See ei ole raamatuarvustus. Neid on aastapäevad tagasi* (vt märkust arvustuse lõpus) sellele eestikeelses tõlkes ilmunud romaanile juba piisavalt ilmunud. Pigem on tegu mõtisklusega sellest, mida Umberto Ecol õnnestub öelda ja mida mitte. Esseisti ja kirjanikuna. Sest võrdselt meisterlik ta mõlemas rollis pole.

Ent alustuseks siiski veidi konkreetsest raamatust ja ka autori varasemaist. Väidan, et Eco ilukirjanduslikena mõeldud teosed on sellistena siiski üpris keskpärased saavutused. Rääkimata hetkel semiootikast – märkidest, allusioonidest, filosoofilisest sügavusest, värvikaist ja intellektuaalseist detailidest, mis kindlasti annavad tunnistust sügavast eruditsioonist, on Umberto Eco (ilu)kirjanikuna – fabuleerijana, narratiivimeistrina päris õnnetu juhtum. Tema fiktsionaalsete tekstide süzheed on kohmakad, nõrgad, loba ja detailiuputuse käes vaevlevad.

Umberto Ecolt ootaks ta teadmisi ja erakordselt subtiilseid detaile arvestades tegelikult absoluutset täpsust kõiges sarnases. Ometi on ta kohati ilmutanud kummastamapanevat (ilmselt põlgusest tingitud) lohakust. Näiteks essees «Unistades keskajast» (ek. Vikerkaar, 4-5/1998) suudab ta populaarkultuuri viljelejaid ja nende teoseid loetledes eksida enamiku nimede kirjaviisis, tehes sageli opakaid tähevigu ning ka kodumaised joonealused märkused pole ses osas paremad, nende valik on suisa juhuse hoolde usaldatud. Või siis on valitud huupi, mida seletada ja mida mitte. Ilmselt siis pole populaarkultuur piisavalt tähtis, et sellest kirjutades täpne peaks olema.

Kuid konkreetselt Ecole andestamatuid eksimusi on kõnealuses romaaniski. Nii laseb ta raamatu tegelastel öelda Bütsantsi kohta Bütsants, mis on ometi ebatäpsus, kuna see nimetus tuli kasutusele alles tükk aega peale nimetatud riigi hävingut. Ehk oleks siin toimetaja võinud sedalaadi ebatäpsusi märgata? Üldse on korrektuuri (tähevigade jmt) osas keeletoimetus üsna lohakas. Millest on romaani suurepärast tõlget arvestades pagana kahju!

Eco kui kirjaniku keskpärasusele mõeldes, on seda kummalisem, et Eesti kirjastused pole ilmutanud huvi ta kirjanduslikult kõige õnnestunuma saavutuse – romaani «Foucault’ pendel» tõlkimise vastu, mis ometi on lugemiselamusena autori silmapaistvaim saavutus. Seevastu on maakeeles olemas kaks ekskurssidena keskaega olulist teksti ning lihtsalt õlgukehitamapanev «Eilse päeva saar».

Kui «Roosi nimi» on erinevalt samanimelisest filmist suhteliselt igav ja detailirohkuse (mille puistamine ajuti suisa eputamisena näib) all ägav, siis «Baudolino» on loona vähemalt huvitav ja enamvähem põnevusega jälgitav. Kuid viimatinimetatu juures pole see peamiseks väärtuseks.

Kõik Umberto Eco romaanid rajanevad justkui mingeil reaalseil arhiividest, pööninguilt või kloostriraamatukogudest leitud dokumentidel, kirjadel, mälestustel või käsikirjadel. Vähemalt püüks autor eessõnas lugejat justkui selles tingimata veenda. Ometi teame ju kõik, et seegi on autori müstifikatsioon, fabritseering, topeltmäng lugejaga, fiktsioon ruudus. Valetamine veel enne, kui asutakse lugejat veelgi suuremate valede võrku mässima.

«Baudolino» on huvitav just seepoolest, et annab meile kõigile kamaluga mõtteainet teemal, mis üldse on tõde ja mis vale ja kas kõige õigem ja lihtsam lahendus ikka on sedastada nõutult, et kõik on suhteline. Romaan paneb lugeja mõtisklema seeüle, mis üldse on ajalugu, kas see, mis tegelikult juhtus või see, mis on meie päevini lugude/kirjasõna vahendusel säilinud. Professionaalsed ajaloolased muidugi on sarnaste teemadega juba aastasadu kokku puutunud ning see aeg on kriitikameele ja ettevaatuse nõelteravaks lihvinud, kuid ajalooga igapäevaselt mitte kokku puutuva inimese jaoks ehk pole see teemavaldkond nii läbimõeldud ja -tunnetatud. Ning eks esitab Eco siingi seisukohti, mille peale ajaloolased nina krimpsutavad.

Ühe osa ajaloost moodustab narratiiv – sündmuste kirjeldus – see, mis tegelikult juhtus ja püüe seda olemasoleva info põhjal maksimaalselt täpselt välja selgitada. Sinna juurde esitab ajaloolane küsimusi «miks?» ja «kuidas?». Ning siis püütakse veel minevikus aset leidnut mõtestada, püüda aru saada, miks tollased inimesed ja suuremad grupid/struktuurid just nii käitusid, millelegi reageerisid. Viimane on üldise arusaama järgi see kõige keerukam ja põnevam osa ajaloouurimisest.

Millega aga tegeleb Eco? Ta käsitleb minimaalselt mineviku mentaalsust ja põhjuseid, miks miski juhtus. «Baudolinos» on autor kesksele positsioonile tõstnud narratiivi enese. Müsteeriumiks saab tema tekstis just sündmusteajalugu; mis on võlts ja mis tõde. Ses mõttes saab kõnealust romaani vaadelda pigem mitte ilukirjandusena, vaid esseistliku uurimuse või mõtisklusena meieni jõudnud ajaloosündmuste tõepärast, sellest, kas tegelikult ka nii oli ja sellest, kuivõrd lihtne on seda raskestidefineeritavat nö. «reaalsust» või «tegelikkust» muuta.

Ecot huvitavad küsimused, mis üldse on ajalugu, millal see tekib, mis hetkel saab see nö. tõeks? Sest eeldagem, et minevikus on mingid asjad siiski teatud kujul päriselt aset leidnud. et kogu ajalugu ei ole üks suur vandenõu meie kaasaja vastu. Et ka kõige üldisem mentaliteedimuutus ajas ei muuda teatavaid kõige põhilisemaid fakte. Eeldagem, et on olemas mingi reaalsus – et mingi konkreetne isik on mingis konkreetses ajas ja kohas sooritanud mingi konkreetse teo. Selle väljaselgitamine peaks olema see Leopold von Ranke ihalus saada teada, kuidas asjad tegelikult olid (wie es eigentlich gewesen). Et selgitades välja selle tegeliku reaalsuse, peakski olema võimalik jõuda teatava objektiivse tõeni. Kas ikka on, on muidugi iseküsimus ja suuresti sellega Eco «Baudolino» tegelebki.

Analoogilisi küsimusi vaagivaid kirjandusteoseid on maailmas muidugi lugematu hulk. Ja mitte ainult kirjandusteoseid. Jutt ei käi mitte alternatiivajaloost, vaid just salaajaloost, kus ajaloosündmuste kulgu määravad ajaloole tundmatuks jäänud isikud ja kus ajalugu on just selline, nagu me seda tänapäeval teame ja kooli õpime. Kuid «Baudolino» on midagi sellest erinevat. Tekstidest, kus tegelik ajalugu asendub võltsinguga, meenub esimesena Mary Gentle’i 1500-leheküljeline mammutromaan «Ash: Salaajalugu» (Ash: A Secret History; 2000), milles üks tänapäeva uurija avastab, et 15. sajandi ajalooga, nagu meie seda teame, on midagi valesti, et Burgundia hertsogiriigi kadumisega ajalooareenilt on midagi kummaliselt valesti, et tollal eksisteeris Põhja-Aafrikas Kartaago jne. Loomulikult on tolle teose näol tegu zhanripuhta ulmekirjandusega, mida Eco «Baudolino» kindlasti ei ole. Igatahes on sarnaseid küsimusi käsitlenud teisedki kirjanikud. Ja mitte vähe.

«Baudolino» saab alguse palimpsestist. Sellest, kuidas nimitegelane kustutab vana kroonikateksti ja asub sinna kirjutama uut lugu, iseenda lugu. Ega Jean-Jacques Annaud’ oma «Roosi nime» filmiversiooni ilmaasjata nimetanud palimpsestiks Umberto Eco samanimelisele romaanile. Palimpsest on üldse keskne mõiste Eco loomingu mõtestamiseks.

Baudolino peab oma lugu tähtsamaks sellest, mis oli eelnevalt kirjutatud ning kustutab selle kui ebaolulise. Kas kustutab ta sellega ka varasema ajalooreaalsuse ning tekitab selle asemele uue, oma versiooni? Sellist probleemiasetust võib pidada naiivseks, kuid just sellise mängulise võimaluse Eco lugejale pakub. Et kas Baudolino vale kirjapanekuga kaob jäädavalt varasem tõde? Nii võiks kõnealuse teksti puhul väita küll. Muretseb ju nimitegelanegi, et tema kroonikalehtede kaotsiminekuga kaob justkui ka kogu tema elu. Kaob ajalugu.

Aga on siis nii või mitte? Kas ühe ajalooversiooni sõna otseses mõttes teise (mahakustutatu) peale kirjutamisega muutub ka ajalugu ise? Kas see uus kirjalik reaalsus võrdustub tegelikkusega, sündmustega, nii nagu need tegelikult olid? Kas Baudolinol on õigust võrdsustada oma elu ajalooga, kirjutada oma elu uueks ja tõeseks ajalooks? Või mis õieti evib võimu muuta ajalugu? On see tekst, mis tsementeerib kirjutatu reaalsuseks, tõeks? Või pigem usk oma valesse, nagu jääb kõlama raamatust?

Baudolino pühendab kogu oma elu valede tootmisele ning läbi sellesama tema enese elu ja tegevuse muutuvadki need tõeks. Kuid kas tingimata ka reaalsuseks? Kas saab tõde võrdustada reaalsusega või on ja jääb tekst siiski reaalsusest sõltumatuks, jääb vaid fiktsiooniks, relvaks osavate valetajate käes?

