt näha: mees pageb metsast välja, teda jälitab miski veider olevus, nad ei saavuta kehalist kontakti, aga hetkelise silmside järel meeskonnaliige kivistub…

Eks vastav kreeka müüt on lugejaile teada, aga Silverberg suudab selle kõik 1954. aasta ja debüütjutu kohta hämmastavalt normaalselt välja mängida.

Kohutavalt ulmeajakirjas debüteerimisest unistanud kirjanik meenutab, et kõik see kukkus üsna kehvasti välja: lugu lükati korduvalt tagasi ning lõpuks avaldas selle Peter Hamiltoni toimetatud šoti ulmeajakiri Nebula Science Fiction, makstes noorele autorile 12 dollarit ja 60 senti, mille kohta Silverberg rõhutab, et umbkaudu tänapäevase vääringu saamiseks tuleks summa kümnega korrutada. Pole paha.

3. The Silent Colony 2/5

«Vaikne koloonia» on kaunis mõttetu 3-leheküljeline jutujubin, mille kohta Silverberg on meenutanud, et püüdis selle kirjutada oma 8 aastat vanema ja paar aastat varem debüteerinud aga juba kuulsa kolleegi Robert Sheckley juttude eeskujul. Ses mõttes on Silverberg igati õnnestunud, kuna halvemat sorti sheckleylik anekdootliku puändiga jant ongi välja kukkunud.

Kolm iidvana kosmilist olendit Skrid, Ullowa ja Emerak lähenevad tähesüsteemile, mille kolmandal planeedil avastavad elu, aga kummaliselt mittemõtlevad elusolendid. Vaidlevad, kas maksab neid lähemalt uurima minna, kuna kolmas planeet on tähele ikka kuradima lähedal ja see võib tervisele ohtlikuks osutuda. Anekdoodile kohaselt on lool täiesti higine ja WTF?!-emotsiooni tekitav puänt.

Silverberg on heldimusega meenutanud, kuidas Robert A. W. Lowndes ostis jutu 15 dollari eest ning see ilmus tema toimetatud ajakirjas Future Science Fiction kõrvuti Philip K. Dicki, Algis Budryse ja Marion Zimmer Bradley tekstidega ning kuidas ta seda ajakirjanumbrit kõigile näitas. Palju õnne.

4. Absolutely Inflexible 4/5

Lühijutt «Täiesti paindumatu» on oma aja laps. Sellega pean ma silmas seda, et see on noore alustava kirjamehe üks konveierilt tulnud töid, et endal hinge sees hoida, perioodist, mil Silverberg kirjutas jutu nädalas. Ja noh, muidugi on see meeldiv üllatus, kui selliselt konveierilindilt tuleb midagi, mis ei olegi täielik keskpärasus ning kus mingi omapära täiesti peitub.

Silverberg tunnistab täiesti Robert A. Heinleini lühiromaani «Enese ees ja järel» mõju selle loo sünni juures, ometi vabandab end justkui välja viitega loo keskmisest märksa sagedasemale kordustrükkimisele erinevates antoloogiates, andes mõista, et päris käkk see järelikult olla ei saa…

Ma ei tea. Kui seda nüüd loeb inimene, kes RAHi tekstiga tuttav pole, äkki ta siis ahhetab ja on väikeses vaimustuseski. Tõesti ei tea. Esiteks pole siin see ajaring nii perfektselt kokku jooksev kui Heinleinil, pigem üsna logisedes, teiseks on see nii täpselt Heinleini skeemi uuestikirjutamine.

Lisaks siis täpselt see, et on võetud kuldajastul leiutatud skeem ning see siis pisut konspektiivsemas ja sotsiaalsemas (moraliseerivas) laadis ümber jutustatud – ilma kuldajastu sädeluseta.

Aga kui läheneda tekstile puhta lehena, siis on tegu muidugi korraliku keskmise käsitööoskusega, mis 1956. aasta taustsüsteemis kindlasti mitte kõige hullem välja ei paistnud.

5. The Macauley Circuit 3/5

«Macauley vooluring» räägib klassikalise ja pateetilise loo vananeva helilooja ja arvutite-süntesaatoritega muusikat tegevate noorte inimeste konfliktist, puhas kunst versus masinate kunstlik võimsus. Lugu on hall ja etteaimatav, aga kirjanik rõhutab, et 1955. aastal, kui ta selle kirjutas, polnud maailm õieti midagi kuulnud veel arvutitest-süntesaatoritest, millega muusikat luua.

Vananev pianist Gregor Kolfmann tuleb miskisse teadusasutusse noore minajutustaja juurde seda süüdistama, et keegi ei käi enam tema kontsertidel, kuna masinad on pandud muusikat tegema ja temasuguseid loojanatuure pole enam tarvis… Peatselt saab Kolfmannist üks suurimaid süntesaatorite austajaid, kui ta saab aimu, mida kõike inimvõimetele ülejõukäivat nendega noodimaailmas ära teha saab. Kuni ilmub välja üks veelgi võimsam masin…

Algaja katsetus. 1960ndail hakkasid Silverbergil sellised sotsiaalsed ja kunsti-tehnoloogia vahekorra üle pead murdvad tekstid märksa paremini välja tulema.

6. The Songs of Summer 5/5

«Suve laulud» on esimene tekst selles köites, millele ma südamerahuga viie ära annan. Kindlasti pole see jutt veatu, aga minu jaoks aimdub just siit esimest korda Robert Silverbergi tõeline tugevus nagu ka mitmed hilisema loomingu leitmotiivid.

Kirjutatud on «Suve laulud» juunis 1955 nagu ka «Macauley vooluring», aga need tekstid on kui öö ja päev! Silverberg meenutab, et otsustas talle suurt muljet avaldanud William Faulkneri romaani «Kui ma olin suremas» (As I Lay Dying, ek LR, 1971) eeskujul proovida erinevate tegelaste vaatenurkadest edasiantud lugu ja see meetod töötab siinkohal tõesti väga hästi.

Läheb nooruk Kennon Laulmisele, mis toimub iga suve keskel ning kuhu kütid ja muu rahvas korra aastas kokku tulevad, pidutsema. Kennonile meeldib tüdruk Corilann ja ta mõtleb neiu oma kaasaks paluda. Järsku ilmub ei tea kust, sisuliselt selgest taevast välja üks kummaline mees, kes räägib raskesti arusaadavat keelt, mehe nimi on Chester Dugan ja ta näeb väga hädine ja ehmunud välja. Mees palub end mitte kõnnumaale maha jätta ja Kinnon võtab ta Laulmisele kaasa.

Vestlustest kogukonnapealiku Dandriniga selgub, et praegu on 35. sajand, mees on aga sattunud sinna mingi anomaalia läbi 20. sajandi keskpaiga New Yorgi metroost. Loomulikult on 35. sajand tuumasõjajärgne ühiskond, kus igasugused võimu- ja kogukonnasuhted on kadunud, kõik elavad omaette, täiesti vägivallatut elu ja tulevadki kokku vaid korra aastas südasuvel toimuvale Laulmisele.

Chester Dugan avastab õige pea oma võimaluse ja hakkab nende lihtsameelsete, isetute ja omakasupüüdmatute inimeste abil endale linna, võimuvertikaali, religiooni ja sunniaparaati üles ehitama. Ta võtab endale naiseks Kennonile armsa tütarlapse Corilanni, teeb tollele lapse (sest valitsejal on vaja ju järeltulijat), rikub radikaalselt ära tolle kauge ideaalühiskonna omavahelised suhted, aga isetute tulevikuinimeste kättemaks ei jää tulemata!

Või noh, kas see ongi kättemaks… see pannakse toime ju suures kurvastuses ja õnnetult. Mõnusalt melanhoolne ja ootamatu puändiga lugu, kus seekord ei põrku niivõrd erinevate ajastute ja arengutasemel tsivilisatsioonide tehniline võimekus kuivõrd just mentaalselt ja moraalselt täiesti erinevad arusaamad inimelust ja maailmast. Natuke meenutas Poul Andersoni «Taevarahvast» ja «Meest, kes tuli liiga vara», aga kuidagi äraspidiselt ja ümberpööratult. Ja selle 15-leheküljelise loo juures vahetuvad pidevalt jutustajad: näeme seda traagilist lugu alul Kennoni, siis Dugani, siis Corilanni, siis Dandrini, siis laulik Jubilaini ja lõpuks veel kellegi silme läbi. 1955. aasta kohta mu meelest üsna kõva saavutus.

Käesolev tekst on nüüd igatahes näide sellest 1960ndate valmis, täiskasvanud, sotsiaalset fantastikat meisterlikult valdavast kirjanik Silverbergist.

Naljakas mälestuskild ka autorilt. Juunis 1955 valminud lugu ei õnnestunud ühelegi ajakirjale maha müüa, ükski toimetaja ei vaimustunud sellest märkimisväärselt. Siis tutvus Silverberg aga Randall Garrettiga, kes asus elama samma majja, kus Silverberg ja Harlan Ellisongi ning keda RS iseloomustab sõnadega «võimekas ulmekirjanik, kelle karjäärile said takistuseks alkoholism ja parandamatu laiskus». Garrett tundis kõiki tolle perioodi suuri ajakirjatoimetajaid – John W. Campbell Jr-i, Horace L. Goldi, Bob Lowndesi, Larry T. Shaw’d, Howard Browne’i ja tutvustas oma noort kaasautorit ja sõpra neilegi.

Niimoodi sai tundmatust oma keskpäraste lugudega toimetajaid pommitavast noorukist nendesamade toimetajate isiklik tuttav, toimetajad nägid temas võimekat kirjameest, kes alati tähtajaks vajalikud augud nõutava pikkusega tekstiga ära täitis ja see tekst oli avaldatav. Niimoodi sai tundmatust amatöörist regulaarselt jutte avaldav professionaal ning kuna nõudlus tekstide järele oli tol ajakirjaulme buumi perioodil tohutu, siis Silverberg muudkui kirjutas. Aga ta lükkas uuesti ringlusse ka need tekstid, mis varasema aasta-kahe jooksul ei olnud kaubaks läinud. Nüüd aga, kui ta nimi ja isik olid juba tuntud, läksid needsamad tekstid ilma erilise pingutuseta käiku.

