Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘PÕNEVUS, KRIMI’ Category

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. 311 lk. Varrak. Tallinn, 2010.

Eesti ulme kuulsaim Melchior on loomulikult Rein Raua ratsanik Melchior. Aga jah, apteeker Melchioril pole ju ulmega suuremat pistmist. Samas, eks toonud ju Mart Kalvetki riigiraadio noorteprogrammi hommikusaates esinedes Eesti ulme hea käekäigu kinnituseks välja fakti, et Indrek Hargla on hakanud kriminulle kirjutama. Kui te sellest loogikast aru saate, olete minust targemad.

Milleks meile kriminull?

Miks me loeme kriminulle? Mida me sealt otsime või ootame? Kas meid huvitab, kuidas detektiiv teeb kindlaks, kes on mõrvar? Kas tõsimeeli püütakse väita, et lugeja püüab paralleelselt detektiiviga kaasa mõelda, et kes võiks olla mõrvar? Mina seda ei usu. See on ju mõttetu tegevus.

Kuigi kusagil kirjutati juba väga ammu, et hea kriminull on see, kus autor jagab lugejaga kõiki neid fakte, mis detektiivilegi teataks saavad, andes nii lugejale võimaluse oma deduktiivseid võimeid proovile panna, siis reaalsuses selliseid häid kriminulle ei eksisteeri. Kõik need autorid/detektiivid/tekstid, kes/mis sellise «hea kriminulli» näiteks on toodud, pole seda reeglina paraku mitte.

Aga sellest pole probleemi. Koos kirjanikuga süžeekäänakute väljamõtlemine on kaunis mõttetu ponnistus, mida ilmselt suurem osa normaalseid inimesi ka ei harrasta. Pealegi ei usu ma, et keegi loeks krimkasid selle meeletu põnevuse pärast aimata tingimata enne autori  ja detektiivi paljastusi ära, «kes seda tegi?» või «kuidas seda tehti?».

Kriminaalromaanidel on üldiselt päris kriminalistikaga sama palju seoseid kui ulmekirjandusel teadusega. Seosed on näivad ja butafoorsed, laenatud on aines ja dekoratsioonid ning oskussõnavara, aga mitte teostuse tegelik mehaanika. Mõrvarit on kriminaalromaanis valdavalt võimatu ära arvata, kuna see ei tulene mingitest teksti sees pillatud vihjetest, mis teeksid ainuvõimalikuks ühele inimesele osutamise, mõrvari isiku määramine on kirjaniku suva.

Nagu lugeja ilmselt juba aimab, on minu tees selles, et kriminaalromaane loeme me mingitel muudel põhjustel, kui reaalne detektiivitöö või mõrtsuka isiku kindlakstegemine. Me loeme detektiivromaane pigem kas põnevate ja ekstsentriliste detektiivide tõttu (Holmes, Poirot, Wolfe jne) või erakordselt mõnusate maailmade/miljööde pärast. Mina näiteks loen Nero Wolfe’i lugusid just selle pruunist liivakivist maja ja tolle asukate pärast. Tegelased ja nende igapäevased rutiinid, dialoogid ja iseloomud on lihtsalt niivõrd lahedad.

Kirjutatud Poirot on mu meelest kusjuures kaunis igav tüpaaž, aga tõeliselt ekstsentrilised vindid on talle osanud peale keerata David Suchet koos seriaali uuema hingamise perioodi (2003–) lavastajatega. Holmesi-Watsoni viktoriaanliku gaasilambivalguse Londoni urkad ja mõistatuslikud maamõisad, kahvatud näod akendel, viirastuslikud koerad, kättemaksuhimulised vandevennad ja India sunnitöölised võluvad meid nagu John Dickson Carri õuduskirjandust meenutavad miljööd ja saatanlikult keeruka sooritusega mõrvadki.

Melchior on igav!

Ehk siis tegelaste ekstravagantsus ja ekstsentrilisus ning miljöö mõnusus, head dialoogid kindlasti. Mis on neist olemas apteeker Melchiori lugudes? Dialoogid ehk? Tjah. Pean tunnistama, et kui Paavo Matsin karjatab Sirbis, et «Melchior on hetero!», siis mina nendin, et Melchior on igav.

Pange tähele: igav pole mitte Hargla algusfaasis olev detektiivromaanide sari ise, vaid igav on väljamõeldud detektiivi karakter – Melchior on igav persoon. Palju ei õnnestu Melchiori põnevamaks teha ka teda painaval Wakenstedede needusel, mis esiotsa jääb kaunis ebamääraseks füüsiliste depressiooni- ja valuhoogude ning maailmavalu tunnetamise puntraks, aga sellest võib ehk sarja arenedes midagi veel tekkida.