Kui kirjaniku kõnealuse teksti lugemisel (mitte tingimata sellesse uskumisel!) hakatakse sarnastel teemadel mõtisklema ja eneselegi neid küsimusi esitama, siis on usutavasti Umberti Ecogi meelest nii «Baudolino» kui ka Baudolino oma tagasihoidliku ülesande täitnud.

Märkus

Käesoleva esseistliku arvustuse kirjutasin ma kunagi 2004. või 2005. aastal, ma arvan. Ma ei mäletagi enam, mis väljaanne selle kirjatöö tellis, oli see EPL, Postimees, Sirp või Vikerkaar. Vist Postimees. Igatahes valmiskujul see retsensioon neile ei sobinud ja minu kriitikupõlves vist teist korda jäi tellitud asi ilmumata. Ilmnes, et Umberto Eco’st ei saa vabas Eestis niimoodi kirjutada. Selline toon ja mõtted lihtsalt ei sobinud. Mis siis ikka, win-win olukord minu jaoks: sain tasuta raamatu, üldiselt meeldiva lugemiselamuse ja ka oma mõtteid sel teemal korrastada ja formuleerida.

Pean tunnistama, et sellele oktoobrikuisele õudusromaanile osaks saanud pea universaalne kiitus teeb mind sügavalt nõutuks. See on raamat, mis peaks mulle retsepti järgi üliväga sobima, siia on kokku segatud kõik minu lemmiktoiduained ja -maitseained. Ka olen ma suur oktoobri- ja halloweeni- ja hingedeaja ja surnutepäeva õuduse austaja. Aga nagu sel puhul tihti ei pruugi lemmikkoostisosadest kokku segatud roog endast midagi tähelepanuväärset kujutada. Nii ka seekord. Välja on kukkunud täiesti nõutukstegev raamat, mis on nii lihata ja luudeta, et paku või amööbile söögiks.

Lugu nagu oleks ja samas ei ole kah. Lugeda ei olnud igav ja lugemist ega raamatu soetamist ma absoluutselt ei kahetse ning ilmselt loen seda teksti kunagi elus vast veel, aga see pöörane hosianna, mida Ulmekirjanduse BAAS selle teose puhul lõhkemisi täis on, seda ma ei mõista. Üsna keskpärane raamat.

Kolib üht külla Londoni lähistel punt kummalisi (kirjandus)tegelasi, kellega on kaasas ka mingi loom või lind. Lugu ongi edasi antud Rappija Jacki koera (vihkan koeri) pilgu läbi, mis muudab kogu loo kuidagi veidralt ja vildakalt primitiivseks ja justkui kehvakeseks lastekirjanduseks, parajaks «Priidu ja Pontu» koomiksiks. Igatahes on romaan siis koera oktoobrikuine päevik, mille jooksul kõik kirjandustegelased ja nende loomad oma asju asjatavad, mingit suurt sündmust ootavad, omavahel varjatud võitlust peavad ja selleks suureks sündmuseks ettevalmistusi teevad.

Ray Bradbury Suure Sügise õhustikku pole Zelazny’l absoluutselt luua õnnestunud ega sellele isegi ligilähedale jõuda. Pole õnnestunud ka Tim Burtoni karikatuurset «Sleepy Hollow» laadis atmosfääri. Pigem on välja kukkunud üpris atmosfääritu teos. Kuigi käiakse Sherlock Holmesi Londoni öistel tänavatel, seda eripärast tunnet ei teki. Õieti ei teki ühestki sellesse teksti kokku pigistatud väljamõeldud tegelasest (Dracula, Huntmees Larry Talbot, dr Frankenstein) tema maailma tunnet. Nad kõik on nagu oma maailmast välja tõstetud ja asetatud steriilsesse ja värvimata jäetud kontuuridega koomiksimaailma. Umbes nagu «League of Extraordinary Gentlemen». Sama ebaõnnestunud siis.

Aga raamatu nimetamisega lastekirjanduseks teen ma ju viimasele liiga, kuna kui me tahaksime leida lastekirjandusest üht tõeliselt head õudusromaani, siis on meil ju olemas Otfried Preussleri «Krabat», atmosfääri, ängi ja õõva täis teos. Kindel on see, et mõnel järgmisel sügisel võtan ma pigem kätte «Krabati» või Bradbury «Vist on kuri tulekul», millest sugestiivsemat ja nauditavamat sügiseromaani polegi vist tänini loodud.

Kas raamatus siis midagi positiivset polegi? On ikka, loomtegelaste dialoogid ja omavahelised suhted on täiesti talutavalt heal tasemel, naljagi saab pisut, aga pigem tulebki minu arvamust võtta tasakaalustavas võtmes Ulmekirjanduse BAASis domineerivale kriitikavabale kiidulaulule.

Raamatu eestikeelsele väljaandele on ette heidetud kena kaanekujundust, aga ma lohutan, et sellest patust on teos puhas. Kaanepilt on täiesti hall ja sisutühi nagu tolle perioodi Varraku F-sarjale iseloomulik, tänapäeval jätkatakse seda kontseptuaalselt ja stilistiliselt tühja ning kehva 1990ndate graafikat Lois McMaster Bujoldi raamatute maakeelsete tõlgete kaantel, mis seetõttu on omavahel kaunis eristamatud. Silver Säraga võib nõustuda, et raamatus leiduvad Gahan Wilsoni mustvalged joonistused on parajalt nõmedad.

Raamatule on ette heidetud, et see võinuks õigel ajahetkel eesti keeles ilmudes ületada isegi Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitsealale» osaks saanud resonantsi. Jällegi on see hirm täiesti asjata, kuna romaan on nii kuradi tuim ja puine. Aga enim nõustun ma senistest arvustustest vast Mario Kivistiku hinnanguga: sündmused arenevad, aga pinge ei kumuleeru ning viimase veerandi pealt jääb lugu hoopis paigal tammuma. Hästi lihtne tekst igatahes.

Tõeliselt kummastav on aga, et Ulmekirjanduse BAASis on romaanile antud 34 hinnangut, neist 28 korral on hindeks olnud 5, koondhindega 4,79.

Keskmise põlvkonna eesti ulme- ja kriminaalkirjaniku Indrek Hargla lühem romaan «Suudlevad vampiirid» ei kujuta endast autori loometeel mingit suurt suunamuutust või uut paradigmaatilist lähenemist, aga väikeseks verstapostiks võiks seda vist siiski pidada. Nimelt on tegu esoteerikaainelise ulmetekstiga, nagu neid Hargla loomingus varemgi on ette tulnud (eksortsist Grpowski, maanõidade ja ekstrasensside teemalised etnoõuduslood jne), aga sellisel kujul on see ehk üsna hea senikäidud tee kokkuvõte ja platvormi sõnastamine millegi uue ja suurema jaoks. Romaan on 170 lehekülge paks ning ilmunud on see kirjaniku samanimelises viiendas jutukogus.

Vampiiridest ei maksa ära ehmuda: jah, nad on olemas, neid on alati ajaloos olnud kindel arv – 248 – nad ei ole päris surematud, aga ülipika elueaga siiski, autor seletab nende verevajaduse ja anatoomia niivõrd põhjalikult lahti, kuivõrd see humanitaarse taustaga inimese puhul võimalik on – ja see seletus on loogiline ja igati näivteaduslik, vampiir on inimsoo üks eriliik, erijuhtum, aga nende olemasolu seletamisel on Hargla valinud üsna realistliku laadi.

Lisaks vampiiride salaseltsile on selles maailmas ka üks Londoni päraturikas investeerimisfirma, mille omanikud on juba kolm põlve kogunud ja jäädvustanud kõike paranormaalset maailmas ning nüüd, 21. sajandi lävel on üks nende töötaja jõudnud vampiiride jälile… Lisaks sellele on aga olemas ka saladuslik kolmas jõud, kes neid vampiire jahib ja eriti võika riituse raames hävitab, peategelase endine kaaslanna ongi just sellisel kombel Brasiilias tapetud ning vampiiriorganisatsioon saadab ta oma kadunud kaasa tapmist uurima, tuleb ka välja, et too tema eksnaine Bethany oli ühe igivana saladuse jälil sinna Brasiilia džunglisse reisinud.

Mängus on aga ka saladuslik maal «Suudlevad vampiirid», millel ongi sadakond aastat varem Pariisi uulitsal kujutatud suudlemas seda Brasiilias nüüd tapetud vampiiritari Bethany’t. Maali on väidetavalt peidetud suur saladus, aga peategelane, kelle valduses see taies on, ei tea veel seda. Peategelane ise on vampiiriks tehtud millalgi varakeskaegses Põhja-Euroopas ning romaani lõpus ilmneb teatava üllatusena tema hüüdnimi – Raudhammas. Edasi mõtleb kogenud Hargla-lugeja juba ise, eksole.

Põnevust jagub selles tekstis kuhjaga ja seda paranormaalset põnevikku lugedes ongi kõige huvitavam aimata ja mõelda, millised tekstid seda omakorda inspireerinud võivad olla. Kriitik võib selles olukorras tihti korralikult võpsikusse panna, aga noh, mulle tundub, et ma tundsin siin Brasiilia miljonilinna slummis ära midagi aastatetagusest loost «Meninos da rua», siis oli siin üsna palju eksortsisti-maailma: esoteerilised nähtused ja nende uurimine kõrgtehnoloogiliste vahenditega, aga külastame siin raamatus ka jutust «Vlad» tuttavat 15. sajandi Balkanit, mis samas on tollest konkreetsest süžeest hoopis teistsugune. Millegipärast meenus veel jutt «Sild üle vaevavete». Ehk siis põhjalikul kirjandusteaduslikul uurimusel on sellest tekstist võimalik leida küll ja küll materjali autori loometee analüüsiks ja korduvate motiivide eritlemiseks.

Isiklikult mulle tuli palju tuttavat ette ka Danielle Trussoni romaanist «Maised inglid», kus samuti on olemas selline sajandeid eksisteerinud ülipika elueaga inimesesarnaste aga võimsamate olevuste (piibli langenud inglid) salaselts, aga mul pole vähimatki aimu, kas Hargla Trussonit üldse lugenud on. Küll on aga Hargla üks suuri lemmikuid ju varalahkunud Kage Bakeri Kompanii-sari ja sarnaseid motiive leiab sealtki: sajandeid eksisteerinud kõrgtehnoogiline salaühing, mis ametliku ajaloo varjus mingit oma asja ajab, geneetiliselt muundatud inimesed, neandertaalid jm olendid… Mingis kaudses mõttes Hargla kummardus sellele paistab «Suudlevad vampiirid» samuti olevat.

