Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. 287 lk. Varrak. Tallinn, 2010.
Tundub, et vähem kui poole aastaga on Melchiorist saanud müügihitt. Kindlasti aitas sellele kaasa Varraku otsus anda alates teisest köitest sarja kaanekujundamine Mari Kaljuste kätte, kes on teinud raamatule tõeliselt stiilse keskajahõngulise kaane. Mitte et Toomas Nikluse arvutimängu kaadriks nimetatud esimese köite kaas oleks tingimata halb, aga Kaljuste nägemus on kindlasti õnnestunum.
Esimese osa ilmumine suvel vist ostubuumi ei põhjustanudki, küll aga on seda teinud teise köite ilmumine, nii et esimese osa tiraaž paistab praeguseks otsas või otsakorral olevat. Ei noh, tubli! Saab olema huvitav näha, kas esimesest köitest tuleb kordustrükk ja kas siis juba uue esikaanega.
Tuleb tunnistada, et sarja teine episood on esimesest üksjagu tugevam ja meeldejäävam lugu. Teostus on üsna samal tasemel ja kõik esimese köite kohta tehtud sellealased etteheited jäävad kehtima siingi (Melchior ja Ko on jätkuvalt üsna värvivaesed ja ebahuvitavad tegelased; mõrvaloo uurimise süžeeliin on igav, erinevalt mõrvaloost/saladusest endast), aga teose struktuur ning mitmed kõrvaltegelased tõusevad siin selgelt esile!
Kriminaalromaani, žanrikirjanduse kohta on meil siin suisa julge ja novaatorlik struktuur. Hargla tutvustab lugejaile romaani alguses suure pühendumuse, tähelepanu ja detailitäpsusega erinevaid huvitavaid tegelasi, kel kõigil teose saladusega mingisugune seos on, ning jätab siis neist mitmed pea terveks raamatuks täiesti unarusse, tuues nad uuesti mängu alles romaani päris lõpus, nagu šüžee ette dikteerib. See on kaunis suur julgustükk ajaviitekirjanduse kaanonis niimoodi konventsioone lõhkuda!
Melchiori-sarja teise romaani faabula, õieti siiski mitte saladuse uurimisloo, vaid jällegi algse, enne romaani sündmusi toimunud saladuse enda faabula on sel korra erakordselt põnev, keerukas ja ebatavaline. Ka vist üks julmemaid, mida klassikalises kriminaalkirjanduses kohata võib. Sellise piinamise ja julmuse väljamõtlemist nii tihti ei kohtagi!
Võrreldes esimese osaga on edasiminekuid veelgi: romaanist on kadunud lastekirjanduse tasemel mardileiblik didaktiline külg, enam ei seletata meile tõsimeeli, et mustpead eristas suurgildi kaupmehest vallalise mehe staatus ja muud taolist. Mina lugejana tundsin ennast seekord paremini.
Kaupmeeste Goswini ja Bruysi sõpruse ja vihkamise lugu, selle edasikandumine nende lastele, mis kokkuvõttes lausa infernaalse mõõtme omandab, ligi sajandi eest toimunud armukadeduskuritegu ja selle järellainetus pealkirjas manitud viirastuse näol, flaami kunstniku ja tolle venna, maanõia ja lõbumaja liin, lisaks kirikuõpetajast ja tema õest keskaegne perverdipaar – noh, kui need pole värvikad, keerukad ja südamega maalitud karakterid, siis kes on, eksole.
Kui see pea sajandipikkune ja traagiline omakasu, enesearmastuse ja julmuse lugu meie ees raamatu lõpus lahti rullus, olin mina küll šokeeritud ja tundsin selle inimliku julmuse määra üle puhast õudu. Ja see jube piinamislugu jäi mind mitmeks päevaks kummitama.
Kokkuvõttes tuleb loota, et sari läheb edaspidi veelgi paremaks. Tuletan meelede, et meile on lubatud veel nimeliselt järgmisi köiteid: «Apteeker Melchior ja timuka tütar», «Apteeker Melchior ja templirüütli testament», «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja» ning «Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi».
Raamatu retseptsioonist ehk mis on Liivimaa?
Mind on viimasel ajal tabanud kummastus seeüle, kui kiiresti on inimestel meelest läinud põhikooliaegne Eesti ajaloo kursus. Alates keemik-kommunist Ansipist, kes räägib jõulukuuse sünnilinnast, kuni tavaliste veebipäevikutes arvustajateni, kes arutlevad Melchiori-romaanide üle, rõhutavad kõik kui ühest suust, et tehniliselt võttes ei ole ju Tallinn Liivimaal.