Minu peamiseks etteheiteks on, et peategelane on pesueht väikekodanlane, temas pole mingeid eriliselt huviäratavaid või silmatorkavaid iseloomujooni või ebatavalisi harjumusi. Ka pole Melchior suuremat sorti sõnakunstnik, ta räägib kaunis ootuspäraseid ja huumorivaeseid lauseid. Antikvaarist Poola eksortsist pan Grpowski näiteks on palju isikupärasema jutuga ning märksa värvikam karakter. Melchior on aga lihtne mees.

Tema ravimite valmistamise võimest pole ma ka eriti kõrgel arvamusel, ainus, mida ta oma asutuses tegevat paistab, on ühe kindla kangema magusa alkoholiga («apteeginaps») linnarahva pohmelli ravimine. Ja seda päevast päeva ja enamvähem kõigi apteegi külastajatega. Vaene mees – kuna ta ise enamvähem alati oma kliendiga kokku joob, siis ma ei taha ta maksa seisukorrale mõeldagi.

Märkimisväärselt põnevad pole ka kõrvaltegelased – kohtufoogt Wentzel Dorn, pohmelliarsti abikaasa Ketterlyn, Tallinna komtuur Spanheim (väljamõeldud isik, mitte 1409. aasta tegelik komtuur) ja teised. Kõik on igavalt tavalised inimesed.

Ja Varrak tegigi teisele trükile uue kaanekujunduse! Respekt!

Linnaplaan selgeks!

Kui ETVs algas «Riigimeeste» seriaal ja kõik sellest üksteise võidu vaimustuma hakkasid, juhtisid paar sõpra mu tähelepanu Briti poliitilisele satiiriseriaalile «The Thick of It» ja sellele kui ehmatavalt palju kohti on «Riigimeestes» üsna täpselt tollest sarjast maha viksitud.

Kui hakkas ilmuma pohmelliarst Melchiori sari, otsustasin mina, et tagumine aeg on täita üks lünk ja viia end kurssi keskaja-ainelise kriminulliga. Umberto Ecoga olin ma loomulikult ammu tuttav, aga «Roosi nimega» ma erilisi paralleele tõmmata siiski ei oska. Pigem leidsin ma, et Hargla on andnud mulle hea põhjuse teha lõpuks tutvust Ellis Petersi munk Cadfaeli lugudega.

Võib öelda, et sarnast on palju. Millegi mahaviksimisest pole Hargla puhul muidugi kunagi mõtet rääkida, lihtsalt imestama paneb mind, miks on ta otsustanud õige mitu asja lahendada igavamalt kui välismaine eeskuju. Kui ometi varase ulmeloomingu perioodil oli Hargla kaubamärgiks välismaisest eeskujust huvitavamalt tegemine. Ellis Petersi Cadfaeli-lood tunduvad praegu võrdluses igatahes põnevamad ja nõtkemalt kirja pandud.

Hargla tegevuskohaks on 15. sajandi alguse Tallinn ehk Reval. Tartlasena (ja keskaja ajalugu kaunis hästi tundva inimesena) on see minu jaoks täpselt sama lähedane või kauge tegevuspaik, kui 11. sajandi keskpaiga Shrewsbury, kus tegutseb vend Cadfael. Mulle on öeldud (ja vist nii ongi), et Hargla on kohutavalt palju vaeva näinud tegevuspaiga autentsuse loomisega. Me rändame koos tema tegelastega üsna detailselt ühelt tänavalt teisele, ühe müürijupi tagant selle või tolle maja taha või läbikäiku. Inimesena, kes Tallinna vanalinnas ringi käies reeglina ei oska nimetada nende mulle visuaalselt kaunis tuttavate tänavate nimesid, ei oska ma sellisest detailsuse määrast paraku vaimustuda.