Paar keele- ja faktiapsu torkab ikka silma ja ma poleks mina, kui ma Hargla tekstide puhul nende kallal ei näriks, eksole. Sõna «visiteerima» pole eesti keeles siiski vist korrektne tarvitada «külastama» tähenduses, kuna sellel on hoopis teine sisu, ning siis veel selline kummaline fopaa: autor räägib möödaminnes Fridtjof Nanseni Antarktika-ekspeditsioonist, ometi teab iga polaarreiside ajaloo huviline, et Nanseni uurimisala piirdus Arktikaga ning lõunapoolkera polaarpiirkonnad jäid tema uurimisvaldkonnast selgelt välja. Võibolla olid need apsud aga just kriitikutele ülesleidmiseks teksti peidetud

Ma väga loodan, et see tekst on mingis mõttes Hargla varasema esoteerika-ulme kokkuvõtteks ja ühtlasi mingi uue sarja või maailma alguseks, sest põnevust on, huvitav idee on ning võimalusi sündmuste edasiseks arenguks on ka.

Viimaste aastate Hargla põnevaim ulmekas. Mina tänan.

Pole mõtet salata – tegu on ilmselgelt selle aasta oodatuima algupärase proosaraamatuga. Pole mõtet ka ette kujutada – üldkirjanduslikke auhindu selliste raamatutega ei võida, pigem žanrikirjanduse omi, neid aga kriminaalkirjanduse vallas Eestis pole.

Auhindadest tähtsamakski veel (ja autorile vast suurematki rõõmu tegevaks) võib ehk pidada silmatorkavat lugejamenu: lisaks sellele, et apteeker Melchiori sarja värskeim, kolmas köide juulikuu raamatumüügi edetabelite tipus troonis, on ka sarja varasemad köited juba eelmise aasta lõpukuudest saati pidevalt kriminaalkirjanduse rubriigis müügitabelite esikümnes figureerinud.

Nukraks teeb aga, et kui see pidevalt infovoogudest vastu vaatav ja meedias  ning sotsiaalmeediaski silma torkav menu arvude keelde konverteerida, siis näeme ära ilukirjanduslikke raamatuid osta tahtva ja suutva eestlaskonna suuruse ja meel läheb ikka korralikult kurvaks. Nimelt selgub uudisloost, et see ligi kolmveerand aastat müügitabelites tähendab kahe esimese osa peale kokku kõigest 5000 müüdud eksemplari! Ehk siis kumbagi raamatut on müüdud umbes 2500 tükki. Või siis näiteks esimest 3000 ja teist 2000. Ehk ja umbes.

Ütleme siia juurde, et keskmise žanrikirjandusse kuuluva juturaamatu trükiarv on Eestis ehk umbes 400-600 eksemplari ja seda ei suudeta reeglina kindlasti kolmveerand aastaga läbi müüa. Aga et kas selle viiekordne ületamine ongi pöörane menu? Ilmselt siis meie oludes ongi. Pakuks suhteliselt huupi (mõne aasta taguste andmete pealt), et Kivirähki «Rehepappi» on kümnekonna aastaga müüdud kuskile 30 000 eksemplari kanti ja Mihkel Raua nooruspõlve musta pori pesemist vist juba üle 35 000 ühiku, kui viimaste aastate suurim algupärane menuk võrdluseks kõrvale tuua.

Mida ma selle pika nutulauluga öelda tahan, on, et tegelikult vääriks neid kolmekümnetuhandelisi tiraaže ka Hargla. Ja noh, loodame, et Hargla menu osutub püsivaks ja Melchior ei kao müügitabeleist kuhugi ning need hüpoteetilised filmid ja telesarjad ka tulevad. Väärt on apteeker Melchiori lugu seda kõike kindlasti.

Asjast

Apteeker Melchiori seikluste kolmas köide on eelmisest kahest umbes kolmaniku võrra mahukam ning see maht on harjumuspärase kriminaalromaani kohta pigem ebatavaline, aga kindlasti mitte pretsedenditu. Ning romaani pikkus ei tundu kindlasti venitatud, seekord ongi kirjanikul rohkem jutustada.

Hargla oleks justkui (tundub mulle enesekeskselt ja sestap ilmselt ebareaalselt) tsükli kolmandas osas võtnud arvesse siinsamas ajaveebis kahe esimese romaani arvustustes esitatud kriitikat (võõrapäraste nimede jumal juhatab kuidas kirjutamine, mõrva varjus peituva avastatava loo selge domineerimine ja huvitavus võrreldes mõrvaloo uurimisega, lugeja võimalused mõrvari äraarvamisel) ning püüdnud neid kitsaskohti vältida. Suurelt osalt on see ka õnnestunud. Kuigi ma loodan, et selle põhjuseks pole siin ajaveebis ilmunud arvustused.

Kui tsükli avaromaan («Oleviste mõistatus») saaks minult hindeks tubli nelja ja teine osa («Rataskaevu viirastus») kindla ning rasvase viie, siis ka «Timuka tütar» teenib ära kindla viie. Kui aga jõulude paiku eelmisele episoodile antud viis oli selline väga emotsionaalne, siis seekordne viis on kaalutletud ja kahjuks pisut vähem emotsionaalne. Ning ma nõustun Jürgen Roostega, kes kolmanda köite arvustuses Eesti Päevalehes tunnistab, et teine köide on vist temagi lemmik.

Hargla on seekord otsustanud (minu kolmnurkade teooriast lähtudes) loobuda peaaegu täielikult mõrvaloo varjus peidus olevast loost, saladus, mis lõpuks lugejate ees ilmsiks tuleb ei olegi üks koherentne tervik, see on justkui killustik, fragmentaarium erinevatest lugudest, mis sellisena – kildude ja fragmentidena ka meile ette kantakse. Mõrvaloo lahendus pole klassikaline suur narratiiv nagu varasemal kahel korral (kui see selgelt domineeris mõrva uurimise loo üle), vaid kimp erinevaid pisikesi ja suhteliselt vähetähtsaid ning juhuslikke lugusid, mis alles reaalajas Tallinnas anno 1422 üheks traagiliseks tervikuks põimuvad.

Kuigi ma olen varem seda paljastatava saladuse domineerimist kritiseerinud, on mul nüüd, kui seda enam pole, isegi pisut kahju Inimene on kord juba selline loom, et tahab seda, mida pole. Küll on aga igati tipp-topp tasemel ja pea täiuslikult realiseeritud ning kaasakiskuv ja detektiivromaanile kohaselt (ning nagu juba öeldud, Melchiori sarjas esmakordselt) domineeriv mõrva lahenduskäik, detektiivi otsingud ja võidujooks nähtamatu mõrvariga.

Seekordne mõrvamüsteerium ei koosne kolmnurkadest, paljastatav saladus on täielikult alla surutud ja antakse meile kahes viimases peatükis mitmele erinevale inimgrupile esitatud erinevate jutustustena. Ega see pole kriminaalkirjanduses midagi kole novaatorlikku. Isegi Melchiori suur eeskuju Hercule Poirot ei paku lahendust mitte alati suure rahvahulga, kõigi tegelaste ees antud monoetendusega, temagi hakib teinekord lahenduse erinevate seltskondade ees minietüüde esitades ära (kohe meenub «Nukra küpressi» televersioon (2003)).

Mulle igatahes väga meeldis, meeldis teisiti kui eelmine osa, kuidagi kainemalt ja ratsionaalsemalt nii et üle loen ma edaspidi pigem vist teist köidet, kuna emotsionaalsus ja irratsionaalsus ja õuduskirjanduslik lähenemine on pigem minu eelistused. Aga seda irratsionaalset õõva heljus ka selles varasügiseses 15. sajandi Tallinnas: justkui kellegi nähtamatu ja nimetamatu saatanlikult õel ning irvegrimassiks moondunud nägu saatis kõiki sellegi raamatu lehekülgi.

Lihtsalt välja tulnud kuritegelaste motiivid olid seekord sellised… argisemad, halvas mõttes proosalisemad, tühisemad. Polnud iidset needust ja melodramaatilist suguvõsade vihavaenu, polnud detailselt välja joonistatud minevikus toimunud eriti jõhkraid ja erakordsete asjaoludega mõrvajuhtumeid. Välja tuli täiesti tavaline mõrtsukas, erakordselt jõhker ja küüniline, aga puhtalt argiste omakasuliste eesmärkide pärast tapnud erilise müstilise minevikuta retsidivist.

Kindlasti selle romaani huvitavaim tegelane muidugi, eriti arvestades raamatu viimasel leheküljel viimases lõigus välja tulevat puänti, mil pole otsest seost mõrvalooga, aga mis on kõiki neid 432 lehekülge kuhjaga väärt!

Oma varasematest «vimkadest» pole Hargla päriselt aga siingi lahti saanud. Jutt käib siis jälle sellest nimede kummalisest kirjutamisviisist. Leheküljel 133 loeme järsku muu täiesti eestikeelse teksti sees, et «Preisis, Ordenstaati südames liigub kuller ühe päevaga…» Aga jätame selle kulleri edasi liikuma.

Keset eestikeelset teksti on järsku üks kohanimi, riiginimi, üks sõna lihtsalt võõrkeeles, ilma joonealuse märkuseta, ilma kursiivi vms eristuseta. Lihtsalt on eputuslikel eesmärkidel tekstis selline veidrus. Loomulikult saab suurem osa lugejaid kenasti aru, et Ordenstaat pole midagi reostaadi sarnast, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks ei kõlvanud sinna kirjutada «orduriik»? Arvestades, et juba järgmisel leheküljel kirjaniku peas asuv tõlkemasin enam ei tõrgu ja suudabki sõna «orduriik» eesti keeles esitada.

Näiteks Rootsi asemel ei esine tekstis ühelgi korral sõna «Schweden» või «Sverige», Liivimaa asemel ei kohta me kordagi näiteks «Lyfflandi» jne jne. Ma saan muidugi aru teksti vaheldusrikkamaks muutmisest sünonüümide kasutamise läbi, aga sama sõna võõrkeelne versioon ei ole sünonüüm.

Kui aga varem selliseid kummalisi ludvigsanderlikke jõnksatusi, selliseid «pisuhändi» Hargla tekstides tihti ette tuli, siis seekord oli raamat selles osas suhteliselt puhtaks tehtud. Arusaamatu ekstsentrism oli suudetud väljendamata jätta. Mina tänan.

