H. P. Lovecraft. Hullumeelsuse mägedes (At the Mountains of Madness; 1936/1939). Orpheuse Raamatukogu 1/2011. 128 lk. Tõlkinud Silver Sära. Fantaasia. Tartu, 2011.
Pidasin lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» loetud arvustuste jm sekundaarkirjanduse põhjal pikki aastaid suhteliselt igavaks ja tuimavõitu ning raskepäraseks oopuseks, mille roll H. P. Lovecrafti Cthulhu panteoni ühe tugisambana on oluliselt suurem kui selle võime ulmehuvilistele lihtsat lugemisrõõmu pakkuda.
Kui väga ma eksisin.
Lugesin teksti esimest korda millalgi möödunud aasta alguses käsikirjas Silver Sära nauditavas tõlkes ning võisin lugemisjärgselt tõdeda, et kirjanikul on õnnestunud lummavalt ühendada kaks mu lemmikteemat – Antarktika avastuslugu ja Cthulhu õudus.
Kuigi tekstis praktiliselt puuduvad dialoogid, ei suuda ma seda siiski ühestki asendist raskepäraseks või raskesti vastuvõetavaks teoseks pidada. Vastupidi, lühiromaan on ühe sõõmuga loetav just selle põnevuse pärast, mida HPL on äärmiselt oskuslikult doseerida mõistnud.
Mu meelest pole selles tekstis seda Lovecraftile pahatihti nii iseloomulikku soigumist ja ohkimist kui õudne miski vaatepilt või atmosfäär kuskil ikka oli. Minu meelest on see Lovecrafti üks kõige näivteaduslikumaid tekste, see on jutustatud sellises geograafist või füüsikust maadeavastaja reisikirja laadis, olemata üldsegi igav.
Aga melodramaatilised emotsioonid on Lovecraft siin maha keeranud ja asendanud sellise äärmiselt terase-tarmuka detaile märkava teadlase kirjelduslaadiga. Sündmused ise toimuvad aga äärmiselt kiirelt ja lugejal juba igav ei hakka. Aga ma vist kordan ennast.
Raamatu eesti keelde tõlkinud Silver Sära on teose sündmustiku alguse üsna hästi ära kirjeldanud. Kasutasin tema lauseid pisut toimetatud kujul raamatu eestikeelse väljaande tagakaaneannotatsioonis:
««Hullumeelsuse mägedes» kirjeldab Miskatonici ülikooli teadlaste ekspeditsiooni Antarktikasse aastal 1931, mille käigus kavatsetakse teostada erinevaid geoloogilisi uurimusi ja võtta pinnaseproove. Ühel päeval lööb pinnasepuur tühemikku maapinna sees ja avastatud koopast leitakse ürgsete loomade ja taimede jäänused, ent ka kummalisi olevusi, kellest ei saagi aru, mida nad endast kujutavad, ja kes pole ka kivistunud. Pärast seda, kui esialgu elutuna näivad olevused on geoloogide laagris tõelise verepulma korraldanud, võtavad kaks ekspeditsiooni liiget ette uurimisreisi hiiglasliku mäeaheliku taha, kus avastatakse massiivne varemeis linn, vanuseks kümneid miljoneid aastaid. Ning see varemeis linn on vaid avauseks ja väravaks maapõues peituvasse hiiglaslikku koobastesüsteemi, mis pole sugugi asustamata…»
H. P. Lovecraft kirjutas lühiromaani «Hullumeelsuse mägedes» valmis veebruaris-märtsis 1931, kuid kirjaniku loomingu põhiavaldaja, pulpajakirja Weird Tales toimetaja Farnsworth Wright lükkas käsikirja selle liigsele pikkusele viidates tagasi. Ilmselt oli see tekst ajakirja keskmise lugeja jaoks ka klassikalisest pulpõudusest liiga kaugele läinud ning üldse muutusid kirjaniku pikemad tekstid ajakirja sihtgrupi jaoks pisut liiga keeruliseks.
Lühiromaan ilmus lõpuks teaduslikule fantastikale keskenduvas pulpulme ajakirjas Astounding Stories järjeloona väljaande 1936. aasta märtsi- ja aprillinumbrites, sedagi kärbitud kujul. Terviklikul kujul nägi tekst trükivalgust alles pärast Lovecrafti surma kirjastuse Arkham House esimeses Lovecrafti kogumikus 1939. aastal.
Käesolevat lühiromaani peetakse Cthulhu mütoloogias keskse tähtsusega tekstiks, Lovecrafti-uurija S. T. Joshi sõnul on tegu kirjaniku loodud mütoloogia demütologiseerimisega, «Hullumeelsuse mägedes» püüab autori varasemaid üleloomuliku seletusega õudusjutte paigutada teaduslik-fantastilisse paradigmasse – ning võib öelda, et üsna õnnestunult.
Lõpetuseks on mul väga hea meel, et just selle teosega saab alguse kirjastuse Fantaasia uus ulmesari Orpheuse Raamatukogu. Keda huvitab põhjalikumalt selle lühiromaani kirjanduslooline taust, mõjutajad ja omakorda selle teksti mõjutusel sündinud teosed, siis sellest kõigest saab lugeda minu mahukast järelsõnast raamatu eestikeelsele väljaandele, mis peaks neil päevil raamatupoodidesse jõudma.
H. P. Lovecraft. Pimeduses sosistaja.
H. P. Lovecraft. Charles Dexter Wardi juhtum.
[…] NEED READ: Tsivilisatsioonide verine kokkupõrge kesk Antarktika jäävälju […]
Mu põhiline probleem Lovecraftiga on see et ta ei tundu mulle ühestki otsast õudne, tegevus ei ole põnev ja tegelaste masendavalt tuima kahekõnet varjutab ainult nendesamade tegelaste idiootlik käitumine.
Lugesin toda “Hullumeelsuse mägesid” millalgi 90ndate algul soome keeles ja lugu ei jätnud mulle mitte mingisugust muud muljet (nagu kogu Lovecrafti looming üleüldse) peale mõningase kergenduse loo otsalõppemise pärast.
Tegemist ilmselt mu isikliku probleemiga. Kas Orpheuse raamatukogus ka Artur Macheni “The Great God Pan” kavas on? Selle vist isegi ostaks, kuigi ülima tõenäosusega pettun – eelmise sajandi esimese poole horrori tarbimiseks vajalik soolikas on mul sünnist saati puudu.
Rohkem Lovecrafti eesti keelde! Minu jaoks on Lovecraft inglise keeles nii raske lugemine, et ainuke viis seda nautida on kahjuks emakeeles. Unistus oleks üks lugude kogumik, kõveda kaantega, 800+lk, jne 😛