Niimoodi läks ka «Suve lauludega», mis ilmus Robert Lowndesi ajakirjas Science Fiction Stories 48 dollari eest. Kõrvuti Clifford D. Simakiga, mida Silverberg ei saa mainimata jätta.

7. Alaree 4/5

«Alaree» on täitsa kena väike jutt. Silverberg meenutab, et tahtis selle märtsis 1956. aastal kirjutatud looga avaldada muljet toimetaja Horace L. Goldile ja pääseda seeläbi lõpuks ajakirja Galaxy Science Fiction lehekülgedele, aga see ei õnnestunud, kuna, nagu kirjanik aastaid hiljem elutargalt märgib, olid Goldil sedasorti psühholoogiliste lugude kirjutamiseks olemas Theodore Sturgeon ja Fritz Leiber. Nii avaldaski loo hoopis Donald A. Wollheim lühiealises ja vähetuntud ulmeajakirjas Saturn Science Fiction.

Maalaste kosmoselaeva juhtimisseade läheb rivist välja ning laev hakkab ühe koha peal tiirutama, on vaja see lähimale planeedile maandada ning sooritada vajalikud parandustööd. Väheuuritud planeedil laeva parandades kohtuvad meeskonnaliikmed kohaliku elaniku, maavälise eluvormi esindajaga, kes kutsub end nimega Alaree. Maalased on harjunud teisplaneetlastega suhtlema spetsiaalse kiivrit meenutava mõttekonverteri abil, mis tulnuka suhtluse neile arusaadavaks teeb.

Alaree ei ole võimeline mõistma ühikute mina, sina, meie, teie, nemad tähendust. Ta meietab ennast ja kutsub ennast ja teisi planeetlasi (keda keegi kunagi ei näe) Alareeks. Lõpuks seletab maalaste kapten talle ära individuaalse inimese ja grupi eripära, selle olemuse oma laevameeskonna näitel. Alaree saab sellest suurte raskustega aru… ja muutub. Hakkab endast ainsuses rääkima ning oma individuaalsust tunnetama. Järsku ilmuvad ei-tea-kust välja teised tulnukad, kes on Alareega äravahetamiseni sarnased ning neile ei paista tema muutumine meeldivat, nad nimelt jagavad kõik ühte kollektiivset ühisteadvust.

Alaree palub ennast maalaste ekspeditsioonil kaasa võtta, kuna ei saa oma koduplaneedile enam jääda, sest on võõrastega suhtlemise pärast sootsiumist välja tõugatud, maalastel keelab kohalikke elanikke ühelt planeedilt teisele viia aga karm galaktiline regulatsioon. Kapten on dilemma ees, nähes Alaree surmahirmu tema võimaliku mahajätmise pärast…

Selline avastusajaloost šnitti võttev lugu, kohe meenuvad erinevad reisikirjad, erinevad kaptenid, kes Vaikse ookeani saartelt kohalikke pärismaalasi laevale võtsid, et neid siis Londonis, Madridis või Pariisis näidata. Loo puänt on kurb ja traagiline, kuid nende avastusajaloo episoodidega kursis olevale lugejale mitte üllatav. Aga avastusajaloo kuulsusetu kombe kosmiline kirjeldus keerab loole siiski nii vajaliku ulmelise vindi peale, pole pelgalt galaktilisele foonile tõstetud ajalooõpiku peatüki ümberjutustus.

Mulle see lugu peaaegu meeldis, eks ta pisut tahumatult ja rohmakalt kirja pandud oli ja kohati veetis autor aega ebaolulisele keskendudes ning kappas siis kahetsusväärse pealiskaudsusega üle olulistest episoodidest, aga need ongi kiire konveierkirjutamise paratamatud kaasnähud. 1960ndate Silverberg oleks selle loo psühholoogilistest ja melodramaatilistest nüanssidest ikka viimase välja pigistanud, nüüd siis mitte päris.

Hindeks aga «neli rööbastega», oma osa mängib nii kõrges hinnas ka kosmoselaeva nime valik – Aaron Burr. Burr oli president Thomas Jeffersoni ajal USA kolmas asepresident ning tema suur teene ajaloo ees seisneb selles, et ta tappis oma viitsepresidentuuri viimasel aastal püstoliduellil oma poliitilise rivaali, libertaanlike sõltumatute osariikide liidu asemel tugevale föderaalvõimule ja merkantilismile rajatud Ameerikat toetava Alexander Hamiltoni.

8. The Artifact Business 3/5

«Võltsinguäri» on üks varase Silverbergi tuntumaid ja antologiseeritumaid tekste ning selle algus ja keskpaik meeldisid mullegi nelja-/viievääriliselt, aga kerglane ja loogikaauklik lõpp kisub hinde kahetsusväärselt alla. Silverberg ise rõhutab, et arheoloogia ja muistsed tsivilisatsioonid on tema üks meelisteemasid, ning meenutab, et isegi oma produktiivsuse ja sisulise kvaliteedi parima suhtega loomekümnendil (1960ndad) kirjutas ta ikkagi ulmest märgatavalt rohkem arheoloogiat ja muistseid kultuure populariseerivaid raamatuid.

Kosmilistes mastaapides arheoloogia on minugi üks meelisteemasid ulmes (Jack McDevitt!) ning kõnealune jutt on kindlasti üks selle alateema kuulsamaid varaseid tekste, et aga teksti esimene, tõsises, peaaegu et «Sierra Madre aarde» vaimus pool ei klapi üldse kokku loo puändi ja jantliku lõppmänguga, siis ei saa kahjuks kõrgemalt hinnata.

Ometi on tunne, et sellest ideest, et tulnukad müüvad Maalt pärit arheoloogidele oma mineviku autentsete leidude pähe hästi järeletehtud koopiaid (ning dilemmad, mis kõik selle avastuse tegemise järel kerkivad…), oleks isegi 1956. aasta mais, mil Silverberg selle paberile pani, märksa parema süžee kokku saanud. Aga ilmselt jälle see pöörane kiirustamine ja kiire honorari vajadus…

Ilmselgelt põhjusega lükkasid tipphonorare maksvad põhiajakirjad loo tagasi ning see ilmus alles aastapäevad hiljem Santessoni Fantastic Universe’is.

9. Collecting Team 3/5

Juunis 1956 kirjutas värskelt ülikooli lõpetanud ja esimest kuud vabakutselise professionaalse kirjaniku leiba maitsev Silverberg ajakirjadele 18 juttu. Ta on meenutanud, et üüris just New Yorgis uue korteri, mille üür vajas maksmist, mis vajas möbleerimist jne. Küll ei maini kirjanik, et korter oli millegipärast viietoaline ja väga luksusliku vaatega. Igatahes ei olnud see 18 juttu kuus (ja need ei olnud vaid 10-20-leheküljelised lühipalad, vaid sekka ikka ka jutustusi ja lühiromaane!) järgneva kolme-nelja aasta Silverbergi produktiivsust arvestades veel kaugeltki tipp.

Üks neist 18 jutust on «Kogumismeeskond», mis ilmus W. W. Scotti toimetatud ajakirjas «Super-Science Fiction» hoopis pealkirja all «Püüdke nad kõik elusalt kinni!». Lugu räägib Maa loomaaia jaoks erinevate kaugete planeetide rikkaliku looma- ja linnuriigi näidiste korjamisest. Seni üsna ebaeduka kogumistuuri lõpus satub maalaste kosmoselaev vägagi paljulubava planeedi peale, kõik märgid näitavad, et tingimused mitmekesiseks eluks on planeedil olemas ning maandumise järel avastataksegi end sisuliselt eri looma- ja linnuliikide täielikust paabelist, loomaia kogumismeeskond on praktiliselt või sees.

Millegipärast on äsja planeedile jõudnud laevameeskonda läbi selle illuminaatorite planeedilt vaatavate kaelkirjaku moodi loomade pilgus mingi kummaline meeleheide või palve, aga see jäetakse tähelepanuta. Alaku korjandus! Erinevad loomad-linnud lasevadki end väga meeleldi kinni püüda ning laevale puuri toimetada, sellist leplikkust pole maalased kusagil varem kohanud. Samuti on kummaline, et sellel planeedil on koos väga erineva evolutsioonilise tausta ja kohastumusega liike, mis justkui poleks loogika järgi ühetaoliste looduslike tingimuste juures saanud välja areneda.

Igatahes laeva zooloogid muudkui uurivad ja koguvad, koguvad ja uurivad, laeva kaptenile see kõik aga kangesti ei meeldi ning ta tahab planeedilt võimalikult kiiresti lahkuda. Sellest tekib konflikt zooloogidega, kes järjest uusi liike laeva tassivad ja varemkogutud vähemhuvitavaid jälle lahti lasevad. Kui kapten ühel hetkel avastab, et laeva mootor on rikutud, ning sellega ei saagi enne põhjalikke parandustöid õhku tõusta, süüdistab ta diversioonis kohe zoolooge, kes aga seda üllatusega eitavad.

Lugu on kuulus ja loo lahendus on klassikaline. Äraspidine selline. Silverberg meenutab, et kuigi ta kirjutas selle vaid kiire üüriraha teenimiseks, on see lugu talle raha sisse toonud järgneva 35 aasta jooksul regulaarselt, kuna seda on lisaks ulmeantoloogiates kordusavaldamistele paarkümmend korda erinevates koolilugemikes taastrükitud kui näidet üht teatavat tüüpi novellivõttest.

Lugu peaks nagu tekitama korraliku «ohhoo»-efekti, aga ei tekita miskipärast. Puänt ei tööta minu peal, kõik see on kuidagi tuim, rabe ja algaja kirjutatud. Kahju.