Eks ajaloolise romaani puhul ole (antud juhul keskaja suhtes teravdatud tähelepanuga lugejana) kõigil oma arusaam, millises süsteemis nimed võiksid esitatud olla. Mina muidugi eelistaksin 15. sajandi alguse Tallinna saksakeelse tegelaskonna puhul nimekuju Reval kasutamist. Aga see pole nii jäme eksimus, kui näiteks ajaloolise romaani tegelaselt otsekõnes, vestluses nime Bütsants kasutamine enne 16. sajandit (mil see termin ligi sajand pärast riigi hävingut Itaalias välja mõeldi ja kasutusele võeti).

SPOILER!!! Edasi võivad lugeda vaid raamatu läbi jõudnud ning mõrvari isikut teadvad raamatuhuvilised!

Väitsin Melchiori esimese raamatu arvustustes, et tegelikult ei ole kriminaalromaani lugejal absoluutselt võimalik tekstis antava informatsiooni põhjal mõrvari isikut tuvastada, et see on levinuim väär stereotüüp sedasorti raamatute kohta. Väitsin, et mõrvari määramine on kirjaniku suva ja kõiki nn «vihjeid» on tegelikult võimalik väga mitmel moel tõlgendada nii, et need vastavalt vajadusele lõpuks kellelegi osutavad.

Jään oma väite juurde tänagi, kuigi justkui selle vaidlustamiseks esitab Hargla seekord vahetult enne lahenduse pakkumist loetelus kõik need kümmekond olulist fakti/hetke/sündmust, mis aitasid detektiivil lahenduseni jõuda ja mis peaksid siis lugeja peal ju samuti töötama? Ometi tõestab Hargla minu meelest taas kord, et ei tööta ju! Need ei aita lugejat.

Sest tunnistan, et romaani alguse stseenid, mõrvahetk, mida meile näidatakse ja sellele vahetult järgnenud sündmused tundusid mullegi lugedes omavahel liigestest lahti olevatena, absoluutselt mitte kokku sobivatena. Aga ma jätsin lugejana selle versiooni kõrvale ainult sellepärast, et kirjanik kinnitas mulle romaani nimitegelase – timuka tütre – silmade läbi, et kolmandas peatükis raskelt haavatuna välja ilmunud noormees on seesama, keda ta nägi esimeses peatükis surmaga lõppevalt tapetavat!

Sellist romaani protagonisti surmkindlat veendumust ei saa mina lugejana ometi vaidlustada! Nii et kui autor lahenduskäiku kirjeldades romaani lõpus  selgitab, et tegelikult oli üpris pime ja tüdruk ei saanud selles nii kindel olla ja eksituse põhjustasid samad riided, mis tapetul ja raskelt haavatuna leitud noormehel seljas olid, siis see ongi just kinnitus minu väitele: lugejal ei olegi võimalik omal käel mõrtsuka isikuni jõuda, ta peabki jääma detektiivi sabas sörkima, kuna mõrvari isik on kirjaniku privileeg, kirjaniku suva. See ei ole romaani viimaseks vaatuseks mingi ainuvõimalik loogiline variant, pärast kõigi ülejäänute välistamist. Kirjanikul on ka kriminaalromaani finaalis ikka väga suur mänguväli ja vabad käed, keda tahes mõrvariks kuulutada. Lugejal aga puuduvad vahendid, tööriistad, et sedasama ise teha.

See ei ole etteheide Harglale ega käesolevale romaanile, vaid ma lihtsalt tõestasin oma väidet ja tegelesin selle eksiarvamusega. «Timuka tütre» kui detektiivromaani kohta ei ütle see midagi halba, just selline see kirjandusliik ongi, selliseid võtteid kriminaalkirjanikud kasutavadki. Ja mina loen nende väljamõeldut suure rõõmuga.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus. (Apteeker Melchior ja katustel tantsija.)

Panin arvustusele nimme hästi igava pealkirja. Teaduslik-fantastiline romaan «Taevakoiott» pole üldse igav. Vastupidi.

Kanoonilise Kompanii romaanide sarja teine köide leiab esimese osa peategelased Josephi ja Mendoza aastal 1699 kuskil Lõuna-Ameerika džunglis, kus paikneb Kompanii salajane puhkebaas.

Ainult et seekord on minajutustajaks surematu küborg Joseph, Mendoza ajalikust elust surematusse valinud ja inkvisitsiooni küüsist päästnud katoliku preestriks maskeerunud Kompanii väliagent. Jesuiidipaatrina tungibki ta nüüd, poolteist sajandit hiljem Lõuna-Ameerika džunglis Kadunud linna otsinguil läbi templivaremete, leiab üles sissepääsuvõtme baasi Uus Maailm 1 ning kohtub siin sellise sarja jaoks olulise tegelasega nagu küborg Lewis.

Ning muidugi elab seal baasis galeegi rahvusest Kompanii botaanik-väliagent Mendoza. Nüüd juba üle 150 aasta surematuna elanud nooruke naisterahvas, kes kaotas Verise Mary aegsel (1553-1558) Inglismaal oma esimese armastatu, keda ta siiani taga nutab.

Puhkebaasis Uus Maailm 1 elavad Kompanii küborgid ja nende maiadest orjad ja peab ütlema, et esimesed elavad seal tõeliselt dekadentlikku jõudeelu, teades, et puhkebaas kuulub 18. sajandil likvideerimisele, kuna on teada, et see džunglipiirkond avastatakse eurooplaste poolt.

24. sajandil ettevõtte Dr. Zeus, Inc. avastatud ajarändudega on lood nii, et ajalugu muuta ei saa, lihtsalt ei saa ja kõik. Küll aga saab ajaloos teha kõike seda, mida ametlikus ajalooteaduses fikseeritud pole. Samuti on ajas reisimine erakordselt kulukas tehnoloogia, mistap on Kompaniil olnud mõttekam kauges esiajaloos (umbkaudu 30 000 aastat tagasi vist) sisse seada esimesed baasid, koolid ning värvata surelike seast esimesed agendid, kes muudeti surematuteks küborgiteks ning kes läbi ajaloo endasuguseid agente juurde värbasid. Selle agentuuri ülesanne oli siis Kompanii tarbeks minevikus igasuguseid asju, esemeid, floorat, faunat, ajaloos hävinud kultuuripärandit jmt kokku koguda ning tulevikku saata.

Kui tsükli avaromaanis pidi botaanik Mendoza korjama teatavast Inglismaa maamõisa aiast kindlaid haruldasi hiljem ajaloos hävinevaid taimi, siis nüüd saab Joseph eriti huvitava ülesande: ta peab toimetama tulevikku ühe külatäie Lõuna-California chumashi hõimu indiaanlasi. Õieti peab siis chumashite jumala Taevakoioti kuju võtnud Joseph (selleks opereeritakse temast ajutiselt just selline pool-inimene/pool-koiott) veenma seda külatäit inimesi temaga vabatahtlikult tema uhkes taevakanuus paradiisi ümber kolima.

Joseph suundubki inimkoera kujul chumashite külla ning veenab peatselt kohalikke, et tema koeratunnused pole külge kleebitud, vaid ikka päris ehtsad. Üsna kergelt veenab ta külajuhtkonna ära paradiisi (tulevikku) kolimise vajaduses, kuna vastasel korral küla peatselt sinna piirkonda jõudvate pahalaste (hispaania konkistadooride) poolt hävitatakse.

Josephile järgnevad peatselt tema «vaimud», Kompanii töötajad, antropoloogid, botaanikud, filoloogid, kes kõik peavad selle elu vaimse ja materiaalse külje anno 1700 üles salvestama, salaja filmima, pildistama ning kõigest tükid kokku korjama, et see küla «paradiisis» ehk siis 24. sajandi Kanada metsades tagasi üles ehitada.

Nüüd, üks asi, mille poolest see minu määratluses antropoloogiline romaan silma torkas, olidki need Josephi sooritatud kohalike veenmised. Sest Bakeri nägemuses on see 1700. aasta chumashite küla äärmiselt moodsate ja tänapäevaste sotsiaalmajanduslike suhetega ühiskond.

Kas preestrite-šamaanide klass on tingimata õnnelik, et nende jumal isiklikult nende vigvamide vahel ringi patserdab ja inimestega otse suhtleb? Mida meie, šamaanid, seal paradiisis üldse tegema hakkame? Kohalik ettevõtja, kelle tegevusvaldkonnaks on kanuude valmistamine ja müük, muretseb, kas tema bisness paradiisis ka jätkub? Kas seal vajatakse üldse kanuusid, kas kala on vaja püüda?

Sarnaselt kujutab Baker kõigi valdkondade ja elualade inimeste muretsemist ja seda oli kuidagi väga värskendav ja põnev lugeda, milliseid ajareisi ja progressorluse probleeme Baker selle süžee abil läbi valgustas.

Aga mitte ainult. Kuna tegu on Josephi minajutustusega, on meil erinevalt esimesest romaanist märksa pikema elukogemuse (ca 20 000 aastat) ja teadmistepagasiga surematu. Lisaks vaikses indiaanikülas toimuvatele sündmustele põikab Joseph oma mälestustes korduvalt tagasi minevikku, tema enda värbamise aega, tema värbajaks oli surematu neandertaal Budu, varased neandertaalidest küborgid täitsid Kompanii heaks sootuks teistsuguseid, tumedamaid ülesandeid kui hilisemad värvatud ning kirja pandud ajaloo ajaks on nad suuresti kuhugi kadunud.

Kompanii motiivide ja kavatsuste üle oma töötajate osas mõtiskleb ka Joseph ja teised ajaloos tegutsevad küborgid. Üsna erandlikult on operatsiooni tulevikust vaatama ja läbi viima tulnud Kompanii juhtkonda kuuluvad surelikud – küborgite jaoks üsna veider kamp tegelasi, kes on haavatavad ja mis peaasi: elavad kohutava hulga erinevate silmakirjalike ja lihtsalt tobedate eelarvamuste küüsis. Need operatsiooni isehakanud juhid tulevikust reaalse juhtimisega muidugi eriti toime ei tule, küborgid manipuleerivad nendega üsna osavalt oma huvides. Tuleviklaste eelarvamused ja silmakirjalikkus hakkavad tõsiselt ülesande täitmist takistama: loomi tappa ei tohi, liha süüa ei tohi, igasugune vägivald on üldse tabu, tuleb mõelda vaid positiivselt ja oma «loomulikku agressiivsust» tohib välja elada vaid arvutimänge mängides.

