Koerte Ahelik – kohutavaim bodycount ulmekirjanduse ajaloos

Steven Erikson. Deadhouse Gates. 943 lk. Bantam. London, 2000.

Steven Eriksoni «Malazi»-sarja teine köide on oma romaanikompositsioonilt väga esimese osa sarnane. Deja vu tunnet süvendab kummati tõik, et kuigi tegevus toimub hoopis teisel kontinendil ja lõviosa tegelasigi on täiesti uued, siis on esimesed 200 lk-d sama segased aru saada, taaskord müttavad sadakond tegelast, neist kolm tosinat olulisemat kümnekonnas peamises tegevusliinis, mis sarnaselt esimesele köitele hakkavad kokku kasvama raamatu keskmises kolmandikus ning jõuavad raamatu viimaste lk-de ajaks paariks-kolmeks liiniks kokku.

Sarja teine raamat on esimesest veelgi süngem, kuna tegevuspaigaks olev kontinent on poliitiliselt, ajalooliselt ja sõjaliselt julmemas seisus. Inimkaotuste arv ületab siin juba igasugused mõõtmed, sama teevad ka iidsed nõidused ja mütoloogilised skeemid. Ka maht areneb – kui esimene köide oli 700 lk-d, siis käesolev on juba 900 ja kolmas 1200 lk-d paks. Neljandale (1000 lk) ja viiendale (900 lk) järgneb aga kuues (1200 lk), järgmised köited alla 1200 lk enam hakkama ei saa.

Kuid hoolimata sellisest hirmutavast mahust, on teise köite puhul Erikson ikkagi suutnud jääda oma romaanikaanoni raamidesse, pakkudes eelkõige iseseisvat lugu, millel on algus, arendus ja kulminatsioon, kandvad teemad, paralleelsed motiivid nii esimese köite sündmuste ja teemadega kui ka siinesinevate omavahel rööbiti arenevate süžeeliinide vahel.

Malazi impeeriumi maailmast rääkides on oluline tähele panna, et see pole Eriksoni ainulooming, kontseptsiooni ja maailma mõtlesid nad välja koos sõbra Ian Cameron Esslemontiga, kes nüüd on samuti asunud sellest maailmast romaane kirjutama. Kui Eriksoni tsükkel peaks koosnema kümnest telliskivipaksusest köitest (millele on juba lisandumas põhisarja kõrvaltegelastest rääkiv lühiromaanide tsükkel), siis Esslemontil on plaanis 5 romaani, esimene pealkirjaga «Nugade öö» ilmus sellises mõõdukas 300 leheküljelises mahus, aga teine läheneb juba 1000 lk-le :). Igatahes on mõlemal mehel olemas suur pilt sellest maailmast ning ka kirjutamisel olevatest romaanidest-süžeedest ja kõigest, kuhu see välja peaks jõudma. Ja veel on Eriksoni dekaloogial lahe sisemine süsteem, kus kolmas köide on esimese järg ja neljas teise järg, viiendas algab kolmas omaette suur süžeeliin, mis kõik järgmises viisikus kokku põimuvad.

Ja loomulikult ei saa nõustuda absoluutsusele pretendeeriva väitega, et mõlemad on head, aga G. R. R. Martin lihtsalt on parem kirjanik. Mina näiteks arvan vastupidi. Ja igasugused paralleelid Tad Williamsi ja Robert Jordaniga on lihtsalt kohatud. Aga kes julgeb, loeb Eriksoni ise ning veendub selles.