10. A Man of Talent 2/5

Silverberg meenutab, et kirjutas «Andeka mehe» oktoobris 1956, vahetult pärast septembris toimunud Milfordi ulmekirjanike konverentsi – esimest omataolist ja kuulsat üritust, kus tollased tippautorid kokku said ja professionaalsel tasemel oma tööd vaagisid, nii ajaviitelisest kui kunstilisest aspektist. Ja sellest kunstilisest loomevalu jutust innustatuna Silverberg kõnealuse jutu kirjutaski.

Loo peategelane on luuletaja Emil Vilar, kes on kakskümmend aastat maadelnud ja pongestanud oma luuletuste kallal Maal, aga keskkond ei sobi. Üks arvustaja on ka paarikümne aasta eest viidanud, et Maal on sedasorti loomingu austajaskond praktiliselt välja surnud ning ka ühiskonna üldine meelsus ja atmosfäär ei soosi Vilari talendi väljaarenemist. Kakskümmend aastat hiljem rändabki luuletaja välja ühele kaugele kolkaplaneedile, mille valis välja juhuslikult – Rigel VII.

Planeedil satub Vilar elama väikese ruraalse-patriarhaalse külakogukonna juurde, kus tuntakse huvi, mida tema teha oskab, millise praktilise oskuse või võimekuse tema sellesse karmi kanti kaasa on toonud. Selles suures peres on pereisa ise loojutustaja, kunstnik, muusik – kõigi muude praktiliste asjade kõrvalt.

See tekst peaks nagu avastama vägagi põnevaid territooriume looja ja loomingu teemal: kas saab olla loomingut ilma publikuta, kas saab ühiskonnast eraldi ja sõltumatult eksisteerida vaid loomingule keskenduv inimene, kas looming on midagi tavategevustest «õilsamat» jne jne jne.

Kahjuks käib see materjal algajal kirjanikuhakatisel Silverbergil kõrgelt üle pea ja tulemuseks on õlgukehitamapanev soperdis. Peaaegu «üks».

11. One-Way Journey 3/5

Oktoobris 1956 kirjutatud psühhopatoloogilise jutu «Üheotsateekond» kirjutas Silverberg ajakirja Galaxy Science Fiction toimetajale Horace L. Goldile mõeldes, aga Gold lükkas selle tagasi ja soovitas Silverbergil keskenduda valdkondadele, milles ta tugevam on. Goldiga tuleb nõustuda.

Maalaste laev on Kollidori planeedil, kui komandör Leon Warshow saab ebameeldiva teate, et üks meeskonnaliige, Matt Falk, kes on teekonnal Kollidorile saanud raske näovigastuse, on otsustanud laevalt maha jääda, kuna on armunud kohalikku, mitte eriti humanoidse ja tegelikult lausa eemaletõukavalt koleda rassi esindajasse Thetonasse.

Kapten ei saa meeskonnaliikmele mahajäämist keelata, aga kavatseb selle sammu siiski iga hinna eest ära hoida, sest tema meelest on selles, et maalane on armunud koledasse tulnukasse, midagi psühholoogiliselt valesti. Kogu lugu on jutustatud hästi «psühholoogiliselt», Silverberg kirjeldab komandöri motiive ja tagamõtteid mingi fraasi ütlemisel ja kandva pausi pidamisel vestluses meeskonnaliikmega jne. Kaunis tüütu iseenesest.

Koos laevapsühhiaatri major Cullinaniga läheb komandör kohtuma tulnuknaisega ning see luureretk lõppeb Matt Falki uimastamise ja tagasi laeva toomisega, kus talle tehakse mingite keemiliste ainete abil sisuliselt hüpnoos ja saadakse sissevaade ta traagilisse lapsepõlve, orvustumisse ning hilisematesse sündmustesse, vigastuse saamisse teekonnal Kollidorile ja sellele, miks ta langes nii kergelt kaastundliku tulnuknaise rüppe.

Rabe ja logisev pulp. Aga, noh, teistpidi väga õpetlik lugemine Silverbergi loomingulise arenemise tundmaõppimise teel.

12. Sunrise on Mercury 4/5

Robert Silverbergi 1950ndate parimate lugudega on tihti see häda, et 80% tervikust väga meeldib ja tahaks kangesti panna hindeks «viie», siis aga kuskil teksti keskel korraks või lõpu eel või puändina juhtub mingi «jõnks» ja see peaaegu et väga hea tervik laguneb natuke koost.

«Päikesetõus Merkuuril» on just sedatüüpi lugu. Silverberg meenutab, et omal ajal oli kaunis tüüpiline, et toimetajad tellisid autoreilt tekste, mis oleksid ehitatud kunstnike joonistatud originaalkaanepildil kujutatud stseeni ümber. Omal ajal oli see teatud trükitehnilistel põhjustel kaunis levinud, et kunstnik tegi oma fantaasia põhjal valmis mitu kaanepilti, mida siis koos trükiti ja nii läks korraga ja kiiresti vaja jutte, mis kaanepildil kujutatut lahti seletaksid.

Just selliselt – Ed Emshwilleri värvika kaanepildi ümber on ehitatud ka «Päikesetõus Merkuuril». Kaanepilt kujutab punast ja kõledat Merkuuri maastikku, mille kohale on vasakust servast tõusmas päike, millega seoses omakorda on asunud sulama maalaste uurimisjaama kuppel ning kaks skafandrites meest jooksevad elu eest sulavast kuplist kaugemale.

Silverberg meenutab, et novembris 1956 ühe päevaga kirjutatud 6000 sõnalise jutu eest Robert A. W. Lowndesilt ajakirjast Science Fiction Stories 60 dollarit saada tundus omal ajal igati korralik tasu – lisaks oli selline kaanepildi järgi tellitud tekst kindla peale minek, seda ei lükatud tagasi ja selle ilmumises võis kindel olla.

Igatahes on sel, meile tänapäeval nii kummalisena tunduval moel sündinud üks 1950ndate varase Silverbergi tuntumaid tekste. Ja lugu on tõesti hea. Merkuurile läheneva kosmoselaeva Leverrier teise navigaatori Lon Curtise «katus hakkab sõitma» ning ta püüab end tappa. Kapten Harry Ross saab viimasel hetkel jaole ning Curtis isoleeritakse. Laeva asub Merkuurile viima esimene navigaator Brainerd. Kaptenile meenub aga, et ka maandumise automaatkursi on välja arvutanud Curtis ja järsku ei tundu see enam väga turvaline. Eriti arvestades, et Merkuuril on seoses selle lähedusega Päikesele teatud tsoon, kus võib turvaliselt maanduda ja teatud piirkond, kus päikesetõus kõik olematuks põletab (1956. aasta, eksole, ärme muutu väiklaseks). Sestap arvutab Brainerd välja uue kursi ning maandab laeva manuaalselt.

Merkuurile jõudnud, suunduvad meeskonnaliikmed planeedil asuva automaatse uurimisjaama andmeid kontrollima, kui järsku algab täiesti vastu igasugust loogikat päikesetõus alal, kus seda tol hetkel täiesti kindlasti juhtuda ei tohiks, ja kapten näeb laevast, kuidas uurimisjaama kuppel sulama hakkab ning meeskonnaliikmed sealt tuhatnelja laeva suunas pagevad…

Tekst on mõnusalt pingelise atmosfääriga, dialoogid, kirjeldused, tegelaste otsused ja valikud – kõik on super, kuni lõpplahenduse, puändini. Puänt on ka enamvähem korralik, häbeneda pole põhjust, aga 80% senitoimunud jutu tasemele see lõpp ja mõistatuse lahendus lihtsalt ei küüni. Veits kahju.

13. World of a Thousand Colors 4/5

«Tuhande värvi maailm» on tõesti värvikas jutt. Aga kannatab see täpselt sama sündroomi all, mis «Päikesetõus Merkuurilgi»: Silverbergi 1950ndate parimate lugudega on tihti see häda, et 80% tervikust väga meeldib ja tahaks kangesti panna hindeks «viie», siis aga kuskil teksti keskel korraks või lõpu eel või puändina juhtub mingi «jõnks» ja see peaaegu et väga hea tervik laguneb natuke koost. Nii juhtub selleski loos.

Silverberg on meenutanud, et proovis selle looga aimata järele Jack Vance’i kirjutuslaadi ja tuleb tunnistada (kuigi Vance’i pigem vähe lugenud inimesena), et see järeleaimamine on keskmiselt kenasti välja tulnud. Igatahes arvas nii ka W. W. Scott ajakirjast Super-Science Fiction, makstes autorile tavapärase honorari asemel lausa 120 dollarit, mis Silverbergi sõnul kattis pea täielikult tema Manhattani West Endi avenüüle avaneva võrratu vaatega viietoalise korteri ühe kuu üüri.

Kuskil kosmilises vahejaamas kohtuvad Jolvar Hollinrede ja Derveran Marti. Viimane on minemas Tuhande Värvi Maailma, mingile «testile», millele pääseb Galaktikas igal aastal vaid 6-7 väljavalitut. Tundub, nagu oleks tegu miski religioosse kogemuse omandamise või millegi taolisega. Keegi täpselt ei tea, kuna ükski testi edukalt sooritanu pole kunagi naasnud. Läbikukkunud testitud on aga tagasi tulnud puhastatud mäluga ning ei tea isegi, kus too maailm asus, kus nad just käisid.

Hollinrede on kangesti testile pääseda tahtnud, aga läbi kukkunud ning 6-7 väljavalitu hulka mitte pääsenud. Nüüd näeb ta oma võimalust. Hotellitoas tapab ta purjus Derveran Marti ja omandab teatavate tulevikus võimalike tehniliste abivahenditega tolle identiteedi, et jätkata reisi Tuhande Värvi Maailma nüüd juba testi sooritama.