Lisaks ilmub lõunast indiaanikülla teise hõimu preester, kes asub jutlustama ristiusuga sarnast messiaanlikku religiooni, mis ka päris ajaloos indiaanlaste seas oli vahetult enne kristliku misjoni kohalejõudmist tekkimas… Tervemõistuslikule asjaajamisele ja kogukonnakorraldusele pole aga olemas ohtlikumat vastast kui messianistlik usund. Indiaani misjonäri tegevus hakkab tõsiselt kogu operatsiooni ohustama, külarahvas hakkab tema veidraid palveid, laule ja ühe jumala jutlustamist kuulama…

Ning surematud küborgid Lopez ja Mendoza peavad kogu selles segapuntras need paarsada indiaanlast turvaliselt tulevikku transportima.

Päris maksimumiga ei hinda, kuna kohati, kui Joseph vigvamis koos mitme indiaanitüdrukuga vallatledes neile miskit surmigavat muinasjuttu rääkis ja muud taolised liigsügavad ekskursid indiaanikultuuri minule väga palju huvi ei pakkunud. Aga Bakeri töö on muidugi põhjalik ning romaan üldiselt nauditav.

Kage Baker. In the Garden of Iden.

Kage Baker. Nell Gwynne’s Scarlet Spy.

Ligi 15 aastat tagasi ilmunud tundmatu naiskirjaniku ajarännusugemetega armastuslugu Briti saartel esmalt just sellisena turustada püütigi – romantilise armastusromaanina, millel on fantastilisi sugemeid.

Ameerikas seda teed õnneks ei mindud, kuna autor seal samal aastal ulmeajakirjades juba ka jutte avaldas, ning peagi loobuti ka Suurbritannias sellest kummalisest lahterdusest ja asuti teost ulmeromaanina müüma. Enese kirjanduslikust kvaliteedist teadliku ulmeromaanina, kusjuures.

Järgmise tosina aasta jooksul avaldas Kage Baker oma Kompanii-sarja pealiini kujutava 8-köitelise romaanisarja, lisaks kaks jutukogu ja hiljem veel mõned pealiinist eemale jäävad romaanid-jutud. 2010 jaanuaris suri kirjanik vähki, haigusest oli avalikkust teavitatud vähem kui kuu aega varem. Selline ootamatu surm ja selline lühikeseks – ent kui säravaks! – jäänud karjäär on ulmeajaloos üsna ainulaadne.

Sisuliselt tuli varem Elizabethi-aegsele inglise keelele spetsialiseerunud ja teatriga seotud 45-aastane naisfiloloog 1997. aastal ei-tea-kust järsku ulmesse, paiskas endast tosinkonna aasta jooksul välja muljetavaldava tekstikogu ning kadus, kustus. Ootamatult ja julmalt.

Minu hinnangul on Bakeri Kompanii-tsükli näol tegu justkui Poul Andersoni Ajapatrulli-sarja veidi moodsama, detailirikkama ja emotsionaalselt rikkalikuma versiooniga. Ajapatrull on muidugi klassika omaette, Kage Baker tegi seda kõike aga moodsamas ja värskemas võtmes, see on igas mõttes kirjanduslikum ja kuidagi tundlikumalt teostatud kirjanduslik korpus.

Kirjanikuna oli Kage Baker äärmiselt osav: pole tegelikult üldse lihtne viia justkui väljaspool aega oma steriilses baasis asuvad ajarändurid kuhugi punkti X, antud juhul Tudorite Inglismaale vastureformatsiooni lühikesel õitseajal 1550ndatel aastatel, ning teha seda lugeja jaoks usutavalt ja realistlikult. Baker saab sellega justkui muuseas hakkama. Eks tema tolle ajastu filoloogia-taust aitas ajastutunnetuse loomisele kindlasti kaasa.

Umbes 20 000 aasta vanune Kompanii teenistuses tegutsev küborg Joseph korjab 16. sajandi Hispaania inkvisitsiooni käest ära väikese plikatirtsu, keda kutsub viimase ostnud naisterahva perenime järgi Mendozaks, ning pakub talle piinamise alternatiivina igavest elu ja tööd Kompaniis. Tüdruk nõustub. Pärast suureks sirgumist ja keeruka koolitusprotsessi läbimist Kompanii baasis Austraalias suunab Kompanii Mendoza ja Josephi missioonile Inglismaale, kus botaanikuks kasvatatud Mendoza peab kellegi sir Walter Ideni aiast korjama tuleviku tarbeks erinevaid ajaloos hiljem väljasurevaid haruldasi taimi, millest farmatseudid siis erinevaid ravimeid saavad sünteesida jne.

Kui romaani teises kolmandikus lõpuks Inglismaale jõutakse, tekst muutub. Seni suhteliselt steriilsena püsinud jutustus viib lugeja justkui märkamatult endaga kaasa sinna 1554. aasta Britanniasse, Kenti kolkamõisniku sir Walter Ideni aeda ja kõik see muutub värviliseks ja hakkab lõhnama. Või siis haisema, sõltuvalt fantaasiarikkusest.

«Ideni aias» jutustabki noore kuid surematu Kompanii-spetsialisti Mendoza esimese armastuse loo. Teineteisesse alul vaenulikult suhtuvad Mendoza ja Ideni sekretär Nicholas Harpole loomulikult armuvad ja loomulikult ei ole see armastus, mis saaks kestma jääda…

Romaani lõpus põleb Harpole fanaatilise protestandina tuleriidal ning Mendoza suunatakse Kompanii ühte sanatooriumisse Ameerikas hingehaavu ravima. Ja see traagiline lõpp oli algusest peale ette näha. See, kuidas kogu lugu Mendoza minajutustuse, tunnistuse või pihtimusena pihta hakkab, ei jäta muid võimalusi.

Aga see teekond selle ette nähtud lõpuni on muidugi omaette klassist maitseelamus. Saab nalja, saab tunda kurbust, aga peamiselt saab nautida Kage Bakeri loomulikke ja nüansirikkaid dialooge, ja mis peamine: detaile-detaile-detaile, mis kõik selle 16. sajandi keskpaiga Tudori Inglismaa maamõisa erakordselt elavaks ja reaalseks muudavad.

Lugejana tunned end justkui sealsamas lõunalauas istuvat ja sinu ees on tõesti needsamad halvaks minemise piiril balansseerivad liharoad, mida Kompanii küborgidki neisse istutatud tehnoloogia abil skännivad ja seejärel kõrvale lükkavad, valides vaid apelsini, muna ja värske kanakoiva…

Ja samas ei ole see üldsegi 100-protsendiline ajasturomaan, kus 16. sajandi Inglismaast mittehoolival lugejal igav hakkaks. Kogu ajaloo filmikunsti (20.-24. sajand) põhjalikult tundvad küborgid selgitavad üksteisele ajastunüansse Hollywoodi abil: kumb oli enne seda Bette Davise ja Errol Flynniga filmi «Elizabeth ja Essex» ja siis jälle, et just on ära toimunud need Helena Bonham Carteri ja Patrick Stewartiga «Lady Jane’is» kujutatud sündmused…

Aga igav ei hakka ka, kuna tegelikult see nüüd nii kammerlik romaan ka pole, pidevalt puistab kirjanik erinevaid vihjeid erinevate tegelaste mineviku, Kompanii ajaloo ja tuleviku kohta. Ja kõik see jätkub samas vaimus sarja järgmises raamatus.

Romaan, millele minul etteheiteid pole.

Kage Baker. Nell Gwynne’s Scarlet Spy.

Sellesse pisikesse kogumikku on koondatud varalahkunud võrratu ulmekirjaniku Kage Bakeri (1952–2010) viimaste tööde hulka kuuluvad lühiromaan ««Nell Gwynne’i» naised» (The Women of Nell Gwynne’s; 2009) ja  jutustus «Böömi meteoriidikraater» (The Bohemian Astrobleme; 2010), mis asetuvad autori Kompanii-tsüklis nn. Gentlemen’s Speculative Society (GSS) alamsarja. Nimetatud ühing on erinevate nimede all eksisteerinud läbi terve keskaja, selle täpset tekkeaegagi on raske määrata, kuid kindel on, et tulevikus on see seotud Dr Zeus, Inc nimelise asutusega, Kompaniiga.

GSSi alamsarjas on oluline roll mängida eksklusiivsel kõrgklassi lõbumajal «Nell Gwynne’i juures». Nimetatud daam teadupärast oli kuningas Charles II kuulsaim armuke 17. sajandi teise poole Inglismaal. Lõbumaja töötajad on tihedalt seotud GSSiga ja tegutsevad osaliselt nende salajase luureharuna. Kõrgklassi kuuluvatel meestel on ju saladusi, mida voodis hoorale edasi rääkida.

Nimetatud alamsarja lood on kõik teostatud kerges aurupungi-võtmes, GSS tegeleb erinevate leiutiste, teadusavastuste jm taolise koondamisega enda kätte ning tänu n-ö kuumale liinile tulevikuga on nende salajane tehnoloogiline tase märgatavalt kõrgem, kui meile teada ajaloos viktoriaanlikul Inglismaal.

*

Lühiromaani ««Nell Gwynne’i» naised» tegevus toimub vanal heal Inglismaal 1844. aastal ning esmalt tutvustatakse meile tolle aja kirjanduslikus stiilis ja pasliku aeglusega nimetatud lõbumaja kuulsaima töötaja leedi Beatrice’i varasemat elukäiku (esimeses Inglise-Afganistani sõjas hukkunud briti sõjaväelase tütar, kelle Briti armee häbiväärse taganemise ajal vägistasid afgaanid, mis, tõsi küll, jäi nende viimaseks teoks siin ilmas…). Samuti peatutakse lõbumaja omaniku mrs Corvey raskel lapsepõlvel, vabrikutöölisena pimedaks jäämisel, millest päästab ta teatud ühingu leiutis kummaliste prillide näol, mis talle nägemise tagasi annavad.

Nii jõutaksegi lõbumaja tutvustamise järel selle loo tegelikul süžeeni alles teksti teises kolmandikus. GSS saadab tellimuse peale mrs Corvey juhatusel neli lõbutüdrukut Arthur Charles Fitzhugh Rawdoni, lord Basmondi maamõisa Hertfordshire’is, kuhu mees on kokku kutsunud neli Euroopa suurimat rikkurit, et neile selline suunatud pakkumisega oksjon korraldada. GSS soovib aga väga teada, millise leiutisega Basmond Halli omanik maha on saanud, et seda nii kalli raha eest maha tahab müüa.

