Kõige detailsem fantaasiamaailm üleüldse. Algus

Steven Erikson. Gardens of the Moon. 712 lk. Bantam. London, 1999.

Steven Eriksoni «Malazi Langenute Raamatu juttude» tsükkel on moodsa fantasykirjanduse absoluutne tipp. Sarja esikromaani sisust rääkides rõhutaksin just seda, et erinevalt näiteks George R. R. Martini oopuse köidetest on Erikson suutnud kirjutada sarja sel kombel, et ka selle üksikud osad on paljuski eraldi romaanid – ma ei ütle, et iseseisvalt loetavad ja ainult. Ei seda mitte, aga siiski on iga köide omaette tervik, mis Martini puhul on palju vaieldavam. Tema «Jää ja tule laulu» sarja «raamatud» iseseisvate romaanide mõõtu naljalt välja ei anna, pigem on tegu üsna juhuslikest kohtadest katkestatud ühe suure romaaniga. Eriksonil on igas romaanis siiski oma kandvad teemad, tegelased, sündmustik jne.

Lisaks peab pühadustteotava steitmendi tegema ja märkima, et Erikson on minu meelest Martinist märgatavalt parem, aga tegelikult on säärased võrdlused veidi mõttetud – nagu ei ole pointi jageleda, kas parem on viiner või lihapall, maitseasi ju. Eriksoni saaga ja Martini sari on lihtsalt niivõrd erineva ambitsiooniga ja ka erinevalt teostatud. Süngeid toone on mõlemas, aga Eriksoni storytelling on märksa keerukama ülesehitusega. Siin on olemas see Juhan Habichti kiidetud Zelazny-laad, kus lugeja visatakse mingite mastaapsete sündmuste sisse ja esimesed 200 lk-d ei saa tõesti halligi aru. Aga see on omamoodi lahe! Eriksoni sajakonna tegelase ja umbes 25-35 peamise tegelase ning (alguses) umbes 10 süžeeliini jälgmine on keerulisem, Martin kirjutab lihtsamalt, lineaarsemalt. Millest võib olla tingitud ka tõik, et ta Eriksonist üüratult popim ja fännatum on.

Kõik erinevad maagia-, ajaloo-, mütoloogia- ja poliittasandid on siin alguses paraja segapudruna koos, aga pingutus end neist läbi närida on miskil kombel väga suurt rahuldust pakkuv, üks sõber tõi välja väga hea paralleeli – George R. R. Martini puhul on meil suuresti siiski tegu Rooside sõdade loo modifikatsiooniga, kus esimestes köidetes palju muud ei olegi, siin on aga juba algusest peale niipalju tasandeid ja nüansse, et hoia ja keela. Mulle meeldivad mõlemad, aga Erikson oma keerukama romaanikuvandi tõttu lihtsalt rohkem. Eriti hakkasin seda tsüklit lugedes just mõtisklema sellele, kui keskpärased on tänapäevased ulmeraamatud just oma romaanilahenduse poolest – ja see köide ning sari laiemalt on sellest patust puhas. Siin on meil ka näide eelkõige kui suurepäraselt komponeeritud romaanist.

Kui ma mõtlen nüüd, jaanuaris 2010 tagasi veebruari peale 2007, kui ma selle raamatu kätte võtsin ja minu ees rullus esmakordselt lahti Eriksoni-Esslemonti välja mõeldud Malazi ülikeerukas ja -detailne maailm oma erinevate kontinentide, ajastute, mütoloogiate, maagiasüsteemide, impeeriumide, kangelaste ja antikangelaste, jumalate, palgamõrtsukate, taskuvaraste, väejuhtide, suurte võlurite, kaupmeeste ja – Eriksoni lemmikute – ajastuid vanade sõdalastega, siis mis ma ikka oskan öelda? Me saame reaalajas osa millestki väga võrratust ja vaimustavast.

Praegu tundub see juba justkui väga ammu olnud, kui ma esimest korda sain pealt näha Malazi impeeriumi ma ei mäleta mis number armee vallutussõjaretke Genabackise mandril, vabalinna Darujhistani ihaldamist… ja kõike, mis sellest välja tuli. Hiljem on lisandunud teised mandrid, teised impeeriumid, lugematu arv tegelasi ning meeletult palju sündmusi ja tegevust, mis sellele ajahetkele X, sellele käivituspunktile eelnes ja järgnes. Erikson väärib seda väikest pateetikahetke!