Siin on nüüd minu jaoks üks maakera suurune loogikaauk (ja jumal näeb, et mina ei otsi ulmes neid auke ja ei lase ennast neist enamasti häirida). Hollinrede on rikkur, ebameeldiv tegelane, hoolimatu jne. Ja ta tahab  minna mingile testile, mille olemusest tal vähimatki aimu pole, mille edukalt sooritanud kunagi naasnud pole ning millel läbikukkunutele ajupuhastus tehakse! Ei mahu pähe.

Nagu arvatagi võib, ei õnnestu Hollinrede’il test, eksami vastuvõtja saab kohe aru, et tegu on identiteedivargaga, kuid lubab ta siiski koos 6-7 ülejäänud, õige väljavalituga testi sooritama… Loo lõpplahendus on ka täiesti tasemel, aga see jutu keskel laiutanud planeedisuurune loogikaauk rikub minu jaoks seekord täiusliku elamuse. Veits kahju.

14. Warm Man 4/5

«Soe inimene» on jutt, millega Silverbergil õnnestus lõpuks murda üks suuri barjääre ning vallutada ajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction veerud ning selle toimetaja Anthony Boucheri süda. Boucher oli seni mitmeid Silverbergi jutte tagasi lükanud, aga see lõpuks sobis. Sobis lausa sedavõrd, et see jaanuaris 1957 kirjutatud jutt (kokku valmis tolles kuus 17 juttu, 85 000 sõna) ilmus juba ajakirja sama aasta mainumbris ja Boucher reklaamis kaanel välja ka Silverbergi nime.

Kuidas see seni valdavalt uljaid rämpskosmoseoopereid vorpinud kirjanikul siis õnnestus? Silverberg tunnistab süüdlaseks jällegi Milfordi ulmekirjanike konverentsi septembris 1956, mis tõsiselt ta oma vaateid ümber hindama pani. Ta viskas peast välja kõik üüriraha teenimiseks kirjutatud tekstide jaoks ära õpitud võtted ja oskused ning püüdis seekord kirjutada midagi hoopis teistsugust, mittekommertslikku.

Nagu ütleb Hargla, jutus pole midagi erilist, aga see on omal vaiksel intelligentsel mittelärmakal kombel kenasti välja peetud.

New Brewsteri linnakesse ilmub keegi Davis Hallinan, kes tundub kõigile temaga kokku puutuvatele väikelinna elanikele hästi soe ja mõnus ja empaatiline inimene, kes kuulab alati viisakalt su muresid ja kes puhtalt oma kohalolu auraga paneb sind puistama talle – võhivõõrale – südant teemadel, mida sa pole oma naiselegi kunagi rääkida tihanud. Ja nii edasi.

Kaastunnet jätkub tal alati kõigi jaoks (kuigi järgmisel päeval pärast inimestega suhtlemist Hallinan oma majast ei välju, taastudes justkui emotsionaalselt), kuni tema teele satub väike poiss, kes on aastaid olnud koolis tagakiusatu, keda peetakse veidrikuks, eriliseks, teistsuguseks. Ning kui selle poisi aastaid kogunenud mured, probleemid ja emotsioonid ükskord valla pääsevad… telepaatiline saatja osutub tugevamaks kui vastuvõtja.

Selline kena kirjanduslik-satiiriline pala väikestest inimlikest tunnetest kerges ulmevõtmes. Ilusasti tehtud aga pisut ebahuvitav, ütleme siis: ilma pretensiooni ja ambitsioonita. Hilisem Silverberg oleks siia ka mingi suurema konflikti ja eetilise dilemma sisse toonud.

15. Blaze of Glory 3/5

Jaanuaris 1957 kirjutatud ja silmatorkava 150 dollari eest ajakirja Galaxy toimetajale Horace L. Goldile müüdud jutu «Ausära tuleleek» hindamisega olen ma jälle keskmistes raskustes. Lugu räägib signaalohvitser John Murchisoni loo, keda peetakse suureks kosmosekangelaseks, ometi on ta üsna ebameeldiva iseloomuga tahumatu ja konfliktne vana purjus merekaru tüüpi karakter, keda kõik taluvad ta suurepäraste erialaste oskuste tõttu.

Kosmoselaeva Felicific teine ohvitser Ernest T. Loeb jutustab loo reisist planeedile Shaula II. Ta avastab teatava ärritusega, et meeskonda on määratud ka Murchison. See tähendab mõttetuid pisikesi konflikte ja pidevat konfrontatsiooni, lisaks on teada Murchisoni tõrjuv suhtumine erinevatesse tulnukrassidesse ja üks selline, vananev, ajastute tarkusest pakatav, aga füüsiliselt degenereeruv ja jõuetuks muutuv tulnukrass seda planeeti asustabki.

Silverberg näitab meile reisi planeedile, mõttetud nägelused ja konfliktid Murchisoni ja teiste ohvitseride vahel tekivadki nagu ka planeedil «pärismaalastega», kes tekitavad ohvitser Loebis suurt austust neist õhkuva tarkuse ja intelligentsuse tõttu. Murchison nimelt virutab rusikaga näkku tema tööruumi sattunud tulnukale, kes on enda sõnul tulnud sinna puhtast uudishimust, Murchison muidugi väidab, et spioneerima ja masinaid rikkuma.

Loeb satub stseenile peale, mis päästab tulnuka suuremast peksmisest, ometi muudab see vahejuhtum pingelisemaks maalaste missiooni planeedil. Murchison saab karmi teenistusliku karistuse – edaspidise lennukeelu põhimõtteliselt. Tagasiteel Maale juhtub laeva side- ja signalisatsioonisüsteemiga tehnniline rike, mis ähvardab ruumilaeva igaveseks avakosmosesse triivima jätta, lõpuks leitakse moodus, kuidas jõuda Maa atmosfääri, keegi peab selleks avakosmosesse minema ning enda elu sisuliselt käsitsi juhtimisega ohverdama. Jabur, eksole?

Loomulikult pakub ennast vabatahtlikuks Murchison, kes on samas veendunud, et tulnukas tema tööruumis käies tegi midagi laeva arvutisüsteemidega, rikkus need. Ka jutustaja Ernest T. Loeb ei tea enam lõpuks, mida uskuda. Äkki olid pärismaalased sisimas tõesti vaenulikud?

No mida sa sellise looga pihta hakkad? Et Galaxy avaldas normaalse ulme kõrval ka palju kummalist kräppi, mind üldse ei üllata, et see tekst seal ilmus. Planeediseiklusena ju täiesti loetav, aga mida sügavat ja õhkamapanevat nüüd nooruke autor selle hämuga ütelda soovis? Et keegi ei pruugi sisimas olla see, kelle mulje ta endast välja jätab? Palju õnne. Sügavmõtteline.

16. Why 3/5

Jutu «Miks?» kohta tahaks tõesti küsida Silverbergilt: «Miks?»

Brock ja Hammond on paariliste tandem, kes rändab mööda kosmost ringi, avastades ja uurides planeete, enamasti on need elusolenditeta, mõnikord aga mitte. Meeste teele on sattunud erinevaid maailmu, erinevaid loodusnähtusi, klimaatilisi olusid, erinevaid väljapääsmatuid olukordi, aga miski sunnib neid üha edasi ja edasi rassima, ikka järgmisele ja järgmisele planeedile.

Alphecca II on üks järjekordne planeet nende uurimisteekonnal. Mõistusliku eluta ja mitte väga ohtliku flooraga. 11 aasta ja 164 läbiuuritud maailma järel küsib Brock järsku: «Miks?». Miks me seda kõike teeme? Nad mõtlevad tagasi oma noorusaega, õpiaastatesse ja nende partnerluse tekkimise aega, meenutavad läbiuuritut ja püüavad oma tegevuse motiive mõista. Erilise eduta.

Mehed lähevad laevast välja ning järsku haaravad neil jalgade ja piha ümber kinni maast välja kasvavad väädid või juured. Kerge ehmatuse järel suudavad nad end siiski vabastada ning laeva pageda. Planeedilt lahkudes avastavad nad, et juured on end nende laeva ümber põiminud ning keskmise rassimise järel õnnestub neil siiski planeedilt lahkuda, üks väät või juurejupp hoiab kuni avakosmoseni kramplikult laeva korpusest kinni ning alles seal pudeneb elutult laeva küljest ära…

Ning mehed saavad aru, mis neid edasi kannab, mis neid pidevalt uusi reise ette võtma sunnib. Lugu juurtest ja võimest neist lahti lasta. Lugu on taaskord sündinud värvika esikaanepildi ümber sündmustiku ja idee loomisega. Silverberg uskus, et loo avaldanuks suurema probleemita ka Galaxy või Fantasy & Science Fiction, aga kuna tegu oli siiski kaanetellimusega, siis ilmus tekst Bob Lowndesi ajakirjas Science Fiction Stories.

Selline mõtlik lugu, millele ma ühel hetkel tahtsin primitiivsuse ja jaburuse eest «kahe» panna, aga teistsuguses tujus võib ka vabalt näiteks «neljaga» hinnata.

17. The Outbreeders 3/5

«Autbriiderid» on kummaliselt lihtne lugu. Silverberg meenutab, et loo lükkasid tagasi Tony Boucher, H. L. Gold ja John W. Campbell (1950ndate suur toimetajatekolmik) ning lõpuks ostis selle mais 1957 kirjutatud pala Hans Stefan Santesson ning see ilmus septembris 1959 ajakirjas Fantastic Universe. Looga seoses meenutas Silverberg rõhutatult protestantliku pseudonüümi Calvin M. Knox sünnilugu: selle mõtles välja ta kirjanduslik kaastööline Randall Garrett, et pääseda mööda John W. Campbelli väidetavast antisemitismist. Kui Silverberg seda Campbellile mõni aasta hiljem tunnistas, tegi see väidetavale antisemiidile Campbellile palju nalja: ta meenutas Silverbergile, et juba 1939. aastast peale (ehk siis üle 20 aasta) peetakse tema püsi- ja meelisautoriks kedagi Isaac Asimovit 🙂

Ühele planeedile on kosmoselaeva katastroofi järel aastasadu tagasi maandunud kaks suguseltsi, Baille’d ja Clingertid, ja omavahel tülli keeranud. Keegi enam ei tea, kelle süül, kummaski klannis on levinud jutt, et just teise poole vastasseisu tõttu. Igatahes on mõlemad klannid langenud täielikku inbriidingusse, mis aga pole neile aastasadade jooksul midagi paha kaasa toonud, vastupidi: Baille’de klann on pikka kasvu, sihvakad, blondid, heleda nahaga ja olemuselt kuidagi «sirgeselgsed», Clingertid jälle tõmmud, tumedate juustega, lühemat kasvu ja kuidagi teistsugused, paindlikud ja leidlikud.