Kohapeal selgub, et tegu on parimais aurupungi traditsioonides mõisahäärberiga – selle juurde kuulub salapärane maa-alune labürint, kust pimedaks peetud mrs Corvey vabastab vangistusest GSSi agendi William Reginald Ludbridge’i, kes on juba varem Basmond Halli luurele saadetud, aga pole sealt mingist hetkest alates enam ühendust võtnud…

Lord Rawdon paistab olevat aga leiutanud ei midagi vähemat kui gravitatsioonijõu allutanud leviteeriva masina, mida ta siis pakub müügiks kokku tulnud miljonäridele, kelleks on vene vürst Nahhimov, Ali-Paša Osmani impeeriumist, prantslasest krahv de Mortain ja inglise vabrikant sir George Spiggott. Keegi neist neljast on tegelikult aga hoopis Austria kantsleri Metternichi spioon Emile Frochard…

*

Jutustuses «Böömi meteoriidikraater» satub GSSi meeste tähelepanu alla üks pross, mille üks GSSi laboritööline on tööle parandamiseks kaasa võtnud. Selles prossis on kummaline punane kalliskivi, mis reageerib kummaliselt GSSi teiste avastustega. Selgub, et sedasorti punast kalliskivi tuleb juveeliärisse vaid ühest paigast maailmas ning sinna GSS oma emissarid saadabki, kolm meesagenti ja leedi Beatrice’i eelmainitud luureharust.

Jutustuse põhitegevus toimubki Budweisi ehk eestipärasemalt České Budějovice linnakeses, kus selgitatakse välja, et seda kalliskivi paisatakse turule pikkade aastate tagant väikeste koguste kaupa ning pärit on see ühele needusega perekonnale kuuluvast metsast pärit koopast…

Selle veidi burleskse loo tegevus keerlebki agentide püüete ümber seda saladust, needust ja koobast uurida. Pole vaja lisada, et meteoriidikraater liigub lõpuks härrasmeeste ühingu omandisse ning agentide juht William Reginald Ludbridge on sama külmavereline ja jõhker operatiivtöötaja kui Edward Bell-Fairfaxgi.

*

Kage Baker kirjutab (nojah, enam ju ei kirjuta ) erakordselt nauditavalt, tema peamine eesmärk paistab olevat detailirikas ja nüansseeritud jutustus, puhas storytelling ja kogu lugemise aja tundsin ma veidrat déjà vu tunnet, et keda see stiil mulle meenutab. Lugedes pärast raamatu reklaamkülgedel olevaid vaimustushõikeid, sain kätte oma vastuse – ja võin ühtlasi kinnitada, et see konkreetne hõigatus pole küll laest võetud.

«Kage Baker is the greatest natural storyteller to enter the field since Poul Anderson.» –Gardner Dozois.

Kahjuks tuleb nüüd ja edaspidi öelda: Kage Baker was…

««Nell Gwynne’i» naised» on igatahes erakordselt kerge sulega, huumoriküllaselt ja sellises 19. sajandi veidi süüdimatus stiilis teostatud põnevuslugu, millest on mul vaid kahju, et Kage Bakerile rohkem päevi ei antud selliseid tekste kirjutada, et vähk ta just siis ära pidi viima, kui ta selle, Kompanii-maailma pisut aurupungiliku 19. sajandi Britannia vastu suuremat huvi hakkas tundma. Paganama kahju!

Tundub, et on tagumine aeg hakata Kompanii-sarja pealiini romaane arvustama.

Mark Hodderi Burtoni ja Swinburne’i triloogia keskmine osa ei ole eraldiseisev romaan, see triloogia on sisuline tervik, mis tähendab, et lugemist peab kindlasti alustama esimesest osast. Teise osa kohta kehtib suurem osa esimesele köitele osaks saanud kiitusest, kuigi esimesest paremaks – nagu peab seda ingliskeelne kriitika – mina käesolevat romaani siiski ei loeks.

Esiteks saab siin pisut vähem nalja – ajalehepoiss Quips küll figureerib, aga kuskil taustal, korstnapühkijate liiga presidenti Beetle’it me ei kohta (ja kardetavasti ei juhtu seda ka kolmandas köites, tolle tegevuskoha tõttu), mistõttu langeb kogu koomika raskus joodik-poeet Swinburne’i ja sõnumitooja-papagoide õblukestele õlgadele.

Viimased on erakordselt värvikad leiutised. Nimelt on nad eugeeniliselt arendatud sellisteks, et suudavad neile öeldud sõnumi viia kohale ükskõik kuhu ja leida ka vastavalt ükskõik kust üles sõnumi adressaadi… seejuures on nad aga kohutavalt ropu suuga, lisades sõnumile kõiksugust sõimu, mida nad Londoni tänavamelus on kuulnud ja ka ise juurde genereerinud – sageli uusi (väga roppe) sõnu leiutades.

Need elukad sõimavad absoluutselt kõiki, erandiks vaid erakordselt koleda väljanägemisega mees – meie ajaloos tuntud sotsiaaldarvinismi üks rajajaid filosoof Herbert Spencer, kellel selles teoses on pisut teistsugune roll ja keda need linnud miskipärast meelituste ja armastusväärsustega üle kuldavad.

Lisaks Spencerile kohtame siingi romaanis tervet plejaadi meie ajaloos tuntud isikuid… pisut teistsuguses rollis. Kellavärgiga robotmeeste leiutaja Charles Babbage, kes on nende ajuks paigaldanud omaenda leiutatud arvutusmasina – bäbidži, nimetame seda siinkohal positronaju kaugeks eelkäijaks Selline kellavärgiga robot on võitlussituatsioonides erakordselt tõhus liitlane, kui ta üleskeeratud kellamehhanism just võitluse kõige tulisemal hetkel tühjaks ei käi… võti aga kaugel-kaugel asuma juhtub.

Lisaks kohtame siin esimesest köitest tuttavaid negatiivsete tegelaste hulgas figureerinud ja osaliselt robotiks muutunud superinseneri Isambard Kingdom Bruneli ja doktorfrankensteinlikuks kirurgiks kujunenud halastajaõe professiooni rajanud Florence Nightingale’i, kes selles romaanis asuvad meie kangelasi toetama.

Tegelastegaleriis on ka kuulus botaanik Richard Spruce, kelle aretatud taime süül näljahädades ja ikaldustes vaevelnud Iirimaa elamiskõlbmatuks džungliks muutub, mis põhjustab omakorda totaalse väljarände ning nende tohutute iirlaste massidega hakkama saamiseks viib peaminister Palmerston Suurbritannia Trenti afääri ettekäändeks tuues Lõunaosariikide poolel USA kodusõtta. Päris ajaloos Trenti afäär just selline diplomaatiline intsident oligi, mis nimetatud arengu äärepealt põhjustanud oleks. Igatahes moodustab Palmerston väljarännanud iirlastest tohutult tõhusa armee, milles võitlevatele meestele lubatakse edu korral Ameerikas uut elupaika.

Siis tuigerdab neil lehekülgedel padujoodik ja lasteraamatute illustraator Charles Altamont Doyle, ühe ilmakuulsa detektiivi looja isa. Swinburne püüab temaga võistu juua, aga on sunnitud tunnistama meistri üleolekut. Viiteid Arthur Conan Doyle’ile ja viktoriaanlikule detektiivkirjandusele on siin veel rohkelt, samuti 19. sajandi inglise tondijututraditsioonile.

Käesoleva romaani mõistatus, mille vikont Palmerston Burtonile lahendamiseks annab, keerleb ajaloost tuntud Tichborne’i pärija skandaali ümber. Nimelt läks päris ajaloos 1854. aastal merereisil Lõuna-Ameerikasse kaduma (ilmselt hukkus) sir Roger Tichborne. Rogeri ema sai 1866. aastal kirja Austraaliast mehelt, kes väitis end olevat tema poja. Kuigi mees kirjutas ohtrate vigadega ja ei sarnanenud üldse sir Rogerile, võtsid paljud ta siiski omaks ja tunnistasid tiitlipretendendiks. Kohus tema tiitlipretensioone küll ei tunnistanud, kuid lihtrahvas elas talle suure südamevaluga kaasa.

New South Walesi ülekaaluline lihunik Arthur Orton  väidab end Hodderi romaaniski olevat sir Roger Tichborne’i. Ta on kummaliselt paks ja monstrumlik mees: tema üks käsi on erakordselt pisike ja ei sarnane üldse tema teisele, tavapärasele lihunikukäele. Sellele aristokraadikäele on tätoveeritud kujutis, mis oli seal ka õigel Tichborne’il, samuti oleks pretendendi näo kohale justkui nõelutud päris Tichborne’i näonahk.

Lisaks sellele Tichborne’i häärberis kummitab ning selle nisupõllu alla on rajatud hiiglaslik labürint, kus hoitakse Lõuna-Ameerikast toodud maagiliste omadustega tohutut musta teemantit, mille kaks paarilist asuvad vastavalt Kambodža džunglis ja Kesk-Aafrika Kuumägedes. Meenutame, et just selles piirkonnas käis teose peategelane sir Richard Francis Burton mõned aastad varem koos John Hanning Speke’iga Niiluse lätteid otsimas.

Lisaks eksisteerib veel Tichborne’ide needus, mille juured ulatuvad 12. sajandisse, mil mõis kuulus samuti sir Rogeri nimelisele mehele, kes oli aga erakordne jõhkard ja julmur (jah, põhimõtteliselt sir Hugo Baskerville, tere jälle, Conan Doyle!).

Romaani peamiseks kurikaelaks osutub aga Vene impeeriumi alam, tuntud esoteerik, meedium ja teosoofia rajaja Helena Blavatskaja, kes manipuleerib kõiki väiksemaid pahalasi sootuks pöörastel põhjustel. Iga manipulaator on aga lõpuks ikkagi kellegi teise, veel võimsama tegelase marionett. Nii ka Blavatskaja.

Nagu eelmisegi köite puhul, oleks siingi süžeekäänakuid, värvikaid detaile, nauditavaid kõrvaltegelasi, kummitava Tichborne’i lossi ja eeterlikku uttu mattunud Londoni miljöid ja atmosfääri kirjeldada nii palju, et jätkuks mitme arvustuse jaoks. Nagu eelmisegi köite puhul, oleks siingi võimalik peatuda mitmel minevikku, tulevikku või paralleelreaalsusse põikaval pikemal jutustusel, mis 19. sajandi seikluskirjandusele kohaselt on siin romaanis olemas kui rusikas silmaaugus.

