Kaabeltelevõrgu HBO («Rooma», «Sopranod») tellitud fantasyseriaali «Game of Thrones» pilootosa jõudis pühapäeva õhtul USA ja esmaspäeva õhtul Suurbritannia televaatajateni. Esilinastust jälgis Ameerikas 4,2 miljonit inimest, arvustused on üldiselt positiivsed, George R. R. Martin ähib oma ajaveebis vaimustusest, sest temani jõudis just uudis, et HBO tellis ametlikult ära sarja teise hooaja. Mitte siis «Game of Thronesi» teine hooaeg, vaid seriaal «A Clash of Kings» 🙂
«Game of Thrones» on siis kümnest umbes tunni pikkusest seeriast koosnev seriaal, mis kujutab täpselt samanimelise romaani sündmustikku. Kõik kümme seeriat (ehk siis pikema «Jää ja Tule laulu» saaga põhjal valmiva seriaali esimene hooaeg) on üles filmitud ja valmis. Enne seriaali ennast paiskas HBO internetti pilootseeria 14 minuti pikkuse algusosa (proloog Müüri taga ja Öise Vahtkonna desertööri hukkamine). Rääkimata 25-minutilisest sarja «making of» filmist. Huvilistel oli võimalus ennast seriaaliga põhjalikult kurssi viia.
Mida öelda pärast pilootosa vaatamist? On põhjust rahuloluks ja pole põhjust üllatumiseks, ei positiivseks ega negatiivseks. Ilmselt täiesti põhjuseta ootasin ma sellist kahetunnist veidi filmilikumat ja seriaalile kõvemat sorti avapaugu andvat pilootfilmi. Seda ei olnud, aga vist ei pidanudki olema. Tegu on lihtsalt esimese kümnendikuga sellest hooajast.
Kes on näinud HBO varasemat ajalooainelist suursarja «Rooma» ja Showtime’i sarju «Tudorid» või «Borgiad» teab, millist kunstilis-pildilist esteetikat ja emotsiooni tänapäeva kõige kallimalt omas žanris teleprojektilt oodata ning ei pea pettuma. Tase on kõva ja seriaal väga kulukas. Ütleme nii, et tänapäeva telemaastiku tippude tegemisvõimalused on täiesti võrreldavad kalleimate kinofilmidega, vaid tegevuse tempo ja laad on jäänud teleseriaalile omaseks. Ehk õhulisemaks ja aeglasemaks. Aega on.
Martini puhul on see muidugi suhteline, sest tegevust, mida selle 10 tunni sisse mahutada, jätkub, sestap on ka sari suhteliselt kiire ja ühtteist minoorsemat raamatust jääb sarjast ka välja, aga ei midagi silmatorkavat ja järelikult ka mitte olulist või vaatamist segavat.
Üldiselt on seriaal tore ning Martini romaani põhjal tekkinud ettekujutused Westerose erinevate tegevuskohtade osas ei lähe ekraanilt nähtuga suurde vastuollu, ma oleksin oodanud ehk veidi talvisemat Winterfelli, aga see selleks, sobib ka see iiri roheline. Hulk detaile on väga põhjalikult läbi mõeldud, nende kallal hinge ja südamega vaeva nähtud ning teostus väärib kõrgeimat kiitust. Pildid ja tegelased hakkavad kenasti elama ning muutuvad eneselegi ootamatult ainuvõimalikuks nägemuseks Jää ja Tule laulu maastikest ja tegelastest.
Näitlejad kasvavad rollidega kaunis hästi kokku. Aastate eest romaani lugedes ei saanud ma hästi aru, miks mind Eddard Starki iseloom ja olemus konstantselt häirib ja ärritab. Nüüd kui ta ära visualiseeriti, mõistsin seda kohe. Ta häiris mind, kuna tegu oli ju Sean Beaniga! (kes ei kuulu siinkirjutajale sümpatiseerivate näitlejate nimistusse.)
Tegelaste valikut peab kohati muidugi kritiseerima. Robb Starki on näiteks võetud mängima 25-aastane täiskasvanud mees (Richard Madden). Ma ei mäleta peast, aga esimeses raamatus oli Robb vist siiski oma teise elukümne keskel tegutsev noorsand, kelle jaoks Winterfelli ülevõtmist peeti suureks ja raskeks ülesandeks, kuna teda veel päris täiskasvanuks ei peetud. Noh, 25-aastase meesterahva jaoks ei tohiks see enam mingi probleem olla. Samas on teised Starki-lapsed ja kuningapoeg Joffrey Baratheon (Jack Gleeson) kõik üsna raamatutruus vanuses.
Kummaline oli ka, et Catelyn Starki (Michelle Fairley) ja Cersei Lannisteri (Lena Headey) kehastanud näitlejad olid grimmeeritud 45-aastasteks tädideks, kui ometi võinuks ja pidanuks nad olema kümmekond aastat nooremad naisterahvad. Kogu see kummaline ebakõla mitme tegelaste vanuse osas on eriti silmatorkav, arvestades, et meil on tegemist keskaegse maailmaga, kus inimesed märksa nooremalt «täiskasvanuks» said ja normaalne keskmine eluiga tänasega võrreldes üksjagu lühem oli. Ahjaa. Näha keskaegsete tegelaste torsol mänglemas lihaseid, mida on võimalik selliseks voolida vaid konkreetsete jõusaali aparaatide vahel vääneldes, on ikka naljakas. Saanuks ju eksponeerimata jätta?