Lugu räägib sellest, kuidas Ryly Baille on suundumas paaripäevasele rännakule põlismetsa, n-ö. täiskasvanuks saamise rituaali läbima, üksi metsas kõikvõimalikele ohtudele vastu saama. Tal on olemas mõrsja, kellega pärast edukat rännakut ühte heita ja pere luua. Blondid ja pikad, nagu nad kõik on.

Metsas kohtab ta loomulikult Clingerti klanni kuuluvat tõmmut tüdrukut Joanne’i ning armub. Loomulikult ei taha keegi ta koduklannis kuuldagi midagi inbriidingu lõpetamisest ja vere segamisest, vanade, traditsioonideks muutunud tülide mahamatmisest. Kes saab aga noori takistada, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar…

Tõesti kummaline jutt. Selline hästi lihtne ja üheplaaniline, nagu lastejutt. Aga samas pole ta üldsegi ebameeldiv, miski ei ärrita, omas võtmes on kõik kenasti teostatud. Veider muinasjutt.

18. The Man Who Never Forgot 5/5

«Mees, kes kunagi ei unustanud» on suurepärane jutt, mis võinuks vabalt ilmuda ka Ain Raitviiru kultusantoloogias «Lilled Algernonile» ning saavutada sama tugeva resonantsi kui sealsed tuntuimad tekstid. Selle juunis 1957 kirjutatud loo ostis pikema jututa Fantasy & Science Fictioni toimetaja Tony Boucher ning veebruaris 1958 see juba ilmuski. Kirjanik ise näeb jutus algeid oma tulevasele tippromaanile «Dying Inside» (1972).

Lugu räägib mehest, kes sõna otseses mõttes ei unusta mitte midagi, ei suudakski unustada. Ta mäletab kõiki inimesi, kellega elu jooksul on kohtunud, mäletab kõike räägitut detailselt, samuti suudab ta peast tsiteerida kõike, mida on elu jooksul lugenud, aga halvem on ka, et sama täpselt on tal meeles kõik elu jooksul kogetud valuaistingud, emotsioonid ja muu taoline hingeliselt koormav.

Ses mõttes on see klassikaline 1950ndate ulmekirjandus: inimesele on külge poogitud üks tavalisest erinev joon – ei midagi erilist, aga üldiselt siiski kogu asja ulmeks muutev – ning asutud siis vaatlema, mida see tema ja ühiskonna suhetes muudab, mida tähendab.

Linnast linna reisiv Tom Niles ei saa kuhugi pikemaks pidama jääda, sest tuttavate ja mäletamiste pagas hakkab lihtsalt koormama. See segab elu põhimõtteliselt igal tasandil, töisel, eraelulisel, sõprus- ja armusuhete plaanis: ta mäletab kõige pisemaidki valesid, keerutamisi, žeste, näoilmeid, ettekäändeid jmt detailse täpsusega. Ning sellisena on ta ükskõik kellele üsnagi ebamugav sõber või partner, alluv või ülemus.

Kuigi seda võiks pidada justkui üleloomulikuks supervõimeks, mille abil elus kaugele jõuda, siis peamiselt seab see Tom Nilesi elule suuremaid ja väiksemaid takistusi ning veeretab igapäevaselt teele erinevaid probleeme.

Ühest USA depressiivsest väikelinnast teise rännates ning juhutöid tehes meenutab Niles oma lapsepõlve, erilise omaduse avastamist, muutust vanemate, õpetajate, koolikaaslaste ja külaelanike suhtumises. Neis napis kirjeldusis tõuseb Silverberg korraks justkui 1930ndate ameerika kirjanduse suurimate meistrite tasemele, meenuvad Wolfe, Dos Passos jmt.

«Mees, kes kunagi ei unustanud» oleks võinud olla vaieldamatu geiniaalne meistriteos ja oma kümnendi legendaarsemaid ulmejutte, kui kirjanik vaid oleks valinud oma loole traagilise lõpu. Teate küll, nagu Asimovi «Inetus poisikeses» või Keyesi «Lilledes Algernonile», kui vaid paari samast ajast pärit juttu meenutada, kus lugejale tuleb loo lõpuks pisar silma, rinnas on tunda pakitsust ja painet ning kogu jutt võtab õhkama.

Silverberg on otsustanud julge valiku kasuks (ja tema kirjanduslikku pagasit arvestades oli see väga julge samm) ning me ei näe loo lõpuks geniaalset noormeest kuskil USA väikelinna äärelinna baari taga suvaliste kalkarite poolt surnuks pekstuna porilombis vedelemas. Algaja ja ambitsiooni täis kirjanikuna oleksin mina selle just nii lõpetanud. Siin aga teeb Silverberg ootamatu käigu ja näitab, et tihti polegi olemas dramaatilisi valikuid, vaid tuleb õppida oma eripäraga lihtsalt edasi elama.

Jutt väärib püsti tõusmist ja aplodeerimist.

19. There Was an Old Woman– 4/5

Jutt «Oli kord vana naine» on kloonimislugude eelkäija. Donna Mitchell on jõukas bioloog, ta laseb end juhupartneril rasedaks teha ning tükeldab siis juba kehaväliselt tekkima hakanud elu 32 tükiks: ta kasvatab katseklaasis üles 31 poisslast (üks hukkub/hävib). Naine kasvatab oma lapsi ühes üksikus hiiglaslikus farmis Wisconsini osariigis, tavakooli ta oma poegi ei pane, vaid kasvatab neid spetsiifiliselt ise, igale pojale on ta ette näinud oma eriala, mida lapsest peale arendades loodab ta pojast sel alal tipptegijat teha. See on tema suur eksperiment.

Lugu algab sellest, et pojad tulevad ülikooli lõpetamise järel 21-aastasena tagasi Wisconsini kodufarmi kokku, sellisele omamoodi aastakokkutulekule. Geneetiliselt identsetele poistele on määratud kõigile oma ala: minajutustaja Harold peab saama ajaloolaseks, Philip näitekirjanikuks, Noel romaanikirjanikuks, Donald arstiks, Allan astronoomiks, Barry bioloogiks, Albert näitlejaks, George pianistiks, Claude heliloojaks, Dewey hambaarstiks, Mark tippsportlaseks, David diplomaadiks. Jonas ajakirjanikuks, Peter luuletajaks, Paul maalikunstnikuks, Edward inseneriks, Saul sõjaväelaseks, Charles poliitikuks, Stephen meremeheks, Martin keemikuks, Raymond füüsikuks, James finantsistiks, Ronald raamatukogutöötajaks, Robert raamatupidajaks, John preestriks, Douglas õpetajaks, Anthony kirjanduskriitikuks, William arhitektiks, Frederick lennukipiloodiks, Richard kurjategijaks ja Leonard advokaadiks.

Harold meenutab oma kasvamis- ja õppimisaastaid, kuidas teda lummas ajalugu, millise kirega ta seda kolledžis õppis ning kuidas… see kõik teda järsku enam üldse ei huvita ning kuidas ta tahaks hoopis juuraga tegeleda. Ääri-veeri uurides selgub kokkutulekul, et ka ta mitmikvennad on hakanud vihkama nende jaoks valitud ala… emale, kes on noormeeste jaoks tõeline matriarh, ei julge nad seda aga tunnistada, kuna see tähendaks naise eksperimendi läbikukkumist…

Kummaline ja üldse mitte halb lugu. Ühest küljest nagu ei midagi supererilist, teisalt aga see veidi kirjanduslikuma ja vähem kommertslikuma hõnguga mõtteharjutus mulle täitsa meeldis.

See novembris 1957 kirjutatud pala ilmus Larry T. Shaw ajakirja Infinity Science Fiction viimases numbris, kus ilmus pseudonüümide all veel kaks Silverbergi juttu ning ka raamatuarvustuste veerg, kokku oli tema täiskirjutatud 75 lehekülge 130-leheküljelisest ajakirjast. Sarnast juhtus tollal tihti. Silverberg on enda sõnul sama teemat küll hoopis teistmoodi käsitlenud oma esimeses kirjanduslikult küpses romaanis «Thorns» (1967).

20. The Iron Chancellor 4/5

Jutustus «Raudne kantsler» kuulub ulmekirjanduse ühte ilgemasse alaliiki – see on satiiriline ulme. See on sedasorti vastik kirjandus, mida pakkus 1950ndail oksendamiseni Horace L. Goldi ajakiri Galaxy ning selle üks esiviljelejaid tol kümnendil oli Frederik Pohl. Võib nimetada ka sotsiaalpornoks.

Sealsamas Galaxy’s see 1957. aasta detsembris kirjutatud jutt mõned kuud hiljem ilmuski. Silverberg ise meenutab, et kirjutas selle teksti pisut Henry Kuttneri 1940ndate humoorikate robotilugude vaimus. Mnjah, mingi õhkõrn sarnasus ehk tõesti on… Hea vähemalt, et Silverberg isegi aru saab ja tunnistab, et selles loos midagi erilist ei peitu, et lihtsalt hästi õmmeldud klants ülikond, mis talle aastate jooksul erinevates antoloogiates uuesti ilmudes kenasti pappi on sisse toonud.