Saladus on põnev

Kriminaalromaan koosneb justkui kahest hüpotenuusi pidi kokku pandud täisnurksest kolmnurgast, nii et moodustub ristkülik. Hüpotenuusidest moodustunud diagonaaljoon algab alt ja lõpeb üleval. Esimene/pealmine kolmnurk on mõrvaloo lahenduse otsimine, alumine/teine kolmnurk on mõrvalugu ise, see mis on reeglina toimunud enne kriminaalloo tegevuse algust ja mida siis uurimise käigus üha enam selgeks tehakse ja lahti harutatakse.

oleviste moistatus_kaas_OK.inddKui romaani alguses pole meil saladusest/mõistatusest/mõrvaloost õieti midagi teada ja peamine aur läheb lahenduse otsimisele, siis romaani arenedes hõlvab üha suurema tähelepanust endale järjest rohkem avanev ja ilmnev algne saladus/mõrvalugu ning selle uurimislugu ise kaob vaikselt tahaplaanile. Kui seda pikali olevat ristkülikut vaadata, siis alguses hõlmab suurema osa tähelepanu see pealmine (uurimise) kolmnurk ning ristküliku lõppu jõudes on kogu ruumi endale haaranud alumine (mõrvaloo) kolmnurk.

Hargla Melchiori-romaanidega on nüüd selline lugu, et esimene/pealmine kolmnurk (mõrvaloo lahendus, detektiivi lugu) on kaunis igav. Alumine/teine kolmnurk (mõrvalugu ise, saladus, mõrvari ja ohvrite lugu) on esimese kahe osa põhjal väga põnev, vapustav, dünaamiline, värvikas ja emotsiooniderikas. Enamasti ka näivüleloomulike, fantastiliste elementidega.

Lihtsalt kokkuvõetuna võiks ju sedastada, et seniste Melchiori lugude esimene pool on kaunis igav, teine pool aga vägagi kaasakiskuv. Ja nii ongi. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Eesti värk. Ostame ja loeme edasi.

Postscriptum

Ahjaa, Peeter Helme mõtiskleb Klassikaraadios seeüle, miks Harglal kohanimede osas täielik tohuvabohu valitseb. Et miks on Saksa-Rooma keisririigi geograafiliste piirkondade kohta läbisegi kasutusel saksapärane, ladinapärane ja eestipärane (õieti kadakaeestlik) nimi (Westfalen, Franconia, Tüüringen).

Selle pidamine juhuslikuks veaks on mu meelest ekslik. Hargla on mu mälu järgi oma loometee algusest peale armastanud pikkida oma tekstidesse erinevaid, võimalikult võõrapäraseid ja tihti vigaselt esitatud nimekujusid lugejale tuntud isiku- ja kohanimede kujude asemel. Ekstsentriline kiiks, ma pakun.

Kui siinkirjutaja jaoks on põhimõtteküsimus, et kui omavahel räägivad Ida-Rooma keisririigist näiteks 11. sajandil elavad kirjandustegelased, siis nad tarvitaksid nimetust Romania (nagu toda riiki tollal nimetati), Hargla jaoks poleks aga mingi probleem tolleaegsetel tegelastel rääkida Bütsantsist, seda võibolla veel näiteks saksapäraselt Byzanz kirjutades. Mis sest, et nimetus Bütsants sündis mitusada aastat hiljem. Loogilise mustrita ekstsentriline kiiks, ma kordan.

Read Full Post »

Helen McCloy. Kaks kolmandikku vaimu (Two-Thirds of a Ghost; 1956). 192 lk. Tõlkinud Viktor Kerge. Eesti Raamat. Tallinn, 1984.

Ameerika Kriminaalkirjanike Assotsiatsiooni (MWA) esimene naispresident (1950) ning 33. suurmeister (1990) Helen McCloy (1904-1994) on Eestis üpris tundmatu autor. Eks ta ole parajalt unustatud tänapäeval Ameerikaski. Aga kriminaalkirjanduse huvilised siiski teavad tema detektiivi Basil Willingit ja selle kiindumust psühholoogiasse, mille abil ta mõrvalugusid lahendab.

Teatakse veel, et McCloy oli abielus kriminaalkirjanik Brett Halliday’ga, kelle tuntuim detektiiv on Mike Shayne. Halliday oli üks MWA asutajaist 1945. aastal ning hiljem lõid nad koos McCloy’ga oma kirjastuse ja kirjandusagentuuri. 1954. aastal sai abielupaar oma kirjanduskriitiliste kirjutiste eest ka MWA Edgari-auhinna.

Kuigi McCloy üks tuntumaid romaane «Kaks kolmandikku vaimu» on ilmunud nõukogude ajal legendaarses «Mirabilia» sarjas, ei ole sellele siiski 1990. aastail ega hiljemgi lisandunud uusi tõlkeid. Ometi pidanuks ilmumine «Mirabilias» andma uue aja alguses just selle kindluse, et autori nimi on piisavalt tuntud, et võiks suurema riskita teda avaldada võtta.