Ma saan aru, et inimestel on miskipärast meeles kuni 1. maailmasõjani kehtinud Vene Impeeriumi haldusjaotus, mille järgi Põhja-Eesti oli Eestimaa ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa. Jah, oli küll, aga see lihtne teadmine ei tohiks ometi varjutada sama elementaarset teadmist, et keskaja kontekstis räägime me Eesti ja Läti alast tervikuna kui Liivimaast või Vana Liivimaast.
Ehk: jõulukuuse sünnilinn ja apteeker Melchiori kodulinn Tallinn (õigemini Reval) asus Liivimaal.
Teiseks on mulle pisut tuska teinud Hargla Melchiori-raamatute käsitlus Eestis. Selgelt paistab välja, et ükski arvustaja ei valda sel määral ainest, et suuta neid romaane vaadelda ajaloolise kriminaalromaani žanri kontekstis, Melchiori osatakse suhestada parimal juhul Hargla enda kangelaste pan Grpowski, Frenchi ja Kouluga või siis Jaan Krossi keskaegsest Tallinnast rääkivate tekstidega. Mis on kaunis masendav.
Ometi oleks just keskaegse tegevusajaga kriminaalromaan Eesti tavakirjanduse või kirjaniku enda varaseme loomingu asemel see kõige kohasem ja huvitavam kontekst, milles Indrek Hargla viimaseid töid uurida ja mõtestada. Kui keegi vahepeal midagi sellist ette ei võta, siis sarja kolmandast osast rääkides tuleb see ilmselt ise ära teha.
Apteeker Melchior ja katustel tantsija. Eesti Ekspress (Areen). 23. detsember 2010. (Lisatud arvustusele 24.12.2010).
Kui Indrek Hargla apteeker Melchiori romaanid ulmekirjanduse alla ei mahu, siis käesolev jõulujutt on kena väike linnafantaasia, keskaegne linnafantaasia.
Stefanipäeval, 26. detsembril jutustas apteeker Melchior oma pojale Melchiorile ikka lugu kaunist köietantsijast Lutgardast, kelle kujutise on Melchior oma apteegi ukse kohale paigutanud, et linn teda kunagi ei unustaks, sest ühe köietantsuetenduse ajal Tallinna tänavate kohal ja katustel jäi Lutgarda salapäraselt kadunuks… ja ilmus siis justkui uuesti välja.
Kõik arvasid, et Lutgarda on hukkunud, kukkunud kuhugi majade vahele ja surma saanud, aga ometi nähtud teda aasta pärast neid sündmusi Niguliste kirikus istumas ühe kaupmehe aasta tagasi katku surnud noore naise sarkofaagil. Samuti ilmusid katusekorruste inimeste jäätunud akendele kummalised joonistused, mis kujutasid justkui poodud inimest… ja mida mitte keegi sinna kuidagi ju terve mõistusega võttes joonistada ei saanud.
Ma ütleks, et väga ilus, kurb ja julm lugu sellest, milliseks õnnetu armastus/armastatu surm inimese muuta võib. Jäin lugemise järel mõtlema, et ilmselt oleks sellest süžeest saanud soovi korral ka põhiskeemi järgmise Melchiori romaani jaoks, aga jah, siis oleks välja tulnud selgelt ulmeline apteeker Melchiori raamat. Senistes Melchiori lugudes on aga esmapilgul fantastilistena näinud sündmused alati lõpuks ratsionaalse seletuse saanud. Selles mõttes on see jõuluime, pühakute, Jeesuse sünni ja armastusega seotud jutt meeldivaks erandiks.
Eriti tore on, et niimoodi jõulude eel võttis ajaleht avaldada/tellis populaarselt kirjanikult jõulujutu tolle viimase aja menukast sarjast. Anne Pikkovi illustratsioonid sobivad tekstiga suurepäraselt kokku ning täiendavad toda kenasti. Igatahes andis too jutt sel sajandil juba teist korda põhjuse Ekspress osta.
[…] Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.) […]
[…] Sulbi, R. Šokeerivalt julm, õudne ja hästi kujundatud ["Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"] // https://needread.wordpress.com/2010/12/23/sokeerivalt-julm-oudne-ja-hasti-kujundatud/ […]
[…] Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.) […]
[…] Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Apteeker Melchior ja katustel tantsija) […]