Carmichaelite pere soetab endale uue köögiroboti ning programmeerib tolle neile keskmist dieeti korraldama oma serveeritava toiduvalikuga. Peagi avastab pere end heatahtliku, aga range ja nõudliku dieedikorraldaja terrori alt, mis esiotsa tundub veel süütu, aga pärast käpardlikku sebimist roboti vooluringis ja lühise põhjustamist muutub juba päris terroriks, ikka sellesama dieedi nimel.

Lugu on lõdva randmega ja huvitavalt kirjutatud, igav lugedes ei hakka, on isegi põnev ja pöörad huviga lehti, et kuidas see sotsiaal-satiiriline anekdoot siis lõpeb, aga lugemise ajal kummitab kuskil aju tagatoas ometi kogu aeg suur küsimus: miks sellist soga oli vaja kirja panna, miks sellisest haledast sotsiaalkriitikast enese paksukssöömise ja mõõdutundetu konsumerismi aadressil sellist satiirilist ulmeteksti üldse tarvis oli? Sellist kräppi lugedes hakkad igatsema taga stiilipuhast ja pretensioonita ajaviitelist seiklusulmet, laserpüstoleid, galaktikaimpeeriume, udukogudesse peitunud planeete, komeete varastavaid kosmosepiraate jmt hilarioosset.

Eriti tulid need mõtted, et selle «põllega Terminaator köögilaua taga» skeemi asemel oleks ju saanud midagi superhead kirjutada, pähe just loo lõpustseenide ajal, mis juba tõesti naljatuju ära võtsid ning karmiks ja lohutuks kätte läksid. Aga ei. Ikkagi kõigest anekdoot. Selline Pohli «Tunneli maailma all» vaimus.

Südamega paneks hindeks «rahuldava», aga mõistusega tuleb tunnistada, et igav ju lugedes kordagi ei hakanud.

21. Ozymandias 3/5

Nagu kõik kirjandushuvilised kindlasti mäletavad, on «Ozymandias» Percy Bysshe Shelley kuulus sonett, mida Silverberg oma samanimelises loos ka tsiteerida võtab.

Silverberg meenutab, et jutt ilmus Larry T. Shaw ajakirja Infinity viimaseks jäänud numbris oktoobris 1958 Ivar Jorgensoni varjunime all, mida kasutasid ajuti ka teised kirjanikud, näiteks Paul W. Fairman. Lugu ilmus pseudonüümitult, kuna samas ajakirjanumbris ilmus Silverbergilt veel materjali, kõige tähelepanuväärsemana juba arvustatud lugu «Oli kord vana naine».

Veel ohib kirjanik oma meenutustes, et tegu on ühega kokku 18 jutust ja artiklist, mis ta jaanuaris 1958 kirjutas. Tegu on taaskord klassikalise planeediseiklusega: USA relvajõudude kindralstaabi varustatud kosmoselaev jõuab ühe miljon aastat tagasi surnud planeedi juurde, laeval on lisaks sõjaväelastele, kes otsivad planeetidelt neile spetsiifilisi asju, erinevate tsivilisatsioonide relvasaladusi jmt, ka teadlaste grupp, kes planeete lihtsalt uurida tahavad.

Antud planeet ei paku sõjaväelastele mingit huvi ning need soovivad edasi lennata, teadlaste grupi juht aga tahab planeeti siiski neile mingi eeskirja alusel lubatud nädala jooksul uurida. Sõjardite ja teadlaste juhi vahel puhkeb terav sõnavahetus ajaraiskamise teemal, kuid planeeti siiski jäädakse uurima. Stseen on muidugi radikaalselt jabur, kuna sääraste ekspeditsioonide puhul oleks sellised asjad ammu paigas ja sellist vaidlust lihtsalt ei saaks tekkida. Too tolleks.

Teadlased leiavad muidu surnud planeedilt võõra tsivilisatsiooni ehitatud roboti, kellele annavadki nime Shelley soneti järgi. Teadlased otsustavad kättemaksuks sõjaväelastele neile leiust esialgu mitte rääkida. Robot õpib ühe päevaga teadlaste jutu järgi ära nende keele ning on võimeline teisel päeval nendega juba suhtlema. Ilmneb, et tegu on planeeti kunagi asustanud tsivilisatsiooni täieliku varaaida ja teadmiste depositooriumiga. Täiuslik leid teadlastele.

Kuid kas roboti vastu võiksid huvi ilmutada ka sõjaväelased? Nimelt on robotis jäädvustunud ka andmestik superrelva kohta, mis planeeti asustanud tsivilisatsioonile saatuslikuks saigi.

Kena väike humanistlik lookene. Omas kümnendis oleks ilmselt «nelja» saanud, nüüd pool sajandit hiljem on hindeks tugev «kolm».

Read Full Post »

Tiit Tarlap. Kurjuse tund. Koidiku lapsed. 280 lk. Omakirjastus. Pärnu, 2005.

1

Tiit Tarlapi teise raamatu moodustavad kaks ta loomeperioodi alguse romaani, mis on varem ilmunud vaid väiksetiraažilistes maakonnalehtedes ning seetõttu suuremast tähelepanust ilma jäänud. Isegi  fantastikahuviliste tähelepanust, mistõttu tuleb nüüdset raamatupublikatsiooni väga oluliseks pidada, kuna tegu on 1990ndate algupärase ulmekirjanduse silmapaistvamate tekstidega.

Romaan «Kurjuse tund» (Pärnu lehes Kesknädal 1993-94; mitte segamini ajada vaeste ja rõhutute poliitikalehega!) oleks justkui pelk meelelahutuskirjandus, aga ei ole ka. Tegu on sünge ja masendava alatooniga täiesti maailmatasemel jõhkra militaarse seiklusulmega. Iseasi, et muu maailma ulmes olid sellised tekstid aktuaalsed ehk poole sajandi eest. See pole aga etteheide, vaid n-ö. eestlaste traagika, et aeg millegi sellise kirjutamiseks meil alles piiride avanemisel küpseks sai. Ning kui meie ulmeautorite ülesandeks saigi 10-15 aastaga laias maailmas 60-70 aasta jooksul kirjapandu kiirkorras ja kodumaise rakursi alt läbikirjutamine, siis selle ülesande võib põhimõtteliselt sooritatuks lugeda. Ning just Tiit Tarlapil on siin eriti suured teened. Kui maailma ulmes ei oleks olnud Robert E. Howardit, Leigh Brackettit, Edmond Hamiltoni jt, poleks kuskilt saanud tekkida ka George R. R. Martinit, Bruce Sterlingit, Dan Simmonsit jt. Samuti on lood eesti ulmega ja pole põhjust salata, et Tarlapi eeskujud tunduvad olevat just Howard ja Hamilton või varased Harry Harrison ja Robert Silverberg.

2

«Kurjuse tunni» tegevus toimub kauge kolkaplaneedi inimvaenulikul ning karmil rajamaal, kus oma elu (või pigem surma) eest pagedes püüab punktist A punkti B jõuda kirju seltskond saamatuid tsiviliste, kalestunud sõjaväelasi, silmaklappidega maailmavalus humaniste ja lihtsalt lurjuseid. Röövellikult planeedi loodusressursse hävitava suurkorporatsiooni vastu ulatuslikku mässu alustanud humanoidsed pärismaalased on ootamatu löögiga hävitanud kõik tundmatul rajamaal asunud firma faktooriad ja fordid ning püüavad maatasa teha ka kompanii peakorterit, mis rünnakutele siiski vastu peab ning ka karistusekspeditsioone korraldab. Sellesse keskusesse püüavadki pääseda üksikud väiksematest tugipunktidest pääsenud inimesed ning nende erinevate huvide pidevas konfliktis ja psühholoogilise sõja tingimustes see rännak möödubki.

Romaani peategelaseks ongi palgasõdur Orlando, kelle kõrgema ohvitserkonna, firma suuromanike, poliitikute ja kolmandasse sektorisse kuuluva humanoidaarhooldusameti vastu üha kasvava viha ja tülgastuse arengu raames kogu see traagiline ja mõttetu retk meie ette manataksegi. Positiivsed tegelased sisuliselt puuduvad, kui välja arvata pärismaalased, kuid nemadki on nurka surutuna aetud verise kättemaksu teele. Lõpuks tundubki vast positiivseim kangelane seersant Orlando, kes igast lahingust, tulest ja veest Rambo kombel läbi läheb.

Tarlapi kosmilistes seikluslugudes ei leia me avangardi, sürrealismi, stiili- ja keelemänge, ega süžeeloogika veega klosetipotist allalaskmist, mis kõik postmodernse kirjanduse poolt nii armastatud on, kuid korralikku fabulatsiooni küll. Ka tegelaste käitumismõjurid ja psühholoogiline külg on põhjalikult läbi mõeldud ning kerglases ajaviitekirjanduses Tarlapit süüdistada oleks kohatu. Autori tekstid ja iseäranis «Kurjuse tund» ei anna selleks ka eriti võimalust. Romaan on selleks liiga valusalt ja teravalt sisikonda torkav ühiskonnapõlgus (sest ühiskonnakriitika öelda oleks antud juhul liigpehme hinnang), mis peategelase puhul lõpuks igasugused piirid ületab ning kõikehävitavad mõõtmed omandab. Ja kummatigi kirjaniku kirglik laad oma vaateid tegelaste terroristlike vihasööstudena lugejale propageerida mõjub ning paneb oma realistlikkuses usutavuses kaasa mõtlema… ning paljuski Tiit Tarlapiga nõustumagi.

«Kurjuse tundi» on juba jõutud võrrelda varalahkund Lew R. Bergi «Musta kaardiväega» (2005) ning ilmsed paralleelid nende kahe teose temaatika, autoripositsiooni, stiili, hinnangute ja lugejates avaldatava mõju osas on täiesti olemas, hoolimata pea kümneaastasest kirjutamisvahest. Hoolimata sellest täiendavad ning rikastavad mõlemad tekstid teineteist ja eesti ulmemaastikku üldse. Kohatu pole ka märkus, et just Bergi mälestusele on Tarlap selle raamatu pühendanud.

