Tuumasõjajärgne aurupunk Sarmaatia tasandikel

Philip Reeve. Surelikud masinad (Mortal Engines; 2001). 280 lk. Tõlkinud Kristina Uluots. Tiritamm. Tallinn, 2006.

Eesti keeleski juba mõned head aastad kättesaadav raamat on niiöelda ametlikult young-adult kirjandus ehk siis kooliealistele (noorema, keskmise ja vanema kooliea kui sihtrühma eritlemisest ma loobuksin) mõeldud. Tihti nimetatakse selliseid raamatuid ka 10+, sarnast nime kandis omal ajal ka üks raamatu üllitanud kirjastuse Tiritamm sarjadest.

Laste- või noortekirjandus on see raamat aga eelkõige angloameerika kirjastusmaailma loogika ja turundusreeglite järgi: peategelased on lapsed või teismelised, raamatus praktiliselt puuduvad viited seksile, see-eest on ohtralt õhku ahmima panevalt võigast ja jõhkrat vägivalda. Selline tore «lastekirjandus» siis :).

Millega ma tahan öelda, et pole tegelikult mingit põhjust täiskasvanuil neist raamatuist eemale hoida, ehk siis ainult neil, kes ei salli kirjanduses lapstegelasi. Kuna arenguromaan (coming-of-age, bildungsroman) on minu üks lemmikuid, siis pole imestada, et ma käesolevasse sarja vägagi positiivselt suhtun. Eriti veel, kuna tegu on laheda aurupungiga.

Kauges tulevikus on toimunud tuumasõda – Kuuekümne minuti sõda – mis paiskas tsivilisatsiooni tehnilises mõttes kõvasti ajas tagasi ning jättis planeedi maha üsna looduslikult ressursivabas mõttes. Sellesse maailma tekkisid munitsipaaldarvinismi alusel tegutsevad liikuvad linnad, küll vett, küll jääd, küll maismaad mööda liikuvad tohutud masinavärgid, mis nõrgemaid ja väiksemaid linnu koos nonde nappide ressurssidega alla neelavad ning mis sotsiaalmajanduslikus ja ka bioloogiliste ressursside mõttes neist elatuvad.

Kuigi sellist linnasuurust liikuvat monstrumit võib pidada ühest küljest suureks tehnikaimeks, on ühiskond üldiselt siiski langenud elektroonika ja muu peenema ning füüsikaliselt keerulisema tehnoloogia eelsesse aega. Üldse rajaneb tsivilisatsioon paljuski «arheoloogilistele leidudele», ehk siis tuumasõjaeelsetele maapinnast väljakaevatatele tehnikaimedele, millest osa on muutunud iluasjaks, kuna puudub võimalus praktiliseks kasutuseks (läikiv CD näiteks).

Sellises maailmas elab Londoni nimelises Euraasia tasandikele «söögiretkele» siirdunud suurlinnas ajaloolaste gildi õpipoiss Tom Natsworthy, kes satub ühel päeval koos gildi pealiku, tähtsa Thaddeus Valentine’iga Londoni põhjakorrusele, kus sorteeritakse äsja alla neelatud pisikese kaevanduslinna vara ja ressursse – ka inimressurssi. Kui üks kohutava näovigastusega tüdruk püüab mr Valentine’i pussitada, päästab Tom mehe kindlast surmast, kuid saades teada, et tüdruk ütles poisile enne linnast välja põgenemist oma nime, lükkab Valentine poisi plikale järgi, linnast välja, kuna see on ilmselt saanud teada mingi koletusliku saladuse.

Nii algab tühermaal Hester Shaw ja Tom Natsworthy tutvus, sõprus, armastus, kooselu… Philip Reeve tempot eriti maha ei võta, üks sündmus kihutab teise järel, pikemaid mõtisklusi siin ei kohta, maailma kohta infot plokkidena teksti sees ei pakuta, kõik koguneb kokku kildhaaval ning igas sarja järgmises köites paljastub midagi eelneva kohta, ka esimesele köitele eelnenu kohta.

Hesteri ja Tomi suhte ja nende iseloomude arengu ning kokkukasvamise lugu on paigutatud ikka erakordselt kõledasse ja julma maailma, kus ei tundu eksisteerivat praktiliselt ühtki meeldivat ja turvalist kohta, ühtki täielikult head inimest, kellelt Valentine’i saadetud küborgterminaatori eest põgenevad lapsed võiks omakasupüüdmatut pelgupaika või abi loota. See on kindlasti üks neist imaginaarseist maailmadest, kuhu sattuda ei tahaks.

Ometi peavad inimesed selles maailmas elama ning kohanema ja hakkama saama. Noh, kõik ei saa, ootamatult suur hulk peategelastest raamatu lõppu ei näe, mis on parajalt ehmatav, kuna kirjanik on need tegelased lugejale täitsa omaseks ja hingeminevaks muutnud… ning laseb neil siis täiesti juhuslikult ühe sõrmeliigutusega hukkuda.

Kergus, millega selles raamatus julmust, hoolimatust ja vägivallategusid käsitletakse, jahmatas mind üsna kõvasti. Esiteks, kuna natuke see ehk siiski on lasteraamat :), peamiselt aga vast seepärast, et olles harjunud panoraamsete fantaasiaromaanide tuhandeid ja tuhandeid inimesi haarava vägivallaga, oli üksjagu harjumatu näha väga lähivaates paari-kolme-nelja inimese elus igal sammul esinevat vägivalda. Et need inimesed on seejuures üsna lapseohtu, muidugi vaid suurendab lugeja vastavat empaatiavõimet.

Teistpidi aga on see raamat suurepärane näide judeokristliku õhtumaa kultuuri mitmepalgelisusest: seks on noortele lugejatele suunatud raamatus täielik tabu, vägivald aga… õieti isegi mitte naturalistlik jõhkrus ja valu tekitamine kui selline, vaid selle kujutamise ja käsitlemise vaat et ükskõikne kergus hoidis mind kogu lugemise aja mingis veidras poolafektis ning tekitas ängi.

Igatahes on minu lugemissoovitus üsna raudkindel, soovitan kindlasti selle tsükli kõiki raamatuid – osta, kui võimalik, sest kirjastuse Tiritamm tegevus moodsa ja kõrgel tasemel ulmekirjanduse korralikul (sarju mitte pooleli jätval) eestindamisel väärib kõikvõimalikku tunnustust ja toetust.

Nagu ka kujunduslik otsus kasutada kaanepiltidena ingliskeelsete originaalide ehk õnnestunumaid, David Franklandi pilte. Kuigi ka Christophe Vacher’ kõrged vertikaalsusse kaduvad linnad on muljetavaldavad. Aga Frankland rõhub just enam aurupungilikele masinatele ja kohalikul raamatuletil, kus kujunduspreemiaid võidavad reeglina kõige hallimad ja vähem silma torkavamad eksemplarid, on tema kaanepildid ühed kirevamad, fantaasiat elavdavamad ja efektsemad.

Ahjaa – vähetuntud Uus-Meremaa filmimees Peter Jackson, kes on ehk mõnedes ringkondades omandanud halva kuulsuse kui lühemat kasvu ebahuvitavate paksukeste surmigavate rännak-seikluste ekraniseerija, ütles 2009. aasta lõpus, et kavatseb «Surelikest masinatest» filmi vändata. Palun väga, ütlen ma.