Ühe nähtud seeria põhjal on kaunis riskantne väita, milline näitleja on oma rolli hästi sobiv, milline jälle ebaõnnestunud valik. Kaamera ei lase meid karakteritele tegelikult kuigi lähedale, võibolla ei ole see lihtsalt algusossa ära mahtunud, aga miskipärast on mul hirm, et selliseks selle sarja laad jääbki.
Sarja «Agatha Christie’s Poirot» fännina tundsin ma heameelt, et Starkide meister Luwini rollis võis näha Donald Sumpterit (Alexander Bonaparte Cust Poirot’-osast «ABC mõrvad») ning Petyr Baelishi rollis särab Aidan Gillen (mürgitatud kunstnik Amyas Crayle osast «Viis väikest põrsakest»).
Igatahes Robb Stark ja Catelyn Stark tundusid olevat selgelt kehvad näitlejavalikud. Joffrey Baratheon, Bran Stark (Isaac Hempstead-Wright), Jon Snow (Kit Harington) ning Daenerys Targaryen (Emilia Clarke) selgelt õnnestunud valikud. Suurem osa tundusid olevat sobivad valikud, mis minus aga erilisi emotsioone ei tekitanudki.
Seriaali häda ongi emotsioonide vähesus. Raamatuid lugenud inimesena tean ma ju kaunis detailitäpselt, mis järgmiseks juhtub, pruugib vaid ära näha ja aru saada, millist stseeni järgmiseks kehastatakse. Sari on kaval ja leidlik. Ühest küljest on see ju toode, mida George R. R. Martini austajad ühelgi juhul vaatamata ei jäta, kuigi märkimisväärseid üllatusi seal neid ju ootamas pole, lihtsalt vaatad, et ära näha, «kuidas nad selle tegid». Teisalt on sari vist piisavalt lihtne ja arusaadav ning kindlasti põnev jälgida neile, kes «Jää ja Tule laulu» lugu ei tea. Laiadele massidele.
Ilmselt on minu sõnatu etteheide ka pisut mõttetu, kuna seda seriaali ju ei saanukski kuidagi teisiti teha, raamatu algupärast süžeed vägistades või tegelaskujusid drastiliselt ümber muutes, moel, nagu Hollywood kirjandusklassikale tavaliselt läheneda tavatseb. Tegu on tekstitruu visualiseeringuga, mistõttu on kohane paralleel Peter Jacksoni «Sõrmuste isanda» filmitriloogiaga.
Mina vaatasin seda pilootosa igatahes asjatundja kiretu pilguga ning jälgisin detaile ja nüansse, aga emotsionaalselt see mind ei raputanud ega tegelikult isegi puudutanud. Millest on pisut kahju. Romaani tegelased tundusid mõnevõrra rohkem elus inimesed ning käitusid emotsionaalsemalt ja loomulikumalt, siin jäi kõik veidi kahemõõtmeliseks.
Aga eks ma vaatan muidugi edasi ja vaatan kindlasti ka teist korda. Ja kunagi õige mitmendat korda ka siis, kui mõni Eesti telekanal selle ära suudab osta. Kes George R. R. Martini «Troonide mängust» ning «Jää ja Tule laulust» seni midagi ei teadnud, võivad kindlasti vaadata (fännidele on see ju suisa kohustuslik). Aga võib ka lugeda Indrek Hargla või siinkirjutaja sissejuhatavaid lehelugusid sellesse maailma ning seejärel võtta kätte eesti keelde tõlgitud viis esimest köidet Martini seni veel lõpetamata epopöast.
Viies romaan peaks ingliskeelsena ilmuma 12. juulil. Hahaa. Saame näha.
PS. Ahjaa. Pilootosa tegevus jõuab välja selle kohani, kus Jaime Lannister imestab, mida kõike ta armastuse nimel ei tee, ning õe-venna intiimvahekorda pealt näinud Brani lossitorni aknalt alla tõukab. Näeme ära ka Daeneryse ja Drogo pulmapeo. Kõige efektsemaks tundub aga, et jäigi algusstseen teispool Müüri ja kohtumine elavate surnutega. Raamatus väga mõjusaks maalitud ürghuntide leidmise stseen oli seriaalis lahendatud kaunis käpardlikult (isegi kaameraid ei osatud paigutada!) ja kogu selle potentsiaal lasti raisku minna.
Mida kuulsamaks see sari saab, seda vastumeelsemaks see mulle muutub. 10 aastat tagasi, kui seda esimest korda lugesin, oli tegu uue, originaalse ja tapvalt põneva asjaga. Nüüd paraku aga, kui kogu see kupatus on muutunud millegi üldrahvalikult kasutatava peldikupaberi taoliseks, avastasin oma kohkumuseks et mind ei morjenda vähimalgi määral kes järgmisena surma saab, kuidas süžee väänleb ja pöörleb, mis üleüldse tegelastest saab jne. Oma osa on siinkohal ka eri köidete vahelisel pikal ootamisajal, mille tulemusena enam päris hästi ei mäleta, kes täpselt mille pärast seal pungestas ja miks.
Natuke kahju ju on, aga uut raamatut (12.juuli, yeah right) ostan mitte enne kui mingi mass market paperback paarieurosena kõikidelt riiulitelt vastu vahib
Muig @ Sean Bean. Tore, et võtsid ette pajatada, mis seal ikka kui peab ka ise pilgu peale heitma.
[…] Sulbi, R. Troonide mäng: seriaali pilootosa // https://needread.wordpress.com/2011/04/20/troonide-mang-seriaali-pilootosa/ […]