3

Lühiromaan «Koidiku lapsed» peaks oma Tarlapi esimesi tekste üldse – kirjutatud väidetavalt 1980.-90ndate piiril –, kuigi ilmus see alles 2002. aastal Lääne Elus pealkirja all «Väga pikk päev». Viimasest on ka jutt – peategelane Olaf satub ebaõnnestunud ajamasinakatsetuse tulemusel (mille algne eesmärk oli viia ta ajas nädala võrra tagasi, et lahendada oma väikese elu veelgi väiksemaid probleeme) ajas kümme tuhat aastat tagasi ürgaega ning peab seal ilma eriliste abivahenditeta kohaliku ürginimeste hõimu liikmena hakkama saama. Lõpuks õnnestub protagonistil meie aega, kust ta on ära olnud vaid ühe päeva, naasta, kuid tema jaoks on see päev olnud mitu ränkrasket kuud olelusvõitlust primitiivses maailmas veelgi primitiivsemate inimeste seltskonnas, kes osutuvad ometi palju inimlikumaks, kui meie aja teaduse ja tehnika vallutanud kangelased.

Jällegi tüüpiline ja krestomaatilistes ulmetekstides läbikirjutatud teema, meenutagem kasvõi Mark Twaini «Jänkit kuningas Arthuri õukonnas» (1889) või L. Sprague de Campi romaani «Lest Darnkess Fall» («Et pimedus ei laskuks», 1939), mille peategelane Rooma riigi hävingu ja pimeda keskaja piirile satub ning tsivilisatsiooni kiirema progressi ning arengu nimel tegutsema asub. Ometi on siingi Tarlap suutnud tekitada paralleele mitte tavapärase ürgajakirjandusega (Rosny-vanema teosed, Jean M. Aueli bestsellerid või kasvõi Eduard Štorchi «Mammutikütid»), vaid pigem kiplinglike olelusvõitluses allajäämise ja hakkamasaamislugude ja -ideedega.

Kui tihtilugu selliste tekstide puhul saab tänapäevane tsivilisatsioonihellik sellistes oludes esimesest hetkest mängleva kergusega hakkama, leiutab peedist pesumasinale trumli ja mida kõike veel, siis Tarlapi kangelasel pole taskus isegi tikke ning esimese tal hinge sees hoidva leiutise (sest ürginimeste kombel metsloomi küttida ta ju ei oska) – õnge – valmistamiseks kulub tal mitu pikka nädalat. Üldse on «Koidiku lapsed» kurb ja üpris karmikoeline lugu meie kaugete esivanemate ränkraskest olelusvõitlusest ning millimeeterhaaval toimuvast arengust.

Olafi allajäämise ja hakkamasaamise ning kiplinglike mõtteavalduste juurest jõuab Tarlap lõpuks ajaparadokside ning neist tulenevate eetikaprobleemide lahkamiseni, potentsiaalsete tulevikumaailma ajasõdade – ühiskondi ning terveid tsivilisatsioone ja paralleeluniversumeid hävitavate konfliktide – üle juurdlemiseni ning lõpetab kurva tõdemusega, et selliste teadmiste ja hirmude ning eelajaloolises ajas elamise kogemuse võrra «rikkamana» ei suuda ta meie hallis ja argises ning näivturvalises maailmas enam normaalset elu elada. Ajamasina ehitanud teadlane kaob tagasi tulevikku, kust ta tuligi, ning peategelane jäetakse kahe vägivaldselt lõhutud elu vahele hulpima, sest eks tekkinud tal minevikuski, kust ta sama jõhkralt ja ootamatult meie aega tagasi toodi, omad sõbrad, eesmärgid, armastus ja muu oluline, mille nimel me kõik igapäevaselt seda maapinda kulutame.

4

Puudustest. Nagu omakirjastusliku üllitise puhul kahjuks tihti tavaks on raamat täielikult toimetamata. Mitte küll sisuliselt, aga just korrektuuri mõttes. Juba esimese 150 lk jooksul suutsin kokku lugeda üle 50 tähe-, tühiku- vmt vea, rääkimata sellest, et katusega tähti justkui meie keeles polekski, kõikjal laiutavad «sh» ja «zh» vormis esitatud värdjad, tegelase nimi on kord Alex, siis Aleks jne jne jne. Kahju.

Sellest hoolimata on Tarlap meie (ulme)kirjanduspildis üsna ainulaadne nähtus. Väga nauditaval tasemel kirja pandud seikluste ja ulmebutafooria tulevärgi kõrval on Tarlap eelkõige ka ideekirjanik, tal on oma poliitiline agenda (mis on eesti ulmes väga haruldane!), ideoloogia ja filosoofiline ilmavaade, mida ka jõulise kirglikkusega propageerib ning meid sellega sageli nõustumagi paneb.

Ilmunud Loomingus 5/2006.

Read Full Post »

Tiit Tarlap. Roheliste lippude reservaat. 300 lk. PTÜ Gamma. Pärnu, 2012.

Tiit Tarlapi (ilmumisjärjekorras) kuues romaan «Roheliste lippude reservaat» on ilmselt suuremate vaidlusteta käesoleva aasta üks olulisemaid kui mitte see kõige olulisem algupärane ulmeraamat.

Romaan võinuks (eesti plebeilikku raamatuostjat/-lugejat arvestades) ilmuda ju mõnes Tallinna suurkirjastuses kiletatud kõvade kaante vahel 400-leheküljelise tellisena, aga ei ilmunud! Romaan ilmus Pärnumaa Tšernobõli Ühenduse «Gamma» kirjastamisel print-on-demand trükikojas trükituna pehmes köites tihedas kirjas 300-leheküljelisena ning kiire otsing näitab, et seda saab praegugi osta vaid Apollo poodidest, aga mitte näiteks Rahva Raamatu ketist ega Raamatukoist.

Miks? Vastan. Tarlapi romaani pühendus algab pöördumisega «Kõigile nais- ja meessoost TÄDIDELE…» ja just sellistest inimestest Tallinna suurte kirjastuste otsustelangetajate ring ju koosnebki.

Tarlapi romaanid on alati kenasti dateeritud, sestap võibki siinkohal juhtida tähelepanu tõigale, et «Roheliste lippude reservaat» on valminud pärast romaani «Meie, kromanjoonlased», mille kirjutamisajaks märgib autor jaanuar 2004 – november 2005, aga enne «Tuleriitade ööd», mis on kirjutatud jaanuar –detsember 2007. Kõnealuse romaani kirjutas Tarlap valmis jaanuarist augustini 2006.

Andri Riid on varem sedastanud, et Tarlapi jaoks on väga oluline autor Raymond Chandler ning tuleb tunnistada, et «Roheliste lippude reservaat» on kirjaniku loomingu vaat et kõige chandlerlikum tekst. Selle minategelase tegevuskirjeldused, sisevaatlused, elutähelepanekud ja ilmavaade on äärmiselt philipmarlowe’likud ning sellistena väga toredad, vaheldusrikkad ja üldsegi mitte näiteks varalahkunud Lew R. Bergi tegelastele omased.

Romaani minategelane pole eriline püstoli- või rusikakangelane. Ta küll armastab teha suitsu ja juua kanget alkoholi, aga tappa või korralikult peksa anda õnnestub tal teksti jooksul vaid üksikutele antagonistidele, enamasti saab ta ise kolakat, tõmmatakse teda nutikamate tegelaste poolt tillist või vantsib ta lihtsalt ühest talle ette söödetud situatsioonist teise, funktsioneerides katalüsaatorina negatiivsete tegelaste valmis seatud dekoratsioonide taustal valmiskirjutatud stsenaariumiga näitemängus.

Umbes 2600. aastal toimuva tegevusega romaani on kirjanik paigutanud oma tulevikumaailma, kus asuvad Montlari-nimeline maailm jpt kirjaniku varasemate kosmoseulmekate tegevuskohad. Lähtuvad tegelased aga sellelt samalt planeet Maalt, kus asuvad meile tuntud linnade kõrval Tarlapi loodud aleksandrgrinilikud paigad Burbahan, Ryss jt, sidudes niimoodi kokku kirjaniku enda senises loomingus ühendamata jäänud kaks maailma.

Planetaarse Inspektsiooni Agentuuri inspektor Vegard Doyle saadetakse planeedile, mille nimi ongi andnud romaanile pealkirja, uurima ühe haruldase narkootikumi esilekerkimist ja ajama selle levitajate jälgi. Tundub väga detektiivkirjanduslik ja ehk banaalsevõitu ja igavgi sisukokkuvõte, aga ärge unustage, et tegu on Tarlapiga. Banaalset, igavat või stereotüüpset pole siin midagi. Aga kuna tekst on eestikeelne ja poes saadaval, siis ostke ja lugege edasist sündmustikku juba ise!

Ütleme vaid, et narkootikum ei mängi siin teoses suurt rolli, kiiresti kerkivad esile poliitilised võimumängud Maa, kolooniate ja konkreetse reservaadi erinevate fraktsioonide vahel, peategelased muutuvad kiiresti oma elu eest pagevateks tagaaetavateks, neid painab suurem näitemäng, mida nad esitama on saadetud, aga millest ise eriti midagi aru ei saa, ning enne kui nad märgata on jõudnud, toimub riigipööre ning sündmused pööravad kodusõjaks.

Tarlap on väga vanaaegne ulmekirjanik. Oma suurte angloameerika mentorite Edmond Hamiltoni, Harry Harrisoni ja varase Silverbergi eeskujul lähtub temagi kosmosemaailm aastal 2600 sisuliselt 1950ndate aastate tehnika arengu hetkeseisust. See on fakt ning sellisena äärmiselt retro-teadlik valik ning vaid viimane nõmedik võib hakata vinguma, et miks on kirjaniku 2012. aastal ilmunud romaanis aastal 2600 kommunikatsiooni, side ja massiteabevahendite kirjeldused nii ajast ja arust. See on just sedatüüpi tekst, kus aastal 2600 võib mõne kauge planeedi koloonias kuskil kohata paberile trükitava ajalehe toimetust, kus võib kohtuda tegelasega, kes tipib artikli valmis mehaanilisel kirjutusmasinal.

