1950ndate retrohõnguline planeediseiklus Roheliste Lippude Reservaadil

Tiit Tarlap. Roheliste lippude reservaat. 300 lk. PTÜ Gamma. Pärnu, 2012.

Tiit Tarlapi (ilmumisjärjekorras) kuues romaan «Roheliste lippude reservaat» on ilmselt suuremate vaidlusteta käesoleva aasta üks olulisemaid kui mitte see kõige olulisem algupärane ulmeraamat.

Romaan võinuks (eesti plebeilikku raamatuostjat/-lugejat arvestades) ilmuda ju mõnes Tallinna suurkirjastuses kiletatud kõvade kaante vahel 400-leheküljelise tellisena, aga ei ilmunud! Romaan ilmus Pärnumaa Tšernobõli Ühenduse «Gamma» kirjastamisel print-on-demand trükikojas trükituna pehmes köites tihedas kirjas 300-leheküljelisena ning kiire otsing näitab, et seda saab praegugi osta vaid Apollo poodidest, aga mitte näiteks Rahva Raamatu ketist ega Raamatukoist.

Miks? Vastan. Tarlapi romaani pühendus algab pöördumisega «Kõigile nais- ja meessoost TÄDIDELE…» ja just sellistest inimestest Tallinna suurte kirjastuste otsustelangetajate ring ju koosnebki.

Tarlapi romaanid on alati kenasti dateeritud, sestap võibki siinkohal juhtida tähelepanu tõigale, et «Roheliste lippude reservaat» on valminud pärast romaani «Meie, kromanjoonlased», mille kirjutamisajaks märgib autor jaanuar 2004 – november 2005, aga enne «Tuleriitade ööd», mis on kirjutatud jaanuar –detsember 2007. Kõnealuse romaani kirjutas Tarlap valmis jaanuarist augustini 2006.

Andri Riid on varem sedastanud, et Tarlapi jaoks on väga oluline autor Raymond Chandler ning tuleb tunnistada, et «Roheliste lippude reservaat» on kirjaniku loomingu vaat et kõige chandlerlikum tekst. Selle minategelase tegevuskirjeldused, sisevaatlused, elutähelepanekud ja ilmavaade on äärmiselt philipmarlowe’likud ning sellistena väga toredad, vaheldusrikkad ja üldsegi mitte näiteks varalahkunud Lew R. Bergi tegelastele omased.

Romaani minategelane pole eriline püstoli- või rusikakangelane. Ta küll armastab teha suitsu ja juua kanget alkoholi, aga tappa või korralikult peksa anda õnnestub tal teksti jooksul vaid üksikutele antagonistidele, enamasti saab ta ise kolakat, tõmmatakse teda nutikamate tegelaste poolt tillist või vantsib ta lihtsalt ühest talle ette söödetud situatsioonist teise, funktsioneerides katalüsaatorina negatiivsete tegelaste valmis seatud dekoratsioonide taustal valmiskirjutatud stsenaariumiga näitemängus.

Umbes 2600. aastal toimuva tegevusega romaani on kirjanik paigutanud oma tulevikumaailma, kus asuvad Montlari-nimeline maailm jpt kirjaniku varasemate kosmoseulmekate tegevuskohad. Lähtuvad tegelased aga sellelt samalt planeet Maalt, kus asuvad meile tuntud linnade kõrval Tarlapi loodud aleksandrgrinilikud paigad Burbahan, Ryss jt, sidudes niimoodi kokku kirjaniku enda senises loomingus ühendamata jäänud kaks maailma.

Planetaarse Inspektsiooni Agentuuri inspektor Vegard Doyle saadetakse planeedile, mille nimi ongi andnud romaanile pealkirja, uurima ühe haruldase narkootikumi esilekerkimist ja ajama selle levitajate jälgi. Tundub väga detektiivkirjanduslik ja ehk banaalsevõitu ja igavgi sisukokkuvõte, aga ärge unustage, et tegu on Tarlapiga. Banaalset, igavat või stereotüüpset pole siin midagi. Aga kuna tekst on eestikeelne ja poes saadaval, siis ostke ja lugege edasist sündmustikku juba ise!

Ütleme vaid, et narkootikum ei mängi siin teoses suurt rolli, kiiresti kerkivad esile poliitilised võimumängud Maa, kolooniate ja konkreetse reservaadi erinevate fraktsioonide vahel, peategelased muutuvad kiiresti oma elu eest pagevateks tagaaetavateks, neid painab suurem näitemäng, mida nad esitama on saadetud, aga millest ise eriti midagi aru ei saa, ning enne kui nad märgata on jõudnud, toimub riigipööre ning sündmused pööravad kodusõjaks.

Tarlap on väga vanaaegne ulmekirjanik. Oma suurte angloameerika mentorite Edmond Hamiltoni, Harry Harrisoni ja varase Silverbergi eeskujul lähtub temagi kosmosemaailm aastal 2600 sisuliselt 1950ndate aastate tehnika arengu hetkeseisust. See on fakt ning sellisena äärmiselt retro-teadlik valik ning vaid viimane nõmedik võib hakata vinguma, et miks on kirjaniku 2012. aastal ilmunud romaanis aastal 2600 kommunikatsiooni, side ja massiteabevahendite kirjeldused nii ajast ja arust. See on just sedatüüpi tekst, kus aastal 2600 võib mõne kauge planeedi koloonias kuskil kohata paberile trükitava ajalehe toimetust, kus võib kohtuda tegelasega, kes tipib artikli valmis mehaanilisel kirjutusmasinal.

Lugemise ajal painas mind pidevalt, keda need Tarlapi kosmoseulmekad ja painava atmosfääriga («Vampiirilõks») tekstid meenutavad. Välja mõtlesin. Jack McDevitti kosmoseoopereid, kus tegelased tihti sama painavas miljöös mööda kosmilisi arheoloogilisi uurimisobjekte ringi tuhlavad ning mingit suurt mõistatust ja saladust jahivad ja lahendada proovivad.

Kokkuvõtteks? Taas kord sain ma Tiit Tarlapi tekstist täieliku lugemisnaudingu ning oskan resümeerida, et Eesti ulmepõllul on ta Indrek Hargla kõrval ainus kirjanik, kelle enamvähem suvalise teose võid kätte just siis, kui tahad Eesti kirjandusele nii ebaomast mõnusat ja süümepiinadeta kirja pandud kiirestijooksvat lugu lugeda, kui tahad intelligentset ajaviitekirjandust, mille järele varem oled harjunud käe sirutama peamiselt angloameerika žanrikirjanike teoste riiuli suunas. Ning mingite sügavamate allhoovuste ja autoripositsioonide poolest on Tarlap mulle vist Harglast kogu aeg grammikese hingelähedasem, kuidagi kirjandusliku veregrupi mõttes «sobivam» ning sümpaatsemgi tundunud.

Pisut teistsugune arvamus arvustuste ajaveebis Loterii.