Andrzej Sapkowski. The Last Wish (Ostatnie zyczenie; 1993). 280 lk. Tõlkinud Danusia Stok. Gollancz. London, 2007.
2007. aastal jõudis Sapkowski siis lõpuks ametlikult raamatukaante vahel ingliskeelsele ulmeturule. Kirjastuse Orion ulmeimprinti Gollancz võib selle sammu eest vaid kiita, veidi laitust väärib ehk tõik, et järgmisena ilmus ingliskeelsena esimene viiest Geralti-romaanist ning teine (ja tuumakamgi) jutukogu jäetakse vahele. Vähemalt esialgu. Aga hea et niigi läks.
Tuleb tunnistada, et Vaisbroti venekeelses tõlkes olengi lugenud vaid jutukogusid, romaanid ootavad siiani kuskil kaugel lugemisjärjekorras (Geralti-sarja esimese venekeelse väljaande kirillitsa šriftivalik oli ilge ning see muutis muidu mitte maailma silmapärasema teksti – kirillitsa – lugemise veelgi vastikumaks). Vaisbroti tekst on igatahes nende 2 esimese kogu põhjal väga hea. Danusia Stok on ingliskeelse tõlkega samuti üsna hea töö ära teinud, otseselt karjuma ei võtnud ühegi koha peal, kuigi vene tõlge tundus veidi loomulikum. Ilmselt Geralti-maailma kultuuri-mütoloogiatausta tõttu.
Kogumiku enda kohta on raske miskit uut öelda. Ülelugemine tõi meelde kõik algsedki emotsioonid. Raamatu keskpaigani tunduvad jutustuste vahele pikitud palad üsna mõttetud, aga omandavad köite lõpuks üsna vajaliku positsiooni. Lugude endiga on kah nii-ja-naa. Esimene on «Marduse» vahendusel tuntud ju juba 94. aastast vist. Edasi arenevad nad kord tõusvas, kord langevas tempos.
Esimesed kolm lugu juhatavad sarja ja maailma sisse, kusjuures ülelugemisel tundus nüüd vähemverisem «Tõetera» paremgi kui «Väiksema kurja» nime kandev tapatalg. «Küsimus hinnast» ja «Maailma äär» algavad palaganidena ja keeravad karmjulmaks, esimene paremini, teine veidi nõrgemalt. Kogu lõpetav «Viimane soov» algab üsna karmilt ning keerab lõpuks laustsirkuseks, kui Geralt-Yennefer läbi ruumiportaali maadeldes keset banketti kaaviari jmt keskele põrandale püherdama satuvad, aga nagu kõik eelarvustajad on märkinud, siis selline naerupisaratest kurbusepisarateni või vastupidi ongi Sapkowski stiil ja laad.
Yennefer esimese kogumiku jooksul veel sümpaatseks tegelaseks ei muutu, see juhtub teises kogus, samas Geralti trubaduurist kaaslane Dandilion/Võilill (vene tõlkes Ljutik/Tulilill) on esmapilgul küll groteskselt igavaks joonistatud, kuid tegelikult Sapkowski järjekindlus ning lauliku huumorisoon muudavad ta vaat et lahedaimaks tegelaseks.
Tänapäeva karmrealistliku ja äärmiselt verise fantaasiakirjandusega on Sapkowskil seosed täitsa olemas. Kui alamžanri algatajad George R. R. Martin ja Steven Erikson kirjutasid esimesed selles võtmes tekstid valmis 1980-90. aastate vahetusel (esikköited ilmusid küll alles 1996 ja 1999), siis samasse kümnendivahetusse jääb ju ka Geralti-sarja algus. Oma romaanidega (1994-99) ennetas Sapkowski aga suuresti mõlemat.
Geralti-sarja juttudes ei ole vast ainult üht tollele alamžanrile ingliskeelses maailmas iseloomulikku – panoraamsust, need lood on väga lokaalsed. Mis ei tee neid aga grammigi halvemaks. Ka nende juttude kirjutamisajale mõeldes on Sapkowski sisuliselt ingliskeelsetest autoritest ühe ringiga ees olnud.
Võib julgelt soovitada! See ingliskeelne on köide suuremates raamatupoodides kenasti saadaval. Ning otse loomulikult ei ole Geralt sorts! Mina jätaks selle vedmani vahest hoopis tõlkimata…
PS. Pealkirjaks valisin hüüatuse raamatu ingliskeelse pehmekaanelise väljaande esikaanelt.
[…] Andrzej Sapkowski. The Last Wish – kirjaniku esimene Geralti-juttude kogumik. […]
[…] Sulbi, R. Euroopa superstaar esimest korda inglise keeles! [“The Last Wish”] // https://needread.wordpress.com/2010/01/12/euroopa-superstaar-esimest-korda-inglise-keeles/ […]