Lugemise ajal painas mind pidevalt, keda need Tarlapi kosmoseulmekad ja painava atmosfääriga («Vampiirilõks») tekstid meenutavad. Välja mõtlesin. Jack McDevitti kosmoseoopereid, kus tegelased tihti sama painavas miljöös mööda kosmilisi arheoloogilisi uurimisobjekte ringi tuhlavad ning mingit suurt mõistatust ja saladust jahivad ja lahendada proovivad.

Kokkuvõtteks? Taas kord sain ma Tiit Tarlapi tekstist täieliku lugemisnaudingu ning oskan resümeerida, et Eesti ulmepõllul on ta Indrek Hargla kõrval ainus kirjanik, kelle enamvähem suvalise teose võid kätte just siis, kui tahad Eesti kirjandusele nii ebaomast mõnusat ja süümepiinadeta kirja pandud kiirestijooksvat lugu lugeda, kui tahad intelligentset ajaviitekirjandust, mille järele varem oled harjunud käe sirutama peamiselt angloameerika žanrikirjanike teoste riiuli suunas. Ning mingite sügavamate allhoovuste ja autoripositsioonide poolest on Tarlap mulle vist Harglast kogu aeg grammikese hingelähedasem, kuidagi kirjandusliku veregrupi mõttes «sobivam» ning sümpaatsemgi tundunud.

Pisut teistsugune arvamus arvustuste ajaveebis Loterii.

Read Full Post »

Arthur C. Clarke. Comarre’i lõvi (The Lion of Comarre; 1949). Orpheuse Raamatukogu 4/2011. 68 lk. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. Tartu, 2011.

See lühiromaan on ilmunud esmakordselt 1949. aasta augustis USA ulmeajakirjas Thrilling Wonder Stories ning ligi 20 aastat hiljem ühtede kaante vahel koos «Linna ja tähtede» algversiooniks oleva umbes samast ajast pärit oleva lühiromaaniga «Against the Fall of Night» ja eks neil neid kokkupuutepunkte on kah parasjagu, nagu Clarke eessõnaski märgib. Meheks sirguv peategelane, kes pole rahul teda ümbritseva sootsiumiga ja tehnoloogiline superlinn.

«Comarre’i lõvi» tegevus toimub neljanda aastatuhande alguses Maal (siin on igatahes Pan Booksi väljaande tagakaanel annotatsioonis kala, nad pole vist teksti mõttega lugenud ja pakuvad tegevusajaks 26. sajandit). Inimühiskond on jõudnud täieliku heaolu ja külluse ajajärku. Samas pole teaduse viimase viiesaja aasta arenguga (õigemini küll seisakuga) rahul nooruk nimega Richard Peyton III, kes loo algul just sel teaduse paigaltammumise teemal oma isaga tuliseid vaidlusi peab. Kolmanda Peytoni vanaisa ja teise isa on Maailmanõukogu esimees, kel vanust kergelt 150 kanti.

Igatahes pageb Peyton III nende käest ära ning saab oma sõpradelt teaduslinnakust Scientia ülesande minna salapärasesse linna nimega Comarre. Linna on rajanud Rolf Thordarsen, kes elas 26. sajandil ja on Peytoni kauge esivanem, millist fakti tema eest on varjatud. Nüüd saab ta selle teada ning selgub ka, et ta on geneetiliselt üsna tolle suure teadlase ja inseneri reinkarnatsioon.

Comarre’i-laadseid veidraid linnu on rajatud lisaks Maale ka meie tähesüsteemi siseplaneetidele, rajajaiks ammune poliitiline liikumine – Dekadendid. Peyton saadetaksegi linna, eesmärgiga saada vastuseid nii paljudele küsimustele kui võimalik ning leida sealt võti teaduse arengule uue hoo sisseandmiseks.

Enamik küsimusi loo lõpuks ka vastuse saavad, linnaväravate ees kohtab Peyton veel jutu nimitegelast, laulvat ja naervat intelligentset lõvi, kelle abiga ta sellest inseneritehnoloogilisest imest lõpuks ka terve nahaga tulema saab.

Tekst on natuke algajalik ja kohati rabe ja pole suurt ja dramaatilist konflikti ja eks ta jääb Alvinile ja Diasparile üksjagu alla, kuid kõigest sellest hoolimata on see Clarke’i loomingust üks mu suurimaid lemmikuid. Siin on seda noore Clarke’i hoogu, mis hiljem tuimusega asendus, on filosoofilist haaret ja mis peamine, lugu lausa nõretab sensawundast. No pole midagi parata, selline hiliskuldaja ulme lihtsalt läheb mulle peale.

Ja nüüd juba paar kuud on see kena väike raamatuke ka eesti keeles olemas.

Read Full Post »

Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö (A Night in the Lonesome October; 1993). 253 lk. Tõlkinud Juhan Habicht. Varrak. Tallinn, 2001.

Pean tunnistama, et sellele oktoobrikuisele õudusromaanile osaks saanud pea universaalne kiitus teeb mind sügavalt nõutuks. See on raamat, mis peaks mulle retsepti järgi üliväga sobima, siia on kokku segatud kõik minu lemmiktoiduained ja -maitseained. Ka olen ma suur oktoobri- ja halloweeni- ja hingedeaja ja surnutepäeva õuduse austaja. Aga nagu sel puhul tihti ei pruugi lemmikkoostisosadest kokku segatud roog endast midagi tähelepanuväärset kujutada. Nii ka seekord. Välja on kukkunud täiesti nõutukstegev raamat, mis on nii lihata ja luudeta, et paku või amööbile söögiks.

Lugu nagu oleks ja samas ei ole kah. Lugeda ei olnud igav ja lugemist ega raamatu soetamist ma absoluutselt ei kahetse ning ilmselt loen seda teksti kunagi elus vast veel, aga see pöörane hosianna, mida Ulmekirjanduse BAAS selle teose puhul lõhkemisi täis on, seda ma ei mõista. Üsna keskpärane raamat.

Kolib üht külla Londoni lähistel punt kummalisi (kirjandus)tegelasi, kellega on kaasas ka mingi loom või lind. Lugu ongi edasi antud Rappija Jacki koera (vihkan koeri) pilgu läbi, mis muudab kogu loo kuidagi veidralt ja vildakalt primitiivseks ja justkui kehvakeseks lastekirjanduseks, parajaks «Priidu ja Pontu» koomiksiks. Igatahes on romaan siis koera oktoobrikuine päevik, mille jooksul kõik kirjandustegelased ja nende loomad oma asju asjatavad, mingit suurt sündmust ootavad, omavahel varjatud võitlust peavad ja selleks suureks sündmuseks ettevalmistusi teevad.

Ray Bradbury Suure Sügise õhustikku pole Zelazny’l absoluutselt luua õnnestunud ega sellele isegi ligilähedale jõuda. Pole õnnestunud ka Tim Burtoni karikatuurset «Sleepy Hollow» laadis atmosfääri. Pigem on välja kukkunud üpris atmosfääritu teos. Kuigi käiakse Sherlock Holmesi Londoni öistel tänavatel, seda eripärast tunnet ei teki. Õieti ei teki ühestki sellesse teksti kokku pigistatud väljamõeldud tegelasest (Dracula, Huntmees Larry Talbot, dr Frankenstein) tema maailma tunnet. Nad kõik on nagu oma maailmast välja tõstetud ja asetatud steriilsesse ja värvimata jäetud kontuuridega koomiksimaailma. Umbes nagu «League of Extraordinary Gentlemen». Sama ebaõnnestunud siis.

Aga raamatu nimetamisega lastekirjanduseks teen ma ju viimasele liiga, kuna kui me tahaksime leida lastekirjandusest üht tõeliselt head õudusromaani, siis on meil ju olemas Otfried Preussleri «Krabat», atmosfääri, ängi ja õõva täis teos. Kindel on see, et mõnel järgmisel sügisel võtan ma pigem kätte «Krabati» või Bradbury «Vist on kuri tulekul», millest sugestiivsemat ja nauditavamat sügiseromaani polegi vist tänini loodud.

Kas raamatus siis midagi positiivset polegi? On ikka, loomtegelaste dialoogid ja omavahelised suhted on täiesti talutavalt heal tasemel, naljagi saab pisut, aga pigem tulebki minu arvamust võtta tasakaalustavas võtmes Ulmekirjanduse BAASis domineerivale kriitikavabale kiidulaulule.

Raamatu eestikeelsele väljaandele on ette heidetud kena kaanekujundust, aga ma lohutan, et sellest patust on teos puhas. Kaanepilt on täiesti hall ja sisutühi nagu tolle perioodi Varraku F-sarjale iseloomulik, tänapäeval jätkatakse seda kontseptuaalselt ja stilistiliselt tühja ning kehva 1990ndate graafikat Lois McMaster Bujoldi raamatute maakeelsete tõlgete kaantel, mis seetõttu on omavahel kaunis eristamatud. Silver Säraga võib nõustuda, et raamatus leiduvad Gahan Wilsoni mustvalged joonistused on parajalt nõmedad.

Raamatule on ette heidetud, et see võinuks õigel ajahetkel eesti keeles ilmudes ületada isegi Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitsealale» osaks saanud resonantsi. Jällegi on see hirm täiesti asjata, kuna romaan on nii kuradi tuim ja puine. Aga enim nõustun ma senistest arvustustest vast Mario Kivistiku hinnanguga: sündmused arenevad, aga pinge ei kumuleeru ning viimase veerandi pealt jääb lugu hoopis paigal tammuma. Hästi lihtne tekst igatahes.

Tõeliselt kummastav on aga, et Ulmekirjanduse BAASis on romaanile antud 34 hinnangut, neist 28 korral on hindeks olnud 5, koondhindega 4,79.

Read Full Post »

« Newer Posts - Older Posts »