Samas on mul mingi imelik kõhutunne, et see romaan on paljudest eestlastest kuidagi mööda läinud nagu minustki. Olen terve lapsepõlve olnud teadlik sellest köitest raamaturiiulis, sellest veidra soenguga mehega kaanepildist, ometi ei tekkinud mul väiksena kunagi huvi seda teost lugema hakata. Ehk pelutas just seesama veider kaanepilt. Dashiell Hammetti, Raymond Chandleri, Agatha Christie jt kriminaalkirjanike 1980ndail «Mirabilias» ilmunud raamatud igatahes minust nii mööda ei läinud.

Spoileripaanikute jaoks tuleks vist kirja panna, et ma ei saaks soovitud mõtteid selle raamatu kohta väljendada puändi ja mõrva motiivi kohta üsna palju avamata. Olete hoiatatud.

Ma ei tea, kas see raamat mulle väiksena meeldinud olekski. Igatahes praegu on see üks selle suve mõjusamaid lugemiselamusi. Esiteks toimub kriminaalromaani tegevus kirjandus- ja kirjastusmaailmas, mis on juhtumisi minu lemmikmaailm, ning teiseks on osa tegevusest paigutatud lumetormise Uus-Inglismaa koloniaalstiilis mõisahäärberite maailma ning Helen McCloy’l on juhtumisi päris hea oskus seda loodust ja neid maastikke ja selle keskel olevate inimese emotsioone kirjeldada.

«Auto rattad pöörlesid korra tühjalt jääl, mis oli salakavalalt peidus õhukese lumekorra all. Siis said talvekummid vedama ja Basil juhtis masina ettevaatlikult teele. Autolaternad puurisid pimedusse valgustunneli. Ühtegi teist masinat ei olnud sel õhtul maanteel, otsekui asuksid nad ihuüksi kusagil Alaska või Siberi tühjades avarustes. Autos aga oli hubane ja mõnus, ning tuuline ja tuisune ilm andis kõigele veidi seikluslikkuse hõngu. Tee laskus orgu ja autotuled valgustasid nüüd üksnes udu, mis oli hall, tupruv ja läbitungimatu nagu paks suits. Valgus jäi tema erineva tihedusega kihtidesse kinni ja hajus samas. Oli võimatu näha rohkem kui neli-viis jalga ettepoole. Auto venis nagu tigu.» (lk 50).

Loomulikult leiab mõrv aset just sellises lumetormist äralõigatud maanurga miljöös. Mõrvatakse menukirjanik Amos Cottle ning seltskonna, kelle seas peab olema ka mõrvar, moodustavad kaks kirjanduskriitikut, Cottle’i kirjastaja ja agent abikaasadega ning mõned lähinaabrid.

McCloy stiili kohta on öeldud, et see sarnaneb tihti John Dickson Carriga, et võib leida samasugust psühholoogiliste niitidega läbikootud müstitsismi ja justkui üleloomulikke asjaolusid, mis lõpuks küll alati ratsionaalse seletuse saavad. Samuti kuhjaga üsna poeetilisi miljöökirjeldusi.

Seda kõike siin ka on, ehk veidi vähem kui mõnes teises kirjaniku romaanis, aga peamiselt tekitasid minus mõnusa äratundmise ja koduse õhkkonna need sujuvalt teksti sisse puistatud agentuuritasud, korrektuuripoognad, kirjastuste nimed, mis mulle tänasel päeval konkreetsete autorite jmt seostuvad – vaevalt, et need Random House’id, Putnamid, Simon & Schusterid ja Scribnersid oleksid mulle 1980ndail mingit muljet avaldanud.

Eriti läks mulle aga hinge ja korda mõrvaloo lahenduse raames tehtud paljastus, et menukirjanik Cottle’i isiku kattevarjus kirjutasid tema bestsellereid tegelikult kolme peale kokku agent, kirjastaja ja tema ihukriitik. Et just see, et üksi polnud neist keegi suuteline valmis meisterdama menuraamatut, aga ühendades kolme mehe oskused süzee, karakterite, detailide, dialoogi ja nõtke kirjandusliku stiili alal saadi kokku tõeline eduvalem.

Ja et kui seda petuskeemi ähvardas paljastamine, oli üks neist valmis mõrvaks.

Kui samalaadne süžee leidnuks autori tahtel aset lilleseade-, arhitektuuri-, kondiitri-, moekunstnike- või lihunikemaailmas poleks see mulle pooltki nii palju meeldinud. See on üsna kindel.

Read Full Post »

« Newer Posts