Geenivõlurid, kloonsõdurid, diplomaadid, spioonid ja väike vaikne sõda

Paul J. McAuley. The Quiet War. 439 lk. Gollancz. London, 2008.

Paul J. McAuley romaan «Vaikne sõda» on selgelt üks 2008. aasta olulisemaid ja kirjanduslukku jäävaid romaane – nagu on sedastanud juba ka paljud arvustajad raja taga. Kokku on Vaikse sõja tsüklis tänaseks ilmunud 2 romaani (mida teatud mööndustega ka ühe kaheköitelise romaanina saab võtta) ning üheksa pikemat või lühemat juttu.

Olen siin omal ajal kirjutanud, et 1997. aastal jutusarjaga alustades ei olnud kirjanikul romaaniplaanid veel peas selged ning tema algseks ideeks oli olemasolevatest juttudest fix-upromaan kokku kirjutada – nii siiski ei läinud ja nüüd võib öelda, et kindlasti pole see viga. Läks suisa nii, et sarja kaanoni ehk romaanide valguses ei klapi mõne jutu sisu ja tegelaste suhted enam päriselt selle Vaikse sõja ametliku looga, aga see kõik on tegelikult peenraha. Jutud on tipptasemel ja ka pikemas žanris on McAuley endiselt vormis, kuigi raiskas paar vahepealset aastat oma elust tehnothrillerite kirjutamisele. Nüüd on ta õnneks tagasi new radical hard SFi ja widescreen-kosmoseooperite juures!

Kui me kümnekonna aasta jooksul saime ilmunud juttudest (mille kõigi tegevus toimus pärast Vaikset sõda) vähe infot sõja enda kohta – peamiselt vaid seda, et planeedi Maa kolm suurvõimu (Greater Brazil, Pacific Community, European Union) alistasid Välissüsteemid, mis moodustusid Jupiteri ja Saturni kuusid asustavate geneetiliselt arendatud inimeste sõltumatutest linnriikidest, siis romaan «Vaikne sõda» jutustab ühe hingetõmbega ära sündmused, mis sõjategevuseni viisid ning ka kiire ja korraliku «a small, quiet war» (nagu maalaste ülemjuhataja kindral Peixoto selle sõnastas) käigu.

Tonaalsus varasemate juttudega võrreldes on siin hoopis teistsugune. Vahe pole nii drastiline kui «Tähesõdade» vana ja uue triloogia vahel, aga ikkagi. Jutud on mitmeti süngemad ja tardunumad, kõigi nende tegevus toimub tehnilise ja bioloogilise progressi peatanud ning sõna- ja mõttevabaduse likvideerinud okupatsioonirežiimi tingimustes, romaani esimene pool näitab meile inimkonna teadmishimu ja vabadusiha eelpostide – välisasunduste – elu enne seda, kui Maa suured feodaalkonglomeraadid need alla neelasid.

See on selgelt romaan poliitilistest süsteemidest ja käsiraamat selle kohta, kuidas alustada sõda. Üpris detailselt diplomaatilist ja luuretegevust kirjeldades ning mõlemat poliitilist süsteemi (totalitaarsed, suguvõsaklannide valitsetud feodaalimpeeriumid Maal ning individualismile, totaalsele vabadusele ning lausa jaburuseni arendatud hääletusdemokraatiale (tõsielusarjade stiilis «väljahääletamine») üles ehitatud välisasunduste linnriigid), nende plusse ja miinuseid seestpoolt vaadates ja analüüsides näitab McAuley lugejale, et kui piisavalt palju inimesi sõda tahab, siis sõda ka tuleb. Ning kuigi on selge, et progressi pidurdav ja elementaarseidki isikuvabadusi mittevõimaldav Maa on hullem, ei ole välissüsteemide hääletusdemokraatiale rajatud riigikesed, milles küll õitseb teadus ja vaba eneseteostus, ka just ühegi plekita positiivsed «kangelased».

Pilt 24. sajandi päikesesüsteemist saab igatahes detailirohke, värvikas ja nauditav. Romaanis kohtab kõiksugust sellisele kirjanduse kohustuslikku atribuutikat – diplomaate, kindraleid, hulle geeniteadlasi, kloonsõdureid, poliitikuid jmt. Saab üsna hea ülevaate erinevate väliskuude koloniseerimise käigust ja lokaalsetest astrofüüsikalistest eripäradest, samuti ülevaate Maad sajand varem tabanud ökokatastroofist ja poliitilistest sündmustest, mis viisid sündmusteni, mis viivad romaani tegevuse ajal siis sõja puhkemiseni. Ja kuna McAuley on hariduselt bioloog, siis füüsikalise hard science’i asemel on siin pigem geenimuundamised ning uutes asundustes uue floora loomine, mille peale käiv jaht ja närvideduell kahe geenivõluri, Sri Hong-Oweni ja Avernuse vahel romaani ühe keskse telje moodustab.

Sõjale endale on pühendatud 450 lk-lise romaani viimane, vaevalt 100-lk-line osa, sest see sõda tõesti on kosmilisi mastaape arvestades väike ja vaikne. Tuhanded inimesed küll hukkuvad, aga kõik see juhtub nii kiiresti, kui välisasunduste n-ö. «katusetelgid» maalaste pommidega lõhutakse ning õhk kaob ja vaikse vaakumiga asendub…

Lugemise ajal tegi mulle üsna tihti nalja, kui palju sarnasusi pisikestes detailides ja suuremas pildis on McAuley visioonil ja Siim Veskimehe «Kuu ordu» fix-upromaanil. Juttude põhjal ei tulnud see veel välja, kuid nüüd romaanis maalitud pilt on küll hämmastavalt sarnane, muidugi on ka erinevusi palju, aga see hämmastab mind kindlasti, kuidas kaks üksteist mitte tundvat kirjanikku on mõneti sarnast laadi tulevikunägemuse paberile pannud.

Ning kui varasemad loetud McAuley Vaikse sõja tsükli jutud on enamasti omaette arusaadava terviku moodustanud, siis erandiks oli vaid jutustus «Saturni aiad», millest ma märkimisväärselt aru ei saanud ega vaimustuda osanud. Pärast romaani lugemist on kõik palju selgem! Tolle jutu neli põhilist tegelast figureerivad olulisel määral selles romaanis ning nüüd, kui ma nende omavaheliste suhete, tõmmete ja tõukumiste tagamaad teada sain, loksus kõik paika ka tolles jutus.

Kristjan Sander võtaks ehk sellegi teksti kokku sõnadega «Bondi-filmidest üks-ühele kopeeritud action-stseenidega pikitud stereotüüpne spioonilugu karges avakosmoses, kus kauge tähe kiired absoluutse nulli lähedal töötava eksootilise riistvara poleeritud pindadelt hetkeks peegelduvad ja kuskil upuvad kellegi neuronid vedelasse lämmastikku…» ;), aga minule loomulikult väga meeldis.

McAuley sai rehabiliteeritud.