Õieti tabasin end seda raamatut lugedes äärmiselt ehmatavalt mõttelt: nimelt, et see oleks tekst, mida oleks paganama põnev tõlkida. Et autori stiil, käekiri, naljad ja sõnavalik ühest küljest justkui nii sobisid siinkirjutajale, teisalt leidsin end vaat et esmakordselt just seda teksti lugedes mõtisklemas, kuidas üks või teine asi eesti keeles võiks kõlada, kuidas mingit keerukat nimede ja sõnade mängu tõlkida jne. Teisalt sisendasid need laused ja leheküljed justkui mõtet, et see konkreetne tekst võngub minuga samal lainel ja seda ei oleks üldse kohutavalt raske tõlkida.

Hirmutav oli see mõte seepärast, et minu tõlkijakarjäär piirdub kunagi 15-20 aasta eest sahtlisse tehtud kahe tõlkega: üks kuueleheküljeline Arthur C. Clarke’i lühipala ja kaks esimest peatükki ühest Conan Doyle’i ajaloolisest romaanist. Ma ei mäleta tollest ajast palju. Aga seda kui jubedalt tuim, tüütu ja ebainimlikku pingutust nõudev tegevus on tõlkimine, seda mäletan ma kaunis selgelt.

Ilmub jaanuaris 2012.

Just sellepärast ehmataski see mõte mind nii suurel määral. Tekkis mingi absurdne ja sürreaalne tunne, justkui oleks Hodderi tekst mind välja valinud ja justkui tulnud ja minul käest kinni võtnud. Kui ma seda äärmiselt lummavat teksti ka kunagi tõlkima ei hakka (mis tundub igati loogiline ja mõistlik valik, kuna mul pole selleks praktiliselt mingit kogemust ja vilumust), siis igatahes olgu see teosepoolne kontaktivõtt siinkohal ära mainitud just illustreerimaks seda, kuivõrd tugevat ja irratsionaalset kokkusobivust ma nende seniloetud Mark Hodderi romaanidega tundsin.

Triloogia teine köide seob oma lõpplahenduses tugevalt kokku ka esimeses romaanis arendatud ajaränduri ajaloomuutmise liini, lisades siia kõiki neid sündmusi käivitanud kolm kalliskivi ja nende rolli selle uutmoodi tehnikasajandi arengus. Mistap ongi igati loogiline, et romaani lõpus asub sir Richard Francis Burton ette valmistama otsustavat ekspeditsiooni Kesk-Aafrikasse, Kuumäestikku, et leida sealt üles kolmas salapärane must teemant – ja ühtlasi ka Niiluse lätted. Sestap on sama loogiline, et jaanuaris 2012 ilmuva triloogia lõpuköite pealkiri on praeguse seisuga «Expedition to the Mountains of the Moon». Kas on vaja lisada, et ma põlen kannatamatusest?

Mark Hodder. The Strange Affair of Spring Heeled Jack.

Paar kuud tagasi aasta parima esmatrükis pehmekaanelisena ilmunud ulmeromaanina Philip K. Dicki mälestusauhinna võitnud teos kujutab endast totaalset aurupunki. Totaalselt aurupunk on see raamat alates kaante- ja sisukujunduselt (räägin loomulikult ameerika väljaandest, aga eks omal hillitsetud kombel ole seda ka briti versioon) kuni teose aineseni välja. Nii stiilselt ja stiilist lõpuni kinni pidavalt teostatud aurupunki polnudki minu silmad varem näinud.

Tegu oleks justkui absoluutsusele pretendeeriva vahekokkuvõttega aurupungi arengust ja et tegu on veel uue kirjaniku debüüdiga, lisab vaid respekti minu kummarduse sügavusele – üldse on see viimaste aegade kõige rasvasem «viis», mille ma loetule annan, ja ka kõige rohkem puhast lugemisnaudingut pakkunud tekst. Võimalik, et 2010. aasta parim ulmeromaan.

Raamatu, mille esikaanekirjadest moodustub lause «Mark Hodder presents Burton & Swinburne in The Strange Affair of Spring Heeled Jack» tegevus toimub septembris 1861 Londonis, tagasivaadete ja jutustustena (nagu 19. sajandi seikluskirjandusele kohane!) põikame ka teistele kontinentidele ja teistesse aastatesse – minevikus ja tulevikus!

Aurupungi vanaisa Michael Moorcocki jõulise soovitusega algava raamatu peategelasteks on ajaloost tuntud reisimees Richard Francis Burton ja prerafaeliitide hulka kuulunud luuletaja Algernon Charles Swinburne. Eugeeniliselt kohendatud ja sellisena 130-aastase elueaprognoosiga Briti peaminister lord Palmerston (sünd 1784) palkab Burtoni «kuninga agendiks» – kuninga seepärast, et kuninganna Victoria on 1840. aastal toimunud atentaadi käigus tapetud ning Briti impeeriumit valitseb ta lesk, kuningas Albert Saksi-Coburg-Gotha dünastiast.

Samuti soovitab Palmerston Burtonil võtta endale assistent, kuna värskel agendil paistab korraga kohutavalt palju tööd tekkivat. Töö leiab Burtoni üles udusel koduteel juba ööl enne tööintervjuud Palmerstoni juures, töö tuleb Burtonile koju tema kabinetti kätte, meenutab pantri ja inimese ristsugutist, võitleb kui tuulispask… üldse on selles romaanis sisu nii palju, et seda kõike ei jõua ka parima tahtmise korral edasi anda.

Burton saab Palmerstonilt ülesandeks uurida kummaliste inimhuntide mõistatust: nimelt on sellised isendid viimasel ajal Londoni äärelinnades korstnapühkijate abilisi – väikseid tänavapoisse röövinud. Ööl enne Palmerstoni juurde minekut on Burton aga klubist raskes joobes koju tuterdades kohtunud kurikuulsa Jack Vedrutallaga (temast on vist esimese eestikeelse ülevaateartikli «Jack Vedrutald» avaldanud Marduses 1/97 «Guido Kobra», tänapäeval muidugi on parim abivahend ingliskeelne Wikipedia).

See kummaline 19. sajandi briti kõmupressi lemmik (alates aastast 1837) klobib purjus Burtoni korralikult läbi ning patrab sinna juurde justkui hullumeelse sonimisena tunduvat teksti sellest, kuidas Burton elab justkui vales reaalsuses, mida ei tohiks olemas olla, mis pole normaalne. Ta soovitab Burtonil tungivalt teha oma elus valikuid, mis viiksid ta abielusadamasse ja konsuliks Fernando Po saarele, Brasiiliasse ja Damaskusesse ning kirjutuslaua taha raamatuid kirjutama – lühidalt, mis viiks Burtoni elukäigu juurde, nagu me teda ajalooraamatuist tunneme.

Nüüd, selline erinevate ajalooreaalsustega mängimine, tõelisuse ja justkui valesti läinud ajalooreaalsuste võrdlev käsitlus on ulmes üks minu lemmikteemasid – pole ka ime, et autor selliste teemade süvalahkamise eest Philip K. Dicki auhinna võitis. Samuti on aurupunk sündinud ju Dicki kolme noore sõbra – Jeteri, Powersi ja Blaylocki – ühistöös ning selle žanri teised esindajad on varemgi nimetatud auhinna võitnud (Stephen Baxteri «Ajalaevad» meenub kohe).

Igatahes ei saa vintis, kuid üha hirmuäratavama kiirusega kainenev Burton midagi aru valesti läinud ajaloost, millest soigub hullumeelne ja kuidagi haletsusväärne Jack Vedrutald. Ta saab vaid aru, et veidriku poolt talle pakutav elukäik on just selline, millist ta pole valimas: järgmisel päeval võtab ta vastu mitte konsulikoha Lääne-Aafrika pärapõrgus, vaid kuninga agendi ameti ning saadab sellest johtuvalt kukele ka oma kauase pruudi Isabel Arundelli. Samas jääb Burtonile suureks müsteeriumiks, kuidas sai saladuslik Vedrutald teada Fernando Po ja Damaskuse konsulikohast, kuna need võimalused olid maailmas teada üldse vaid paarile-kolmele inimesele…

Niimoodi võiks sellest romaanist veel pikalt kirjutada.

Totaalse aurupungi tiitli teenib Hodder ära sellega, et on tolle valesti läinud 19. sajandi Inglismaa välja arendanud kadedusttekitava põhjalikkuse ja detailitäpsusega, erinevaid auruleiutisi ja masinavärke lendab ja sõidab ringi sellisel hulgal, et võtab silme eest kirjuks ning kõiki neid esitleb ja kirjeldab kirjanik meile selle tempoka põnevusloo vahele justkui muuseas – mistap tekib väga realistlik, n-ö. päris maailma tunnetus.

Samuti on aurupungile omaselt see romaan täis ajaloost tuntud isikuid veidi teistsuguses rollis: nagu Lauri Lukas on juba oma arvustuses kirjutanud, kohtame siin näiteks Charles Darwinit, Francis Galtonit, Gustave Doré’d, Florence Nightingale’i, aga ka tegelasi, kelle nimed ütlevad rohkem 19. sajandi Britannia ajaloost rohkem huvitatud lugejaile: Laurence Oliphant, Isambard Kingdom Brunel, John Hanning Speke, Waterfordi «Hull markii» Henry de la Poer Beresford jne jne.

Minu kolm lemmiktegelast on kolm poissi. Üks on neist küll juba 24-aastane, aga hingelt ikka poiss, ehk küll sellist täiesti vastutustundet tüüpi, nimelt lapsemeelne joodik-poeet Algernon Charles Swinburne, kelle Burton angažeeribki oma assistendiks suuresti ka murest, et see ennast ilma eesmärgipäraste seiklusteta igaöiselt bordellidest kõrtsidesse ja sealt jälle bordellidesse rännates muidu surnuks joob.

Swinburne’i tegelaskuju nagu ka kaks ülejäänud poissi: ajalehepoiss Quips, kes Burtoni eriülesandeid täidab (umbes nagu Baker Streeti vabatahtlikud), ja korstnapühkijaabiliste liiga (selline tänavapoiste ametiühing) president Beetle on Hodderil maalitud suure humoristipintsliga.

Swinburne on selline tahtmatu koomik, kes käsu peale vaenlast jalga tulistada laseb kogemata augu sisse tolle läbipaistval klaaspeal, mille sees olevas vedelikus ujub aju… seepeale hakkab ajuvedelik muidugi välja nõrguma, mistap õnnetu olevus seda auku sõrmega kinni hoidma peab. Salakirjas täheühendit DT nähes pakub joodik-poeet kohe lahenduseks «Delirium tremens»… mina olin suurema osa Swinburne’i stseenidest igatahes naerust kõveras. Ahjaa, lisaks valmistab talle seksuaalset naudingut, kui keegi talle füüsilist valu tekitab, mistap kujunevad üsna naljakaks tema piinamis- ja peksmisstseenid.

