Jack McDevitt. Seeker. 373 lk. Ace. New York, 2005.
See täitsa hea seiklusulme võitis mingitel müstilistel põhjustel Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) Nebula preemia kui 2005. aasta parim ingliskeelne ulmeromaan.
Ma ei saa ju väita, et romaan seda objektiivselt pole, sest olen tolle aasta romaanitoodangust lugenud vaid üksikuid näiteid. Aga koos McDevittiga kandideeris Nebulale näiteks Richard Bowesi «From the Files of the Time Rangers» ja nonde nominentide seast oli Bowesi üllitis ilmselgelt kirjanduslikult-kompositsiooniliselt meisterlikum.
2005. aasta romaanid on näiteks Scalzi «Old Man’s War», Strossi «Accelerando», Simmonsi «Olympos», MacLeodi «The House of Storms», Reynoldsi «Pushing Ice», Martini «A Feast for Crows», Wilsoni «Spin», Russo «The Rosetta Codex», Gaimani «Anansi Boys» ja Potteri poolevereline prints. Näiteks.
Tegelikult on McDevitti Nebula võidu põhjus ilmselt selles, et tema looming meeldib väga assotsiatsiooni liikmetele ehk siis kolleegidele-ulmekirjanikele ning teiseks põhjuseks on see, et ta oli auhinda kordagi võitmata paarikümne aasta jooksul sellele juba 12 korda kandideerinud.
Jack McDevitt on ju ka minu üks lemmikkirjanikke ja eriti istub mulle tema Alex Benedicti sari, seega mida ma siin üldse irisen ja sappi pritsin…? Lihtsalt ei tundu mulle, et sellisele ilma üldse erilise (kõrg)kirjandusliku pretensioonita teostatud ja tegelikult lihtsalt perfektsele ajaviitekirjandusele peaks auhindu jagama.
Ju siis on aga kirjanike assotsiatsiooni liikmete enamus sisimas kadedad sellise mehe peale, kes nii lobeda stiiliga seiklusjutte suudab kirjutada, selmet suures loomevalus kõrgkirjanduslikku pretensiooni peitvaid keerukaid lauseid toota.
Lihtsalt on «Seeker» tänaseks ilmunud neljast Benedicti sarja romaanist mu meelest kõige kahvatum, kuigi väärib võrdluses paljude teiste kirjanike loominguga ikkagi maksimumhinnet, seda küll.
Loo alguses on üks kosmosearheoloogidest abielupaar kuskil taliturismikuurortis ning kuna neile on nende viimase uurimisretke käigus teatavaks saanud miski suur saladus, siis loomulikult tuleb laviin ning nad hukkuvad.
Edasised sündmused hargnevad enam kui kolmkümmend aastat hiljem, kui kosmoseantikvaaride-arheoloogide tiimile Alex Benedict – Chase Kolpath satub kätte üks veider peeker, mis tundub – uuringute tulemused kinnitavad seda – olevat pärit inimkonna koidikul kosmosehõlvamise käigus kadunuks jäänud suurelt koloniste kuhugi uude maailma vedanud transpordilaevalt.
Tähelaev «Seeker» viis üldise arvamuse kohaselt endaga külma kosmilisse hauda tuhandeid uut kolooniat looma viidud inimesi, sest laev ei naasnud kunagi Maale ning ühestki sellisest kolooniast pole keegi kunagi kuulnud. (Mingid paralleelid tekivad Indrek Hargla «Gondvana lastega».)
Nüüd on siis aga välja ilmunud peeker sellelt laevalt ning pole vist põhjust mainida, et tüüpiliselt McDevitti Benedicti-romaanidele tõmbab see peategelaste kätte sattunud muistis magneti kombel ligi tapmis- ja vargusekatseid, plahvatusi, ähvardusi ja igatmasti kahtlast rahvast, kes kõik leiavad, et peeker hoopis neile peaks kuuluma.
Mitmest mõrvakatsest pääsenud peategelased satuvad üsna kiiresti uurima proloogis laviini alla jäänud arheoloogipaari kunagisi uurimisreise, sest tundub, et just mõnelt selliselt nende omaaegselt reisimarsruudilt on lootus leida see tontlik – võibolla et tuhandeid surnukehasid kandev – tähelaev.
Loomulikult leidub siingi teoses ohtralt seda galaktilist kõhedust, mida tuleb hüljatud kosmosejaamades muinsusi otsides tihti ette. Luukeredega asustatud iidses kosmoselaevas kadunud koloonia jälgi ajada ja vihjeid otsida ei pruugigi igaühele jõukohane olla. Igatahes tuleb neis kohtis välja ka McDevitti võrratu oskus kosmilisi õuduslugusid jutustada, millest lähemalt aga sarja järgmise köite arvustuses, mille peategelaseks ongi õuduskirjanik.
Nagu lugeja juba isegi aru saab, on see üks paganama hea raamat! 🙂 Lihtsalt Benedicti-tekstide endi skaalas on siin ehk pisut liiga palju venitamist, ümbernurga-sõitmisi ja tühje otsinguid ning kui lõpuks kadunud kolooniagi üles leitakse on see kuidagi paraja antikliimaksina välja mängitud.
Kirjanik on justkui kompositsiooni lõdvaks lasknud, mistõttu romaan pole nii trimmis ja täpne-täiuslik ja õigesti doseeritud elamusi tulvil kui selle tsükli teised teosed. Ja siis just sellisele raamatule annavad autori kolleegid aasta parima romaani auhinna! Minu mõistus ei võta.
[…] Jack McDevitt. Seeker. […]
[…] Nebula pretensioonitule kosmoseooperile […]
[…] Nebula pretensioonitule kosmoseooperile […]
[…] Nebula pretensioonitule kosmoseooperile […]