Korstnapühkijaabiliste liiga president on saladuslik poiss, keda keegi näinud pole, ta elab ühe hüljatud hoone katusel, ilmub korstna kaudu – ning tema harrastuseks on meeletu raamatukirg. Ta lugevat ajalehepoisi sõnul kõike, aga eelistavat luulet proosale ja üldiselt aimekirjandust ilukirjandusele. Kui Burton käib tema käest raamatute eest informatsiooni ostmas ja küsib lahkudes, mida järgmiseks tuua, vastab Beetle: «Drop three stones into the chimney. I’ll respond. Bring more books» – «On what subject?» – «Philosophy, travel, art, poetry, anything», ning mina lugejana kõõksun sellise tegelase peale jälle naerda.

Ajalehepoiss Quips on samuti meile ajaloost hoopis teises rollis ja paarkümmend aastat hiljem tuntud tegelane, kelle päris nimi avaldatakse alles romaani keskel, aga kelle mina küll kohe esimesest tema killust ära tundsin: «There’s much to be said in favour of modern journalism. By giving us the opinions of the uneducated, it keeps us in touch with the ignorance of the community.» Aga tema tuntud epigramme puistab Hodder tegevuse käigus just sobivatesse kohtadesse pidevalt (Burtoni majja tulles majapidajannale, kes muretseb esikuvaiba puhtuse pärast: «Clean shoes are the measure of a gentleman») ja neidki on täielik lust lugeda.

Sellise tegelastegaleriiga võiks pikalt jätkata. Need ei ole kaugeltki ainsad värvikad pea- ja kõrvaltegelased. Peaminister Palmerstoni kaks probleemidelahendajat Burke ja Hare, politseiinspektor Honesty jne jne. Kogu see koomika pole aga ülepingutatud ja sobib kuidagi väga loomulikult Hodderi romaani, mis ei kaota sellest kübetki oma tegelikku tõsidust ja põnevust, raamatu teises osas esitatud ajaparadokside pundar harutatakse lõnghaaval lahti ja kõik teksti esimeses osas absurdimaigulistena tundunud kohtumised Jack Vedrutallaga ja tema hullumeelse sonimisena tundunud lausekatked on järsku sündmustikku tema vaatevinklist nähes täiesti loogilised ja mõistlikud.

Kokkuvõttes: ilus, kurb, pööraselt naljakas, detailirohke, põnev, fantaasiarikas, visuaalselt aktsioonirohke, ohtrate viidetega 19. sajandi briti ajaviitekirjanduse suurkujudele ning sellisena erakordselt õnnestunud teaduslik-fantastiline romaan!

PS. Ja muidugi ei saa ma jätta muigamata sedalaadi viite üle, kui üks tegelane ütleb teisele, et «I scared the living daylights out of him».

Eestis praktiliselt tundmatu ameerika ulmekirjanik Kevin Wayne Jeter (1950) on üks aurupungi kui ulmekirjanduse alamžanri kolmest defineerijast 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alul. Õieti on tegu termini aurupunk väljapakkujaga, sest just Jeteri lugejakirjas ajakirjale Locus 1987. aastal seda analoogia põhjal küberpungiga esimest korda mainiti. Katusterminina tekstidele, mida ta ise ja kaks ta head sõpra, Tim Powers ja James P. Blaylock olid viimase kümnendi jooksul kirjutanud.

Neid kolme kirjanikku, Philip K. Dicki kolme noort sõpra võib liialdamata pidada aurupungi isadeks. Tingimusel, et Michael Moorcock on aurupungi vanaisa («Ajahoovuste nomaadi» triloogia 1971-1981) ja William Gibson/Bruce Sterling aurupungi raiskuläinud käopoja «The Difference Engine’i» (1990) sünnitajad.

Paradoksaalne ehk on, et kui termin aurupunk tekkis küberpungi eeskujul mõned aastad pärast tolle termini leiutamist, siis žanr ise on küberpungist – ulmekirjanduse impotentsest ja voodihaigest vanaonust – mõned aastad vanem. Ja kui Jeter aprillis 1987 eelmainitud Locuse lugejakirjas ennustas, et aurupungist saab «next big thing», võis ta ju paarkümmend aastat ajast ees olla, aga lõppkokkuvõttes teoks tema ennustus sai!

Et kirjastus Angry Robot on Atlandi ookeani mõlemal kaldal Jeteri kaks 1970ndate lõpul kirjutatud aurupunkromaani – «Morlock Night» ja «Infernal Devices» (ilmunud alles 1987) – uuesti välja andnud, on kindlasti positiivne, kuna nooremad põlvkonnad ju vanu raamatuid antikvariaatidest või raamatukogudest ei otsi. Teisalt on näha, et neid žanri sünniaastate romaane on kaunis ebaõiglane ja pisut kohatugi võrrelda täna, aastal 2011 kirjutatavate aurupungi tekstidega. Alamžanri areng on olnud kiire, mängureeglid üksjagu muutunud, kuid seda enam tasub meeles pidada, et Jeter, Blaylock ja Powers alles otsisid neid õigeid helistikke, teemasid ja toone.

Wellsi «Ajamasina» järg

Ulmeklassik H. G. Wellsi esikromaanile «Ajamasin» (The Time Machine; 1895, ek 1995) on kirjutatud vast paarkümmend järjeteksti, ehk vähetuntud teoseid juurde lugedes rohkemgi. Eesti lugeja tunneb kirjaniku pärijate tellitud autoriseeritud ametlikku järge «Ajalaevad» (The Time Ships; 1995, ek 1997) Stephen Baxteri sulest.

Enne Baxteri teose ilmumist tunti aga kuulsaimate Wellsi teose järgedena just kahte varase perioodi aurupungi näidet – Christopher Priesti romaani «The Space Machine» (1976) ja siinlahatavat teost.

Jeter on oma romaanis võtnud lahata lihtsa mõttekäigu: Wellsi Ajarändur naases aastasse 802 701, kuid langes seal koos oma ajamasinaga esimesel reisil kohatust märksa arukamate morlokite küüsi. Need said masina oma valdusse ning tungisid selle abil hordide kaupa 1892. aasta Londonisse, peitudes linna kanalisatsioonisüsteemi (mis romaanis moodustab omaette kükloopse maailma) ning kavandades tolle ajastu Britannia vallutamist ning morlokitega asustamist.

Jeteri romaani peategelaseks on üks Wellsi Ajaränduri jutustust kuulanud külaline – Edwin Hocker –, kellega koduteel alustab vestlust teine seltskonnas viibinu, kummaline mees, keda nime nimetamata mainib oma teoses ka Wells ise: kahvatu ja vaikiv habemes kuulaja, kes püüab nüüd Hockerile seletada, et midagi hirmsat on ajamasina leiutamise tõttu juhtumas… Hocker teda ei usu, kuid on udusel tänaval (viktoriaanlik London ju!) kodutee ja üldse tuttava ümbruskonna kaotanud. Ta satub järsku kummalisse kohta, keset lahingutegevust, milles maa alt ründavad pealmaalasi Ajaränduri jutustusest tuttavad morlokid, käib tõsine ja verine lahing, millesse Hocker kaasa haaratakse. Sealt lahingust saab Hocker edasisteks seiklusteks endale kaaslase, naissõdur Tafe’i.

Nagu kogenud lugeja juba mõistis, on see tulevik, kuhu Hockeri kahvatu kaaslane ta oma jutu tõsiduses veendumiseks saatis. Hockeri kahvatu kaaslane pole keegi muu kui võlur Merlin. Aga see pole veel kõik, nagu teleturus on kombeks öelda. Mängu tulevad kuningas Arthur, kes Britanniale kriitilistel ajaloohetkedel oma isamaale appi tuleb, võlumõõk Excalibur, Londoni kanalisatsioonisüsteemis ringi sõitvad aurumootori jõul töötavad allveelaevad, kanalisatsiooni enne morlokite tulekut asustanud eraklik inimgrupp, võlur Merlini kuri ja kõikvõimas vastane dr Merdenne jne jne jne.

Käiakse ära aastas 802 701, seigeldakse Saksamaal… üldse on see õhuke raamatuke kirjutatud justkui ühe hingetõmbega ning ka samuti loetav, pedaal on pidevalt põhjas ning kui justkui pole millegi uuega üllatada, toob kirjanik sisse just midagi uut, vastavas situatsioonis täiesti ootamatut ning muudkui üllatab ja üllatab ja üllatab.

Tunnistan, et see on kaunis väsitav kirjanduslik meetod, aga ilmselt väga omane sellisele 1970ndate rogerelwoodilikule Laser Booksi stiilis ajaviiteulmekale. Jeter on muidugi kirjanik omast klassist, kes kauaks Laser Booksi autoriks ei jäänud ning kirjutas muuseas hiljem Philip K. Dicki pärijate soovil kolm järjeromaani «Bladerunnerile».

Tunnistan, et see oli minu esimene kokkupuude Jeteri loominguga ja kuna ma olin varem sekundaarkirjandusest saanud Jeterist mulje kui üheselt sellist sünget, noir’ilikku õhustikku kasutavast autorist, siis ei vastanud see lõbus palagan (mille esmatrüki kaanel ilutsev Josh Kirby pilt annab päris hästi edasi romaani vaimu) päriselt mu ootustele. Aga see on juba minu ja sekundaarkirjanduse süü. Tõe huvides tuleb märkida, et seesama sekundaarkirjandus ütleb – kontrollisin hiljem järele –, et «Morlokite öö» ongi enamvähem ainus kirjaniku mittesünge tekst.

Kokkuvõttes: romaan näitab väga ilmekalt aurupungi sünnikatsetusi, aga on ehk välja kukkunud pisut liiga kergekaaluline ja tihti naeruväärsuse ja absurdi piiril balansseeriva palaganina. Ja sellisena täiesti sobiv 1970ndatesse.

Kui otsida veel kergesti silma torkavaid stiilisarnasusi, siis ,nagu targemad mehed (Tim Powers romaani uustrüki eessõnas) on märkinud, paiguti tundub, et Jeter on kirjutamisel kasutanud H. Rider Haggardi sulge. See on kusjuures märk suurest professionaalsusest ja kõrget tunnustust väärt.